Ants Lõhmus

See artikkel on sõjaväelasest; füüsiku kohta vaata artiklit Ants Lõhmus (füüsik)

---

Ants Lõhmus VR I/3 ja VR II/3 (kuni 2.05.1936 Antoni (Ants), ka Anton) (8. oktoober 1885 Sangaste vald, Tartumaa – 3. jaanuar 1968 Sangaste) oli Eesti sõjaväelane (kolonel).

Ants Lõhmus
Sünniaeg	8. oktoober 1885 Sangaste vald, Tartumaa
Surmaaeg	3. jaanuar 1968 Sangaste
Auaste	kolonel
Juhtinud	6. Üksik Jalaväepataljon 9. Üksik Jalaväepataljon Pärnu-Viljandi Sõjaväeringkond Omakaitse Tartu malev
Autasud	Püha Anna orden III ja IV klass Püha Stanislavi orden III klass Vabadusrist II/3 (1925) Vabadusrist I/3 (1925) Vabadussõja mälestusmärk Soome Valge Roosi orden III klass (1925) Kaitseliidu Valgeristi III klass (1933) Kotkaristi III klassi teenetemärk (1935) Noorte Kotkaste Aitaja märk (1937)

Elukäik

Antoni Lõhmus sündis 8. oktoobril (vkj 26. septembril) 1885 Tartumaa Sangaste kihelkonna Sangaste vallas soldati peres, õppis Karula kihelkonnakoolis ja Volmari (Valmiera) Õpetajate Seminaris, mille lõpetas 1905. aastal.

Veebruarist 1907 kuni septembrini 1909 töötas Lõhmus Viljandimaal Kabala õigeusu kihelkonnakooli õpetajana, septembrist 1909 kuni augustini 1910 Harjumaal Seliküla kaheklassilise ministeeriumikooli õpetajana, augustist 1910 augustini 1911 sama kooli juhatajana ning augustist 1911 augustini 1914 Harjumaal Kiiu kaheklassilise ministeeriumikooli juhatajana.

Esimeses maailmasõjas

Antoni Lõhmus mobiliseeriti Esimese maailmasõja puhkedes augustis 1914 ning arvati Semjonovi kaardiväepolgu 1. tagavarapataljoni, kust viidi samal kuul üle 1. roodu. Juunis 1915 suunati ta 1. Peterhofi lipnikekool, 1915. aasta augustis ülendati ta lipnikuks, pärast allohvitseride kooli lõpetamist määrati 163. Lenkorani jalaväepolgu kuulipildujate komando nooremohvitseriks, kus nimetati oktoobris 1916 komando ülemaks.

Esimese maailmasõja käigus võttis osa lahingutest Saksa ja Austria-Ungari vägede vastu Poola, Galiitsia ja Rumeenia rindel. 1916. aasta augustis ülendati ta alamleitnandiks ja septembris 1916 leitnandiks, autasustati Püha Anna III ja IV klassi ning Püha Stanislause III klassi ordenitega.

1917. aasta detsembris siirdus puhkusele Eestisse, kus 1918. aasta jaanuaris astus teenistusse Eesti rahvusväeosadesse, 3. Eesti jalaväepolgu 8. roodu nooremohvitserina, kuid vabastati teenistusest kui kooliõpetaja, pärast mida töötas Kiiu algkooli õpetajana kuni Vabadussõjani detsembris 1918. aastal.

Eesti Vabadussõjas

Eesti Vabadussõja alguses 3. detsembril 1918. aastal määrati ta Kõnnu valla Kaitse Liidu organiseerijaks ning arvati 5. detsembril 5. Jalaväepolku, kus määrati 25. detsembrist kuulipildujate komandosse. 1919. aasta märtsis nimetati 5. jalaväepolgu kuulipildujate roodu ülemaks, 1919. aasta maist septembrini oli ta ka komando ajutine ülevaataja. Juunis 1919 ülendati kapteniks.

1919. aasta septembris nimetati ta 5. jalaväepolgu I pataljoni ülemaks ning osales lahingutes Punaarmee vastu Narva ja Pihkva rindel.

Teenistus Eesti Vabariigis

Pärast Vabadussõja lõppu 1920. aasta maikuus nimetati ta 5. jalaväepolgu kuulipildujate roodu ülemaks. 1920. aasta detsembrist ohvitseride kursustel ning kursuste lõpetamise järel augustis 1921 Allohvitseride kooli õppepataljoni ülemaks ning oli kooli ajutine ülem 1921. aasta septembrist kuni 1923. aasta juulini. Kooli ajutise ülemana ülendati ta 1922. aasta veebruaris alampolkovnikuks ja novembris nimetati ümber kolonelleitnandiks.

1923. aasta oktoobris määrati Lõhmus Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste allohvitseride õppepataljoni ülemaks, 1925. aasta oktoobris nimetati Allohvitseride kooli ülemaks ning samal kuul läkitati Kõrgemasse Sõjakooli. 1927. aastal pärast kooli lõpetamist septembrikus määrati 7. jalaväerügemendi ülema abiks, kuid tervislikel põhjustel siirdus sama aasta novembris reservi.

1930. aasta augustis astus taas sõjaväeteenistusse ning määrati kaitseministri käsundusohvitseriks. 1931. aasta veebruarist kuni 1931. aasta juulini õppsi pataljoniülemate kursustel ja 1932. aasta veebruaris nimetati 6. Üksiku jalaväepataljoni ülemaks ning täitis korduvalt ka Pärnu garnisoni ajutise ülema kohuseid.

1934. aasta aprillis nimetati ta 9. Üksiku jalaväepataljoni ja Pärnu garnisoni ülemaks.

1936. aasta 2. mail vahetas Anton Lõhmus senise eesnime Antoni asemel Antsuks.

1938. aasta veebruaris ülendati Ants Lõhmus koloneliks.

1940. aastal pärast 4. diviisi moodustamist määrati A. Lõhmus 1940. aasta veebruaris Pärnu-Viljandi sõjaväeringkonna ülemaks, asukohaga Viljandis.

Pärast 1940. aasta juunipööret, kui Nõukogude okupatsioonivõimud 1940. aasta sügisel likvideerisid Eesti sõjaväe suunati Ants Lõhmus 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 182. Eesti Laskurdiviisi 140. laskurpolgu staabiülemaks Võrru.

Teises maailmasõjas

1941. aastal pärast Teise maailmasõja lahingute algust Idarindel ja suvesõjas tegutses juunist 1941. aastal metsavennana ja oli 9. juulist 1941 Tartumaal Peedu Omakaitse (hiljem liideti Elva Omakaitsega) organiseerija ja ülem.

Lõhmus osales Tartu vabastamislahingutes ning oli 1941. aasta novembris lühikest aega Otepää ringkonna Omakaitse juht. 1941. aasta 15. novembrist määrati ta Tartumaa Omakaitse juhiks, kellena teenis 1942. aasta augustini, seejärel töötas Eesti Rahva Ühisabi Tartu ringkonnaametis, kus organiseeris Eesti väeosade abistamist ja nende külastamist idarindel ning kadunud kaasmaalaste otsimist.

1944. aasta sügisel pärast Eesti taasokupeerimist jäi Eestisse ning varjas end Tartumaal ning seejärel Valgamaal, kus töötas kolhoosi tallimehe ja piimavedajana. Legaliseerus 1957. aastal ning jätkas töötamist kohalikus kolhoosis, vahistati 1965. aastal, kuid vabastati.

Ants Lõhmus suri 3. jaanuaril 1968 Valga rajooni Sangaste külanõukogus Tagulas.

Välislingid

• Jaak Pihlak, Viljandi linn ja Vabaduse Risti vennad, Viljandi muuseum, 2010. aasta aastaraamat, lk 119-121.