Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel räägib saarest, teiste tähenduste kohta vaata Abruka (täpsustus).

Abruka (saksa keeles Abro) on saar Liivi lahes Saaremaa lõunaranniku lähedal Saaremaa vallas Roomassaarest 4 kilomeetrit lõunas. See on pindalalt 3. saar Liivi lahes Kihnu ja Ruhnu järel.

Abruka
Abruka vanim hoone: Abruka Maja
Abruka vanim hoone: Abruka Maja
Ümbritseb Liivi laht
Koordinaadid 58° 9′ 50″ N, 22° 30′ 14″ E
Pindala 9,28 km²[1]
Rannajoone pikkus 30,3 km
Kõrgeim koht
8,9 m üle merepinna
Elanikke
16 (2011)[2]
1,7 in/km²
EE Abruka.PNG

Sisukord

NimiRedigeeri

Abrukat on esmakordselt mainitud 1552 (Abrow)[3]. 1654 on saart nimetatud Abroh.

Abruka nimi arvatakse olevat kujunenud 4 kilomeetri kaugusel asuvast Roomassaare nimest. Tänaseks Saaremaaga kokku kasvanud Roomassaare oli kunagi saar, mis oli kaetud pillirooga, seega roo maa saar. Rohr, ka roh alamsaksa keeles, tähendab roogu. Eesliide ab aga ära; eemale, Abroh (ka Abrohr) – roost eemal, roo maa saarest kaugemal.[4]

LoodusRedigeeri

 
Suvine Abruka salumets

Abruka on põhja-lõuna suunalise kujuga. Saart ümbritseb 16 väikesaart, millest suurimad on läänest Vahase, idast Kasselaid ja lõunast Linnusitamaa.

PindalaRedigeeri

Abruka pindala moodustab koos Vahase, Kasselaiu ja Linnusitamaa väikesaartega 10,1 km². Maa-ameti 2015 täpsustatud andmetel oli Abrukaga liitunud 27 m² suurune väikesaar.

MaismaaosadRedigeeri

Abrukal on Elmereika, Kadaka nina, Koplina säär, Limbi nina, Männareika, Pitkanina, Pootsareika, Põlde lõugas, Pöörna säär, Riste nina ja Vaherahu nukk.

MullastikRedigeeri

Saare mullastikus on valdavad gleistunud mullad. Enim levinud on gleistunud rähkmullad ja leostunud gleimullad.[4]

TaimestikRedigeeri

Abrukal kasvab liigirikas Eestis haruldane kesk-euroopa tüüpi lehtmets. Salumetsa peamised puuliigid on harilik tamm, harilik pärn, harilik saar ja harilik vaher.

Abrukalt on leitud 13 kaitstavat taimeliiki.[4] Abrukal asuvad uimastava varesputke ainsad kasvukohad Eestis.

LoomastikRedigeeri

Haruldastest lindudest pesitsevad saarel merikotkas ja niidurüdi.

1878 rajati Abrukale hirveaed ja Kuramaalt toodi saarele 13 punahirve. 1927 toodi Saksamaalt saarele uued punahirved.

LooduskaitseRedigeeri

Saart hõlmab 412,2 hektarilise pindalaga Abruka looduskaitseala, mis kasvas välja 3. detsembril 1937 asutatud Abruka salumetsa kaitsealast. Saare rannaalad kuuluvad Abruka hoiualasse. Abrukal asub kaks looduskaitsealust rändrahnu.

AjaluguRedigeeri

 
Räimevõrkude tühjendamine 1929. aastal Abruka saarel Vesiaia rannas
 
Abruka ülemine puidust tuletorn (tänapäeval kõrgub sellel kohal raudbetoonist tuletorn)

Esimesed teated Abruka kohta pärinevad keskajast, mil toona Saare-Lääne piiskopkonnale kuulunud saarel hakati suviti hobuseid kasvatama. Hiljem rajati sinna ka väike karjamõis, mida majandati Sõrves elavate talupoegade abil, kes toodi kevadel saarele ja viidi sügisel saarelt koos hobustega. Loomade ja inimeste transpordiks kasutati suuri paate. Talurahva asustuse levimist saarele ei peetud soovitavaks, sest selle läbi oleks kannatanud siinse hobusekasvatusega tegeleva karjamõisa heina- ja marjamaad. Saarel oli karjastele elamiseks ehitatud paar onni.[4]

Abrukale tekkis alaline asustus 18. sajandil. 1738 on saarel märgitud Abråko Pawli Henric.[5] 18. sajandi viimasel veerandil rajati Abrukale piirivalvekordon. Esimene teadaolev Abruka püsielanik oli piirivalvur (tonger) Carl Friedrich Krause, kes 1802 abiellus Kuressaares. 1811 sai Abruka metsavahiks Priidu Kristjansen.

1858 jagati Abruka kroonumõisast 20 mõisatöölise perele maad.

19. sajandi lõpus elas saarel 150 elanikku, mis on oluliselt vähem kui teistel Liivi lahe saartel. Haldusterritoriaalselt oli Abruka seotud Saaremaa Sõrve poolsaarega, kuuludes Liivimaa kubermangu Anseküla kihelkonda. 1816. aastal, kui Liivimaa talurahvaseaduste alusel moodustati Abruka vald, keskusega Salmel Saaremaal, mitte Abrukal. Abruka küla kuulus 1919. aastast Kaarma-Suure valda. Samal ajal Sõrve poolsaarel toiminud Abruka vald nimetati 1936. aastal Salme vallaks. 1939. aastal sai Kaarma-Suure vallast Kuressaare vald.

Teise maailmasõja ajal ehitas Nõukogude okupatsioonirežiim Abrukale Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitsesüsteemi kuulunud rannakaitsepatarei nr 3 Pikanina neeme piirkonda. Patarei koosnes kolmest (hiljem ühest) 130 mm suurtükist B-13, mille laskekaugus oli 130 kaabeltaud. Patareid teenindas väeüksus, mille koosseisus oli 125 meest, sealhulgas viis ohvitseri.

19491962 tegutses Abrukal kalurikolhoos Murdlaine.

1950. aastast kuulus Abruka Kuressaare külanõukogusse. Pärast külanõukogude kaotamist 1990. aastate alguses sai Abruka Kuressaare valla osaks. 1999. aastal Kuressaare ja Kaarma vald ühendati.

AsustusRedigeeri

 
Rehepeks Abrukal 20. sajandi esimesel veerandil

Abruka saart ja ümbritsevaid asustamata laide hõlmab Abruka küla. 1922 elas Abrukal 150 inimest, 1989. aastal oli külas elanikke 33, 2004. aastal 30, 13. jaanuaril 2009 16 ja 2011. aasta rahvaloenduse alusel 16 püsielanikku. Kõige rohkem on saarel elanud korraga umbes 150 inimest.

KultuurRedigeeri

Abruka raamatukogu asub sadamahoones. Abruka muuseum asub endise mõisapargi servas, saare vanimas hoones.

Abrukal tegutses 18811972, 19801986 ja 19901997 algkool.

Pärast Esimest maailmasõda tegutses Abrukal meierei ja juustuvabrik.

1928 rajati Abruka raamatukogu.

Abrukal asub parvlaeva "Estonia" hukkunute mälestusmärk.

Abrukalt on pärit kirjanikud Jüri ja Ülo Tuulik. Abruka olustikku on oma romaanides kujutanud Albert Uustulnd. Salme Tuulik on loonud loo "Abruka valss".

TransportRedigeeri

  Pikemalt artiklis Abruka sadam

Abrukal asub Roomassaare sadama lähedal navigeerimiseks vajalik siht, mille moodustavad Abruka tuletorn ja Abruka alumine tulepaak.

Saare põhjatipus asub Abruka sadam, kus asub ka alaliselt saare ja Saaremaa Roomassaare sadama vahelist transporti teostav reisiparvlaev Abro. 2010. aastal valmisid uus sadamahoone ja kaks uut kaid.[6]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Abruka Eesti Looduse Infosüsteemis, vaadatud 14. juunil 2019.
  2. Rahvaloenduse tulemused näitavad asustatud saarte arvu kasvu. Statistikaamet, 9. jaanuar 2013.
  3. Marja Kallasmaa: "Saaremaa kohanimed I". Eesti Keele Instituut 1996
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Kristo Kiiker, Meeli Mesipuu, Fred Peetersoo, Tiina Kiiker: "Abruka looduskaitseala ja Abruka hoiuala kaitsekorralduskava aastateks 2011-2020."
  5. Marja Kallasmaa: "Saaremaa kohanimed I". Eesti Keele Instituut 1996.
  6. Uus sadam rõõmustab Abruka elanikke. Postimees, 24. september 2010.

KirjandusRedigeeri

  • Kalle Kesküla: "Abruka esimene elanik oli tonger." Oma Saar, 44. 6. märts 2010 lk 10.
  • Mare Lott ja Tiiu Viirand: "Abruka ajast aega." Abruka Muuseumi Selts, 2011.

VälislingidRedigeeri