Ivan Krõlov

Ivan Andrejevitš Krõlov (vene keeles Иван Андреевич Крылов; 13. veebruar 1769 Moskva – 21. november 1844 Peterburi) oli vene kirjanik.

Krõlovi isa Andrei Prohhorovitš (1736–1778) oli harimatu, kuid siiski oskas lugeda ja kirjutada. Ta teenis tragunipolgus ja paistis silma Jaitski (tänapäeval Uralski) kaitsmisel Pugatšovi ülestõusu ajal. Seejärel oli ta Tveris magistraadi juhataja ja suri kapteni auastmes, jättes maha lese kahe alaealise lapsega (vanem poeg Ivan ja noorem poeg Lev). Isa suri vaesuses, kuid pärandas lastele kohvritäie raamatuid.

Ivan Krõlov õppis lugema ja kirjutama kodus. Prantsuse keelt õppis ta jõukatelt naabritelt. 1777 pandi ta kirja Kaljazini alama maakohtu kantseleiametniku abina ja hiljem Tveri magistraadi kantseleiametniku abina, aga nähtavasti oli see üksnes nominaalne: ta viibis kogu aeg puhkusel ja talle ei makstud palka, seda oli vaja üksnes tööstaaži saamiseks.

1782 kolisid Krõlovid Peterburi, kus Ivan Krõlov sai tööd. 1788 ema suri ja Ivan pidi ka nooremat venda kasvatama, hoolitsedes tema eest kogu elu kui isa poja eest.

Juba 1785 hakkas Krõlov ilukirjandust looma. Sel aastal valmis tal tragöödia "Kleopatra". Krõlov näitas seda oma aja tuntud näitlejale Ivan Dmitrevskile. Näitleja innustas Krõlovi edasi kirjutama, kuid ei kiitnud näidendit senisel kujul heaks. See ei ole säilinud. Järgmise paari aasta jooksul valmis Krõlovil veel mitu näidendit, nii tragöödiaid kui komöödiaid. Mõni neist on isegi säilinud. Mõnda neist mängiti kaasajal koguni teatris. Siiski on nad kõik üsna halva tasemega. Krõlovi sõber ja elulookirjutaja Lobanov kirjutas ühe kohta neist: "Ma otsisin kaua seda komöödiat ja lõpuks kahetsen, et selle leidsin."

1789 hakkas Krõlov välja andma ajakirja "Potšta duhhov". See ilmus igas kuus, aga kõigest jaanuarist augustini, sest sellel oli üksnes 80 tellijat. 1802 ilmus ajakirjast teine trükk.

Ivan Krõlov on kirjutanud üle 200 valmi. Need ilmusid 1809–1843 9 raamatuna. Tema valmidest anti juba tema eluajal välja palju trükke tolle aja kohta hiiglaslikes tiraažides. Paljude valmide sisu esineb juba Aisoposel ja Jean de la Fontaine'il, kuid küllaga on ka algupäraseid süžeesid.

Elu lõpul külvas tsaarivalitsus teda austusega üle. Tal oli riiginõuniku auaste ja ta sai pensioni 6000 rubla aastas. 1811 sai ta Keiserliku Venemaa Akadeemia tegevliikmeks. 1841 ühendati see teaduste akadeemiaga ja Krõlov sai korraliseks akadeemikuks vene keele ja kirjanduse osakonnas.

Krõlov suri kahepoolsesse kopsupõletikku, kuigi kaasaegsed kuulujutud rääkisid, et ülesöömisest saadud songa kätte.

Aastal 1842 ilmus tema valmikogu saksa keeles.

Krõlov ja Eesti

Ivan Krõlov teenis Liivi-, Eesti- ja Kuramaa sõjaväekuberneri Sergei Golitsõni juures sekretärina ja elas Riias, kuid külastas Tallinna 1802 ja 1824.

Eesti keeles on ilmunud "Wanaisa Krõilow ja mõistulaulud" (1897), Ivan Krõlovi valmivalimikke (1944, 1945, 1952, 1955, 1960, 1969 ja 1975) ning komöödiad "Õppetund tütardele" (1953, kogumikus "Valimik lühinäidendeid") ja "Pirukas" (1959).