Heino Anto
Heino Anto (ka Hindrik Anto; 13. oktoober 1882 Rahuste küla, Torgu vald, Saaremaa – 13. september 1955 Tallinn) oli eesti näitekirjanik, teatritegelane, ajakirjanik, tõlkija ja poliitik (II Riigikogu liige), purjetaja.[1]
Ta õppis aastatel 1893–1898 Kuressaare linnakoolis. Ta omandas posti- ja telegraafiametniku kutse ning töötas sel alal aastatel 1902–1914 ja 1917–1924 (olles 1917–1921 Tallinna peapostkontori ülem). Esimese maailmasõja ajal oli ta sõjaväeametnik, aastatel 1924–1925 ajakirja Meie Turg ja 1926–1939 Kaubandus-Tööstuskoja Teataja toimetaja.
Oli aastast 1921 Tallinna Jahtklubi liige, 1921–23 asekommodoor, tehnilise komisjoni liige.
Aastatel 1925–1926 (sai liikmeks 5. juunil 1925 tagandatud Peeter Lindau asemele) oli ta Riigikogu liige (Töörahva Ühise Väerinna koosseisus).
Aastatel 1907–1916 (vaheaegadega) oli ta dramaturg ja näitleja Estonias ning lavastaja karskusseltsis Valvaja ja Lutheri vabriku rahvamaja näitetrupis.1910–1915 oli ta Valvaja seltsi juhatuse liige. Ta oli aastal 1916 Draamateatri asutajaid ning aastatel 1918–1924 (postiametniku töö kõrvalt) seal dramaturg ja näitleja. Aastal 1917 tegutses ta Tallinna Tööliste Teatris. Ta kirjutas näidendeid ning tõlkis vene, saksa ja prantsuse autorite teoseid[2].
Ta maeti 17. septembril 1955 Rahumäe kalmistule[3].
Isiklikku muuda
Ta oli aastast 1904 abielus näitleja Maimu Antoga.
Viited muuda
- ↑ ESBL, 2011.
- ↑ Eesti teatri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Eesti Teatriliit. Tallinn 2000
- ↑ http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Hindrik-Heino&filter_maetud_perenimi=Anto&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=[alaline kõdulink]
Välislingid muuda
- Heino Anto Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
- Biograafia ESBL-is