Mehed ei nuta

"Mehed ei nuta"
Žanr	komöödia
Režissöör	Sulev Nõmmik
Stsenarist	Enn Vetemaa; Sulev Nõmmik
Operaator	Eino Aas, Kalju Jõekalda
Helilooja	Ülo Vinter
Peaosades	Ants Lauter; Ervin Abel; Kalju Karask; Lia Laats; Voldemar Kuslap; Endel Pärn; Leo Normet
Monteerija	Salme Kõrvemann
Filmistuudio	Eesti Telefilm
Aasta	1968
Esilinastus	1. jaanuar 1969
Kestus	80 minutit
Riik	Nõukogude Liit (Eesti)
Keel	eesti
	IMDb profiil

"Mehed ei nuta" on Eesti Telefilmis 1968. aastal tehtud komöödiafilm.

Filmiga seonduvRedigeeri

AlgmaterjalRedigeeri

Film esilinastus Eesti Televisiooni ekraanil 1. jaanuaril 1969 ning oli filmitud Moskva kirjaniku Vladimir Sanini jutustuse "Lõbusate robinsonide saar" motiividel. Selle jutustuse alusel oli varem valminud ekraniseering ka Volgogradi telestuudios. Kuna sel ajal kehtinud seaduse järgi oli lubatud kasutada vene keeles ilmunud originaalteoseid tõlkimiseks ja avaldamiseks ilma vene keeles kirjutavatelt autoritelt luba küsimata ja neid honoreerimata, ei võtnud Eesti Telefilmi toimetuskolleegium kontakti V. Saniniga jutustuse ekraniseerimiseks.^[1]

StsenaariumRedigeeri

Filmi stsenaristid olid Enn Vetemaa ja Sulev Nõmmik. See oli nende jaoks esimene stsenaarium kirjutada ning ühtlasi Sulev Nõmmiku debüüt režissöörina. Filmi esimene ideekavand kandis pealkirja „Somnolentsia ehk Unetute meeste uniseks muutumine saladuslikul saarel või vastupidi“.^[1] Stsenaariumi kirjutamisel lähtuti filmi valitud tolleaegsete eesti parimate komöödianäitlejate ja lavakuulsuste tüpaažist, algse jutustuse tegelaskujusid ei kasutatud. Stsenaariumi täiendati võtete käigus tekkinud inspiratsiooni mõjul mitmeid kordi. Pärast esilinastust sai film küll palju kriitikat, kuid tõusis hiljem rahva seas tõeliseks kultusfilmiks ning dialoogidest pärit fraasid on aktuaalsed tänapäevagi kõnekasutuses.^[2]

VõttepaigadRedigeeri

Film "Mehed ei nuta" filmiti 1968. aasta suvel põhiliselt Muhumaa lähedal Kõinastu laiul. Seal asus ka tegelikult filmis nähtav mahajäetud talu. Kõinastu talukohta soovitasid filmitegijatele Koguva küla inimesed, kui nad sobiva võttepaiga otsingutest kuulsid. Kõinastu laid on Koguvalt hästi näha ning sinna on võimalik läbi madala vee kõndida, mõõna ajal saab ka lausa kuiva jalaga minna. Võttegrupi paarikümneliikmeline seltskond elas aga Koguva külas kohaliku legendaarse külamehe Nuka-Ärni juures.^[3] Sanatooriumistseenid võeti üles aga teises Eesti otsas, nimelt Narva-Jõesuus. Lisaks tehti võtteid Pärnu rannas ja Varblas, kus filmiti loo alguses bussi pealt mööda külavaheteed paadi peale minekut.^[4]

Filmis esitatav luuleRedigeeri

Filmis oma kallimale (Marika Merilo) korduvalt luulet lugev Priidik (Priit Peramets) näib märksa arukam üksikule saarele sattunud hüpohondrike ja veidrike salgast. Jääb mulje, et tekstid on poisi enda kirjutatud. Tegelikult pärinevad need Aleksander Suumani kogudest „Oh seda inimest” (1963) ja „Krähmukirjad” (1966). Kriitikud mainisid, et filmi kontekstis on need luuletused naljakad, kuid ei ole süžees olulised. Sama hästi võiks Priidik oma tüdrukule telefoniraamatut ette lugeda, tegu on lihtsalt lüüriliste vaheklippidega, et järgnev koomika seda elavamalt mõjuks.^[1]

Filmis kõlavast muusikastRedigeeri

Ülo Vinteri loodud originaalmuusika sai kriitikutelt kiita, sest andvat filmile „poole juurde“. Laul "Ei meelest läe mul iial" valiti 2016. aastal ka Eesti populaarseimate merelaulude hulka.^[5]

Filmi algosas esitab Kalju Karask "saarel" unetutele Rodolfo aariat Giacomo Puccini ooperist "Boheem" ning filmi lõpus kurvalt trellide taga istudes laulab ta Cavaradossi surmaeelset aariat Puccini teisest ooperist "Tosca". Lisaks on kasutatud filmis Franz von Suppé (Helmut Vaagi tegelaskuju rannajooksul), Franz Schuberti (Ants Lauteri tegelaskuju lilli korjamas), Frederic Chopini (Ervin Abeli tegelaskuju veeprotseduuridel sanatooriumis) ja Modest Mussorgski muusikat.^[6]

MuudRedigeeri

Vetemaa ja Nõmmiku koostöös valmisid hiljem samuti eesti komöödiaklassikasse kuuluvad filmid "Noor pensionär" ja "Siin me oleme!".

2021. aastal jõudis publiku ette filmi "Mehed ei nuta" ainetel Gerda Kordemetsa tehtud lavastus "Professor sai värske õhu mürgituse".^[7]

SisuRedigeeri

Grupp "unetustõve" all kannatavaid mehi viiakse pärast arstlikku läbivaatust katseravi korraldamiseks tõelise sanatooriumi asemel üksikule asustamata saarele. Pärast kohalejõudmist selgub ravivajajatele üllatuseks, et sanatoorium ja loodetud unetusravi osutuvad teistsuguseks, kui osati oodata ning nüüd käivitub naljakate sündmuste jada. Koju tagasijõudmise soovist lähtuvalt põgenemiskatseid tegevad "unetud" ei aima aga, et arvatav üksik asustamata saar on tegelikult poolsaar, kus asub ka tegelik sanatoorium.