Vikipeedia

Nõo vald

vald Tartumaal
 See artikkel räägib tänapäeva vallast; 1939 moodustatud valla kohta vaata artiklit Nõo vald (1939); veel varem on eksisteerinud Vana-Nõo vald

Nõo vald on 2. järgu haldusüksus (vald) Tartu maakonnas. Valla keskus on Nõo alevik, samuti jääb valda Tõravere alevik. Vallakeskus asub Tartu linnast umbes 15 km edelas.

Nõo vald
Pindala: 169 km² (2017)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 4289 (1.01.2023)[2] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus: 25,4 in/km²
EHAKi kood: 0528[3] Muuda Vikiandmetes
Keskus: Nõo alevik
Kaart

Nõo vald piirneb läänes ja kirdes Elva, idas Kambja valla, põhjas Tartu linna ning lõunas Valga maakonnas asuva Otepää vallaga.

2021. aasta lõpust on Nõo vallavanem Maano Koemets.[4]

Nimi

muuda

Nõo nimi tuleneb eestikeelsest sõnast nõgu. Nõo ajalooline saksakeelne nimi on Nüggen, uuemal ajal on olnud kasutusel ka Neo. Neist tulenevad omakorda venekeelsed nimekujud Нюггенъ ja Ныо (näiteks Vana-Nõo valda on nimetatud nii Альтъ-Нюггенская волость kui ka Старо-Нюгенская волость, Vastse-Nõo vald on aga olnud Ново-Нюггенская волость või Ново-Нюгенская волость).[5]

Rahvastik

muuda

2021. aasta 1. jaanuari seisuga oli Nõo vallas statistikaameti andmeil 4314 elanikku, aastatagusega võrreldes 0,6% rohkem. Asustustihedus oli 25,5 elanikku/km2. Elussündide arv 2020. aastal oli 61.[6] Nõo valla andmeil oli elanikke vallas sama seisuga 4345.[7] Neist 0-6-aastaseid oli 376, 7-18-aastaseid 658, 7-15-aastaseid 501, 19-64-aastaseid 2581 ning 65-aastaseid ja vanemaid 730.[8]

2019. aasta 1. jaanuaril oli vallaelanikke 4345. Järgnenud aasta jooksul saabus valda mujalt 14 inimest, kellest 12 eelmine elukoht oli teadmata ja 8 tulid välismaalt. Sündis 52 last, kellest 23 olid tüdrukud ja 29 poisid. Kõige enam sündis lapsi veebruaris ja juunis (7 kuus). Populaarseimad nimed olid Joosep, Johannes, Mattias ja Nora. Teise elukohta lahkus aasta jooksul 193 inimest, suri 45 inimest (20 naist ja 25 meest) ning 37 inimese elukohad kustutati registrist.[9]

Nõo valla terviseprofiili järgi oli vallas 1. jaanuaril 2015 rahvastikuregistri andmeil 3965 elanikku.[10] 2012. aastal oli elanikke 3918[11]

Nõo valla asulad
Asula Pindala (km²)[12] Rahvaarv
(1. jaanuar 2000)[13]		 Rahvaarv
(1. jaanuar 2020)[14]		 Rahvaarv
(1. jaanuar 2021)[7]
Nõo alevik 5 1487 1645 1656
Tõravere alevik 3,2 313 299 303
Aiamaa 9,5 78 98 103
Altmäe 3,5 28 37 32
Enno 4,6 16 12 12
Etsaste 5,3 52 49 49
Illi 7,9 138 192 191
Järiste 3,7 46 53 51
Keeri 10,9 35 43 44
Ketneri 8 16 11 10
Kolga 5,4 54 72 72
Kääni 3,2 26 40 44
Laguja 4,3 34 38 38
Luke 22,4 337 351 358
Meeri 15,6 251 330 351
Nõgiaru 22,3 266 260 263
Sassi 4,7 47 40 41
Tamsa 3,4 77 63 63
Unipiha 9,1 57 84 81
Uuta 2,2 65 69 69
Vissi 6,2 144 271 285
Voika 8,9 145 229 224

2020. aasta 1. jaanuaril oli vallas 0–6-aastasi elanikke 363, 7–18-aastasi 647, 19–64-aastasi 2580 ning 65-aastasi ja vanemaid 726. Vanim naine sai 99-aastaseks mais ja mees detsembris.[9]

Loodus

muuda

Kaitstavad loodusobjektid

muuda

Nõo valla territooriumile jääb Ilusaoja hoiuala Ilusa oja keskjooksul. Keeri-Karijärve looduskaitseala on osalt ka Elva vallas ja Tartu linnas, Elva maastikukaitseala ka Elva vallas. Samuti asuvad Nõo vallas Meeri, Luke ja Unipiha mõisapark. Vaimõisa mõisas, endises Balti raudtee puukoolis, on kaitsealune Seedrisalu. Uuendamata kaitsekorraga aladest jäävad Nõo valda Pangodi mäed ja võsu-liivsibula kasvukoht Tõraveres. Üksikobjektidest on kaitse all Kindralimägi, Tamsa kadakas (9 meetri kõrgune kadakas, Mügramäelt 1 km lõunas) ning Nõo pärn. Kaitsealune Nõo kalmistu pärn murdus 1998. aastal ja lõhkus Martin Lipu hauamonumendi.

Pinnamood

muuda

Tartu-Valga maantee ääres asub Vapramägi. Vapramäe järsunõlvaline vallseljak ja sealne metsakooslus võeti 1959. aastal looduskaitse alla. Vapramäele on rajatud kaks matkarada. Nime tekke legend räägib, et seal olnud kunagi eestlaste linnus, mille vanemaks oli mees nimega Vapper, kelle järgi hiljem ka vallseljak nimetati.[15] Tõenäoliselt on nimi siiski tulnud Vapra talu järgi. Vapramäe kõrgeim punkt asub ligi 80 meetri kõrgusel ning suhteline kõrgus Elva jõe pinnast on 40 meetrit. Kõrgendik koosneb peamiselt kruusast ja liivast.[16]

Geoloogiline ehitus

muuda

Järiste külast ja Nõo alevikust jääb põhja- ja läänesuunda suurem lame kõrgendik, mis ulatub ka Meeri ja Tõravereni. Kõrgendik on umbes 16 kilomeetrit pikk ja 6 meetrit lai, olles selgemini piiritletud edelas Elva jõe oru poolt ning lõunas Nõo ürgoru poolt. Valla üldjuhul tasasel pinnal on mitmed jääaegsed ürgorud, mis on enamjaolt ilma voolava veeta. Üks Tatra oru haru ulatub pea Nõo kirikuni, mille lähedal laieneb see lohuks, kus asuvad kaks ühendatud Karujärve.[17]

Veestik

muuda

Nagu kogu Lõuna-Eesti, on ka Nõo vald jõe- ja järverohke. Valdavalt jääb piirkond Elva jõe valglasse, mis on ka suurim valda läbiv vooluveekogu. Elva jõe valgla ojadest voolavad valla territooriumil Laguja oja, Ilusa oja, Illi oja, Varesepalu oja, Peedu oja, Voika oja, Nõo oja, Keeri oja, Järiste oja ning Porijõe valgla ojadest Liudsepa oja.

 
Aiamaa ja Kolga külade ligidal asuv Suur Karujärv

Seisuveekogudest jäävad valda Illi Umbjärv, Vanajärv, Väike Umbjärv, Vissi järv ja Viti järv, Nõo ojal Nõo veskijärv, Väike Karujärv ja Suur Karujärv ning Voika ojal Voika ja Viinamärdi järv.

Haldus

muuda

1866–1894 eksisteeris Nõo kihelkonnas Vana-Nõo vald, mis liideti Pangodi vallaga. 1939. aasta haldusreformi käigus loodi Nõo vald senistest Meeri, Luke ja Kodijärve valla aladest, vald eksisteeris uue haldusreformini 1950. aastal.[18]

Praeguse Nõo valla omavalitsuslik staatus kinnitati aastal 1991.[19]

2017. aasta haldusreformi käigus loobus Nõo vald liitumisest koos mitme lähivallaga Elva vallaks, kuid osales liitumisläbirääkimistel vaatlejana.[20] Ehkki algselt kavatseti Nõo vald liita Elva vallaga sundviisiliselt, otsustas valitsus pärast Nõo vallaelanike protesti sundliitmise siiski ära jätta.[21][22]

Asulad

muuda
 
Tõravere on üks Nõo valla kahest alevikust.

Nõo vallas on kaks alevikku – Nõo ja Tõravere – ning 20 küla: Aiamaa, Altmäe, Enno, Etsaste, Illi, Järiste, Keeri, Ketneri, Kolga, Kääni, Laguja, Luke, Meeri, Nõgiaru, Sassi, Tamsa, Unipiha, Uuta, Vissi ja Voika.

Vallavalitsus

muuda

29. novembril 2021 valiti Nõo valla vallavanemaks erakonda mittekuuluv Maano Koemets[23]), kes 2017–2021 oli Elva vallavolikogu esimees.[24] Vallavalitsusse kuuluvad 2021. aasta 29. novembri seisuga ka Pille Sügis, Sven Tarto, Anneli Vetka ja Ene Mölter.[25]

Ajalugu

muuda

Praeguse Nõo valla ala kuulus sajandite vältel laiemasse Nõo kihelkonda, mida on esmamainitud 1483. aastal, mil see asus Tartu piiskopkonnas. Nõo asulat (Nuggen) on esimest korda nimetatud 1319. aastal. Täpsemad teated pärinevad 1582. aastast (Nicho). Enamik Nõo ümbruse maid oli Tartu toomkapiitli omandis.[26]

Nõo valla omavalitsuslik staatus kinnitati 1991. aastal.[27]

Esiaeg

muuda

Tõraveres Jaagupi talu juures paikneb 3.–5. sajandist pärinev Jaagupi tarandkalme, mida uuriti arheoloogilistel kaevamistel 1933–1935 (Harri Moora ja Artur Vassari) ja 1938 (Erna Ariste). Kalmest leiti mitukümmend põletusmatust ja kokku üle 760 leiu, sealhulgas arvukalt pronksehteid, keraamikat, klaashelmeid jms.[28][29]

Vapramäest lõunas asub Eesti üks väiksemaid linnuseid Peedu Kerikmägi, mida kasutati juba pronksiaja lõpus ja rauaaja alguses, kuid põhiliselt alles 6.-11. sajandil. Esimese Eesti linnusena tehti selles ulatuslikke arheoloogilisi kaevamisi 1936. aastal (Harri Moora, Artur Vassar, Erna Ariste), pikema käsitluse avaldas 1939. aastal Harri Moora. Leitud on keraamikat, relvi ja tööriistu, samuti suure rauasisaldusega šlakki. Peedu linnus on kaitse all 1964. aastast.[30]

Unipihas asuvad Unipiha Kivisaare hiis, mis on arvele võetud arheoloogiamälestisena, ning selles paiknev Unipiha ohvrikivi (ka Unipiha Kivisaare ohvrikivi), samuti Unipiha linnamägi.

Voika külas Tartu–Valga raudtee ääres asuv ajalooline kalmistuala Kabelimägi on võetud kaitse alla arheoloogiamälestisena.[31]

Keskaeg

muuda

Keskajal kuulus Nõo kihelkonna ala Tartu piiskopkonnale. Nõo kohanime on esmamainitud 1319. aastal, mil räägitakse Tartu toomhärrast Johann de Nughenist, kes nähtavasti kasutas Nõos mingit maa-ala. Arvatavasti 14. aastasajal ehitati Nõkku Tartu toomkiriku kabel (kapolled), mida esimesena mainis 1559. aastal Russowi kroonikas. Nõo kirikut nimetati toona Püha Lorenzi kirikuks.[32] See on ka ainus Lõuna-Eesti keskaegne telliskirik, mille võlvid tänaseni tervena säilinud.[33]

Andmed Nõo kihelkonna vanema ajaloo kohta on puudulikud, kuna 1804. aastal põles kirikumõisa tulekahjus ka kirikuarhiiv[34]

Uusaeg

muuda

Praeguse Tõravere silla lähedale jääb Liivi sõja aegne lahingupaik.[35]

20. sajand

muuda

1926. aastal peeti Vapramäel Nõo esimene laulupidu.[36][37]

20. augustil 1944 toimunud Tamsa lahing oli osa Tartu lahingust ehk Tartu rinde lahingutest 1944. aasta augustis-septembris. Tamsa lahing oli Tartu rinde lahingute suurim soomusvägede kokkupõrge (mõningatel andmetel ka Baltimaade suurim tankilahing), milles osales üle 40 tanki, 20 soomusautot, 10 lennukit ja 10 000 jalaväelast. Saksa poolel osalesid 101. soomusbrigaad ja SS-soomusbrigaad "Gross", Nõukogude poolel 189. laskurdiviis, mille ülem kindralmajor Pavel Potapov lahingus hukkus, kui tema vaatluspunkrit tabas mürsk. Tema järgi sai nime kõrgendik Kindralimägi (osa Mügramäest), kus paiknes ka Potapovi mälestussammas, mille juurde Elva abiellujatel oli Nõukogude ajal komme lilli viia. Lahingu auks 1980. aastatel kavandatud suurem mälestusmärk jäi siiski püstitamata. Üks lahingus purustatud Nõukogude tankidest seisis Elva laskespordikeskuses, viidi 1984. aastal Mäksa tankimonumendi betoonalusele ja toimetati lõpuks Heino Prosti põllumajandusmasinate muuseumi. Mart Laari hinnangul otsustas just sakslaste lüüasaamine Tamsa lahingus 1944. aastal lõplikult Tartu saatuse.[38][39][40]

Arhitektuur

muuda
 
Nõo Püha Kolmainu kiriku maakivist ja tellistest hoone

Arhitektuurimälestised

muuda

Arhitektuurimälestiste hulka kuuluvad Nõo vallas eelkõige keskaegne Nõo Püha Laurentsiuse kirik ja historitsistlik Nõo Püha Kolmainu kirik.

Haridus

muuda

Nõo alevikus on kolm kooli: Nõo Reaalgümnaasium, Nõo Põhikool ja Nõo Muusikakool. Nõo pastori peetud kooli mainis juba 1687. aastal Bengt Gottfried Forselius. 1688. aastal tegutses kihelkonnas pastor Poppiuse juhatusel kolm kooli: Nõos 22, Lukel 23 ja Rõhul 8 õpilasega (neist Rõhu küla kuulub nüüdisajal Tartu linna koosseisu). Nõost mõne kilomeetri kaugusel Järiste külas tegutseb ka ratsakool.[41]

Pärast Teist maailmasõda asus Nõo alevikus Nõo Mittetäielik Keskkool, mis reorganiseeriti 1953/1954 Nõo Keskkooliks. 1964. aastast on koolis reaalkallakuga süvaõppeklassid. 1965. aastast õpetatakse Nõos programmeerimist (NSV Liidu esimese koolina saadi 1965 elektronarvuti Ural-1), 1990–1998 õpetati ka lennundust. 1991. aastast kannab kool Nõo Reaalgümnaasiumi nime. 2016/2017. õppeaastal oli koolis üheksa klassikomplekti ja 293 õpilast. 2021. aasta lõpu seisuga on kooli direktor Jaanus Järveoja.[42]

1994/95. õppeaastal eraldati Reaalgümnaasiumist põhikooliosa, millest sai munitsipaalkool Nõo Põhikool, samas kui gümnaasium jäi riigikooliks. 2021. aasta lõpu seisuga on Nõo Põhikooli direktor Ilona Tars.[43].[44]

2021. aasta 5. detsembril tähistas Nõo kool oma 335. sünnipäeva.[45] Kooli õpetajate seas on olnud rida silmapaistvaid kultuuritegelasi, sealhulgas näitekirjanik Johann Kanswey, heliloojad Eduard Tubin ja Aleksander Läte ning vaimulik Martin Lipp.[44]

Vallas on neli lasteaeda: Nõgiarus, Lukel, Tõraveres ja Nõos.[46] Nõo valla esimese lasteaia avas 1940. aastate keskel Laine Prima, ent lasteaed lõpetas tegutsemise juba 1949. aastal. 1957. aastal rajati Nõgiaru lasteaed ning 1960. aastal Nõo sovhoosi Luke päevakodu, millest 2002. aastal sai Luke lasteaed Segasumma. 1962 asutati Tõravere Lastepäevakodu, mis sai omaenda hoone 1965. aastal. 2004. aastal nimetati see ümber Tõravere lasteaiaks Tõruke. Viimasena neist avati 1981. aastal Nõo ühismajandi lastepäevakodu, mis 1983. aastal sai nimeks Krõll ja 1992. aastal Nõo lasteaed Krõll, 2021. aasta seisuga on see valla suurim, kümnerühmaline lasteaed.[47]

 
Tõravere observatoorium

Teadus

muuda

Tuulemäel paikneb Tõravere ehk Tartu Observatoorium, mida ehitati 1958–1964.

Kultuur

muuda

Vallamaja keldriruumides tegutseb Nõo Noortekeskus.[48] Nõo kultuurimajas tegutseb 2021. aasta seisuga 15 huviringi.[49]

Raamatukogud

muuda

Nõo vallas paikneb kolm rahvaraamatukogu – Nõo, Nõgiaru ja Luke –, mis kõik kuuluvad Kõrvekülas tegutseva Tartumaa keskraamatukogu ehk Kõrveküla raamatukogu alluvusse. Nõo raamatukogu loodi 1927. aastal.[50]

Nõgiaru külas asub Nõgiaru raamatukogu juba vähemalt 1954. aastast. Tollal tegutses iseteeninduslik raamatukogu ühes talumajas. Sovhoosikeskuse rajamise järel 1962. aastal asus ametiühingule kuulunud raamatukogu sovhoosikontori hoones. 1996. aastal kolis raamatukogu taas saja-aastasesse talumajja.

Luke külas tegutseb Luke raamatukogu, mis ametlikult asutati 1945. aastal. Sellele eelnes 1923. aastal Luke kooli juurde loodud noorteühingu Leek raamatukogu, mis aga hävis koos koolimajaga 1944. aastal. 1926–1940 oli Luke raamatukoguhoidja koolidirektor Joosep Teemant, kes jätkas tööd ka raamatukogu taasavamisel Luke rahvamajas 1. detsembril 1944. Hiljem paiknes raamatukogu vaheldumisi Nõo sovhoosi algses keskusehoones ja selle kõrval asunud sidejaoskonna majas, Luke raamatukogu alluvusse kuulusid rändraamatukogud Nõo vanadekodus ja Luke asunduses ning Tamsa raamatukogu Lukega liitmise järel ka sealne teeninduspunkt.[51]

Varem on olnud haruraamatukogu ka Tõraveres.

Muuseumid

muuda

Nõo vallas tegutseb kaks muuseumi: 1999. aastal Voika külas rajatud Nõo koduloomuuseum ja 1954. aastal Vissi külas asutatud Heino Prosti põllutöömasinate muuseum.

Kultuurimälestised

muuda
 
Luke mõisapargi kärnerimaja on arvatud ehitismälestiseks

Nüüdses Nõo alevis asuvat Nõo Püha Laurentsiuse kirikut on mainitud 13. sajandil. Kaitseehituslik kolmelööviline kodakirik on Lõuna-Eesti ainuke maakirik, mis on sõdades tervete võlvidega säilinud.[52] Nõo kirik oli ka üks esimesi maakirikuid Eestis, kus võeti kasutusele orel (1781). Uus orel valmis 1890. aastal. Kiriku altarimaali tegi Tõnis Grenzstein, puunikerdused Jaan Koort.[26]

Mõisad

muuda

Keeri mõisa peahoone on hävinud, kuid ümberehitatuna või varematena on säilinud mõned kõrvalhooned. Rüütlimõis rajati 1789 Ropka mõisast eraldatud alast,[53] teistel andmetel eraldati see 1790. aasta paiku Tähtvere mõisa maadest, tõenäoliselt varasema veskikoha juurde.[54] Mõisa omanike sekka on kuulunud von Baranoffid, von Ungern-Sternbergid, von Strykid, von Kruedenerid, von Braschid jt.[54] Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta mõisate võõrandamist oli Johann Jannau.[53]

Luke mõisa kohta pärinevad varaseimat teated aastast 1557. Mõis riigistati 1919. aastal, viimased omanikud enne seda olid Mary ja Woldemar von Knorring. Tänapäeval on mõisa peahoone hävinud, kuid säilinud lõviskulptuuride ja pärnadega park, milles toimuvad teatrietendused ja kontserdid.[55]

Meeri mõisa on mainitud 16. sajandil, mil see kuulus Tartu toomkapiitlile.[56] 1837–1841 kuulus mõis vene luuletajale Vassili Žukovskile. 1919. aastal mõis võõrandati, selle viimane omanik oli Ernst Karl Maria von Seidlitz. Mõisa peahoone on säilinud, kuid mitte ajaloolisel kujul.

Varem Nõo kihelkonda kuulunud mõisatest paikneb Aru mõis nüüd Elva vallas Mälgi külas, kunagine Pangodi mõis jääb koos Pangodi külaga Kambja valda, Tähtvere mõis Tartu linna Tähtvere linnaossa.

Religioon

muuda

Nõo alevikus asuvas Nõo Püha Laurentsiuse kirikus tegutseb EELK-sse kuuluv Nõo Püha Laurentsiuse kogudus, mis kuulub Valga praostkonda. Selle õpetaja on 2003. aastast Mart Jaanson.[57]

1852. aastast tegutseb alevikus Nõo Püha Kolmainu kogudus (EAÕK), mis paikneb 1873. aastal valminud historitsistlikus Nõo Püha Kolmainu kirikus. Kogudust teenib preester Miikael Raissar. Kogudus loodi varem Tartu Püha Georgi (Jüri) kogudusse kuulunud eestlastele.

Majandus

muuda

Haritavat maad on Nõo vallas 7800 ha ehk 46% valla pindalast, metsamaad 5400 ha ehk 32%.[58] Põllumajandusega tegeles 2012. aasta seisuga 67 ettevõtet.

2021. aastal oli Nõo vallas ülalpeetavate määr 56,4%. 2020. aastal oli vallas palgatöötaja kuu keskmine brutotulu 1328,7 eurot (aastane tõus 6,1%), brutokuutulu saajaid oli kuus keskmiselt 1793 (aastane langus 3,5%) ja registreeritud töötuid oli 2021. aasta oktoobris 115 (aastane langus 0,9%).[6]

Tööstus

muuda

Nõo Lihatööstus on üks valla suuremaid tööandjaid. Luke juustuvabrik toodab kohalikust toorainest hallitusjuuste. Nõos asuv AS Retent toodab eriotstarbelist mööblit laboritele, meditsiiniasutustele ja koolidele, eritellimusmööblit valmistab ka Wako Värkstuba Kolga külas.

Põllumajandus

muuda

Nõo ümbruses on Nõukogude ajal tegutsenud järgmised ühismajandid:

  • Kolhoosid Uus Elu (asutatud 1948) ja Rahvaste Sõprus (asutatud 1948) – ühinesid 1951, säilis nimi Uus Elu.
  • Kolhoosid Ühine Jõud (asutatud 1948) ja V. I. Lenini nimeline kolhoos (asutatud 1949) ühinesid 1952, säilis nimi V. I. Lenini nimeline kolhoos.
  • Uus Elu ja V. I. Lenini nimeline kolhoos ühinesid 1961, nimeks sai kolhoos Edasi.
  • Kolhoos Edasi ühines Nõgiaru sovhoosiga 1971, uusmoodustis kandis 1975. aastast nime Nõo sovhoos, 1988. aastal muudeti see Nõo kolhoosiks, 1992. aastal lõpetas tegevuse.
  • Kolhoosid Joosep Laar (1948), Töörahva Tahe (1948) ja Komnoor (1949) ühinesid 1951. aastal kolhoosiks Komnoor.
  • 1965 liitus Komnoor Nõgiaru sovhoosiga, 1975 liitus Nõgiaru sovhoos Nõo sovhoosiga.
  • Elva valda ja külanõukokku kuulunud kolhoosid Lembitu (1949) ja Tee Õnnele (1949) ühinesid 1951 kolhoosiks Lembitu, kolhoosid 1. mai (1948) ja Koidula (1949) ühinesid 1951 kolhoosiks Koidula. 1956. aastal liitusid Lembitu, Koidula ja 1949. asutatud Kuldrannake Nõo sovhoosiga.[59]

Liiklus

muuda

Nõo valda läbib Tartu–Valga raudteelõik, millel liigub Tartu-Valga rongiliin (2008. aastani ka Tartu–Valga rongiliin, varem ka Tallinna–Moskva rongiliin, mis kulges üle Tartu, Petseri ja Pihkva), ning Tallinna–Tartu–Riia rongiliin. Raudteelõigul jäävad Nõo valda (Tartu poolt lugedes) endine Aiamaa peatus Aiamaa külas, Nõo raudteejaam (avati 1898), Tõravere peatus Tõravere alevikus ja endine Vapramäe peatus (1926–2008) Voika külas. Vapramäe lähedal viib üle Elva jõe Vapramäe raudteesild.

Suurim valda läbiv maantee on Jõhvi–Tartu–Valga maantee (põhimaantee nr 3). Vapramäe sillal ületab maantee Elva jõe.

Sport

muuda
 
Ultimate frisbee mängimine Nõo Rannahallis

Spordirajatised

muuda

Nõo valla tähtsamad spordirajatised on Nõo spordihoone (2007), Nõo Rannahall (renoveeritud endisest kaarhallist 2010), Nõo kooli staadion, Tõravere tenniseväljak ja mänguväljak, Vapramäe matkarajad, Nõo aleviku mänguväljakud Voika ja Kivi tänaval ning Luke ja Nõgiaru külade mänguväljakud.[60] Nõo alevikus asuvad kettagolfipark ja õpperada ning valla jõulinnak..[61]

Turvalisus

muuda

Nõo alevikus on piirkonnapolitseinik.[62]

2017. aastast tegutseb vallas Nõo Priitahtlik Päästeselts[63][64], mis kuulub ka üle-eestilisse Päästeliitu.[65]

Sõprussuhted

muuda

Nõo vallal on 1991. aastast alates sõprussuhted Viitasaari linnaga Soomes Kesk-Soome läänis.[66] Varem oli Nõo sõprusvald ka Liminka vald, tihedam oli suhtlus 1990. aastate teisel poolel.[67] Suhted algasid Kesk-Soome lääni valdade esindajate delegatsiooni visiidist Tartumaale 1991. aasta sügisel.[66]

Tuntud inimesi

muuda
 
Nõo kalmistule on maetud mitmeid tuntud inimesi

Aleksander Läte tegutses Nõos 1883–1900 kösterorganistina ja kihelkonnakooli õpetajana, rajades muuhulgas Eesti esimese sümfooniaorkestri. 1940. aastal valiti ta Nõo valla aukodanikuks.[68] Tema endises elukohas paikneb mälestustahvel.[69]

Elar Kuus sündis Keeri mõisas puusepp Kustav Kuusiku perekonnas.

Luuletaja Jakob Tamm sündis omaaegses Vastse-Nõo vallas, Mõtsküla/Metsaküla talus.

Martin Lipp, Nõo pastor aastail 1884–1923, kirjanik, laulu "Eesti lipp" teksti autor, on maetud Nõo kalmistule, tema haual asus Anton Starkopfi loodud pronksbüst.[44] Tema juures peatus folkloorikogumisretkedel sageli ka Matthias Johann Eisen.[26]

Kalju Aigro oli Nõo Keskkooli kauaaegne direktor (1951–1982), kes tegi palju piirkonna hariduselu heaks, ENSV teeneline õpetaja (1972) ja Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler. Tema auks on nimetatud Nõo alevikus tänav, mille ääres asub Nõo Reaalgümnaasium.[70]

Johann Kanswey, üks esimesi eesti näitekirjanikke, oli kihelkonnakooli juhataja 1865–1883.[44]

Helilooja Eduard Tubin oli Nõo kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja 1926–1930 ning juhatas Nõo lauluseltsi segakoori. Majale, kus ta tol ajal elas, paigaldati 1989. aastal mälestustahvel.[71]

Luuletaja Ado Reinvald elas Nõos Barabanovi majas 1897–1898. aastatel.[72] Hiljem kolis ta Nõo lähedale Kulbilohku, mis praegu on osa Elva linnast.

Rahvatantsujuht ja koreograaf Helju Mikkel elas Lukel, Haldja talus, kus süüdati üldtantsupeo tuli nii 1994. kui ka 2004. aasta üldtantsupeo eel.[73]

Johann Wahl, eesti keele uurija, oli 1780–1784 Vastse-Nõo mõisarentnik.[26]

Kirjanik Jaak Järv oli 1871–1875 Vastse-Nõo kooliõpetaja.

Vaimulik Harald Tammur oli 1954–1979 Nõo kirikuõpetaja.

Nõos on sündinud sulgpallur Helen Klaos.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ Maa-amet, vaadatud 11.03.2018.
  2. ↑ Statistikaameti statistika andmebaas, vaadatud 5.07.2023.
  3. ↑ Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator
  4. ↑ "Nõo vallavanemaks sai Elva vallas kandideerinud valimisliidu esinumber ja vallavolinik", Tartu Postimees, 22. november 2021 (vaadatud 12.12.2021)
  5. ↑ "Nõo" EKI eesti kohanimede andmebaasis KNAB (vaadatud 12.12.2021)
  6. ↑ 6,0 6,1 "Nõo vald", Statistikaamet (vaadatud 12.12.2021)
  7. ↑ 7,0 7,1 "Külad", Nõo valla koduleht (vaadatud 12.12.2021)
  8. ↑ "Elanike demograafiline jaotus KOV-de kaupa", Eesti Linnade ja Valdade Liit (vaadatud 12.12.2021)
  9. ↑ 9,0 9,1 Mai Kirs, "Nõo valla rahvastiku kokkuvõte seisuga 01. jaanuar 2020", Nõo Valla Leht, nr. 2, 15 veebruar 2020
  10. ↑ Nõo valla terviseprofiil valla kodulehel (.doc) (vaadatud 12.12.2021)
  11. ↑ "Nõo valla arengukava 2037", Riigi Teataja, 2012
  12. ↑ Maa-amet, vaadatud 21.11.2020.
  13. ↑ http://entsyklopeedia.ee/artikkel/n%C3%B5o_valla_elanike_arv_asulati1
  14. ↑ Statistikaameti kaardirakendus, vaadatud 10.11.2020.
  15. ↑ https://www.vapramaja.ee/vapramagi/
  16. ↑ https://vvvs.ee/et/vapramae-matkaraja-kirjeldus/
  17. ↑ "Tartumaa: maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus" (toimetanud Johannes Gabriel Granö, Jaan Rumma ja Johannes Voldemar Veski; sari "Eesti", 1. osa) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, lk 284–285
  18. ↑ Vabariigi Presidendi otsus nr. 88 – 7. oktoobrist 1938 (RT 1938, 87, 776)
  19. ↑ Harju maakonna Rae ja Ida-Viru maakonna Lüganuse valla, Lääne-Viru maakonna Tapa linna, Saare maakonna Orissaare valla, Tartu maakonna Haaslava, Laeva, Nõo, Rannu, Rõngu ja Vara valla ning Kallaste linna, Valga maakonna Helme, Põdrala ja Tõlliste valla, Viljandi maakonna Halliste valla ja Karksi-Nuia alevi ning Võru maakonna Urvaste valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta (vastu võetud 11.07.1991)
  20. ↑ Vilja Kohler, "Elva ja viie valla ühinemisläbirääkimised jätkuvad", Tartu Postimees, 7. aprill 2016
  21. ↑ https://www.err.ee/606021/valitsus-otsustas-et-keila-noo-ja-luunja-paasevad-sundliitmisest
  22. ↑ https://www.delfi.ee/artikkel/78412653/delfi-fotod-noo-vallaelanikud-avaldasid-toompeal-sundliitmise-vastu-meelt
  23. ↑ [1]
  24. ↑ Maano Koemets: Elva vallavolikogu esimese koosseisu tööst 2017–2021, Elva Elu, 20. okt. 2021
  25. ↑ https://nvv.kovtp.ee/vallavalitsuse-liikmed
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 "Nõo alevik", eestigiid.ee (vaadatud 12.12.2021)
  27. ↑ Harju maakonna Rae ja Ida-Viru maakonna Lüganuse valla, Lääne-Viru maakonna Tapa linna, Saare maakonna Orissaare valla, Tartu maakonna Haaslava, Laeva, Nõo, Rannu, Rõngu ja Vara valla ning Kallaste linna, Valga maakonna Helme, Põdrala ja Tõlliste valla, Viljandi maakonna Halliste valla ja Karksi-Nuia alevi ning Võru maakonna Urvaste valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta (vastu võetud 11.07.1991)
  28. ↑ Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 165
  29. ↑ Vilma Trummal, "Muistne Tartu", rmt: "Lehekülgi Tartu ajaloost", Tallinn: Eesti Raamat, 1964, lk 5
  30. ↑ Peedu linnus kultuurimälestiste riiklikus registris
  31. ↑ Voika Kabelimägi kultuurimälestiste riiklikus registris
  32. ↑ https://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/noo/noo.html
  33. ↑ "Eesti kultuuriloo õppematerjal. XIV, Tartumaa". Koost: Mare Oja, Mati Laur, Viivi Rohtla, Krista Tõnnov. Lk 18.
  34. ↑ "Tartumaa: maateadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus" (toimetanud Johannes Gabriel Granö, Jaan Rumma ja Johannes Voldemar Veski; sari "Eesti", 1. osa) Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925, lk 293
  35. ↑ Sirje Mets, "Tartu", Tallinn: Perioodika, 1986, lk 74
  36. ↑ https://vvvs.ee/et/vapramae/
  37. ↑ Nõo I laulupidu Wapramäel
  38. ↑ Margus Kruut, "Eesti suurim tankilahing", Eesti Ekspress, 25.10.1999
  39. ↑ Juhani Püttsepp, "Eestis leegitses 1944 oma Kurski kaar", Postimees, 24. august 2004
  40. ↑ Veiki Ojaperv, "Politsei lõpetas kõrge punaväelase mälestusmärgi kadumise uurimise", Postimees, 4. august 2022 (vaadatud 05.08.2022)
  41. ↑ https://nvv.kovtp.ee/huviharidus
  42. ↑ https://nrg.edu.ee/et
  43. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2021. Vaadatud 12. detsembril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  44. ↑ 44,0 44,1 44,2 44,3 https://www.noopk.ee/uusnpk/ajalugu/
  45. ↑ https://nvv.kovtp.ee/uudised-ja-teated/-/asset_publisher/gbQfqTbJxA7f/content/335-aastane-noo-kool?redirect=https%3A%2F%2Fnvv.kovtp.ee%2Fuudised-ja-teated%3Fp_p_id%3D101_INSTANCE_gbQfqTbJxA7f%26p_p_lifecycle%3D0%26p_p_state%3Dnormal%26p_p_mode%3Dview%26p_p_col_id%3Dcolumn-1%26p_p_col_count%3D2
  46. ↑ https://nvv.kovtp.ee/hallatavate-asutuste-kontaktid
  47. ↑ https://nvv.kovtp.ee/noo-vald-30/-/asset_publisher/58H1Cqs2pKa6/content/noo-vald-ajapeeglis-%E2%80%94-lasteaiad?redirect=https%3A%2F%2Fnvv.kovtp.ee%2Fnoo-vald-30%3Fp_p_id%3D101_INSTANCE_58H1Cqs2pKa6%26p_p_lifecycle%3D0%26p_p_state%3Dnormal%26p_p_mode%3Dview%26p_p_col_id%3Dcolumn-1%26p_p_col_count%3D2
  48. ↑ https://nvv.kovtp.ee/noortekeskus
  49. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2021. Vaadatud 12. detsembril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  50. ↑ https://tmk.tartuvald.ee/?p=289
  51. ↑ https://tmk.tartuvald.ee/?p=280
  52. ↑ ? lk 20
  53. ↑ 53,0 53,1 Keeri mõis EAA.1362. Ajalooarhiivi fondiloend.
  54. ↑ 54,0 54,1 Valdo Praust, "Tartumaa mõisad", 2008,
  55. ↑ Juhani Püttsepp, "Tartumaa mustrid", Tartu: Tartu Maavalitsus/Huma, 2006, lk 21
  56. ↑ Meeri mõis EAA.1390 Eesti Ajalooarhiivi fondiloendis (vaadatud 15.11.2015)
  57. ↑ https://www.etis.ee/CV/Mart_Jaanson/est?lang=ENG
  58. ↑ [https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/4131/2201/3022/N%C3%B5o%20valla%20arengukava%202037.pdf "Nõo valla arengukava 2037"]. Nõo: Nõo vallavalitsus, 2012.
  59. ↑ Agnes-Asta Marand, "Lehekülgi Nõo ajaloost" III. Nõo: 2003, lk 236–238
  60. ↑ Nõo vallavalitsus, "Nõo valla arengukava 2037". Nõo: 2012
  61. ↑ [2]
  62. ↑ [3]
  63. ↑ "Nõo Priitahtlik Päästeselts hindab ennetustegevust kodude ohutusel", Nõo Valla Leht, nr 5, 15. mai 2018
  64. ↑ https://nvv.kovtp.ee/mtu-noo-paasteselts
  65. ↑ "Päästeliidu liikmed". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2021. Vaadatud 12. detsembril 2021.
  66. ↑ 66,0 66,1 https://nvv.kovtp.ee/valispartnerid "Välissuhted"], Nõo valla koduleht
  67. ↑ "Nõo vald ajapeeglis — meenutab Enno Ruusalepp", Nõo valla koduleht
  68. ↑ Läte Nõo valla aukodanikuks. Rahvaleht, 11. jaanuar 1940, nr. 9, lk. 8.
  69. ↑ [4]
  70. ↑ "Kalju Aigro". EE 14. köide, lk. 12
  71. ↑ Agnes-Asta Marand, "Lehekülgi Nõo ajaloost" IV. Nõo 2004, lk 150
  72. ↑ Agnes-Asta Marand, "Lehekülgi Nõo ajaloost" IV. Nõo 2004, lk 149
  73. ↑ Agnes-Asta Marand, "Lehekülgi Nõo ajaloost" IV. Nõo 2004, lk 198

Välislingid

muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Nõo_vald&oldid=6712747"