Paul Pinna

Paul Otto Hermann Pinna (3. oktoober (vkj 21. september) 1884 Tallinn – 29. märts 1949 Tallinn) oli eesti näitleja, lavastaja ja teatrijuht.

Paul Pinna

Teda on tituleeritud nimedega "alguste algus", "muusade lemmik", "eesti kutselise teatri isa".^[viide?]

Pinna oli üks neist, kes panid 1906. aastal alguse kutselisele Estonia teatrile, ning oli seejärel eesti teatrielus tegev kuni oma surmani 1949. aastal.

EluluguRedigeeri

Pinna sündis Tallinna linnaametnike peres. Ta õppis Tallinna linnakoolis.

Aastatel 1910–1911 andis koos Theodor Altermanniga välja teatriajakirja Näitelava.

TeatritegevusRedigeeri

Estonia teatri näitleja Paul Pinna

Paul Pinna rolliportree (1927)

Lavategevust alustas ta 1899. aastal Estonia Seltsis.

1906. aastal oli ta kutselise Estonia teatri üks rajajaid ja juhte.

Oli Estonias lavastades ja mängides tegev kuni aastani 1914.

Täiendas end 1908. aastal Berliinis Emanuel Reicheri teatrikursustel, hiljem käis õppereisidel Peterburis, Pariisis ja Brüsselis.

Aastal 1914 siirdus ta lahkhelide tõttu Estonia teatrist Venemaale, kus saavutas teatritruppides ka edu.

Esimese maailmasõja puhkemisel naasis Eestisse, kus Estonia teater oli muudetud hospidaliks ning osa meesnäitlejatest olid mobiliseeritud sõjaväkke. Pinna otsustas teatritegevust jätkata Moskvas, ent juba järgmisel aastal tuli kodumaale tagasi, et aktiviseerida Eesti teatritegevust.

Vabadussõja ajal sidus ta end Draamateatriga. Oli aastatel 1918–1921 nii Draamateatri komandant, näitleja kui ka lavastaja.

Aastal 1923 pani ta aluse Rahvateatrile, kus osalesid asjaarmastajatest näitlejad. Rahvateater polnud eriti populaarne ning 1927. aastal läks see pankrotti.

Karl Jungholzi kutsel jätkas ta teatritegevust Estonias.

Teise maailmasõja ajal mobiliseeriti ta tööpataljoni, hiljem määrati Eesti NSV Riiklikutesse Kunstiansamblitesse.

Pärast sõja lõppu töötas ta elu lõpuni Estonias.

Paul Pinna on maetud Metsakalmistule. Pinna ärasaatmine Estonia kontserdisaalis ja matused toimusid 1. aprillil 1949 koos 28. märtsil 1949 lahkunud Agu Lüüdiku matustega. ^[1]