Aleksandr Tairov
See artikkel vajab toimetamist. (November 2017) |
Aleksandr Tairov (vene keeles Александр Яковлевич Таиров; 6. juuli (vkj 24. juuni) 1885 Romnõ, Poltaava kubermang (tänapäeval Sumõ oblast, Ukraina) – 5. september 1950 Moskva) oli juudi rahvusest lavastaja ja näitleja, üks teatrikunsti juhtivaid uuendajaid Nõukogude Venemaal. "Ma olen lavastaja, olen vormi looja ja teatriehitaja ning kõikidest teadustest huvitab mind ainult üks ja seegi veel olematu – meie teatrikunsti teadus."[1]
Elukäik muuda
Lapsepõlv muuda
Aleksandr Tairov (sünninimega Aleksandr Jakovlevitš Korenblit) sündis 6. juulil 1885. aastal Venemaa Keisririigis Ukrainas Romnõs. Tema isa Jakov Korenblit oli Berdõtšivi põhikooli direktor. Kümneaastaselt kolis Tairov Kiievisse oma pensionile läinud näitlejast tädi juurde, kes tutvustas poisile teatrit. Too hakkas harrastusnäitlejate etendustes kaasa tegema ja kasutama pseudonüümi Tairov.[2]
Kogemused muuda
1904. aastal astus ta Kiievi Ülikooli õigusteaduskonda ja abiellus samal aastal oma nõo Olgaga. 1905. aastal astus Tairov vastu juutide pogrommidele Kiievis, mistõttu ta vahistati ja vangistati. Tema teine arreteerimine juhtis teda mõttele kolida Kiievist Peterburi.[2]
Teatri algusaastad muuda
1906. aastal kutsus kuulus vene näitleja Vera Komissarževskaja teda oma endisse teatrisse lavastaja Vsevolod Meierholdi käe alla näitlejana tööle, ehkki Tairovil olid tollal käsil õpingud Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas. (Ülikoolist sai alguse tema elukestev sõprus Anatoli Lunatšarskiga). Tairov alustas koostööd Meierholdiga ühistööga Paul Claudeli näidendi põhjal. Mõlemad lavastajad lõid uusi eksperimentaalseid mudeleid vene teatri tarvis. Tairov mõistis, et töö Meierholdi trupi näitlejatega on dikteeritud tootmise kontseptsioonist ja et näitlejad on lihtsalt nukud. Peagi Tairov lahkus, et ühineda Pavel Gaideburoviga ja teha tööd lavastajana.[2]
Kammerteater muuda
Tairov asutas koos Alissa Kooneniga (näitleja, kellega ta tutvus 1913. aastal Kote Mardžanišvili loodud Vabas Teatris ja abiellus samal aastal) 1914. aastal Kammerteatri, mis sai paljudele vene näitlejatele, kunstnikele, kirjanikele ja muusikutele keskseks eksperimentaalse loomingu viljelemise paigaks. Kammerteater oli “sünteetilise teatri” prototüüp. Tairov eksperimenteeris lavastajana imiteerimise, näitlemise, individuaalse ja grupiliikumisega, lava- ja kostüümikujundusega. Ta töötas iga detailiga, et välja murda traditsioonilisest teatrist. Ta saavutas Kammerteatris enese jaoks ideaalse distsipliini. Tairovi eksperimentaalne lähenemine levis lavastuse loomisel kõikidesse faasidesse, sealhulgas ka proovidesse ja praktikasse. Ta kasutas Ludwig van Beethoveni ja Frédéric Chopini muusikat, abistamaks näitlejatel jõuda erilisse vaimuseisundisse ja arendamaks stseenides vaimset ühtsust.[2]
Pärast Teist maailmasõda rünnati Tairovi Kammerteatrit selle eest, et tal oli vähe pistmist kaasaegse nõukogude eluga. Tairov proovis repertuaari täiendada ning kutsus endale appi kirjanik Aleksandr Galitši ja noorte lavastaja Georgi Tovstonogovi, aga juba oli liiga hilja. Tairovi Kammerteatrit süüdistati "estetismis ja formaalsuses" ning hävitati Nõukogude Venemaal valitsuse otsusega. 1949. aasta mais tegi Nõukogude Kunstikomisjon ametliku korralduse teatri sulgemiseks.[2]
Kammerteater külalisetendustega Eestis muuda
Moskva Kammerteater oli esimene teater väljaspool Eestit, mis võttis oma repertuaari August Jakobsoni näidendi "Elu tsitadellis". Kui Kammerteatri kollektiiv käis 1948. aasta suvel Tallinnas külalisetendusi andmas, tõi ta teiste lavastuste hulgas kaasa ka Aleksandr Tairovi lavastatud "Elu tsitadellis". Teatrikriitika märkis, et Tairovi tõlgendus erines märgatavalt niihästi Estonia kui ka Vanemuise teatri omast.[3]
Riia muuda
1912. aastal kutsuti Tairov lavastama Riia Vene Teatris. Seal langes ta antisemitistide rünnaku ohvriks. Kohalikud võimud keelasid tal Riias elamise ja töötamise. Konflikti lahendamine võttis aega kaks nädalat. Tairov viis oma töö Riias Vene teatris lõpuni. Pärast Peterburi jõudmist hakkas ta luterlaseks.[2]
Moskva muuda
1913. aastal kolis Tairov Moskvasse. Seal ühines ta advokaatide korporatsiooniga ja oleks saanud oma karjääri sel alal jätkata. Selle asemel nimetas Tairov end oluliseks antirealistlikuks lavastajaks. Tairov oli esimene, kes lavastas Venemaal Bertolt Brechti "Kolmekrossiooperi". Ta lavastas nii klassikat (nt Kālidāsa "Šakuntalā") kui ka enda kaasaegsete kirjanike Valeri Brjussovi, Eugene O'Neilli, J. B. Priestley ja Oscar Wilde'i näidendeid. Tairov tegi koostööd kunstnike Aleksandra Eksteri, Pavel Kuznetsovi, Sergei Sudeikini, Mihhail Larionovi, Natalja Gontšarova, Vladimir Pohli, Inayat Khani ja teistega. Tairovi stuudio sai väga populaarseks selliste ambitsioonikate näitlejate hulgas nagu Vera Karalli, Jevgeni Lebedev jt. Tairov tegi koostööd heliloojate Sergei Prokofjevi, Aleksandr Aleksandrovi, Georgi Sviridovi ja Dmitri Kabalevskiga.[2]
Pärast revolutsiooni muuda
Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni jätkas Tairov iseseisvat teatriuuendust. Tema Oscar Wilde'i "Salome" Adrianne Lecouvreriga sai nõukogude ajal legendaarseks ja seda mängiti enam kui 800 korda. Kammerteater oli jätkuvalt väga populaarne ja korraldas ringreise Nõukogude Liidus. Kammerteatri ringreisid Euroopas 1923. aastal ja Põhja-Ameerikas 1930. aastal leidsid tunnustust kui "kuulsa Venemaa innovaatori ja geeniusest lavastaja võit".[2]
1930. aastatel Stalini võimu all muuda
1929. aastal tõi Tairov lavale Mihhail Bulgakovi näidendi "Bagrovõi ostrov". Sel ajal alustas Jossif Stalin kultuuri täielikku kontrollimist. See lavastus oli piisav, et vallandada Nõukogude Liidu ajakirjanduses organiseeritud rünnakuid Tairovi vastu. Tairov püüdis oma teatrit kaitsta. Ta ütles, et teatrid peavad olema kohad, kus viiakse läbi uurimusi. "Pavlovil on instituut, kus kulutatakse miljoneid. Stanislavskil peab ka instituut olema", ütles ta. Karistuseks Kammerteatri tegevuse jätkamise eest saadeti Tairov Siberisse. Erinevalt paljudest teistest režiimi vaenlastest jäi ta ellu, samal ajal kui miljonid vangistati või hukati.[2]
Juudi Antifašistlik Komitee muuda
Pärast tema teatri naasmist Siberist 1941. aasta augustis ühines Tairov Moskvas Juudi Antifašistlik Komiteega. See koosnes grupist juhtivatest intellektuaalidest, kes olid liitunud, et võidelda natsismi vastu Teise maailmasõja ajal. Komitee juht oli Solomon Mihhoels. Kõrvuti Tairoviga olid teised tuntud liikmed Emil Gilels, David Oistrahh, Samuil Maršak, Ilja Ehrenburg. Komitee peamist liikumapanevat jõudu esindas grupp jidiši kirjanikke: Perets Markiš, Lev Kvitko, David Gofstein, Itsik Fefer, David Bergelson jt. Pärast Teise maailmasõja lõppu mõistis Jossif Stalin komitee hukka ja paljud selle liikmed hukati nõukogude salateenistuse poolt.[2]
Stalini võimu all pärast Teist maailmasõda muuda
1946. aastal alustas Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei rünnakuid Nõukogude Liidu intellektuaalide vastu. Juhtivad kultuuritegelased nagu Anna Ahmatova, Sergei Prokofjev, Aram Hatšhaturjan, Boriss Pasternak, Mihhail Zoštšenko jpt kannatasid tsensuuri ja tõsiste repressioonide all.[2]
Kammerteater suleti 1949. aastal. Tairovile määrati pension ja ta viidi peagi haiglasse, sest oli haigestunud ajuvähki. Ta suri aasta hiljem, 5. septembril 1950 ja maeti Novodevitšje kalmistule Moskvas.[2]
Tunnustus muuda
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Riina Schutting, German Schutting. "Teine teater". Kirjastuskeskus: Tallinn, 1999
Välislingid muuda
- Aleksandr Tairov. imdb.com