Lev Tolstoi

Venemaa kirjanik
 See artikkel räägib vene kirjanikust, Eesti poliitiku kohta vaata artiklit Lev Tolstoi (poliitik), asula kohta artiklit Lev Tolstoi (asula).

Lev Nikolajevitš Tolstoi (Tolstoi ise hääldas eesnime kujul Ljov; eesti keeles kasutatakse ka nimekuju Leo Tolstoi; vene keeles Лев (Лёв) Николаевич Толстой, vanas kirjaviisis Левъ (Лёвъ) Николаевичъ Толстой; 9. september (vana kalendri järgi 28. august) 182820. november (7. november) 1910) oli vene kirjanik. Krahv.

Portree. Ilja Repin (1887)
Krahv Tolstoi vapp

Elukäik

muuda

Lev Tolstoi sündis Tula lähedal Jasnaja Poljanas vanast aadlisuguvõsast pärit mõisniku pojana. Tema ema suri 1830. ja isa 1837. aastal. Tolstoi koos vendade-õdedega kasvas üles sugulaste juures.

Aastatel 1844–1847 õppis Kaasani ülikoolis orientalistikat ja õigusteadust, kuid jättis ülikooli pooleli ning naasis kodukohta.

Aastatel 1851–1856 teenis ta ohvitserina Kaukaasias, 1854–1855 võttis osa Krimmi sõjast.

Aastal 1859 avas Lev Tolstoi Jasnaja Poljanas kooli talulastele.

Aastal 1862 abiellus ta nimeka Moskva arsti 18-aastase tütre Sofia Behrsiga. Neil oli 13 last,[1] kellest viis suri juba lapsepõlves. Tolstoil oli ka üks abieluväline poeg.[2]

1901. aastal Tolstoi haigestus raskelt ja pidi palju aastaid veetma Krimmis.

10. novembril 1910 lahkus Lev Tolstoi salaja Jasnaja Poljanast. Tal ei olnud kindlat tegevusplaani. Reisil olles Tolstoi külmetas ja haigestus kopsupõletikku ning suri 20. novembril 1910 Rjazani kubermangus Astapovos jaamaülema majas.

Lev Tolstoi maeti 23. novembril 1910 Jasnaja Poljanasse. Tema sarka tulid saatma tuhanded talupojad üle kogu Venemaa.

Looming

muuda
 
Tolstoi Jasnaja Poljanas 1908. aastal. Sergei Prokudin-Gorski foto

Tolstoi looming kajastab peamiselt vene elu, mida ta ise nägi ja koges.

Tema esimene kirjandusteos, autobiograafiline jutustus "Lapsepõlv", ilmus 1852. aastal ajakirjas Sovremennik. Triloogia järgmised osad kandsid pealkirju "Poisiiga" ja "Noorus". 1855–1856 kirjutas ta oma kuulsusele aluse pannud teose "Sevastoopoli jutustused", millele järgnesid 1864–1869. aastal "Sõda ja rahu" ning 1877. aastal "Anna Karenina".

Tolstoi viimased teosed olid "Pimeduse võimus" (1886); "Kreutzeri sonaat" (1890) ning "Ülestõusmine" (1899).

Teosed

muuda
  • "Sõda ja rahu" (eesti keeles 1898, 1941,1945, 1962, 1970)
  • "Anna Karenina" (eesti keeles 1902–1903, 1978)
  • "Kaukaasia vang" (eesti keeles 1931, 1948)
  • "Kasakad" (eesti keeles 1948, 1953, 1969, 2001)
  • "Aabitsajutte" (eesti keeles 1973, 1975)
  • "Jutte väikestele" (eesti keeles 1956)
  • "Kreutzeri sonaat" (eesti keeles 1904, 1998)
  • "Ülestõusmine" (eesti keeles 1904, 1936, 1951, 1959)
  • "Pimeduse võimus" (eesti keeles 1908)
  • "Ivan Iljitši surm" (eesti keeles 1914, tõlkinud A. H. Tammsaare) (terviktekst)


Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Feuer,Kathryn B. Tolstoy and the Genesis of War and Peace, Cornell University Press, 1996, ISBN 0-8014-1902-6
  2. Susan Jacoby, "The Wife of the Genius" (April 19, 1981) The New York Times

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda