Ava peamenüü
Võrdsusmünt

Majandusliku ebavõrdsuse all mõistetakse tavaliselt sissetulekute või väljaminekute ebavõrdset jaotumist ühiskonnaliikmete vahel.

Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine ning eri regioonide arengutaseme ühtlustamine on üks Euroopa Liidu ühise majanduspoliitika eesmärke. Muu hulgas tuleks tähelepanu pöörata riigisisese arengu regionaalsele tasakaalustatusele. Sageli peetakse regioonidevahelisi erinevusi uurides eelkõige silmas tulutaset eri piirkondades. Siiski on ilmnenud, et indiviidi subjektiivne hinnang enda heaolule sõltub pigem sellest, kuidas ta hindab oma heaolu teiste ühiskonnaliikmete heaoluga võrreldes, mitte sellest, milline on tema objektiivne seisund. Kui riigi keskmisest sissetulekust kõrgem sissetulek tähendab ka indiviidi suuremat rahulolu, siis üldise tulutaseme (kaasa arvatud konkreetse isiku tulutaseme) tõus elanike rahulolu oluliselt ei suurenda.[1]

Üks olulisimaid seoste kogumeid on igas ühiskonnas tootmistegurite ja nende teguritulude jaotumine ühiskonnaliikmete vahel. Piltlikult võib vaadata seda kui võidujooksu, kus on kiiremad ja aeglasemad jooksjad. Kuna ressursid on piiratud, ei jätku hüvesid kõigile võrdselt.

Majandusliku seisundi määrab osasaamine algsetest tegurituludest. Tulude erinevus tuleneb asjaolust, et tootmistegurid on inimeste vahel väga erinevalt jaotunud. Töö ja palga suhe sõltub inimese oskustest, teadmistest, looduslikest eeldustest ja võimetest ning õnnest ja juhusest.

Maa ja kapitali omand on majapidamiste vahel jaotunud ebavõrdselt. Selle põhjus on poliitiline kavalus, aus turukonkurents ja põlvkondade järjepidevus.

Ebavõrdsuse põhjused saab jagada kolme rühma: ebavõrdsus töötuludes, ebavõrdsus maa ja kapitali omanduses ning ebavõrdsus kasumis, intressis ja renditulus.[2]

Algsete tulude ja nende allikate jaotus
Tootmistegur Teguritulu
Töö Palk
Kapital Intress ja dividendid
Maa Rent
Ettevõtlus Kasum

Sisukord

Riikide nimekiri sissetulekute võrdsuse järgiRedigeeri

R/P 10% – keskmine sissetulekute vahe 10% rikkaimatel ja 10% vaeseimatel

R/P 20% – keskmine sissetulekute vahe 20% rikkaimatel ja 20% vaeseimatel

Gini – Gini indeks

UN – ÜRO andmed

CIA – "The World Factbooki" andmed

Riik UN R/P Maailmapank Gini  CIA R/P  CIA Gini
10% 20% % Aasta 10% Aasta % Aasta
Afganistan 27,8 2008
Albaania 7,2 4,8 29,0 2012 7,2 2004 26,9 2012 est.
Alžeeria 9,6 6,1 27,6 2011 9,6 1995 35,3 1995
Angola 42,7 2008
Argentina 31,6 17,8 42,7 2014 35,0 2007 jaan–märts 45,8 2009
Armeenia 8,0 5,0 32,4 2015 25,8 2004 30,3 2012
Austraalia 12,5 7,0 34,9 2010 12,7 1994 30,3 2008
Austria 6,9 4,4 30,5 2014 6,8 2004 26,3 2007
Aserbaidžaan 9,7 6,0 31,8 2008 9,5 2001 33,7 2008
Bahrein
Bangladesh 7,5 4,9 32,0 2010 7,5 2000 est. 32,1 2010
Valgevene 6,9 4,5 26,7 2015 6,9 2002 26,5 2011
Belgia 8,2 4,9 28,1 2014 8,3 2000 25,9 2013 est.
Belize 53,3 1999
Benin 9,4 6,0 47,8 2015 9,4 2003 36,5 2003
Bhutan 38,7 2012 38,7 2012
Boliivia 93,9 42,3 45,8 2015 157,3 2002 46,6 2012
Bosnia ja Hertsegoviina 5,4 3,8 33,1 2007 5,5 2001 36,2 2007
Botswana 43,0 20,4 60,5 2009 63,0 1993
Brasiilia 16 13 51,3 2015 14,6 2013 48,7 2013
Bulgaaria 7,0 4,4 37,4 2014 8,8 2005 35,4 2012
Burkina Faso 11,6 6,9 35,3 2014 11,5 2003 39,5 2007
Burundi 19,3 9,5 39,2 2013 19,3 1998 42,4 1998
Kambodža 12,2 7,3 30,8 2012 12,0 2004 37,9 2008 est.
Kamerun 15,7 9,1 46,5 2014 15,4 2001 44,6 2001
Kanada 9,4 5,5 34,0 2013 9,5 2000 32,1 2005
Roheneemesaared 47,2 2007
Kesk-Aafrika Vabariik 69,2 32,7 56,2 2008 68,1 1993 61,3 1993
Tšaad 43,3 2011 43,3 2011 est.
Tšiili 26,2 15,7 47,7 2015 32,1 2003 52,1 2009
Hiina 21,6 12,2 42,2 2012 21,8 2004 42,2 2012
Colombia 60,4 25,3 51,1 2015 56,3 2008 53,5 2012
Komoorid 45,0 2013
Kongo Demokraatlik Vabariik 42,1 2012
Kongo Vabariik 40,2 2011
Costa Rica 23,4 15,6 48,2 2015 37,3 2003 50,3 2009
Elevandiluurannik 16,6 9,7 41,7 2015 17,0 2002 41,5 2008
Horvaatia 7,3 4,8 32,2 2014 7,2 2003 est. 32,0 2010
Kuuba
Küpros 35,6 2014 32,4 2013 est.
Tšehhi 5,2 3,5 25,9 2014 5,2 1996 24,9 2012
Taani 8,1 4,3 28,5 2014 12,0 2000 est. 24,8 2011 est.
Djibouti 44,1 2013 40,9 2002
Dominikaani Vabariik 25,3 14,3 44,9 2015 18,8 2012 45,7 2012 est.
Ecuador 35,2 17,3 46,5 2015 17,5 2006 okt 48,5 2013 dets
Egiptus 8,0 5,1 31,8 2015 8,0 2000 30,8 2008
El Salvador 38,6 20,9 40,8 2015 55,4 2002 46,9 2007
Ekvatoriaal-Guinea
Eesti 10,8 6,4 34,6 2014 11,0 2003 32,9 2013
Etioopia 6,6 4,3 33,2 2010 6,5 2000 33,0 2011
Euroopa Liit 8,6 2015 est. 30,6 2012 est.
Fidži 36,4 2013
Soome 5,6 3,8 26,8 2014 5,7 2000 26,8 2008
Prantsusmaa 9,1 5,6 32,3 2014 8,3 2004 30,1 2013
Gabon 41,5 2005
Gambia 20,2 11,2 47,3 2003 20,6 1998 50,2 1998
Gruusia 15,4 8,3 38,5 2015 15,2 2003 46,0 2011
Saksamaa 6,9 4,3 31,4 2013 6,9 2000 27,0 2006
Ghana 14,1 8,4 42,8 2006 13,7 1999 42,3 2012–2013
Kreeka 10,2 6,2 35,8 2014 10,4 2000 est. 34,4 2013 est.
Guatemala 33,9 20,3 48,7 2014 48,2 2002 55,1 2007
Guinea 10,5 6,6 33,7 2012 21,6 2006 39,4 2007
Guinea-Bissau 19,0 10,3 50,7 2010 84,8 1991
Guyana 44,5 1998 26,0 1999 44,6 2007
Haiti 54,4 26,6 60,8 2012 68,1 2001 59,2 2001
Honduras 59,4 17,2 50,1 2015 35,2 2003 57,7 2007
Hongkong 17,8 9,7 53,7 2011
Ungari 5,5 3,8 30,9 2014 5,6 2002 24,7 2009
Island 25,6 2014 28,0 2006
India 8,6 5,6 35,1 2011 8,6 2004 35,1 2011
Indoneesia 7,8 5,2 39,5 2013 7,9 2002 41,0 2015
Iraan 17,2 9,7 38,8 2014 16,9 1998 44,5 2006
Iraak 29,5 2012
Iirimaa 9,4 5,6 31,9 2014 9,4 2000 33,9 2010
Iisrael 13,4 7,9 42,8 2010 11,8 2005 37,6 2012
Itaalia 11,6 6,5 34,7 2014 11,7 2000 31,9 2012 est.
Jamaica 17,3 9,8 45,5 2004 17,0 2004 45,5 2004
Jaapan 4,5 3,4 32,1 2008 4,5 1993 37,9 2011
Jordaania 11,3 6,9 35,4 2010 11,3 2003 39,7 2007
Kasahstan 8,5 5,6 26,5 2015 8,0 2004 est. 28,9 2011
Keenia 13,6 8,2 47,7 2005 18,6 2000 42,5 2008 est.
Põhja-Korea
Lõuna-Korea 7,8 4,7 31,3 2007 5,9 2011 30,2 2013 est.
Kosovo 26,7 2013
Kuveit
Kõrgõzstan 6,4 4,4 29,0 2015 6,4 2003 33,4 2007
Laos 8,3 5,4 37,9 2012 8,4 2002 36,7 2008
Läti 11,6 6,8 35,1 2015 11,6 2003 35,2 2010
Liibanon
Lesotho 39,8 44,2 54,2 2015 48,2 2002 est. 63,2 1995
Libeeria 12,8 33,2 2014
Liibüa
Leedu 10,4 6,3 37,7 2014 10,3 2003 35,5 2009
Luxembourg 31,2 2014 6,8 2000 30,4 2013 est.
Macau 35 2013
Makedoonia 12,5 7,5 35,6 2015 12,3 2003 43,6 2013
Madagaskar 19,2 11,0 40,6 2010 19,3 2001 47,5 2001
Malawi 10,9 6,7 46,1 2010 11,0 2004 39,0 2004
Malaisia 22,1 12,4 46,3 2009 28,0 2003 est. 46,2 2009
Maldiivid 36,8 2009 37,4 2004 est.
Mali 12,5 7,6 33,0 2010 12,6 2001 40,1 2001
Malta 27,9 2013
Mauritaania 12,0 7,4 32,4 2015 11,8 2000 39,0 2000
Mauritius 35,8 2012 35,9 2012 est.
Mehhiko 21,6 12,8 48,2 2014 24,6 2004 48,3 2008
Mikroneesia Liiduriigid 40,1 2013
Moldova 8,2 5,3 27,0 2015 8,3 2003 33,0 2010
Mongoolia 8,2 5,4 32,0 2015 8,2 2002 36,5 2008
Montenegro 31,9 2015 26,2 2013 est.
Maroko 11,7 7,2 40,7 2007 11,9 1999 40,9 2007 est.
Mosambiik 18,8 9,9 45,6 2008 18,8 2002 45,6 2008
Myanmar 38,1 2015 11,6 1998
Namiibia 106,6 56,1 61,3 2010 129,0 2003 59,7 2010
Nepal 15,8 9,1 32,8 2010 15,6 2004 32,8 2010
Holland 9,2 2,5 28,6 2014 9,2 1999 25,1 2013
Uus-Meremaa 12,4 6,8 36,2 1997 36,2 1997
Nicaragua 31,0 8,8 46,6 2014 15,4 2001 40,5 2010
Niger 46,0 20,7 34,0 2014 44,3 1995 34,0 2007
Nigeeria 17,8 9,7 43,0 2009 17,5 2003 43,7 2003
Norra 6,1 3,9 26,8 2014 6,0 2000 26,8 2010
Omaan
Pakistan 6,5 4,3 30,7 2013 6,6 2002 29,6 FY 2011
Panama 49,9 23,9 51,0 2015 61,4 2003 51,9 2010 est.
Paapua Uus-Guinea 23,8 12,6 43,9 2009 23,8 1996 50,9 1996
Paraguay 38,8 25,7 48,0 2015 65,9 2003 53,2 2009
Peruu 26,1 15,2 44,3 2015 31,5 2003 45,3 2012
Filipiinid 15,5 9,3 40,1 2015 15,5 2003 46,0 2012
Poola 8,8 5,6 32,1 2014 8,7 2002 34,1 2009
Portugal 15,0 8,0 35,6 2014 9,2 1995 est. 34,2 2013 est.
Katar 41,1 2007
Rumeenia 7,5 4,9 27,5 2013 7,4 2003 27,3 2012
Venemaa 12,7 7,6 37,7 2015 12,8 2002 42 2012
Rwanda 18,6 9,9 50,4 2013 18,2 2000 46,8 2000
São Tomé ja Príncipe 30,8 2010
Saudi Araabia 45,9 2013 est.
Senegal 12,3 7,4 40,3 2011 12,4 2001 40,3 2011
Serbia 29,1 2013 38,7 2014 est.
Seišellid 46,8 2013
Sierra Leone 87,2 57,6 34,0 2011 87,2 1989 62,9 1989
Singapur 17,7 9,7 17,3 1998 46,4 2014
Slovakkia 6,7 4,0 26,1 2014 6,7 1996 25,3 2012
Sloveenia 5,9 3,9 25,7 2014 5,9 1998 23,7 2012
Somaalia
Lõuna-Aafrika Vabariik 33,1 17,9 63,4 2011 31,9 2000 62,5 2013 est.
Lõuna-Sudaan 45,5 2009 46,0 2010 est.
Hispaania 10,3 6,0 36,0 2014 10,2 2000 34,0 2011
Sri Lanka 11,1 6,9 38,6 2012 36,1 FY 2003/04 49,0 2010
Saint Lucia 42,6 1995
Sudaan 35,4 2009
Suriname 57,6 1999
Svaasimaa 25,1 13,0 51,5 2010 25,4 2001 50,4 2001
Rootsi 6,2 4,0 27,2 2014 6,2 2000 24,9 2013
Šveits 9,0 5,5 32,5 2013 8,9 2000 28,7 2012 est.
Süüria 35,8 2004
Hiina Vabariik 6,1 2002 est. 33,8 2012
Tadžikistan 7,8 5,2 34,0 2015 7,8 2003 32,6 2006
Tansaania 9,2 5,8 37,8 2011 9,3 2000 37,6 2007
Tai 12,6 7,7 37,8 2013 12,4 2002 39,4 2010
Ida-Timor 31,6 2007 31,9 2007 est.
Togo 43,0 2015
Trinidad ja Tobago 12,9 7,6 40,3 1992
Tuneesia 13,4 7,9 35,8 2010 13,7 2000 40,0 2005 est.
Türgi 6,6 4,6 41,2 2014 17,1 2003 40,2 2010
Türkmenistan 12,3 7,7 43,2 2011 12,2 1998 40,8 1998
Uganda 16,6 9,2 42,4 2012 16,4 2002 39,5 2013
Ukraina 5,9 4,1 25,5 2015 7,6 2006 28,2 2009
Araabia Ühendemiraadid
Ühendkuningriik 13,8 7,2 34,1 2014 13,6 1999 32,4 2012
USA 18,5 9,4 41,0 2013 14,0 2014 est. 47,0 2014
Uruguay 11,8 41,7 2015 17,9 2003 45,3 2010
Usbekistan 10,6 6,2 36,7 2003 10,6 2003 36,8 2003
Venezuela 18,8 16,0 46,9 2006 50,3 2003 39,0 2011
Vietnam 6,9 4,9 34,8 2014 10,0 2004 37,6 2008
Palestiina 35,5 2009
Jeemen 8,6 5,6 36,7 2014 8,6 2003 37,7 2005
Sambia 57,1 2015 57,5 2010
Zimbabwe 43,2 2011 50,1 2006
Maailm 12,0 2002 est. 38,0 2007

Allikas

Ebavõrdsuse mõjuridRedigeeri

Et säilitada motivatsiooni majandusarenguks, ei saa eesmärk olla ebavõrdsuse puudumine, vaid selle vähendamine ühiskonnas aktsepteeritud tasemeni. Arvukates uurimustes ja teadusartiklites on esile toodud hulk tegureid, mis mõjutavad sissetulekute ebavõrdsust suuremal või vähemal määral.

Kirjanduses on enim käsitletud riigi rikkuse ja majandusliku ebavõrdsuse seost. Sealjuures ei ole ühtset seisukohta, kas seos on positiivne või negatiivne, sest uurimused on andnud eriilmelisi tulemusi. Arvatavasti on riigi kasvava rikkuse ja tulutaseme mõju ebavõrdsusele enamasti seotud muutustega majanduse struktuuris.

Tööjõu liikumisega põllumajandusest tööstusse on seotud Kuznetsi hüpotees. See põhineb oletusel, et majanduskasvu ehk SKP suurenemise korral ebavõrdsus esmalt suureneb, kui tööjõu liikumine põllumajandussektorist tööstussektorisse algab, ning seejärel uuesti väheneb, kui sektoritevaheline liikumine hakkab lõpule jõudma. Tänapäeval on suur osa tööjõudu liikunud või liikumas tööstussektorist teenindussektorisse. Oleks õige oletada, et see muutus majanduse struktuuris on tekitanud omakorda pööratud U-kujulise seose ebavõrdsuse ja riigi rikkuse vahel. Seepärast on mõttekas kaasata ebavõrdsuse mõjurite analüüsi ka majanduse struktuuri iseloomustavad näitajad.

Käsitletud on ka tööpuuduse mõju ebavõrdsusele. Võiks arvata, et töötute sissetulekud on töötavate elanike omadest väiksemad ja seetõttu on suurema tööpuuduse korral ka ebavõrdsus suurem. Tegelikult on empiirilised uurimused andnud nii tööpuuduse positiivset kui ka negatiivset mõju kinnitavaid tulemusi, samuti on tööpuudus osutunud sageli üldse ebaoluliseks ebavõrdsuse mõjuriks.

Üks mõjur on ka valitsussektori osatähtsus majanduses. Enamasti oletatakse, et suurema avaliku sektori osakaaluga kaasneb väiksem ebavõrdsus nii ümberjaotava mõju kui ka selle pärast, et avalikus sektoris on palgad enamasti ühtlasemad kui erasektoris.

Ebavõrdsust mõjutab ka hulk demograafilisi tegureid. Rahvastiku vanuselise koostise seos ebavõrdsusega ei ole veel esile kerkinud. Linnastumise puhul näitavad uurimused, et ebavõrdsus on tavaliselt linnades suurem kui maapiirkondades, seega peaks suurema linnarahvastiku osakaaluga kaasnema suurem ebavõrdsus.

Rahvastiku haridustase ja selle varieeruvus on üks enim analüüsitud ebavõrdsust mõjutavatest teguritest. Kuigi sageli väidetakse, et hariduse üldine levik vähendab ebavõrdsust, on siiski oluline analüüsida haridustasemete, alg-, kesk- ja kõrghariduse osakaalu. Haridustaseme tõstmisega on inimestel võimalik sissetulekut suurendada, kuid ebavõrdsuse tase ei muutu olukorras, kus kõigi haridustase suureneb samal määral. Võib oletada, et suurema ebavõrdsusega hariduses kaasneb suurem majanduslik ebavõrdsus. On leitud, et nii alghariduse kui ka kõrghariduse suure osakaaluga täisealiste elanike haridustaseme jaotusega kaasneb suurem ebavõrdsus. Gümnaasiumiharidusega elanike osakaalu suurenemine aga suurendab keskmiste oskustega töötajate hulka – nende sissetulek on arvatavasti samuti keskmine.

Peale kirjeldatud mõjurite on kirjanduses käsitletud veel inflatsiooni, finantssektori arengut, välissektoriga seotut, ajaloolisi ja kultuurilisi tegureid. Nimetatud tegurite mõju ebavõrdsusele võib analüüsida tavalise regressioonanalüüsi abil, kuid sellisel juhul ei võeta arvesse asjaolu, et tegurid mõjutavad ka üksteist ning seega võib ühe teguri mõju ebavõrdsusele avalduda ka kaude ehk teiste tegurite kaudu. Regressioonanalüüsi tulemus võib, kuid ei pruugi näidata selle teguri otsest mõju ebavõrdsusele. Nii avaldab majanduse struktuur ilmselt mõju ka linnastumise tasemele ja üldisele rikkusele. Linnades on üldiselt vähem vanureid ja sündimus on seal väiksem, linnarahvastiku osakaal võib olla seotud ka avaliku sektori osakaaluga, kuivõrd enamik riigiasutusi asub siiski linnades. Kuna avaliku sektori palgad on tavaliselt madalamad, siis mõjutab see ka väljaminekuid. Suurem avaliku sektori osakaal võib tähendada ka rohkem kindlaid töökohti ja vähem tööpuudust.[1]

Teooria kaheksast rikkastRedigeeri

2017. aasta jaanuaris lõi laineid heategevusorganisatsiooni Oxfam teadaanne, mille kohaselt on kaheksal maailma kõige rikkamal inimesel sama palju vara kui poolel maailma elanikkonnast (3,6 miljardit inimest). Mittetulundusühing põhjendas seisukohti sellega, et korporatsioonidel ja miljardäridel on võim poliitikute üle, nad hiilivad kõrvale maksude maksmisest ja suruvad pahatahtlikult lihtinimeste palkasid alla. Skeptikutest analüütikud on kahtluse alla seadnud nii Oxfami järeldused kui ka arvude paikapidavuse. Inimeste vara hindamine netosummana muudab suurte võlgadega tööinimese vaesemaks kui keskmise pensionäri, kellel ei ole laenukohustusi. Lisaks ei võeta Oxfami raportis arvesse raha reaalset ostujõudu maailma eri nurkades. Raportil ja reaktsioonil sellele on märgiline tähendus – murranguline aeg poliitikas on ebavõrdsuse taas rambivalgusse tõstnud.[3]

Ebavõrdsuse tajumineRedigeeri

Vaesust mõõtvate indikaatorite poolest on maailm varasemast paremas situatsioonis. Maailmapanga andmetel on absoluutses vaesuses elavate inimeste osakaal kogurahvastikus kahanenud viimase 25 aasta jooksul 35%-lt 10%-le, vähenenud on ka toidu- ja joogiveepuudus ning laste suremus.

Varanduslikku ebavõrdsust ei muuda probleemiks aga ebavõrdsuse fakt ise, vaid see, kas ja kuidas ebavõrdsust tunnetatakse. Enda tajumine teistest vaesemana tekitab kõrvalejäetuse tunnet, viha ja pettumust. Empiirilised uurimused on varem kinnitanud ameeriklaste valmisolekut leppida suurema ebavõrdsusega, kuid turbulentsed muutused USA sisepoliitikas on seadnud ideaali Ameerika unelmast kahtluse alla. Euroopas, kus rikkus on jaotunud palju võrdsemalt, tajuvad inimesed ühiskonda jällegi ebavõrdsemana – see väljendub suuremat rikkuse ümberjaotamist taotlevas poliitikas.

Sissetulekute jagunemise tajumist ja tegelikku olukorda on võrreldud ka Eestis. 2014. aastal avaldas Judith Niehues uurimuse, kus käsitles ebavõrdsuse tajumist, tuginedes Euroopa sotsiaaluuringu andmetele. Kui kujutada inimeste jaotumist erinevate sissetulekuvahemike põhjal, moodustub Eesti inimestest sibulataoline kujutis – väga suure sissetuleku teenijaid on vähe, enamik on koondunud keskmise ümber ja mõnevõrra väiksem osa teenib madalat tulu. Eesti inimeste tajutav hinnang sissetulekute jaotusele on aga midagi tagurpidi T-tähe sarnast – palju on vaesuses elavaid indiviide ja vähe on neid, kes teenivad suuri summasid. Hoolimata sellest, et eestlased tajuvad ebavõrdsust ulatuslikult, ei ole see Eesti poliitikat väga palju mõjutanud. Samas on rahulolematus hoomatav – rahvas ootab karismaatilise parandaja (poliitiku) ilmumist.[3]

Ebavõrdsuse uurimine tänapäeva majandusteadusesRedigeeri

Varanduslikku ebavõrdsust ja vaesust on majandusteadusliku uurimisteemana pikalt kasutatud, kuid viimastel aastatel on see taas luubi alla sattunud, mida tõendab ka see, et 2015. aasta majandusteaduse Nobeli auhinna pälvis majanduslikule ebavõrdsusele keskendunud uurimistöö autor Angus Deaton.

Avalikkuses on Deatonist suurema kuulsuse saavutanud Thomas Piketty, kelle uurimistööd resümeeriv teos "Kapital 21. sajandil" tõusis tõelise menuteose staatusse. Piketty annab raamatus põhjaliku ülevaate varade ja sissetulekute jaotusest eri ühiskondades sajandite vältel ning selgitab, kuidas pärast 20. sajandi vapustusi (maailmasõjad ja tohutu inflatsioon) varade jaotust märgatavalt võrdsustati. Ta käsitleb ka asjaolu, et majanduslik ebavõrdsus on taas tõusuteel. Prantslasest majandusteadlase üks peamisi järeldusi on, et vananev ühiskond ja aeglasem majanduskasv suurendavad kapitalilt teenitavaid tulusid – seeläbi vajab süvenev ebavõrdsus ohjamist maksusüsteemide kaudu. Samas ei saa täieliku tõena võtta Piketty väidet, et majanduskasv jääb pika aja jooksul alla kapitalilt teenitavale intressimäärale, sest teos ilmus 2013. aastal ehk pea aasta enne seda, kui Euroopa Keskpank hoiustele negatiivse intressimäära kehtestas. Suurem osa tema uurimistööst tehti ajal, mil raha teenis kontodel kopsakat intressi.

Praegu levib arusaam, et raha odavnemise taga ei ole keskpankade tegevus, vaid hoopis loomuliku intressimäära langemine. Vananevad ühiskonnad peavad tuleviku tarbeks koguma aina suuremaid summasid, ent raha pakkumine on suur, nõudlus kesine ja säästudelt teenitud intressimäär on seetõttu madal.

Piketty uurimus näitab, et palgatulust tulenev ebavõrdsus on kasvanud – üha suurem osa kogu palgafondist liigub kümnendiku kõrgema palgaga inimeste kätte, veel kiiremini suureneb 1% enim teenivate inimeste sissetulek. Sellist trendi selgitab osaliselt tehnoloogia meeletult kiire areng. Ka Eestis võib hea programmeerija teenida kümme korda rohkem kui lasteaiakasvataja. Kuldse 1% sissetulek on kasvanud eeskätt just USA börsifirmade n-ö superjuhtide kultuuri tagajärjena – selliste juhtide andeid väärtustatakse enamasti tuhandeid kordi rohkem kui tavatöötaja panust. Diskussioon, kas ja kuivõrd tuleb neid võite ülejäänud ühiskonnaga jagada, ei ole veel kuigi kaugele jõudnud.[4]

Majanduslik ebavõrdsus EestisRedigeeri

Eesti majandus on 2017. aastal heas seisus: palgad ja eksport kasvavad ning pensionifondidel läheb hästi, ent seejuures tuleb tõdeda, et ka ühiskonnas valitsev majanduslik ebavõrdsus on suurem. Riigis on inimesi, kes ei saa praeguses majanduslikus keskkonnas hakkama.[4]

Eestis süvenes varanduslik ebavõrdsus iseseisvuse esimesel kümnendil. Samas kriisile eelnenud kiire majanduskasvu perioodi jooksul kasvas ühiskonna vaeseimate sissetulek kiiremini kui rikkaimate oma. Kahe põhilise ebavõrdsuse näitaja, esimese ja viimase kvintiili kordaja ning Gini koefitsiendi järgi muutus Eesti sel perioodil võrdsemaks ühiskonnaks.

Majanduskriisi saabudes tõsteti Eestis käibemaksu, mitte tulumaksu ülemist määra (nii tegid ka teised Euroopa riigid). Suurem osa väiksema sissetulekuga inimeste eelarvest läheb käibemaksu tasumiseks, suurema sissetulekuga indiviididel sellele nii palju ei lähe. Käibemaksu tasuvad ka pensionärid, õpilased ja üliõpilased, töötud ning need, kelle palk on alla tulumaksuvaba miinimumi – varem mainitud inimrühmad tulumaksu ei tasu. Selle asemel et tõsta rikkamate maksukoormust, otsustas valitsus kriisi ajal käibemaksu tõstes suurendada hoopis vaesemate inimeste maksukoormust. Eriti teravalt oli selline poliitika vastuolus teiste Euroopa riikide praktikaga, kus sisetarbimise ergutamiseks käibemaksu just alandati ning soodustati ühiskonna vaeseima osa tarbimist. Sotsiaalmaksule ülempiiri seadmisega tahetakse vältida olukorda, kus palka kasumina välja võttes ei pea sotsiaalmaksu maksma, ent sama eesmärk on siiski võimalik saavutada, kui nihutada suurte palkade maksukoorem tööandjalt töövõtjale sotsiaalmaksumäära langetamise ja astmelise tulumaksu rakendamise kaudu.

Majanduslik ebavõrdsus väljendub ka mujal, näiteks tervishoius ja hariduses (2017. aastal on olukord paranenud ning tasuta haridust saab suurem hulk õpilasi, varem see nii ei olnud). Need, kes pääsevad õppekohtadele, mis on riigieelarvest tasutud, otsustatakse peamiselt keskkooli lõpueksami tulemuste järgi. Eksamitel saavutavad üldiselt parimaid tulemusi linnakoolid, kes saavad oma õpilasi valida. Esiteks loob see põhjendamata eelise linnalastele, kellel on lihtsam neis heades koolides käia. Teiseks tekitab see olukorra, kus rikkamate vanemate lastel on suurem tõenäosus pääseda tasuta kohale. Ehkki need koolid meelitavad õppima vanuseklassi parimaid, on enamik õpilasi neis koolides lihtsalt pärit peredest, kus väärtustatakse haridust. Üldiselt on sellised pered ka keskmisest kõrgema sissetulekuga. Selle tagajärjel premeeritakse rikkamate vanemate lapsi tasuta haridusega, samas kui vaesematest peredest lapsed peavad hariduse eest maksma.[5]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Anneli Kaasa. "Majandusliku ebavõrdsuse mõjurid Eestis regionaalsel tasandil". Ülikooli lõputöö (Tartu Ülikool). Vaadatud 20. november 2017.
  2. "Majanduslik ebavõrdsus ja vaesus". Saaremaa Ühisgümnaasiumi õppematerjal. Vaadatud 21. november 2017.
  3. 3,0 3,1 Mihkel Nestor, majandusanalüütik. "Majanduslik ebavõrdsus ja pöördeline poliitika". rup.ee (raamatupidamisuudised), 27. jaanuar 2017. Vaadatud 16. november 2017.
  4. 4,0 4,1 Robert Kitt, Swedbank Eesti juht. "Kitt: majanduslik ebavõrdsus on suurem kui kunagi varem". Pealinn, majanduse rubriik, 1. november 2017. Vaadatud 26. november 2017.
  5. Gustav Kalm. "Joseph Stiglitzi sõnul kahjustab majanduslik ebavõrdsus nii majandust kui ka demokraatiat.". Diplomaatia, Oktoober 2012. Vaadatud 26. november 2017.