Ava peamenüü

Punahirv (Cervus elaphus) on üks suurimaid hirveliike hirvlaste sugukonnast.

Punahirv
Isahirv
Isahirv
Emahirv
Emahirv
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Sõralised Artiodactyla
Sugukond Hirvlased Cervidae
Perekond Hirv Cervus
Liik Punahirv
Binaarne nimetus
Cervus elaphus
Linnaeus, 1758
Punahirve levila
Punahirve levila

Punahirv on asustanud suurema osa Euroopast, Kaukasusest, Anatooliast, mõned osad Lääne-st ja Kesk-Aasiast. Samuti on punahirv esindatud Atlase mägedes Marokos ja Tuneesias, olles ainuke punahirvede populatsiooni levikukoht Aafrika mandril. Punahirve on sisse toodud näiteks Austraaliasse, Uus-Meremaale, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Peruusse, Uruguatsse, Tšiilisse ja Argentinasse. Punahirve liha kasutatakse maailma eri paigus toiduks.[2][3]

Punahirv on mäletseja, kellel on neljaosaline magu. Geneetiliste tõendite alusel on punahirve kirjeldatud kui liikide gruppi, mitte kui ühte eraldi liiki.[4][5] Punahirved kuuluvad hirvlaste (Cerevidae) sugukonda, kuhu kuuluvad veel põder (Alces alces), kanada hirv (Alces canadiensis), kes elavad Põhja-Ameerikas ja Ida-Aasias. On tõenäoline, et punahirve esivanemad, kaasa arvatu kanada hirv, on pärit Kesk-Aasiast ja sarnanevad tähnikhirvega (Cervus nippon).[6]

Hoolimata sellest, et punahirv oli mingil ajal Euroopas haruldane, ei ole populatsioon väljasuremisohus olnud. Sissetoomise ja kaitse tulemusena on punahirve arvukus Portugalis ja Ühendkuningriigis suurenenud, kuid näiteks Põhja-Ameerikas ja Aafrikas on isendite arvukus languses.[7]

VälimusRedigeeri

Punahirv on hirvlastest suuruse poolest põdra, kanada hirve ja sambari (Rusa unicolor) järel neljas. Isase punahirve kehapikkus on tavaliselt 175–250 cm ja ta kaalub 160–240 kg. Emane punahirv on tavaliselt 160–210 cm pikkune ja kaalub 120–170 kg. Saba lisab pikkusele veel 12–19 cm. Õlakõrgus on punahirvedel 95–130 cm.[8]

Punahirvede suvekarvastik on punakaspruun. Sügise jooksul kasvatavad kõik hirvlased talvekasuka, mis aitab talvel hoida sooja. Sügisel mõned hirved kasvatavad endale laka. Mõnedel liikidel on suvekarv ja talvekarv lihtsasti eristatav. Kevade saabudes hõõruvad punahirved talvekasuka maha vastu puud või teisi objekte. Suviti on punahirve karvavärvus punakaspruun ja tumedam, talvel on karvavärvus hallikas ja heledam.[6][9]

Isaste kael on sügisel, kui on jooksuaeg, jämenenud ja nad on kasvatanud endale märgatava laka. Ainult isased punahirved suudavad kasvatada sarvi. Sarved hakkavad kasvama kevadel ja aetakse maha igal aastal, tavaliselt talve lõpus. Sarved on keskeltläbi 71 cm pikad ja kaaluvad 1 kg, kuid esineb ka erijuhtusid. Sarved on moodustunud luudest ja suudavad päevas kasvada kuni 2,5 cm päevas. Kasvamise ajal on sarved kaetud karvadega, mis kaitsevad kasvavaid sarvi. Sarved on pigem sirged ja pealt kortsulised ning tipus on moodustunud “kroon”, mis vanematel loomadel moodustub 4-5 või rohkematest piikidest. Piigid kasvavad radiaalselt kroonis üles. Väiksematel hirvedel selline kroon puudub.[8][10]

LevilaRedigeeri

Tema levila hõlmab enamiku Euroopast, Kaukaasiast, Väike-Aasiast ja osaliselt ka Lääne- ja Kesk-Aasia. Teda on leitud ka Atlase mägedelt, mis teeb temast ainsa Aafrikas elava hirveliigi. Punahirve on edukalt introdutseeritud ka Uus-Meremaale ja Argentinasse. Ta elab ka Eestis. Punahirve leidub Lätis ja Leedus kordades rohkem kui Eestis, kuid introdutseerimise tulemusel. Samuti leidub punahirve palju Valgevenes.

PaljunemineRedigeeri

Septembris-oktoobris ajab isane punahirv karja emasloomad paaritumiseks kokku. Ta möirgab, et demonstreerida oma võimsust teistele isastele. Kui keegi neist sama vägevalt möirgab, minnakse sarvipidi kokku ja võideldakse ägedalt.

Emane punahirv saavutab suguküpsuse teisel eluaastal. Punahirve paaritumisel on esmalt tosin või rohkem paaritumiskatset, enne kui esimene õnnestunud katse toimub. Tiinus kestab 240–262 päeva vasikas kaalub umbes 15 kg. Pärast kahte nädalat on vasikad võimelised ühinema karjaga ja võõrutatud kahe kuu pärast. Vasikad on vanematega kuni järgmise aastani, kui lehm poegib uues vasikad. Punahirv suudab elada üle 20 aasta kasvanduses, looduses elavad punahirved 10–13 aastat.[6][11][12][13]

KäitumineRedigeeri

Täiskasvanud isane punahirv on üldjuhul aastaläbi üksikult elav, kuid paaritumisajal isased paaritumisvõimelised isased punahirved võitlevad emaste punahirvede tähelepanu nimel proovides kaitsta emaseid, kes neile huvi pakuvad. Teised isahirved, kes proovivad emastele läheneda kutsuvad oponente välja häälitsedes või väljakutsuvalt kõndides. Võitlejad hindavad teineteise võimeid keha suuruse, sarvede massiivsuse ja võitlusosavuse järgi ning kui kumbki isane alla ei anna, asutakse armutusse võitlusesse, mis võib lõppeda tõsiste vigastustega kaotajale.[14]

Alfaisased punahirved kogunevad jooksuajal, mis on augustist hilissügiseni, emaste karjade juurde ning hoiavad teisi, madalama potentsiaaliga isaseid eemale. Ainult alfaisased hoiavad haaremeid ja liigi võimekuse maksimum on umbes kaheksandal eluaastal. Nooremad kui 8-aastased isased ei suuda pidevalt hoida ühte haaremit ja jooksevad haaremite vahel ringi nagu teevadki üle 11 aastased isahirved. Nooremad ja vanemad isahirved leiavad endale haaremi hiljem kui tugevad hirved. Haaremi pidamise ajal võib isahirve kaal langeda kuni 20% kehakaalust.

Isased punahirved kasutavad jooksuajal emastele ja oponentidele teada andmiseks, kellel on uhkem möiratus. Isahirvede möire koondab emaseid just selle isendi ümber, kelle möire on kõige kõvem ja kes möirgab kõige sagedamini. Möirgamist kasutatakse ka oponentide eemalehoidmiseks ja enda agressiivsuse väljendamiseks. Möirgamist võib kuulda hilja õhtul või varahommikul.[11]

Kaitse kiskjate eestRedigeeri

Isased punahirved kannavad rohkem kui pool aastat sarvi ning elavad meelsamini üksinda ja ei taha koonduda karjadesse, kui kannavad sarvi. Sarvedega kaitsevad punahirved ennast kiskjate eest. Samuti emasel ja isasel loomal on väga tugev esijalalöök. Kui isased loomad on sarved maha ajanud, kogunevad nad gruppidesse, mis hõlbustab nende koostööd. Pärast jooksuaega emastel on suured hordid, kuni 50 isendiga. Vasikad hoitakse lähedusse häälitsustega, vanemad vasikad hoitakse samuti omavahel suheldes. Kiskjate lähenemisel võtab suurim emane hirv rünnaku enda peale. Kasutades enda esijalgu lööb ta ründajat. Vihaselt häälitsemine ja õige hoiaku võtmine on kõige efektiivsem kiskjate vastu võitlemiseks. Kui välja arvata inimesed ja koerad on kõige ohtlikum vaenlane punahirvele hallhunt. Vahetevahel on punahirved saagiks pruunkarudele.[11]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Lovari, S., Herrero. J., Conroy, J., Maran, T., Giannatos, G., Stubbe, M., Aulagnier, S., Jdeidi, T., Masseti, M. Nader, I., de Smet, K. & Cuzin, F. (2008). "Cervus elaphus." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2008.
  2. Photoshelter
  3. SCIRecordbook
  4. Moore, G. L. (1989). Hybridisation of farmed wapiti (Cervus elaphus manitobensis) and red deer (Cervus elaphus). New Zealand journal of Zoology, 16.
  5. Perez-Espona, S., Hall, R., Perez-Barberia, F., Glass, B. C., Ward, J., & J.M, P. (2012). The Impact of Past Introductions on an Iconic and Economically Important Species, the Red Deer of Scotland. Journal of Heredity, 104.
  6. 6,0 6,1 6,2 Geist, V (1998). Deer of the World: Their evolution, Behaviour and Ecology. Mechanicsburg: Stackpole Books.
  7. Publico
  8. 8,0 8,1 Macdonald, D., & Barrett, P. (1993). Mammals of Europe. New Jersey. Princeton University Press.
  9. Pisarowicz, J. (2006). American Elk - Cervus elaphus. National Park Service.
  10. Wayback Machine
  11. 11,0 11,1 11,2 Thomas, J. W., & Dale, T. (2002). Elk of North America, Ecology and Management. New York: Harper Collins.
  12. Clutton-Brock, T., & Coulson, T. (2002). Comparative ungulate dynamics: the devil is in the detail. Philosophical Transactions of the Royal Society of London, 1285–1298.
  13. Animaldiversity
  14. Walker, M. World Deer Website.

VälislingidRedigeeri