Valvaja
Valvaja oli aastal 1898 Tallinnas asutatud karskus- ja vabaharidusselts[1]. Seltsi tegevus lõppes 1930. aastatel[1]. Seltsi tegevusalade hulka kuulus koorilaul, orkestri- ja näitemäng ning kehakultuur[1].
Alates 8. veebruarist 1910 tegutses Valvaja Väike-Pärnu maantee 31[2] Käsitööliste seltsi hoonetes. Uued suuremad ruumid võimaldasid seltsi tegevust laiendada ja eriti heaks kujunesid sportimisvõimalused. Kalevi võimla esise muruväljaku kohal asunud ruumid õnnistati sisse 16. aprillil 1910. Valvaja peakoosolekul 1. novembril 1910 kinnitati Krulli masinatehase külmutusseadmete meistri August Paasi eestvõtmisel spordiosakonna kodukord. Osakonda registreerus 27 mees- ja 7 naistöölist Lutheri vabrikust, Dvigatelist ning raudtee- ja sadamatehasest.[3]
Esimese maailmasõja ajaks kujunes aga olukord, kus Valvaja tegevus oli mitmekesine, kuid üheski valdkonnas mitte eriti tugev. Kui Lutheri vabriku rahvamaja anti 1914. aastal üle sõjaväevõimudele, kolisid rahvamajas peavarju saanud bolševikud Valvaja ruumidesse. Bolševikud pääsesid ka Valvaja juhatusse ja võtsid seltsi juhtimise 1915. aastal lõplikult üle. Kuna Valvaja oli ametlikult karskusselts, siis ei takistanud Saksa võimud okupatsiooni ajal seltsi tegevust.[4]
Kui kommunistid 1917. aasta oktoobris võimule said, moodustati endise Lutheri vabriku rahvamaja näitetrupi juhi Julius Rossfeldti ja Alfred Umbergi eestvedamisel Valvaja näitetrupist 1917. aastal Tallinna Tööliste Teater.[1] Enne seda, 1916. aastal oli rühm Tartu Vanemuise teatrist lahkunud näitlejaid rajanud Tallinnas Pandorini seltsi juurde kutselise teatri, mida 1917. aastal hakati nimetama Tallinna Draamateatriks. Samal aastal ühines trupi tuumik Tallinna Tööliste Teatriga. Viimane andis etendusi Tallinna saksa teatri majas.[5]
Karskusseltsi Valvaja tegevus jätkus Pärnu maantee 41 (endine Väike-Pärnu maantee 31) ruumides 1922. aastani, olles endiselt kohalike kommunistide mõju all. Samas olid seltsil suured probleemid üüri maksmisega. Kinnistu omanik Jaan Arnover nõudis 1922. aastal üürivõlglaselt ruumide vabastamist, kuid Valvaja ei täitnud seda korraldust ning 1923. aasta algul tõstis politsei nad välja. Seltsi tegevuses olid näitemängud ja sport peamiselt poliitika kattevarjuks. 1922. aastal moodustati uuesti vahepeal tegevuse lõpetanud jalgpallimeeskond. Valvaja ruume kasutasid ka teised kommunistlikud ringid ja ühendused, näiteks spordiselts Herkules ja Eesti Iseseisva Sotsialistliku Partei Tallinna osakond. Sellel perioodil tegutses Pärnu mnt 41 veel Üle-eestimaaline Noorproletaarlaste Ühing, mis riigivastase tegevuse pärast pidi siseministri määrusega 14. aprillist 1921 tegevuse lõpetama.[6]
1923. aastal avati endistes "Walwaja" ruumides, Väike-Pärnu maantee 31, kino "Kungla".
Hoone hävines 1944. aasta märtsipommitamise tagajärjel[7]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 643.
- ↑ Käsitööliste selts ja „Walwaja"., Tallinna Teataja (1910-1922), nr. 152, 19 august 1910
- ↑ Robert Nerman, Agressiivsed bolševikud võtsid üle karskusseltsi Valvaja., Eesti Päevaleht, 12.05.2004
- ↑ Robert Nerman, Agressiivsed bolševikud võtsid üle karskusseltsi Valvaja., Eesti Päevaleht, 12.05.2004
- ↑ Robert Nerman, Agressiivsed bolševikud võtsid üle karskusseltsi Valvaja., Eesti Päevaleht, 12.05.2004
- ↑ Robert Nerman, Agressiivsed bolševikud võtsid üle karskusseltsi Valvaja., Eesti Päevaleht, 12.05.2004
- ↑ Jaan Tamm, 60 aastat märtsipommitamisest. 50 aastat Haagi konventsioonist, Kultuur ja Elu 1/2004