Õppursõdur

Õppursõdur (ka juunior) oli Eesti Vabadussõjas võidelnud kooliealise sõjaväelase kohta ametlikult kasutatud nimetus.

Õppursõdurite monument Tallinna Reaalkooli juures

Õppursõdur Viktor Paju Narvast

Kooliõpilaste kaasamine Vabadussõtta

Tallinna keskkoolide õpilaste organiseerimine Omakaitsesse algas aga võimlemisõpetajate Peeter Kanni ja Anton Õunapuu eestvõttel juba kohe pärast Veebruarirevolutsiooni, oktoobris 1917. aastal. Tallinna Reaalkooli vanemate klasside õpilased moodustasid õpetaja Anton Õunapuu organiseerimisel oma eri-õpilasroodu. Nende eeskujul organiseerusid ka gümnaasiumi ja kaubanduskooli õpilased. Esimesed kooliõpilased liitusid vastloodud Eesti Rahvaväega ja Kaitseliiduga juba 1918. aasta novembris.

16. novembril 1918 otsustas Eesti Ajutine Valitsus kutsuda kokku vabatahtliku Eesti Rahvaväe suurusega 25 000 meest. Esimese kutse peale saabus kohale ainult 800 meest ning tuli välja kuulutada üldmobilisatsioon. Kuna Rahvaväkke mobiliseeriti mehi eluaastates 21–35, said nooremad astuda sõjaväkke ainult vabatahtlikena.

Loodud Kaitseliiduga liitunud koolinoorte hulgast pärinesid ka 81 vabatahtlikku, kes suundusid 27. novembril Johan Pitka kutsel Tallinnast Narva, Viru rindele.

Esimene ametlik kooliõpilaste allüksus – kooliõpilaste rood – asutati 15. detsembril 1918 pea- ja sõjaministri Konstantin Pätsi korraldusega. Sinna olid kohustatud astuma kõigi gümnaasiumide kolme ja kaubanduskoolide kahe viimase klassi õpilased, aga samuti kõik tehnika-, põllutöö- ja kunstikoolide õpilased. Kooliõpilastest formeeriti sõja jooksul mitmeid roode ja suuremates linnades ka pataljone. Nad osalesid peamiselt tagala sisekaitseteenistuses ja vahel ka rindelahingutes. Lisaks olid osad kooliõpilased liitunud 1918/1919. aasta talvel otse rindeväeosadega, kus võitlesid sõja lõpuni. Detsembrikuus 1918 sõitis Tallinna Kooliõpilaste Pataljonist õpilaste löögipataljon Viru rindele Aegviidu raudteejaama kindral Aleksander Tõnissoni käsutusse.

Kõige massilisem õppursõdurite tulv Kaitseliitu ja Rahvaväkke leidis aset 1918. aasta novembris–detsembris, kui Tallinna, Tartu, Narva, Rakvere, Viljandi ja Pärnu kooliõpilased astusid vabatahtlikult toona moodustamisel olnud üksuste ridadesse. Vabadussõja vältel jõudsid õppursõdurid võidelda rindel (eelkõige 1918.–1919. aasta talvel) – soomusrongidel, Meredessantpataljonis, Kuperjanovi pataljonis, Scoutspataljonis ning mitmes jalaväepolgus ja kaitsepataljonis.

Sügisel 1919 pani sõjavägede ülemjuhataja kooliõpilaste organiseerimise alal maksma kindla korra. Õpilastest, kes ei kuulunud mobilisatsiooni alla, kuid tegutsesid Kaitseliidus, formeeriti igas maakonnas Kaitseliidu ülema korraldusel üks kooliõpilaste rood. Tallinnas, Tartus ja Viljandis aga formeeriti kooliõpilaste pataljonid.

Vabadussõja ajal teenis õppursõdurina kuni 3000 kooliõpilast. Enamus õppursõduritest olid 16-18 a vanused, kuid noorimad olid 12-13 a vanuses.

Õpingute jätkamine

Õppursõduritele võimaldati sõjaväeteenistuse ajast ka haridustee jätkamist. Osades allüksustes, kus olid nooremad poisid, toimus koolitöö tihedamalt, kui sõjalised õppused.

Pärast sõda suunas riik noori sõjasangareid haridusteed jätkama koolimaksust vabastamise ja tasuta õpikutega (priikooli õigus). Vabadussõjas osalenud poistele ei olnud kooliellu tagasipöördumine alati lihtne – liiga palju oli kogetud. Koolijuht Konstantin Treffner kurtis oma 1920. aasta kirjas sõjaministeeriumile: kasarmu waimne õhkkond, mille õpilased-sõdurid kooli toowad ja mis alamatesse klassidesse püüab tungida, teeb kooli sihtide saawutamise raskeks, kui mitte wõimatuks.

Vaata ka

• Tallinna Kooliõpilaste pataljon
• Tartu Kooliõpilaste pataljon
• Noored Kotkad