Vikipeedia

Jaan Koort

eesti kujur, maalikunstnik ja keraamik

Jaan Koort (6. november 1883 Sootaga vald (Äksi kihelkond), Tartumaa – 14. oktoober 1935 Moskva) oli eesti skulptor, maalikunstnik ja keraamik.

Jaan Koort
Sündinud 6. november 1883
Sootaga vald (Äksi kihelkond), Tartumaa
Surnud 14. oktoober 1935 (51-aastaselt)
Moskva
Rahvus eestlane
Haridus A. Stieglitzi kunsttööstuskool
Tegevusala skulptor

ElukäikRedigeeri

Sündis 6. novembril Tartumaal Pupastvere külas talunike Susanna-Marie ja Jaan Koorti kolmeteistkümnenda lapsena. Õppis Orge külakoolis. Aastatel 1896–1900 õppis ta Tartu linnakoolis. 1901. aastal osales Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Õpinguid jätkas Peterburi A. Stieglitzi kunsttööstuskoolis (1902–1905), kus õppis rööbiti maali ja skulptuuri. 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste sunnil lahkus Peterburist, hiljem ka Eestist ning siirdus Soome ja sealt edasi Pariisi[1].

PariisRedigeeri

Aastad 1905–1915 veetis ta Prantsusmaa pealinnas, kus talle avaldas tugevat mõju "La Ruche" ('Mesipuu') kunstiinimeste koloonia. Aastatel 1905–1908 õppis ta Pariisi Kaunite Kunstide Koolis (École des Beaux-Arts) ning järgneval kahel aastal Adleri, Collini ja Lucas' eraateljeedes[2]. 1908. aastal esines ta esmakordselt Salon de Société Nationale des Beaux-Arts'is, 1909. aastal võttis oma skulptuuridega osa Pariisi Sügissalongist (Salon d’Automne), Kevadsalongist (Salon des Indépendants) ja Vene kunstnike näitusest Pariisis. Samal aastal osalesid tema maalid ja skulptuurid Eesti kunstinäitustel Tallinnas ja Tartus. 1910. aasta kevadel sõitis ta kodumaale ning veetis suve Pühajärvel maalides ning osales sügisel Eesti Kunstiseltsi näitusel Tallinnas, Noor-Eesti kunstinäitusel Tartus, Valgas, Pärnus ja Tallinnas ning kunstinäitusel Helsingis. Seejärel siirdus ta tagasi Pariisi, kus osales järgneval neljal aastal Kevadsalongi näitustel. Jaan Koort abiellus Pariisis Mari Uusmaniga. Tema ateljee aadressil Rue Blomet 47 kujunes eesti kunstnike kohtumiskohaks Pariisis.[3] Abikaasa Mari Koort on olnud mitmete tuntud portreeskulptuuride ning aktikrokiide ja joonistuste modelliks.[4]

 
Jaan Koort. Abikaasa portree. 1916

MoskvaRedigeeri

1915. aastal andis maailmasõjas osalev Venemaa poliitilistele pagulastele amnestia ning Jaan Koort sõitis koos perekonnaga keisririigi kulul Pariisist Moskvasse, kus Koort lülitus Venemaa tolle aja suurima kunstikeskuse kunstiellu.[4] Koorti Académie Russe'is ja Pariisis sotsiaaldemokraatlike vaadete pinnal sõlmitud sidemed elustusid Moskvas, kus ta suhtles skulptor Sergei Merkurovi, Anatoli Lunatšarski ning Maksim Gorki perekonnaga.[4] Koort töötas Merkurovi ateljees ning esines aastatel 1915–1916 Mir Iskusstva I ja Moskva Kunstnike Ühingu XXII kunstinäitusel.[4] Ta astus ühingusse Mir Iskusstva ning esines aastatel 1915–1916 selle korraldatud näitustel[1]. Riiklik Tretjakovi Galerii omandas "Naise pea" (graniit, 1915).[1] Kollektsionäär Ivan Morozov ostis "Abikaasa portree" (basalt, 1916).[3] Mõlemad teosed jõudsid teise maailmasõja järel Eesti kunstimuuseumidesse.

TartuRedigeeri

1916. aastal naasis Koort Eestisse ja seadis end sisse Tartus. 1917. aastal esines ta Tallinnas Eesti Kunstiseltsi ning Moskvas Moskva Kunstnike Ühingu näitusel. 1918. aastal esines ta Tartus Pallase I kunstinäitusel. 1919. aastal juhtis Eesti Töörahva Kommuuni kultuuri ja hariduse komissarina peremeheta jäänud kunsti- ja kultuurivarade arvelevõtmist.[3] Koort hakkas järjekindlalt osalema eesti kunsti näitustel. Aastad 1917–1921 olid talle loomingulistelt väga viljakad. Ta raius hulga graniitpäid ning figuure[2]. Osales kunstiühingu ARS näitusel. Suve veetis Pariisis, kus eksponeeris Salon d’Automne'is skulptuure ning valiti selle liikmeks. 1921. aastal valmisid mitmed väärtuslikud teosed, näiteks "Dekoratiivne naisfiguur" ja "Palvetaja". Aastatel 1921–1923 töötas ta pedagoogina Riigi Kunsttööstuskoolis.[3]

TallinnRedigeeri

1923. aastal kolis Koort Tallinna ning korraldas esimese isikunäituse Eestimaa Provintsiaalmuuseumis.[3] Seal oli välja pandud 38 graniidist, basaldist ning väärispuidust skulptuuri[1]. 1924. aasta talve veetis ta taas Pariisis. Koorti "Palvetaja" osales Pariisi Kevadsalongi näitusel ning skulptor valiti Société Nationale des Beaux-Arts'i liikmeks ning kutsuti esinema Le Salon de Tuileries'sse[5]. Kodumaal rentis Koort riigilt Kadriorus juba aastaid tühjalt seisnud Peeter I rajatud hobusetallid (Mäekalda 3) ning ehitas endale sinna ateljee[6] ning enda projekteeritud keraamikaahjud[1].

1926. aastal esines ta eesti kunsti näitusel Helsingis ja Riias. Riia muuseum ostis "Vanamehe pea" (graniit, 1918). 1927. aastal käis Koort kohut "Pallase" kunstnike ja Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühinguga.[3] 1927. aasta mais otsustas Eestis pettunud Koort kolida Austraaliasse[7]. Kolme kuu pärast naasis Koort siiski kodumaale. Enne ärasõitu sai Koort Sydney kunstiakadeemialt pakkumise tulla ehitusskulptuuri professoriks. Koort kaalus pakkumist tõsiselt, kuid abikaasa vastuseisu tõttu loobus ta kohast ning võttis aasta lõpus vastu Riigi Kunsttööstuskooli skulptuuriõppejõu koha[8]. Varem sellel kohal töötanud Ferdi Sannamees sõitis kultuurkapitali stipendiaadina Itaaliasse[8]. Naasnuna pühendus Koort täie energiaga keraamikale.

1934. aastal esines ta kutsutud külalisena Soome kunstnike aastanäitusel, eksponeerides nii skulptuure kui keraamikat, augustis aga lahkus Nõukogude Liitu, kus asus NSV Liidu Hariduse Rahvakomissariaadi ja Ülevenemaalise Kunstnikkude Kooperatiivi kunstiliseks nõuandjaks ning Gželi rajatava peenkeraamikatehase tehniliseks juhatajaks[9]. Talle võimaldati seal suurepärased töötingimused ning pool aastat hiljem kutsus Koort Venemaale ka perekonna.[10]

 
Jaan Koorti mälestusmärk Kadrioru pargis, skulptor Edgar Viies, arhitekt Andres Mänd, 1983

Jaan Koort haigestus ootamatult kopsupõletikku ning suri 14. oktoobril 1935 Moskvas. Tema tuhastatud põrm toodi Tallinna, kus see paigutati ligi meetri kõrgusesse Koorti enda poolt valmistatud valgesse portselanurni ning viidi vastaval kanderaamil tõrvikute saatel läbi linna Tallinna Kunstihoonesse[11]. Koordi matuseaktusel Kunstihoones kõneles peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu[12] ning kogu tseremoonia kanti ka üle raadio teel[13]. Esialgse plaani kohaselt pidi Koorti põrm maetama Metsakalmistule ehitatavasse kabelisse.

Jaan Koorti põrm on maetud Tallinna Rahumäe kalmistule koos abikaasaga 1976. aastal.[3]

Jaan Koorti nime kannab tänav Tallinnas ja Tartus.

LoomingRedigeeri

Oma loometee alguses tegeles Jaan Koort umbes kümme aastat paralleelselt nii skulptuuri kui maaliga. Kunstniku varasemad teadaolevad maalid pärinevad 1907. aastal Norras talusulasena veedetud ajast.[14]

 
Jaan Koort. Julius Kuperjanovi hauamonument Tartus Raadi kalmistul

J. Koort on loonud mitmeid monumentaalskulptuure, nagu Tallinnas Rahumäe kalmistul asuvad H. Namsingi, perekond Uusmanni, Hans Vinnali ja kunstnik Kuno Veeberi hauasambad. Tema valmistatud on Jakob Tamme büst Väike-Maarjas, August Kitzbergi ja Julius Kuperjanovi hauasambad Tartus Raadi kalmistul ja C. R. Jakobsoni hauamonumendi Kurgjal. Tema loodud on Vabadussõja monument Raplas. 1933. aastal valmis kirjanik August Kitzbergi monument Tartu Maarja kalmistul, 1934. aastal Juhan Luiga hauamonument Tartu Maarja kalmistul.[3]

1929. aastal esines ta näitustel Tallinnas, Helsingis ja Pariisis. Ateneum ostis "Tanuga naise" (graniit, 1923), Luxembourgi muuseum ostis "Põlvitava naise" (dioriit, 1925–1926).[3] 1930. aastal esines ta eesti kunsti näitusel Berliinis, Kölnis ja Kopenhaagenis.[3]

 
Klinkertellistest laternahoidjad Eesti Kindlustusseltsi EKA, praeguse Tallinna Linnavalitsuse hoonel, 1932

Jaan Koorti looming on 1932. aastal valminud klinkertellistest laternahoidjad Eesti Kindlustusseltsi EKA, praeguse Tallinna Linnavalitsuse hoonel Vabaduse väljak 7.

Skulptori loomingusse kuulub hulk loomaskulptuure, sealhulgas kuulus "Metskits", aga ka siga, öökullid jne. Oma ateljees pidas ta mitmeid eksootilisi koduloomi, nagu papagoi Mara, orav Madli, öökull Ants, toonekurg Tooni, vares ja metskits[15]. 1930. aastal otsustas Eesti Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus toetada Jaan Koorti pronksist kitsekuju paigaldamist Nunne tänava haljasalale[16]. 1935. aastal ostis A. Puškini nimeline Kujutava Kunsti Muuseum Moskvas "Metskitse" (pronks, 1935. aasta kordusvariant).[3]

  • Koorti Metskits Nunne tänava haljasalal

  • Öökull

  • Rá Koort

IsiklikkuRedigeeri

Tema poeg Peep Koort (1920–1977) oli kasvatusteadlane ja filosoofiadoktor ning tütar Tui Isis Lea Koort (1914 Pariis – 2005) oli kunstiajaloolane.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Julius Genss, Jaan Koort, Õhtuleht, 14.10.1945
  2. ↑ 2,0 2,1 "Jaan Koort 50-a, Kunst ja Kirjandus, 1.11.1933
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Juta Kivimäe, Jaan Koort. Modernismiaja klassikud, näitus Kumu kunstimuuseumis, 2013
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Juta Kivimäe, Jaan Koortile mõeldes, 14.02.2013, Sirp
  5. ↑ "Jaan Koort. Mõned ääremärkused", Waba Maa, 31.12.1924
  6. ↑ "Kujur J.Koort omas töökojas", Nädal, 13.04. 1925
  7. ↑ Jaan Koorti lahkumine, "Eesti on kehv ja töövaene", Waba Maa, 8.04.1927
  8. ↑ 8,0 8,1 "Sidney ülikooli professor Tallinna kunsttööstuskooli õpetajaks, Rahva Sõnumid, 08.12.1927
  9. ↑ "J. Koort lahkus Eestist", Vaba Maa, 16.08.1934
  10. ↑ Pekka Erelt, Jaan Koort – Eesti hüljatud geenius, Eesti Ekspress, 28.03.2013
  11. ↑ "Jaan Koordi põrm saabus, Päevaleht, 6.11.1935
  12. ↑ "J. Koordi põrm kunstihoones, Postimees, 6.11.1935
  13. ↑ "Tuhanded inimesed austasid Koorti, Uus Eesti, 7.11.1935
  14. ↑ Kersti Koll, Norra mõju eesti kunstis, Kultuurileht, 30.06.1995
  15. ↑ "J. Koort sinistes töörõiwastes", Vaba Maa, 21.10.1932
  16. ↑ "J.Koorti hirvekuju Nunne tänavale", Päewaleht, 9.02.1930

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jaan_Koort&oldid=6227315"