Aleksander Läte, umbes 1890

Aleksander Läte (õieti Aleksander Sprenk-Läte; 12. jaanuar 1860 Aakre vald, Pikasilla küla – 8. september 1948 Tartu) oli eesti helilooja ja pedagoog.

Tema tuntumad koorilaulud on "Koju", "Kostke laulud", "Kuldrannake", "Külakõrtsis", "Laul rõõmule", "Malemäng", "Pilvedele", "Unenägu", "Ärka üles".

Tema eestvõttel moodustati esimene eesti sümfooniaorkester. Samuti asutas ta segakoori ja meeskoori.

Lätet võib pidada ka esimeseks eestlasest kutseliseks muusikakriitikuks.

EluluguRedigeeri

Aleksander Lätte lapsepõlv möödus Rõngus, ta lõpetas Rõngu kihelkonnakooli. Aastatel 1876–1879 õppis ta Valgas Cimze seminaris.

Seminari lõpetamise järel töötas aastatel 1879–1883 Puhja kihelkonnakooli õpetajana, 1883 sai ta kösterorganisti koha Nõos ning sealt peale algas tema otsene muusikaline tegevus. Muusikaga oli Lättel kokkupuuteid juba Rõngu kihelkonnakoolis, kus ta sai õpetaja Rossmannilt esimesed tõuked muusikaharrastusele. Juba noore poisina hakkas tulevane helilooja tundma elavat huvi koorilaulu vastu. Hiljem Valga seminaris sai ta põhjalikuma muusikalise hariduse. Puhjas ja Nõos töötades käis ta järjekindlalt Tartus tuntumate muusikaõpetajate juures oma haridust täiendamas ja astus 1905. aastal Dresdeni konservatooriumi, kus õppis väikeste vaheaegadega peamiselt kompositsiooni.[1]

Asudes täie jõuga kihelkonna muusikaelu korraldamisele, töötas Läte Nõos kuni 1900. aastani. Nõo kihelkonnakooli õpetajana organiseeris ta Tartu keskkooliõpilastest, üliõpilastest ja kooliõpetajatest sümfooniaorkestri, mis andis Bürgermusse saalis 19. novembril 1900 esimese eesti sümfooniaorkestri kontserdi.[2] Seda peetakse esimeseks eesti sümfooniaorkestriks[3], mis suutis ette kanda ka raskemaidki palasid. Orkestris mängisid mitmed hilisemad tuntud inimesed: näiteks dr Juhan Luiga, arstiteadlane professor Aleksander Rammul mängis viiulit, dr Anton Schulzenberg trombooni, kirikuõpetaja Arnold Laur kontrabassi, saadik Karl Menning oboed ja kirikuõpetaja Rudolf Hurt metsasarve.[4]

Peale selle asutas ta segakoori ja meeskoori, mis suutsid ette kanda oratooriumeidki (Haydni "Loomine", Händeli "Judas Maccabäus" jt).[1]

1900. aastal siirdus Läte Tartusse, kus oli muusikaga tegelemiseks rohkem võimalusi. 1908 oli ta sunnitud haiguse tõttu praktilisest muusikatööst tagasi tõmbuma, kuid jätkas tegutsemist heliloojana. Komponeerimise kõrval kirjutas ta mitmesuguseid teaduslikke artikleid, oli pikemat aega Postimehe muusikaarvustaja. Aleksander Lätet võib pidada esimeseks eestlasest kutseliseks muusikakriitikuks.[1]

Ta oli ka Tartu Taimetoitlaste Seltsi esimees.[5]

Ta on maetud Rõngu kalmistule. Tema haud on tunnistatud kultuurimälestiseks.[6]

IsiklikkuRedigeeri

Tema vend oli klaverimeister Eugen Sprenk-Läte (1871-1932), kes röötas Tartus J. Moritzi klaverivabrikus, oli samas hiljem ärijuht. Asutas 1926 Tartus oma klaveritöökoja, kus valmistas pianiinosid. Aleksander Läte jätkas pärast venna surma tema tööd.

Loomingu näiteidRedigeeri

TunnustusedRedigeeri

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

Tallinnas oli aastatel 1948–1991 Aleksander Lätte tänav[7]. Alates 1991. aastast on sama tänava nimi lihtsalt Lätte tänav.

Tartus nimetati 1948. aastal Lossi tänav Aleksander Lätte tänavaks ja otsustati paigaldada majale aadressil 21. Juuni tänav 25 mälestustahvel.[8]

Puhja kirikaeda paigaldati 13. juunil 2015 mälestuskivi, millel on mainitud helilooja tööaastad Puhja kihelkonnakooli õpetajana.

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 Helilooja A. Läte 70-ne aastane. Vanale meistrile kaugel Rivieras - Postimees, 12.01.1930
  2. Rannap, Heino. Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia. Eesti Haridusministeerium 2002 (täiendatud 2012).
  3. Nõukogude Eesti muusika. Artiklite kogumik. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960
  4. Ons see uudiseks... - Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr 8, 18 veebruar 1935
  5. "Mu suu pole surnuaed!" Rahvaleht, 17. juuni 1936, nr 70, lk. 4.
  6. Kultuurimälestiste riiklik register. Aleksander Lätte (1860-1948) haud
  7. Muudatused Tallinna tänavanimistus 1987-2011
  8. Edasi 13. okt. 1948.

KirjandusRedigeeri

  • Helilooja A. Läte Nõo valla aukodanikuks. Uus Eesti, 11. jaanuar 1940, nr 9, lk. 5.

VälislingidRedigeeri