6. Üksik Jalaväepataljon
6. Üksik Jalaväepataljon oli Eesti sõjaväeosa asukohaga Pärnus.
| 6. Jalaväepolk 6. Jalaväerügement 6. Üksik Jalaväepataljon | |
|---|---|
| Tegev | 1918–1940 |
| Riik |
 Eesti Vabariik |
| Kuuluvus | Eesti kaitsevägi |
| Haru | Eesti maavägi |
| Liik | jalavägi |
| Suurus | polk/pataljon |
| Osa | 1. Diviis |
| Garnison/staap | Pärnu |
| Tähtpäevad | 21. november 1918 |
| Lahingud | |
6. Jalaväepolgu, hilisema üksikpataljoni asutamise päevaks loeti 21. novembrit 1918, kui Eesti Ajutine Valitsus võttis vastu otsuse Eesti rahvaväe 1. Diviisi ja selle koosseisu kuuluvate väeosade, sh 6. Jalaväepolgu moodustamiseks.
6. Üksik Jalaväepataljon tegutses kuni 1940. aasta 23. detsembrini, mil ta lõplikult likvideeriti.
Polgu ülemate loendRedigeeri
- alampolkovnik Johann Puskar, (21. november 1918 – 26. aprill 1919) 6. Jalaväepolgu ülem
- alamkapten Karl Tallo, (1. mai 1919 – 17. detsember 1920) 6. Jalaväepolgu ülem
Pataljoni ülemate loendRedigeeri
- kapten Egbert Jürman
- alampolkovnik Jaan Kruus
- alampolkovnik Johan Schmidt
- kolonel Erich Rosenberg
- kolonelleitnant Ants Lõhmus
- kolonelleitnant August Kivi
- kolonelleitnant Hermann-Hans-Joachim Stockeby
Eesti VabadussõjasRedigeeri
6. jalaväepolk võttis sõjategevusest osa peamiselt Lõunarindel, Põhja-Lätis ja Pihkva lähistel ning kaitsel Irboska ja Laura rajoonis, 1919. aasta novembri lõpul viidi üle Viru rindele Narva jõe joonele.
Tartu rahulepingu järel asus 6. jalaväepolk riigipiirile Narva jõe taha piirivalveteenistusse kuni 20. maini 1920. aastal.
1920–1940Redigeeri
6. jalaväepolk paigutati 3. juunil 1920. aastal ümber Viljandisse. Aastatel 1920–1921 vähendati sõjaväe koosseis 12 pataljonini kuue (hiljem viie) polgu alluvuses, 1. jaanuaril 1921 allutati 6. jalaväepolk ajutiselt 4. Jalaväepolgu koosseisu 6. pataljonina. 12. juulil 1921 toodi 6. pataljon Viljandist Pärnu ja liideti 9. pataljoniga ning moodustati 6. Jalaväepolk.
1922. aastal toimus Vabariigi Valitsuse 1921. aasta 3. novembri "Seadluse muudatuste kohta kaitseväe organisatsioonis ja terminoloogias" alusel Eesti rahvaväe venepäraste väeosade nimetuste asendamine Lääne-Euroopas kasutatavate maa- ja mereväe sõjaväeosade nimetustega (roodud – kompaniideks ja polgud rügementideks, 25. novembril 1922 nimetati 6. Jalaväepolk ümber 6. Jalaväerügemendiks.
1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadlusega", mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni. Eestis kehtestati üheaastane ajateenistus, ajateenistuse aja vähendamisega kaasnes ka sõjaväeteenistuses olevate ajateenijate arv kolmandiku võrra, mis tingis ka vajaduse vähendada väeosade isikkoosseise ja vähendada väeosade suurusi. Väeosa nimetati 6. Üksikuks jalaväepataljoniks alates 1. oktoobrist 1928.
8. juulil 1928 väeosale annetatud lipu varda hõbevõrul on väeosa nimetatud ladina keeles REGIMENTUM INFANTERIAE VI.
Eesti sõjaväe kujundamisel Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks, formeeriti 3.-st, 6.-st ja 9. Üksikust Jalaväepataljonist 182. Eesti Laskurdiviisi 171. laskurpolk.