Vikipeedia

Ilja Ehrenburg

Ilja Grigorjevitš Ehrenburg (Илья Григорьевич Эренбург; 26. jaanuar (14. jaanuar vkj) 1891 Kiiev – 31. august 1967 Moskva) oli Nõukogude kirjanik, ajakirjanik, revolutsionäär, sõjakorrespondent ja ühiskonnategelane. Elas aastatel 1908–1917 ja 1921–1940 emigratsioonis, 1940 . aastal naasis Nõukogude Liitu.[1] Sadakonna teose autorina kuulub Ehrenburg Nõukogude Liidu kõige viljakamate ja tähelepanuväärsemate kirjanike hulka.

Ilja Ehrenburg 1925. aastal
Ilja Ehrenburg 1959. aastal

Elulugu muuda

Aastad 1891–1907 muuda

Ilja Ehrenburg sündis juudi päritolu pere neljanda lapse ja ainukese pojana. 1895. aastal kolis pere Moskvasse, kus pereisa sai õllevabriku direktoriks. Ehrenburg õppis 1901. aastast Moskva 1. Gümnaasiumis koos Nikolai Buhhariniga. Võttis osa 1905. aasta revolutsiooni sündmustest sotsialistide-demokraatide toetajana, kuid ise Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP, asutatud 1898 aastal) liikmeks ei astunud. 1907. aastal arvati ta kuuenda klassi õpilasena koolist välja.

Aastad 1908–1939 muuda

Pärast arreteerimist jaanuaris 1908 viibis ta pool aastat vanglas, kuid vabastati enne kohtuistungit. Isa kaasabil sai ta kautsjoni vastu loa sõita välismaale ravile. Ilja Ehrenburg sõitis Prantsusmaale, kus elas üle 8 aasta ega tegelnud poliitikaga. Pariisis alustas ta kirjanduslikku tegevust kunstnike-modernistide ringis. Ta tutvus Amedeo Modigliani, Pablo Picasso ja teiste tuntud isikutega. 1914–1917 oli vene ajalehtedele läänerinde kirjasaatja.

Suvel 1917 saabus tagasi Venemaale. Bolševike võitu suhtus eitavalt ning avaldas selleteemalist publitsistikat. Asus sügisel 1918 Kiievisse, kus elas üle mitu võimuvahetust. Ilja Ehrenburg abiellus 1919. aasta suvel oma kauge sugulase Ljubov Kozintsovaga. Seejärel elas Koktebelis, Rostovis Doni ääres, Krimmis ning Punase Risti esindajana Tbilisis. Hankinud perele passid, sõitis ta 1920. aasta oktoobris Moskvasse, kuid arreteeriti varsti orderi alusel, mille oli väljastanud Genrihh Jagoda. Vabastati siiski juba kolme päeva pärast Nikolai Buhharini vahelesegamise tõttu, kes korraldas seejärel talle riigist väljasõiduloa saamise. Märtsis 1921 saabus Ehrenburg koos naisega Pariisi.[2]

Elades Berliinis aastatel 1921–1924, avaldab ta oma esimese romaani "Julio Jurenito", mis kujutab läbinägelikult ja illusioonideta 20. sajandi algupoole Venemaa ja Euroopa ühiskondlik-kultuurilisi olusid ja suundumusi. Asunud peagi elama Pariisi, lähenes Ehrenburg prantsuse ühiskonna vasakpoolsetele ringkondadele ning alustas kaastöö tegemist nõukogude pressile. Oma teostes oli nii kodanliku kui ka nõukogude ühiskonna kriitiline. Järgmisel kümmekonnal aastal reisis mööda paljusid Euroopa riike ning käis mitmel korral ka Nõukogude Liidus. Alates 1931. aastast muutuvad tema publikatsioonid nõukogudemeelsemaks, usuga "inimese helgesse tulevikku". Nikolai Buhharini ettepanekul sai temast 1932. aastal ajalehe Izvestija alaline korrespondent Pariisis, kus ta kirjutas artikleid varjunime all.[3] Samal aastal esines kõnega nõukogude kirjanike esimesel kongressil Moskvas. Tema publitsistiannet kasutas nõukogude propaganda ära, loomaks välismaal soodsat pilti Nõukogude Liidu ühiskonnast ja elulaadist.

Pärast Hitleri võimuletulekut alustas natsismivastaste artiklite ja esseede kirjutamist. Hispaania kodusõja ajal (1936–1939) tegutses Izvestija sõjalise korrespondendina. Kuna ta ei viibinud alaliselt Nõukogude Liidus, õnnestus Ehrenburgil "rahvavaenlaste" represseerimise kampaaniast kõrvale jääda. Sellegipoolest viibis ta detsembrist 1937 kuni aprillini 1938 Moskvas, kus toimus parempoolse trotskistliku bloki (kus üks süüdistatav oli tema sõber Nikolai Buhharin) kohtuprotsess, kuid keeldus sellest kirjutamast. Sel ajal võeti talt ära välispass, mis tegi Hispaaniasse naasmise võimatuks. Pass tagastati pärast seda, kui Ehrenburg oli kahel korral pöördunud Stalini poole. Vabariiklaste kaotuse järel Hispaania kodusõjas asus taas elama Pariisi ning pärast Prantsusmaa okupeerimist Saksa vägede poolt varjas end NSV Liidu saatkonnas.

Aastad 1940–1945 muuda

1940. aasta juulis saabus Ilja Ehrenburg koos naisega Moskvasse, kus seejärel avaldas romaani "Pariisi langemine", kirjeldades teise maailmasõja alguses toimunud Prantsusmaa hävingu põhjusi sõjas Saksamaaga. Fašismivastase suunitluse tõttu tekkis selle romaani avaldamisega NSV Liidus raskusi (avaldati alles 1942. aastal). Pärast Saksa vägede tungimist NSV Liitu alustas tööd korrespondendina ajalehele Krasnaja Zvezda ja Nõukogude Informatsioonibüroole, kirjutades sõja-aastatel ligi 1500 propagandistlikku saksavastast artiklit, millega sai kuulsaks üle riigi.[4] 1942. aastal liitus ta Moskvas asutatud Juudi Antifašistliku Komiteega ning asus holokausti materjalide ja dokumentide põhjal koostama kogumikku "Must Raamat". Ehrenburg sai NSV Liidus tuntuks ka populaarse sõnaühendi Võidupäev ("День Победы") autorina, kasutades seda oma artiklis 1941. aasta detsembris, kui toimus Moskva lahingus Punaarmee vastupealetung.

Ilja Ehrenburg ja Konstantin Simonov olid loosungi "Tapa sakslast!" autorid, mida kasutati laialdaselt plakatitel. Lendlehtedel trükiti tsitaate Ehrenburgi artiklist "Tapa!". Selle aja Nõukogude ajalehtedes avaldati nende loosungite toetuseks eraldi rubriigid vastavate pealkirjadega (näiteks "Kas oled juba sakslase tapnud?"). Adolf Hitler andis isiklikult käsu Ehrenburg kinni püüda ja üles puua, nimetades teda 1945. aasta jaanuaris Saksamaa kõige kurjemaks vaenlaseks.[4] Saksa propagandas sai kirjanik nime "Stalini kodune juut". Aprillis 1945, Saksamaal toimunud lahingute ajal, vähendas Nõukogude sõjaline juhtkond oluliselt selliste artiklite ilmumist, kuna Punaarmeed sooviti näidata Euroopa ja saksa rahva natsismist vabastajana.

Aastad 1946–1967 muuda

Sõjajärgsetel aastatel avaldas Ehrenburg romaanid "Torm" (1946–1947) ja "Üheksas laine" (1950) ning jätkas kogumiku "Must raamat" koostamist, mille avaldamine keelati nõukogude juhtkonna poolt. 1948. aastal ilmus ajakirjanduses võimude ülesandel tema artikkel "Kinoprovokaatorid", vastuseks Hollywoodis toodetud filmile "Raudne eesriie", mis oli tehtud ülejooksnud GRU šifreerija Igor Guzenko poolt saadud andmete ja materjalide alusel nõukogude spionaaži kohta lääneriikides.

1953. aastal Stalini algatatud "arstide süüasja" käigus fabritseeriti "Kiri ajalehe Pravda toimetusse", millele pidi alla kirjutama mitukümmend silmapaistvat juuti. Kiri õigustas kaudselt juutide küüditamist kaugematesse piirkondadesse ning andis hinnangu Iisraeli valitsuse tegevusele. Ehrenburgile tehti ettepanek lisada ka oma allkiri, kuid ta keeldus ning koostas eraldi kirja Stalinile, kus tõi välja omapoolsed seisukohad juutide assimilatsiooni kohta Nõukogude Liidus ning seisukoha, et kiri teeb korvamatut kahju "rahuliikumisele". Stalin muutis seepeale oma kirja, kuid kumbagi neist ei avaldatud, aga nad tekitasid kuuldusi elanikkonna hulgas.[5] Oma memuaaride raamatus tunnistab Ehrenburg, et tal ei olnud mingeid privileege Stalini juures, ta oli samasugune "mutrike" nagu tema lugejad ning asjade käiku ei otsustanud tema kiri, vaid saatus (Stalini surm).[6]

1954. aastal kirjutas Ehrenburg teose "Sula", milles puudus küll tõsine kriitika stalinliku režiimi suhtes, kuid selle alusel sai see Nõukogude ajaloo periood nimetuseks "Hruštšovi sula". 1956. aastal korraldati tema eestvedamisel Pablo Picasso tööde näitus Moskvas. Avangardistide kurikuulsal näitusel Moskva Maneežis detsembris 1962 vaidles Ehrenburg avalikult Nikita Hruštšoviga, kaitstes kunstnikke. Selle eest sai ta karmi kriitika osaliseks ning teoste väljaandmine lõpetati mõneks ajaks. 1966. aastal kirjutas teiste tuntud isikute hulgas alla kirjale, mis oli suunatud Stalini rehabiliteerimise vastu.[7]

Memuaarid muuda

1950. aastate lõpus alustas Ehrenburg tööd mälestuste raamatuga "Inimesed. Aastad. Elu" ("Люди, годы, жизнь"), mis avaldati 1960. aastatel ning koosnes kuuest osast; seitsmes osa (lõpetamata) ilmus alles 1987. aastal. Kuni Hruštšov võimul püsis ("sula" ajal), jätkasid Ehrenburgi memuaarid ilmumist, vaatamata näiteks ajakirja "Oktjabr" peatoimetaja V. Kotšetovi jt vastuseisule. Teos omas suurt populaarsust nõukogude intelligentsi hulgas. Mälestuste avaldamine toimus vastasseisus toimetajate ja tsensoritega. Ehrenburg ei eitanud oma raamatu subjektiivsust, kuid kaitses õigust inimeste ja sündmuste subjektiivsele hindamisele.

Kirjanduskriitik Irina Jermakova on kirjutanud, et oma memuaaride "Inimesed, aastad, elu" kohta ütles Ehrenburg ise ise, et nüüd loob ta teost, mida kirjutab oma elupäevade lõpuni. Ehrenburg rõhutas, et paljud tema eakaaslased jäid oma ajastu rataste alla. Olles ise tervena välja tulnud, tahtis ta ammuste aegade tunnistajana aidata uutel põlvkondadel ajalugu mõista. Tema jaoks tähendas Euroopa kultuur tervikut, milles iga maa kultuuril oleks oma koht. Paljudest tuntud inimestest kirjutas ta (nõukogude) lugeja jaoks esmakordselt, seetõttu hakkasid mitmete poeetide ja prosaistide käsikirjad käest kätte käima, mis võimaldas nende autorite tundmaõppimist: niisugused olid Ehrenburgi meenutusteraamatus näiteks Marina Tsvetajeva, Ossip Mandelštam, Aleksandr Tairov, Solomon Mihhoels ja Vsevolod Meierhold. Ta kirjutas ka nõukogude lugejate jaoks peaaegu tundmatutest Amedeo Modiglianist, Guillaume Apollinaire'ist, Pablo Picassost, Diego Riverast, Marc Chagallist jpt.[8]

 
Ilja Ehrenburgi haud Moskva Novodevitšje kalmistul koos Pablo Picasso loodud portree reproduktsiooniga

Ilja Ehrenburg suri 31. augustil 1967 pärast pikka haigust südamelihase infarkti. Tema matustel käis ligi 15 000 inimest. Ta maeti Moskva Novodevitšje kalmistule.

Autasud ja preemiad muuda

Liikmesus muuda

Eesti keelde tõlgitud teoseid muuda

Viited muuda

  1. ↑ Suur Nõukogude Entsüklopeedia 3. trükk 1969–1978.
  2. ↑ [1] ИЛЬЯ ​ЭРЕНБУРГ И СПЕЦСЛУЖБЫ (РОССИЯ, ФРАНЦИЯ, СССР. 1907—1953 Boris Frezinski.
  3. ↑ Илья Эренбург. «Люди, годы, жизнь». Часть IV
  4. ↑ 4,0 4,1 Илья Григорьевич Эренбург // Энциклопедия для детей. Часть вторая (XX век). Boris Frezinski
  5. ↑ К проблеме депортации советских евреев в Сибирь в 1953 году // «Вестник» #6(239), 14 марта 2000
  6. ↑ Эренбург, Илья. Собрание сочинений в девяти томах. Книги четвёртая, пятая, шестая.- М.: 1967.
  7. ↑ "ПИСЬМО 25-ТИ ДЕЯТЕЛЕЙ СОВЕТСКОЙ НАУКИ, ЛИТЕРАТУРЫ И ИСКУССТВА Л.И.БРЕЖНЕВУ ПРОТИВ РЕАБИЛИТАЦИИ И.В.СТАЛИНА". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. detsember 2019. Vaadatud 22. aprillil 2021.
  8. ↑ "Inimesed, aastad, elu" - "Люди, годы, жизнь". Linda Järve.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ilja_Ehrenburg&oldid=6627996"