Omakaitse

(Ümber suunatud leheküljelt Eesti Omakaitse)
Disambig gray.svg  See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1941–1944; samanimelise organisatsiooni kohta 1917–1918 vaata artiklit Omakaitse (1917–1918); 1940. aastal moodustatud sovetimeelse organisatsiooni kohta vaata Rahva Omakaitse; raadiosaate kohta vaata artiklit Rahva Oma Kaitse.

Omakaitse (lühend OK; okupatsioonivõimude kasutatud saksakeelne termin Selbstschutz) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 19411944.

Omakaitse
Flag of the NSDAP (1920–1945).svg Saksa Riik Idaalade Riigikomissariaat
Eesti kindralkomissariaat
Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium
Asutatud 1941
Tegevuse lõpetanud 1944
Peakorter Tallinn
Tegevuspiirkond Eesti kindralkomissariaat
Juhtkond major Friedrich Kurg
Jaan Maide
Arnold Sinka
Peaorgan Politsei ja Omakaitse Valitsus (1941–1942)
Eesti Politseivalitsus (1942–1943)
Omakaitse Peavalitsus (1943–1944)
Emaorganisatsioon Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium

Omakaitse Suvesõjas 1941. aastalRedigeeri

  Pikemalt artiklis Suvesõda

Pärast Saksa–Nõukogude sõja algust 22. juunil 1941 moodustusid 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani nõukogude võimu, repressioonide ning mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest.

Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Pärast 29. juuli 1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel kavas luua abipolitsei üksusi.

Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures.

29. juulil avaldatud Fr. Kure käskkiri

Maakondades formeeriti igas omavalitsusüksuses (linn, alev, vald) abipolitsei salk, mille suurus ei tohtinud ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel tehti koostööd kohapealsete politseijuhtidega. Seejärel läksid abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetati 1. augustil kell 18.

2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda.

15. septembril 1941 nimetas väegrupi Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud 207. julgestusdiviisi alluvusse.

Süüdistused sõjakuritegudes 1941. aastalRedigeeri

Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) kommunistide, Nõukogude võimuorganite liikmete, nõukogude aktivistide ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka omakohtu korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa Wehrmachti tagalajulgestusega tegelenud 207. julgestusdiviisile.

Nõukogude ajaloolased on süüdistanud juutide ja mustlaste sihilikus tapmises Läänemaa Omakaitse staabi operatiivosakonna ülemat Aleksander Laaki ja tema adjutanti Ralf Gerretsit[5].

Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase Meelis Maripuu järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."

„"Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega."“

Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töös osalenud Meelis Maripuu kokkuvõte" , "[6]"

Juhtimine ja organisatsioonRedigeeri

22. septembril 1941 nimetas Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei ja omakaitse juhatajaks Johannes Soodla ja 28. septembrist juhtis J. Soodla nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd.

1. augustil 1942 muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga, Omakaitsemalevate ülemad aga allutati piirkondlikele prefektidele. 5. augustil 1942 nimetati kohalikud omakaitsed omakaitse malevateks.

1. oktoober 1942 allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväe tagalajulgestusüksustele (Saksa 207., 281., 285. julgestusdiviisile) ja omakaitse kasarmeeritud üksused Saksa Korrapolitseile.

1. märtsil 1943 loodi eraldi Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Omakaitse Peavalitsus. 1943. aasta oktoobrini oli Omakaitse vabatahtlik organisatsioon. 1943. aasta oktoobris muudeti Omakaitsega liitumine kohustuslikuks kõigile 17-45-aastasetele meestele, 10. jaanuarist 1944. aastal tõsteti vanusepiiri 60 aastale.

1944. aasta veebruaris moodustati seoses rinde lähenemisega Eestile Eesti sõjaväeringkondade peastaap, sõjaväeringkonna ülemaks määrati Eesti SS-Leegioni peainspektor Soodla. Maakondades moodustatud sõjaväeringkondade ülemateks said peamiselt Omakaitse malevate juhid.

1941. aastal oli Omakaitse Wehrmachti, pärast Eesti ala andmist Eesti kindralkomissariaadi tsiviilvalitsuse alla aga alates 1942. aasta jaanuarist Saksa Korrapolitsei alluvuses. 1942. aasta oktoobris sõlmitud kokkuleppega jäid Omakaitse palgalised, kasarmeeritud üksused vahipataljonid – korrapolitsei alluvusse ja reorganiseeriti politseivahipataljonideks, vabatahtlik Omakaitse aga viidi tagasi Wehrmachti, s.o väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja alluvusse.

Omakaitse aastail 1942–1943Redigeeri

14. jaanuaril 1942 toimus Estonia teatris prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus Saksa Korrapolitsei komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused. Alates 1942. aasta juunist oli piirkonna omakaitse pataljonide kompaniide nimetusena kasutuses paralleelselt asukoha nimetusega numbriline nimetus.

Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1–3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi. Kasarmeeritud Omakaitse koosseisus oli augustiks 1942. aastal oli 2 pataljoni, 27 üksikkompaniid ja 16 üksikrühma. 1942. aasta detsembris 1942. aastal koondati väiksemad kasarmeeritud Omakaitse üksused, seitsmeks Kaitsepataljoniks, millised said numbrid 287.–293. 1943. aasta veebruaris saadeti kaitsepataljonid 291. ja 292. laiali ning nende pataljonide isikkoosseis anti täienduseks Venemaal tõsiseid kaotusi kandnud ja tagasi kodumaale toodud Politseipataljonidele nr. 29-33 ning antud politseipataljonisid hakkasid Eestis täitma Omakaitse Kaitsepataljonidega sarnaseid ülesandeid.

Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka staabiülem. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.

  • Tartumaa omakaitse. Ülem kolonel Ants Lõhmus
  • Võrumaa omakaitse.
  • Petserimaa korrakaitseteenistus. Ülem major Jaan Tamm.
  • Valgamaa korrakaitseteenistus (omakaitse). Ülem major A Tsemann
  • Viljandimaa omakaitse. Ülem major Anton Pori.
  • Pärnumaa omakaitse. Ülem major August Sander.
Saaremaal ja Hiiumaal omakaitseüksused puudusid.

Balti saarte komandandi, kindralmajor Walter Mylo korraldusel formeeriti 8. jaanuaril 1942 Saksa Korrapolitsei alluvuses Saaremaa Kaitsepataljon (Oeselschen Schutzmannschaften). Pataljoni komandöriks sai kapten Eduard Anari ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: "1."W" Kompanie in Orissaare" leitnant Herman Koppel, ; "2."W" Kompanie in Leisi" korvetikapten Alfred Pupp; "3."W" Kompanie in Arensburg" leitnant Valentin Härm ja "4. "O" Kompanie in Arensburg" leitnant Erik Meisner.

RannakaitseRedigeeri

Eesti rannakaitse juhataja oli Väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):

1. Rakvere välikomandantuuri (nr. 238) lõik:
  • Vainupää alalõik allus Eesti Omakaitsele, käsutuses 2 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti (Küstenaufsichtsstelle);
  • Kunda alalõik, saksa üksused ja poolteist kompaniid Omakaitse mehi ning 2 rannavalvepunkti;
  • Aseri alalõik, saksa üksused ja Omakaitse kompanii ja 1 rannavalvepunkt;
  • Toila alalõik, saksa üksused ja 3 Omakaitse kompaniid ja 3 rannavalvepunkti.
2. Pärnu asulakomandantuuri (nr. 858) lõik. Pärnu asulakomandantuur allus Viljandi välikomandantuurile (nr. 182), asulakomandandile allus rannakaitses Pärnu piirkonna tollikomissar ja 7 rannavalvepunkti, mis olid tugevdatud Eesti Omakaitse meestega. Pärnu asulakomandantuuri rannakaitselõigu reserviks oli 1 Eesti Omakaitse kompanii.
3. Haapsalu välikomandantuuri (nr. 819) lõik,
  • Mandril oli rannakaitse ülem Haapsalu piirkonna tollikomissar, kellele allusid 10 rannavalvepunkti Põõsaspeast Varblani;
  • Saaremaal oli rannakaitse ülem Kuressaare asulakomandant (nr. 859). Talle allusid Orissaare, Kihelkonna ja Kuressaare ringkonna tollikomissarid vastavalt 8, 6 ja 7 rannavalvepunktiga.
  • Hiiumaa rannakaitse ülemale allus Kärdla ringkonna tollikomissar ja 8 rannavalvepunkti. Rannavalvepunktid olid tugevdatud Omakaitse üksustega.
4. Tallinna linnakomandantuuri (nr. 192) piirkond:
  • Rannakaitse alalõigud olid jaotatud Tallinna-Nõmme omakaitse pataljonide nr. 2, 1, Tallinna linna pataljoni, 5, 6, ja 10 vahel. Alalõikude ülemad olid pataljoniülemad, keda juhtis omakorda linnakomandandile alluv Tallinna-Nõmme omakaitse ülem. 2. pataljoni alalõik ulatus Harju maakonna läänepiirist Lohusaluni, 1. pataljoni alalõik Vasalemmast Naissaareni (mandril Kakumäeni), Tallinna Omakaitse alalõik Naissaarest Aegnani (mandril Kakumäest Piritani), 5. pataljoni alalõik Aegnast Kerini (mandril Piritalt Kroodini), 6. pataljoni alalõik Kerist Malusini (mandril Kroodist Kuusaluni) ja 10. pataljoni alalõik Malusist Mohnni (mandril Kuusalust Harju maakonna idapiirini).
Rannakaitses allus linnakomandantuurile Tallinna Tolliamet (Zollbefehlstelle), mille alluvuses olid Tallinna ja Paldiski ringkonna tollikomissarid kumbki 8 rannavalvepunktiga[7].
1. oktoobril 1942 allutati Omakaitse territoriaalüksused Saksa sõjaväele ja jäi edasi väegrupi „Nord” tagalapiirkonna juhataja alluvusse, Politseidirektor sai korraldusi ainult ja otse Tartus asuva Saksa 207. julgestusdiviisi ülemalt. Vabatahtlik Omakaitse jäi Wehrmacht’i alluvusse lõpuni.
Kasarmeeritud palgalised üksused allusid aga Saksa Korrapolitseile ja allusid SS-i ja politseisüsteemile, kasarmeeritud Omakaitse sai korraldused Saksa Korrapolitsei komandörilt Eestis. Kasarmeeritud üksusi oli 23. juuli 1942. aasta seisuga Omakaitse koosseisus kaks pataljonistaapi (Tallinnas ja Tartus), 27 üksikkompaniid ja 16 üksikrühma. Kasarmeeritud üksused formeeriti 1943. aasta alguseks vahi-kaitsepataljonideks nr. 29, 30., 31,, 32., 33.

23. juulil 1942 oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38 000 inimest (282 kompaniid)[8][9].

Omakaitse aastail 1943–1944Redigeeri

Omakaitse Peavalitsus
  Saksa Riik Idaalade Riigikomissariaat
Eesti kindralkomissariaat
Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium
Asutatud 9. märts 1943
Tegevuse lõpetanud september 1944[10]
Peakorter Tallinn
Asukoht Pagari tänav 1
Tegevuspiirkond Eesti kindralkomissariaat
Juhtkond kolonel Johannes Soodla
kolonel Arnold Sinka
ülema abi kolonel Jaan Maide
Peaorgan Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium
Omakaitse Tallinna malev, keskus Tallinn, ülem Alfred Luts, kolonel Johan Paul (1943);
Omakaitse Harju malev, keskus Tallinn, ülem kapten Evald-Voldemar Saidra (1943)
Omakaitse Järva malev, keskus Paide, ülem major Jaan Jaagund (1943)
Omakaitse Viru malev, keskus Rakvere, ülem kapten Jakob Vaska (1943)
Omakaitse Narva malev, keskus Narva, ülem major Joosep Lääne
Omakaitse Tartu malev, keskus Tartu, ülem kolonelleitnant Hugo Jaanson (1943); kolonel Ants Lõhmus
Omakaitse Petseri malev, keskus Petseri, ülem Mart Kaerma (12. juuli 1941–1942); Jaan Tamm (1941–1942); kol. ltn. Viilup (1943)
  • Petseri maleva 1. pataljon Petseris, ülem kolonelleitnant Karl Aru,
  • Petseri maleva 2. pataljon Värskas, ülem kapten Richard Riitsaar,
Omakaitse Võru malev, keskus Võru, ülem kapten Ernst Lübek[11]; kapten Tiivel
Omakaitse Valga malev, keskus Valga, ülem major August Sander (1943)
Omakaitse Viljandi (Sakala) malev, keskus Viljandi, ülem major Anton Pori (1941–1944)
  • Viljandi maleva 1. pataljon Viljandis, ülem vanemleitnant Merilai,
  • Viljandi maleva 2. pataljon Mustlas, ülem leitnant Piir,
  • Viljandi maleva 3. pataljon Paistus, ülem vanemleitnant Mihkel Oiderma,
Omakaitse Pärnu malev, keskus Pärnu, ülem major Paul Lilleleht (1943), kolonel August Ratiste (1944)
Omakaitse Lääne malev, keskus Haapsalu, ülem Ago Talvar; major August Kõrgmaa (1943);
Omakaitse Saaremaa malev, keskus Kuressaare, ülem endine Eesti mereväe kaptenmajor Karl Sääsk ja Eesti armee vanemleitnant Verner Väli; kapten Peeter Kangro (1943)
Omakaitse kool, asukoht Tallinn ja Kehtna, ülem major Karik (1943)

Omakaitse 1944Redigeeri

TerritoriaalmalevadRedigeeri

1944. aastal allus Eesti Omakaitse Peavalitsusele 12 Omakaitse territoriaalmalevat, milles oli kooku 63 territoriaalpataljoni. Omakaitse allus kindralinspektor Johannes Soodlale ja Eesti Omakaitse Peavalitsus allus 207. julgestusdiviisile, mis korraldas Eestis territoriaalvalvet. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja.

Omakaitse territoriaalpataljonide arvelt toimus hiljem Omakaitse lahingpataljonide formeerimine.

LahingupataljonidRedigeeri

Väegrupi Nord tagala ülemjuhataja 12. augusti 1944. aasta korralduse ja Eesti Omakaitse Peavalitsuse poolt 13. augustil välja antud operatiivkäsu alusel moodustati seitsme omakaitse territoriaalmaleva baasil omakaitse lahingupataljonid. Juunist septembrini 1944 moodustati 9–10 Omakaitse lahingupataljoni, mis koondati 4 Omakaitse lahingurügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest, lahingpataljon koosnes neljast kompaniist. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu 1944. aastal.

Rügement oli kaitsel Peipsi järve rannikul Mustvee piirkonnas.
Iseseisva üksusena võttis kaitselahingutest osa Tartumaa Omakaitse V lahingupataljon, ülem major August Kitsapea. Pataljon asetses kaitseliinil Peipsi kaldal, Koosalt Varnjani.
Järva maleva pataljon oli kaitsel Võrtsjärve läänerannikul Mustla piirkonnas; Sakala maleva I pataljon oli kaitsel Võrtsjärve põhjarannikul ja II pataljon oli Võrtsjärve rannikul Järva pataljoni ja Sakala I pataljoni vahel.
Pärnumaa rügement oli kaitsel Võrtsjärve rannikul.

Samuti osales kaitselahingutes Valgamaa maleva kaitsepataljon, ülem kapten Arthur Nolk. 23.8.1944 asus pataljon Valga piirkonnas.[14]

Rügement oli paigutatud kaitsele Emajõe põhjakaldale Võrtsjärvest kuni Jänese sillani.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Arvo Johari, "Omakaitse Võrumaa Maleva tegevus Kaitseliidu likvideerimisest 1940. a. suvel kuni 1. jaanuarini 1942"
  2. Ralf Kall, Pulkovo haarang, "Kotkasilm ja Studebaker — Minu isa jutte ja mälestusi 1901—1944". Kirjastus SE&JS, Tallinn 2001
  3. JÄRVAMAA OMAKAITSE 1941. a. TEGEVUSE ÜLEVAADE, www.wehrmacht.pri.ee
  4. Eduard Suursepp-Grossschmidti, Tartumaa, Valgamaa ja Läänemaa Omakaitse ajalood
  5. (""Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. Dokumente ja materjale", Tallinn, 1975)
  6. Piret Udikas, "Suurim häving tabas piiblirahvast Teises maailmasõjas", Pärnu Postimees, 27. jaanuar 2006
  7. Toomas Hiio, EESTI KUI WEHRMACHT’I OPERATSIOONIPIIRKOND 1941–1944. VÄEGRUPI „NORD” TAGALAPIIRKOND JA 207. JULGESTUSDIVIIS. lk 141-143 LAIDONERI MUUSEUMI AASTARAAMAT, 2005, 5. ISSN 1406-7625
  8. "Эстонские граждане в вооруженных силах Германии"
  9. Сергей Дробязко, Андрей Каращук, "Восточные добровольцы в вермахте, полиции и СС"
  10. 20. septembril lõpetas Omakaitse Peavalitsus oma tegevuse Tallinnas ja evakueerus 22. septembri hommikul Pärnu suunas
  11. Juhani Püttsepp, Toomas Sildam, Sakslased lavastasid Kullmani tapmise, Postimees, 08.02.2000
  12. Commandres of the Omakaitse territorial regiments and battalions on May 15, 1943
  13. Regiment Kivi
  14. 14,0 14,1 14,2 Tundmatu omakaitselase päevik-märkmik. ERA.R-358.2.22

KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri