Mihhail Zoštšenko

Mihhail Zoštšenko (vene keeles Михаил Михайлович Зощенко; 28. juuli / 9. august 1894 Peterburi – 22. juuli 1958 Sestroretsk, Leningrad) oli vene kirjanik (sh näitekirjanik, stsenarist ja satiirik) ja tõlkija.

Mihhail Zoštšenko
Sünniaeg	28. juuli 1894 (Juliuse kalendris)
Surmaaeg	22. juuli 1958 (63-aastaselt)
Amet	kirjanik
Teosed	Голубая книга

Ta sündis 1894. aastal Peterburis kunstnike perekonnas. 1913. aastal lõpetas Peterburis gümnaasiumi, seejärel õppis lühikest aega Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas.

Sõjaväelasena

Esimeses maailmasõjas astus ta sõjaväkke. 29. septembril 1914 võeti ta vabatahtliku õigustes Pauli sõjakooli 1. järgu junkruna reamehe auastmes. 5. jaanuaril 1915 ülendati ta nooremportupeejunkruks. 1. veebruaril lõpetas ta kooli lühendatud neljakuulise kursuse ja määrati jalaväkke praporštšikuks. Ta töötas suurtükimeeskonna nooremohvitserina.

Novembri algul sai Zoštšenko rünnakus Saksa positsioonidele kergelt jalast haavata. 17. novembril omistati talle "eeskujuliku tegevuse eest vaenlase vastu" Püha Stanislavi ordeni 3. järk mõõkade ja lindiga. 22. detsembril 1915 ülendati ta alamporutšikuks ja määrati suurtükimeeskonna ülemaks. 11. veebruaril 1916 omistati talle vapruse eest Püha Anna ordeni 4. järk. 9. juulil 1916 ülendati ta porutšikuks.

Ööl vastu 20. juulit sai Zoštšenko Saksamaa gaasirünnaku tagajärjel vigastada ja viidi haiglasse. 13. septembril anti talle Püha Stanislavi ordeni 2. järk mõõkadega. Oktoobris tunnistati ta esimese järgu haigeks, ent keeldus teenistusest tagalapolgus ja 9. oktoobril naasis ta oma vanasse polku. 9. novembril anti talle Püha Anna ordeni 3. järk. Järgmisel päeval ülendati ta staabikapteniks ja määrati rooduülemaks, aga 11. novembril pataljoniülema kohusetäitjaks. 17. novembril 1916 määrati ta tööle praporštšike kursusel.

Jaanuaris 1917 esitati Zoštšenko ülendamiseks kapteniks ja Püha Vladimiri ordeni 4. järgu saamiseks. Veebruarirevolutsiooni tõttu ei saanud ta auastet ega ordenit kätte, kuid välja kuulutati käsk tema autasustamiseks ordeniga. Zoštšenko oli elu lõpuni seisukohal, et teda autasustati maailmasõjas viie ordeniga. 9. veebruaril ägenes Zoštšenkol südamehaigus gaasirünnaku tagajärjel ja pärast haiglaravi arvati ta reservi.

1919. aastal astus vabatahtlikuna Punaarmeesse, võitles Narva ja Jamburgi all Stanislav Bulak-Balahhovitši rühmadega. Kuid sama aasta aprillis tekkisid taas südameprobleemid ning pärast haiglaravi tunnistati ta sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ja demobiliseeriti.