Ropka mõis, varem Karlevere mõis (saksa keeles Ropkoy, varem Karlefer ja Taubenhof) oli rüütlimõis Tartumaal Tartu-Maarja kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisasüda Tartu linna territooriumil Tähe tänava ja Aardla tänava ristil.

Ropka mõisa peahoone

Ajalugu

muuda

Varasem ajalugu

muuda

Valdus kuulus varem ilmselt Karleveri vasalliperekonnale, kelle kohta on Tartu piiskopkonnas teateid 1445. aastast.[1] Esimene nimeliselt teada olev omanik oli Andreas Kruse (suri pärast 1548),[2] kes kuulus piiskopkonna nimekasse Braunschweigist pärit vasallisuguvõsasse.[3] Ta müüs tollal Karlevere nime all tuntud valduse Tartu piiskopi Johannes VI Bey nõunikule ja Antsla mõisnikule Johann Uexküllile (suri enne 1540), kes omakorda loovutas selle 1531. aastal Heinrich Tuvele (suri enne 1545). Selle tehinguga seoses on allikais esmamainitud mõisa (hoff tho Karlefer).[2]

 
Taube suguvõsa vapp

Mõis Tuvede suguvõsa ajal

muuda

Mõisa omandanud Heinrich Tuve kuulus piiskopkonna mõjukasse suguvõsasse. Pärast tema surma päris mõisa poeg[4] Christoph Tuve (suri pärast 1553), kelle nimel oli see 1553. aastal. Et viimast süüdistati tapmises, sai peagi omanikuks tema poeg Jobst Taube (Tuve) (hukkus Koknese lahingus 1601). Mõis oli tema valduses 1555. aastal. Poola kuningas Zygmunt III kinnitas tema valdusõigust 1592. aastal. Kuna ta aga astus Rootsi teenistusse ja temast sai Tallinna asehaldur, jäi ta oma mõisast ilma.[5]

Ropka mõis XVII sajandi algul

muuda
 
Gilseni suguvõsa vapp

1609. aastal läänistas Leedu suurhetman Jan Karol Chodkiewicz mõisa Tartu linnale, kes pidi seda valdama seni, kuni Poola kuningas selle valdusõigust kinnitab. Vahepeal oli see aga läinud meesläänina Heinrich von Gilsenile (suri pärast 1614),[5] kellele kuulus Tartumaal teisigi mõisavaldusi.[6] 1614. aastal loovutas ta mõisa Tartu linnale.[5] 1627. aastal kuulus Tähtvere mõisa (Amt Techlefer) koosseisu.[7]

 
Igelströmi suguvõsa vapp

Mõis Igelströmide ajal kuni reduktsioonini

muuda

Rootsi kuningas Gustav II Adolf doneeris mõisa koos Soinaste külaga 17. juunil 1632 kubermangukämmerer Harald Bengtssonile (1604−1677), kes aadeltati 1645. aastal nime all Igelström. Tema surma järel päris valduse poeg kapten Harald Igelström (suri 1678), kes aga suri peagi.[5] 1682. aastal on mõisaomanikuna nimetatud viimase ema Elisabet Wederhorni. 1680. aastatel mõis redutseeriti kornet Harald Igelströmilt (suri 1710).[5] Ropka jäi riigimõisaks 1752. aastani.

Ropka riigimõis

muuda
 
Spalchhaberi suguvõsa vapp

XVIII sajandi algul anti mõis rendile maakohtu assessorile Johann Daniel von Spalchahberile (suri 1748), kes oli abielus mõisa viimase reduktsioonieelse omaniku Harald Igelströmi tütre Sophie Elisabethiga. Rendivaldajana on teda nimetatud 1721. ja 1731. aastal. Kuna tema käes oli ühtlasi Räni pandimõis, siis olid mõlemal mõisal lühikest aega samad omanikud. Järgnevalt sai rendivaldajaks Sophie Elisabethi vanem vend vabahärra Gustav Heinrich von Igelström (1695−1771), kelle nimel seisis mõis 1738.[8] ja 1744. aastal.[9]

Sieversid ja Löwenwolded 1752−1800

muuda

Keisrinna Jelizaveta doneeris Ropka mõisa koos Räni mõisaga 1752. aasta 26. novembril ülemõuemarssal vabahärra Karl von Sieversile (1710−1774). Edaspidi olid Ropka ja Räni mõisad ühise omaniku käes. Temalt päris mõisa poeg polkovnik krahv Johann Karl von Sievers (1749−1805). 1790. aastal müüs ta selle Liivimaa maanõunik Johann Gustav von Löwenwoldele (1733−1791). Mõisad pärisid temalt lesk Agrippina Karoline Johanna von Löwenwolde (sündinud vabapreili von Meyendorff) (1756−1812) ja tema neli poega, kes pantisid Ropka ja Räni mõisad 18. oktoobril 1800 90 aastaks 110 000 hõberubla eest Braschide suguvõsale,[10] kes valdasid mõisa meesliinis kuni 1913., naisliinis kuni võõrandamiseni 1919. aastal.

Braschid 1800−1919

muuda
 
Ropka mõisa alad ajavahemikul 1805–1809. EAA, f. 2623, n. 1, s. 2043a, L 23
 
Victor Ernst Arthur von Brasch (1850−1877)

Mõisa pandivaldajaks sai 1770. aastatel Mecklenburgist Liivimaale rännanud endine Tartu raehärra õuenõunik Gottlob Siegmund von Brasch (1752−1803). Mõis korrobeeriti tema nimele 19. novembril 1800. Pärast tema surma muudeti pandileping 25. juunil 1806 ostumüügilepinguks ja Braschidest said Ropka pärisomanikud. Testamendi järgi päris mõisa vanem poeg Liivimaa õuekohtu assessor Konrad Siegmund von Brasch (1779−1835). Viimase pärijad − lesk Alexandrine Katharina Elisabeth (sündinud krahvinna Dücker) (1786−1846) ja lapsed Karl Gustav Leonhard (Leon), Konrad August, Ernst Heinrich Wilhelm, Anna Amalie (Annette) von Wahl, vabaproua Alexandrine Antonie Luise von Ungern-Sternberg ja Alexandrine Elisabeth Emilie − sõlmisid 1. mail 1845 omavahel pärandijagamislepingu, millega omandas mõlemad mõisad hilisem Liivimaa maanõunik Karl Gustav Leonhard (Leon) von Brasch (1811−1867); mõisad kinnistati tema nimele 1860. aasta 22. veebruaril. Pärast tema surma kinnistati valdus 18. märtsil 1868 tema lese Anna Ida Sophie (sündinud von Richter) (1818−1902) ning laste Konrad Eduard Amadeuse, Arved Konrad Magnuse, Viktor Ernst Arthuri ja Anna Sophie Julie Emmy ühisomandiks. 20. aprillil 1875 sõlmitud pärandijagamislepinguga omandas mõisad 331489 hõberubla eest poeg Viktor Ernst Arthur von Brasch (1850−1877), kelle nimele see korrobeeriti sama aasta 9. juulil.[11] Kuna ta suri peagi, pärandus valdus tema vendade Konrad Eduard Amadeuse (1844−1882) ja Arved Konrad Magnuse (1847−1899) omandiks. 1882. aastal sõlmitud pärandijagamislepinguga sai ainuomanikuks Tartu-Võru kreisisaadik Arved Konrad Magnus. Teamalt pärisid mõisad 1900. aastal lesk Eva Marie Luise (sündinud vabapreili von Stackelberg) (1859−1939) ning lapsed Margarethe Mary Elisabeth, Elsa Anna ja Arved (Ari) Nikolai Arthur. 1913. aasta 31. mail sai mõisa viimaseks omanikuks vanem õde Margarethe Mary Elisabeth von Grotthuss (1881−1959). Temalt mõisa võõrandati 1919. aastal.[12]

Pärast võõrandamist

muuda

1919. aasta maareformiga mõis riigistati ning endine Ropka rüütlimõis anti Tartu linnale kasutamiseks kuueaastase rendilepinguga[13]. Mõisast rentis 1920. aastal 50 vakamaad maad uute vabriku hoonete ehituste alla a./s. „Tegur".

Mõisa nimest

muuda

Mõis oli keskajal ajal tuntud nime all Karlevere (Karlefer).[2] Veel 1627. (Carlifehr) ja 1638. aastal (Karlefer oder Rupkoy) oli see nimekuju käibel.[14] Tõenäoliselt sai see nime Karleveri vasallisuguvõsa järgi, kellele Ropka arvatavasti kuulus.[1] Tuve (Taube) suguvõsa järgi sai mõis saksakeelse nime Taubenhof.[5] Hilisem nii saksa- kui ka eestikeelne nimekuju on tulenenud ilmselt mõne isiku nimest.[15]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 Grahv, Ahto. Tartu piiskopivasallide päritolu ja vapid. Diplomitöö. Tartu, 1992, lk 29. Töö asub Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudis.
  2. 2,0 2,1 2,2 LGU II, 534.
  3. Grahv, Ahto. Tartu piiskopivasallide päritolu ja vapid. Diplomitöö. Tartu, 1992, lk 30. Töö asub Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudis.
  4. EAA, f. 1674, n. 2, s. 193, L 33p.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Stryk, Leonhard von. Ropkoy, Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 39
  6. Essen, Nikolai von. Die Stammtafel der Familie von Gilsen a. d. H. Gilsa in Hessen. – Baltische Familiengeschichtliche Mitteilungen. 7. Jahrgang 1937. Tartu: 1938. Lk 2-6. Siin: lk 6.
  7. Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Zweiter Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1837, lk 6 [1].
  8. RGADA, f. 274, n. 1, s. 201, L 174.
  9. RGADA, f. 274, n. 1, s. 211/7, L 660.
  10. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 40.
  11. Stryk 40
  12. Ropka mõis (Tartu-Maarja khk). Eesti Rahvusarhiivi Kinnistute register.
  13. Linn ei saa Ropka mõisa maad kätte.. Postimees (1886-1944). Nr. 230. 7. oktoober 1922.
  14. Rev. 1627. Nr 32.
  15. Kaunimad aastad Ropkamõisas. Der Gutshof Ropka − die schönsten Jahre. Tartu: Tartu Saksa Kultuuri Instituut, 2007, lk 4 [2].

Kirjandus

muuda
  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschließlich Nordlivland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1985. Lk 512 [3].
  • Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Zweiter Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1837. Lk 6-7 [4].
  • Kaunimad aastad Ropkamõisas. Der Gutshof Ropka − die schönsten Jahre. Tartu: Tartu Saksa Kultuuri Instituut, 2007 [5].
  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 73-4.
  • Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 242-5.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 39-40 [6].
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 440.
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 441 [7].

Välislingid

muuda