Ants Lauter

Eesti näitleja

Ants Lauter (5. juuli 1894 Veski küla, Velise vald30. oktoober 1973 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja, teatrijuht ja pedagoog.

Ants Lauter (Gori, 1920)

Elukäik

muuda

Lapsepõlv ja koolitee

muuda

Ants Lauter sündis Velise vallas Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õed Anu ning May olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane seitsmeaastaselt 1901. aastal alles õpinguid alustas. Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli Päärdus kooliõpetajaks ja Ants käis algul seal. Aasta pärast viidi vend üle Velisele, Ants järgnes. Vallakooli aeg lõppes Antsul Valgus, sest vend määrati vahepeal sinna.

Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus Järvakandi ministeeriumikoolis. Ants oli siis 11-aastane. Väikest Lauterit huvitasid madrused ja püssid. Lemmikraamatuteks olid Eduard Bornhöhe "Tasuja" ja "Villu võitlused". Esimene etteastumine oli kooliaktusel Krõlovi valmiga "Demjani kalasupp".

Teatrietendust nägi noor Lauter esimest korda Raikkülas piduõhtul, kus mängiti Christian Rutoffi "Vastu vett", talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana.

1909. aastast õppis Lauter Tallinna Gustav Narusbeki Kaubanduskoolis. Õppemaks oli kõrge ja isa tegi suuri pingutusi, et Antsu õpingute eest maksta. Tallinnas hakkas ta ka sageli Estonia teatris käima ja viis end kurssi Estonia trupiga.

1911. aastal lõpetas ta kooli ja temast sai kontoriametnik Mayeri vabrikus. Lauteri töökaaslased tegid vabal ajal "teatrit" tolleaegses antvärkide klubis Gewerbeverein. Ka Ants esines vahel seal õhtuti lauldes ja tekste esitades.

1913. aastal tegid Antsu kaks venda proove Jakob Mändmetsa "Nelja päevaga". Neist vanem – Kustas, Saue vallakirjutaja ja näiteringi hing – kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis ja seda etendati ka väljaspool Sauet. Ühel külalisetendusel Kohilas sattusid etendust vaatama Karl Jungholz ja Theodor Altermann, kes otsisid just noort inimest, kes neile Estoniasse tööle sobiks. Antsul polnud nende arvates väga vigagi ning nõnda kirjutasid kaks teatri suurmeest Paul Pinnale ning pakkusid Antsule võimalust tulla senise 48-rublase kontorikuupalga asemel 35-rublase teatrikuupalgaga Estoniasse näitlejaks ja inspitsiendiks. Ants oli kõhklematult nõus. Sellega algas Ants Lauteri teatritee 1913. aastal, kui ta oli 19-aastane.[1]

Teatritee algusaastad

muuda

1913. aasta sügisel avati Estonia uus maja Shakespeare'i "Hamletiga". Ants oli seal Fortinbrasi rollis. Karl Jungholz kutsus Antsu enda juurde koju, et talle lavalist liikumist ja kõnet õpetada. Ants meenutas oma esimest etendust naljatlevalt hirmutundega.

Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast maapoisilikku kohmakust välja juurida. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde Carl Rössleri "Viis frankfurtlast". Esimest korda mängis ta selles koos Erna Villmeriga. Noorukile toodi seal esimest korda lilli, ta oli sellest ehmunud ja meelitatud.

Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes Estonia trupp. Karl Jungholz läks Pärnusse, Paul Pinna Nižni Novgorodi operetiteatrisse. Altermanni haigus, mille tunnused olid ilmnenud juba "Hamletis", muutus raskemaks. Altermann kirjutas Lauterile, et see Jungholziga Pärnusse ei läheks, ning tunnistas ta oma järglaseks. Lauter sai üha suuremaid rolle ja Altermann tegi temaga eraproove.[2]

Sõjaaegne teatritegevus

muuda

1915. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgistuse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku Novgorodi. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni 1917. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli 1918. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju ja omandas teistsugust näitlemisviisi kui Estonias. Tal olid kolleegideks suured eeskujud, Venemaa tippnäitlejad. Tuli mängida väheste proovidega palju ja laiahaardeliselt.

1918. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal rooduülemana teeninud Lauter oli karjumise ja käsklustega oma hääle rikkunud.[3]

Eestis tagasi

muuda

Kümne hooaja kestel, 1918. aasta sügisest 1928. aasta sügiseni valmis Lauteril sadakond rolli, enamasti peaosad. Naasnud Venemaalt, hakkas ta ka kohe lavastama. Ta oli algaja, kuid sellegipoolest lavastas meeletu tempoga – kümne aasta vältel ligi 80 tükki. See oli rohkem kui pool repertuaarist. Ta mängis Vene Draamateatri lavastustes, lavastas Pärnu Endlas ja Draamastuudio Teatris, tõlkis näidendeid. Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumistundides. Häält ta tagasi siiski ei saanud, kuid omandas oskuse rikutud häält kasutada.

1920 ja 1923 külastas Lauter Lääne-Euroopa teatrilinnu Berliini, Viini, Prahat ja Leipzigit ning kogus sealt innukalt tähelepanekuid ja oskusi. Proovis seejärel ka eesti teatris moodsat välismaal nähtud mängulaadi rakendada. Ekspressionistlike katsetuste kõrgpunktiks oli 1924. aastal lavastatud Ernst Tolleri "Masinahävitajad", mille kriitikud esile tõid kui leidlikku, huvitavat, senist taset ületavat saavutust lavastajatöö kallal.

1923. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz "Hamleti" ja seekord mängis Ants Lauter selles nimiosa – Hamletit. Fortinbrasist oli saanud Hamlet. Teatrisse tööle astumisest oli möödunud 10 aastat. Selja taga oli tublisti üle 100 rolli.

1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist tema järglane – Estonia draamatrupi juht.

Lavakunstnikuks kujunemise juurde mahtusid ka mõttevahetused Konstantin Stanislavski teemadel Erna Villmeriga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, Liina Reimani ja Betti Kuuskemaaga Moskvasse Kunstiteatri 30. aastapäeva üritustele. Seal kohtus ta esmakordselt Stanislavskiga.[4]

Lavaliselt täiskasvanuks saamine

muuda

1930. aastatel oli üle poolte näidendeist Lauteri lavastada. Temast sai ka õppejõud Eesti Teatrikoolis. Suur osa Lauteri erialases arengus oli õppereisidel. Ta külastas 1928. ja 1937. aastal Saksamaad, 1934. aastal Nõukogude Liitu, 1929. aastal Poolat, 1937. aastal Rootsit, Norrat, Taanit ja Inglismaad. Peaaegu terve hooaja – 1928/29 – viibis ta Berliinis, kus nägi väga täpset ja süstematiseeritud, lausa matemaatilise täpsusega teatrit. Lauter pidas parimaks välismaa teatriks Poola teatrit, kuna ütles, et poola näitlejad omavad slaavi tõugu teatriverd ja täiendavad seda prantslastelt laenatud peene maitse ja vormiga.

Välismaareisidelt naasnud, oli Lauteri stiil välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. 1937. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust "Näitleja töö iseendaga". Lauter tõlkis õhinaga olulisima ja viis selle kohe oma näitlejatele lugeda.

Näitlejana mängis Lauter 1930. aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.

1939. aastal polnud Lauter enam draamatrupi juht. Ka lavastajatöö koormus oli muutunud üle jõu käivaks ning ta jätkas näitlejana. Hooajal 1940/1941 ei lavastanud ta ühtki lavastust. 1941. aastal mobiliseeriti Ants Lauter ja viidi Ivdeli sovhoosi. Seal pidi ta tegema kõikvõimalikke põllutöid. Paul Pinnal, kes oli samuti mobiliseeritud, olid peas keerlemas aga teatrimõtted ning mõne aja pärast kutsutigi ta Nõukogude Eesti valitsuse poolt Tšeljabinskisse Eesti Kunstiansambleid organiseerima. Trupiga käidi esinemas sõjarühmadele ja laskurdiviisidele.

Ajapikku liikus rinne aina rohkem ja rohkem läände ning mõne aja pärast oligi draamatrupp oma esinemistega juba Narvas ja Võrus. Jõuti tagasi Eestisse, kus leiti eest Estonia kahjustatud teatrimaja. Lauter oli üks eestvedajatest, kes teatrit taas üles ehitama hakkasid. Loometöö jätkus samal ajal aga teistes ruumides. Lauter asus kohe lavastama. Väljapaistvamad neist: Anton Tšehhovi "Kolm õde" ja August Jakobsoni "Kaks leeri".

1947. aastal sai Ants Lauter kui instituudi lavakunsti kateedri õppejõud professori nimetuse. 1947. ja 1948. aastal pälvis Lauter Nõukogude Eesti preemia. 1948. aasta suvel anti Lauterile NSV Liidu rahvakunstniku nimetus. 1949. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp Tallinna Riikliku Draamateatri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai 1951. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises töötas ta koos Epp Kaidu, Aleksander Poljakovi ja Kaarel Irdiga. 1952. aastal pälvis Ants Lauter Stalini preemia ja 1956. aastal Lenini ordeni. 1958. aasta suvel sai Ants Lauter Estonia teatri direktoriks ja 1959. aastal jäi pensionile. Aastatel 19601962 töötas Lauter veel Estonia teatri kunstilise konsultandina. Ka elu lõpuaastatel tegutses ta kindla päevaplaani järgi ning arvas sinna valudest ja nõrkusest hoolimata isegi suplemise. Lauter suri 79-aastaselt 30. oktoobril 1973 Tallinnas.[5]

Eesti Teatriliit annab 1975. aastast välja temanimelist noore näitleja ja noore lavastaja preemiat.

Ants Lauteri kohta on ilmunud tema mälestuste ja artiklite kogumikud "Käidud teedelt" (I 1979, II 1982).

Temast on film "Mõistus, tahe, töö ja Lauter" (1963, ETF).

Erna Villmer Ants Lauterist

muuda

"Pärast Venemaalt tulekut (1918. aastal) oli Ants tavaline provintslik edev ja täispuhutud asjaarmastaja, nagu neid oli küllalt noorte näitlejate hulgas. Pikapeale muutus Lauteri mäng loomulikumaks ja tasasemaks. Ta arenes oma töö, aastate ja elu mõjul.

Lauter lõi oma kujud spontaanselt. Nagu välgu sähvatusel leidis ta proovil oma kuju. Meie kõik imetlesime sellist kiiret protsessi. Lauter raputas otsekui varrukast oma karakterosi. Ta liikus sealjuures välistel karakterjoontel ja oli selles võrratu. See looming ei jäänud ainult välistesse joontesse – elustav veri voolas muidugi ande-südamest, närvitsentrumist. Kui ütelda piltlikult – Lauter oli veepealne aurik, mina allveelaev.

Partnerina oli Lauter mulle seda, mis instrumentaalkunstnikule hea mänguriist. Kui partner reageerib õiges suunas, kui tema elamuste ja mõtete helid vastavad sinu helidele, on kerge luua. Iga mu sõna või tunne-mõte leidis õige vastukaja.[6]

Lauter oli lavastajana kõigepealt täpne, lausa matemaatiline. Lava oli tema režiiraamatus nagu malelaud, mille ruutudes liikusid malendid. Kui mõnel neist oli võõrastus sellise viisi vastu ja hakkas liikuma oma tahtmist mööda, siis oli Lauter painduv küllalt, et nõustuda, kui selline muutus oli põhjendatud, esile kutsutud näitleja inspiratsioonist. Kuid ta märkis selle muutuse kohe oma režiiraamatusse, et juba järgmisel proovil seda vajaduse korral meelde tuletada".[7]

Ants Lauteri mõtteid

muuda

"Päev, millal inimene midagi uut ei õpi, on kaotatud päev. Väljendugu see uus teadmiste, oskuste või lihtsalt uute muljete juurdesaamise näol."[8]

"Näitejuht peab olema kasvataja, kes peab juhtima näitlejate tähelepanu sellele, et ta oma võimete piirides annaks enesest maksimumi – ja et ta ei piirduks ainult oma osa lihtsa "ärategemisega". Meil on tarvis lahti saada hurraatava asjaarmastaja vaimust, mis pole kooskõlas kutselise teatri süsteemiga, ning kohusetundliku tööga tuua esile oma annet. Seda olen nõudnud niihästi eneselt kui ka teistelt. Peaaegu kõik meie näitlejad on autodidaktilised leiutajad üksteise najal."[7]

"Näitleja peab looma elust. Järelikult peab ta eluga kokku puutuma. Elu ei lakka hetkekski. Ka näitleja loomingulised tähelepanekud peavad kestma vahet pidamata. Igal hetkel, kus ta silmad ja kõrvad on lahti. Igal hetkel peab ta olema erk ja tähelepanelik. Nii ümbruse kui ka iseenda suhtes. Ainult sel teel saab ta lavalgi anda täisverelisi inimesi: kõige mustemaski südames oma päikesetera ja kõige õilsamaski hinges oma terakese musta."[9]

"Meisterlikkus nõuab meistrilt pingelist ja vahetpidamatut tööd enda kallal. Algul selleks et üldse meistriks saada, pärast – et meistriks jääda. Anne üksi ei tee veel meistriks. Lihvimata teemant pole veel briljant. Kuid tehtud briljandiks, ta jääbki selleks. Anne aga nõuab pidevat hoolt ja arendamist. Muidu ta roostub ja muutub muuseumlikuks väärtuseks."[10]

Elu- ja töökäik

muuda

Lavastused ja rollid

muuda

Estonias

muuda

1913

1914

1915

1918

  • Piibeleht (Eduard Vilde "Pisuhänd") 4. IX.
  • Cleaver (John Galsworthy "Justiits") 17. IX.
  • Neznamov (Aleksandr Ostrovski "Süüta süüdlased") 8. X.
  • Felicien Bedarride (Paul Gavault "Väike kompvekiplika") 5. XI.
  • Gustaw Kundke (Clara Viebig "Preili Freschbolzen". Mängiti koos sama autori näidendiga "Võitlus mehe pärast") 12. XI.
  • Hlestakov (Nikolai Gogol "Revident") 3. XII.
  • Kählmann (August Kitzberg "Enne kukke ja koitu") 10. XII.

Lavastused

  • "Süüta süüdlased". "Väike kompvekiplika". "Revident".

1919

Lavastused

1920

Lavastused

  • "Romaan".
  • "Naiskurat".
  • Montague Glass "Potaš ja Perlmutter" 4. V.
  • "Juudaskell".
  • "Menagerie".
  • "Quo vadis?".

1921

Lavastused

  • "Revolutsiooni pulm"
  • "Monna Vanna"
  • "Kirikumõisa komöödia"
  • "Raamatukoguhoidja"
  • "Figaro pulm"
  • "Navarra Henrik"

1922

Lavastused

1923

Lavastused

  • "Võrratu avantüür".
  • "Danton".
  • "Revolutsiooni pulm".
  • Molière'i "Ihnus" 2. X.

1924

Lavastused

1925

Lavastused

  • "Imetlusväärne Crichton".
  • "Daam lahutuspõhjusega".
  • "Menagerie" ja Prosper Mérimée "Viimse jumalaarmu tõld" 28. IV.
  • "Lindprii".
  • "Punane veski".
  • James Matthew Barrie "Kvaliteedi tänav" 12. XI.
  • "Püve talus" (lõpetas pärast Karl Jungholzi Noorleini surma lavastuse).

1926

Lavastused

  • "Inimsõber".
  • "Vana Aadam".
  • Hugo Rudsepp "Demobiliseeritud perekonnaisa" (draamatrupi tuluõhtuks) 16. V.
  • Osad Endlas:
  • Karl Moor (Friedrich Schiller "Röövlid") 15. IX.
  • Balthasar ("Tuvikene pihus"), herra Tittori ("Koer ajus") – Carl Goetzi "Menagerie" 18. IX. (Lauter mängis esietendusel).
  • Hamlet (William Shakespeare "Hamlet") 20. XI.

Endlas

muuda

1926

1927

Lavastused

  • "Imetlusväärne Crichton".
  • "Volbri öö".
  • "Oma naiivses puhtuses" (lavastanud ja mänginud külalisena Tonyt ka Narva teatris Võitleja).
  • "Lähme lahku".

Osa Draamastuudio Teatris

muuda

1926

Lavastused Draamastuudio Teatris

muuda

1926

1927

Osa ja lavastus Tallinna Töölisteatris

muuda

1926

  • (teised Draamastuudio Teatri tegelased): Kindral (Mait Metsanurk "Kindrali poeg") 16. X.

1927

Jätkus töö Estonias

muuda

1927

Lavastused

1928

Lavastused

  • "Libahunt".
  • "Armu- ja narrimäng".
  • "Peenem härra".
  • "Patrioot".
  • Hugo Raudsepp "Siinai tähistel" 16. XI.

Vabaõhulavastus (Draamastuudio Teatriga):

1929

Lavastused

1930

Lavastused

1931

Lavastused

  • "Põrunud aru õnnistus".
  • "Tuli".
  • "Neli kuningat".
  • Eduard Vilde "Pisuhänd" 2. XI.

1932

Lavastused

1933

Lavastused

  • "Väimehed".
  • "Salongis ja kongis".
  • Bernhard Blume "Punane kukk" 22. X.

1934

Lavastused

  • "Pilveristi".
  • "Püve talus".
  • Hugo Raudsepp "Roosad prillid" 9. IX.
  • "Börsipalavik".

1935

Lavastused

1936

Lavastused

1937

Lavastused

  • "Lipud tormis".
  • Oskar Luts "Paunvere" 14. V.
  • "Suveöö unenägu".
  • Hugo Raudsepp "Mees, kelle käes on trumbid" 17. X.

1938

Lavastused

  • "Andres ja Pearu".
  • "Esimene kevadpäev".
  • Eduard Vilde "Pisuhänd" 11. IX.
  • Wlodzimierz Perzyński "Kergemeelne õde" 18. XII.

1939

Lavastused

1940

1941

1944

Lavastus

1945

Lavastused

  • I. Štok "Udu lahe kohal" 24. VI.
  • "Aja käsk" – näitejuht, lavastaja Felix Moor

1946

Lavastused

  • L. Hellmann "Rebased" 20. II.
  • "Vaenlased".
  • Hugo Raudsepp "Tagatipu Tiisenoosen" 29. IX.
  • "Nende eest, kes merel" – näitejuht, lavastaja Georgi Tugolessov

1947

Lavastused

1948

Lavastused

1949

Lavastused

1950

Lavastus

1951

1952

Lavastused

1953

  • Gunnar Hansen (August Jakobson "Kaitseinger Nebraskast") 11. IV.
  • Roman Krugljakov (L. Zorin "Avameelne kõnelus") 21. VI.

Lavastused

1954

Lavastused

1955

  • Anton Antonovitš Skvoznik-Dmuhhanovski, Linnapealik (Nikolai Gogol "Revident") 8. V.
  • Gustav Räni (August Jakobson "Vana tamm") 28. VI.
  • Küüslauk (August Kitzberg "Laurits") 26. XII.

Lavastused

1956

Lavastus

  • "Daamid ja husaarid".

1957

1958

1959

1963

  • Karpa (Valdo Pant "Avarii" V. Kingissepa nim. TRA Draamateatris) 7. XI.

1964

Lavastus

  • August Kitzberg "Neetud talu"- diplomilavastus ETÜ lavakunsti stuudios V. Kingissepa nim. TRA Draamateatri juures 25. IV.

1966

Osad telelavastustes

muuda

Filmirollid

muuda

Tunnustus

muuda

Mälestuse jäädvustamine

muuda

13. veebruaril 1976 nimetati osa Imanta tänavast Lenini puiestee ja Kingissepa tänava vahel Ants Lauteri tänavaks.

Eesti NSV Teatriühingu ettepanekul 19. veebruaril 1974 Eesti NSV Kultuuriministeeriumi juurde moodustatud Ants Lauteri mälestuse jäädvustamise komisjoni otsusega pälvib igal aastal üks kuni kümme aastat teatritööd teinud noor näitleja ja/või lavastaja (alates esimesest lavastusest) Ants Lauteri nimelise auhinna. Alates Eesti NSV Teatriühingu ümbernimetamisest 1987. aastal on auhinda välja andnud Eesti Teatriliit. Auhinnaga kaasneb Vaike Pääsukese kujundatud auaadress ja Eesti Kultuurkapitali rahaline preemia.[12]

Isiklikku

muuda

Ta oli abielus 1917–1925 Maria Merjanskajaga (kelle isa oli näitleja Nil Merjanski), 1928–1949 Erna Villmeriga ja 1949. aastast Heli Viisimaaga.[13]

Viited

muuda
  1. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 5–11
  2. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 11–15
  3. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 15–17
  4. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 17–27
  5. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 27–51
  6. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 25–26
  7. 7,0 7,1 Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 30
  8. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 28
  9. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 36
  10. Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, Tallinn. lk 37
  11. H. Einas, K. Kask, L. Tormis, 1982, "Käidud teedelt", Eesti Raamat, Tallinn. lk 267–277
  12. Eesti Teatriliit. Ants Lauteri nimeline auhind.
  13. Kalju Haan, Heino Aassalu, Vilma Paalma, 1965, "Eesti teatri biograafiline leksikon", Eesti teatriliit, Tallinn. lk 307–308

Välislingid

muuda