Ava peamenüü

Tartu Ülikooli ajalugu sai alguse 1632. aastal ülikooli asutamisega.

Traditsiooniliselt liigitatakse Tartu Ülikooli ajalugu järgmiselt:

  • 1632–1665 Academia Gustaviana: Rootsi võimu aluse ülikooli esimene periood (ladina ülikool)
  • 1690–1710 Academia Gustavo-Carolina: Rootsi võimu aluse ülikooli teine periood (alates 1699. aastast Pärnus)
  • 1802–1918 Kaiserliche Universität zu Dorpat (saksa ülikool)
  • 1893–1918 Kaiserliche Universität Jurjew (venestusaegne ülikool, üleminek vene keelele)
  • 1918–1940 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool
  • 1944–1989 Tartu Riiklik Ülikool Nõukogude võimu all
  • 1989–k.a Tartu Ülikool iseseisvuse taastamise ajal ja järel

Tegelikult on selline periodiseering lihtsustav. 1918. aastal tegutses Saksa okupatsiooni all lühikest aega saksakeelne Landesuniversität Dorpat ning 1941–1944 Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool.

EelkäijadRedigeeri

1583–1600 ja 1603–1625 tegutses Tartus katoliiklik jesuiitide gümnaasium. Tänapäevast Tartu Ülikooli sellega otseselt ei seostata, kuid kohati on seda peetud ülikooli üheks eelkäijaks[1].

Tihedamad on seosed ülikoolil 1630–1632 Tartus eksisteerinud luterliku gümnaasiumiga, mille õppejõududest mõni ka ülikoolis õpetamist jätkas.

1602. aastal lubas Södermanlandi hertsog Karl asutada Tartusse ülikooli ja annetada sellele Katariina kloostri varandused Jakobi ja Laia tänava nurgal[2].

Rootsi aeg Tartu ÜlikoolisRedigeeri

 
Tartu Ülikooli rajaja Johan Skytte monument Toomemäel.

30. juunil 1632 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Academia Dorpatensise asutamisüriku. Esimesed üliõpilased immatrikuleeriti 20. ja 21. aprillil 1632. Esimene Tartu ülikooli üliõpilane ja alates 21. aprillist 1632 deposiitor oli Bengt Ekehielm. Academia Dorpatensise (Academia Gustaviana) pidulik avamine toimus 25. oktoobril (vkj 15. oktoobril) 1632. Ülikooli eellaseks oli 1630. aastal asutatud akadeemiline gümnaasium, mis kindralkuberner Johan Skytte ettevõtmisel muudeti ülikooliks.[3]

Aktusel pidas Liivimaa kindralkuberner ja ülikooli kantsler Johan Skytte kõne, milles esitas oma seisukoha, et ülikoolis peavad saama õppida mitte üksnes aadlikud ja linnakodanikud, vaid ka vaesed talupojad. See oli kogu Euroopas erakordne nõue. Näiteks Göttingeni ülikoolis õppis veel aastail 1797–1837 ainult üks talupoeg, tulevane Tartu ülikooli rektor Gustav von Ewers.[4]

Academia Gustavianal, nagu ka teistel tolleaegsetel Euroopa ülikoolidel, oli neli teaduskonda: filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond, kuid traditsioonipäraselt kujunes ülikoolis juhtivaks fakulteediks usuteaduskond[5].

Kõik üliõpilased alustasid õpinguid filosoofiateaduskonnas, mis andis üldisema kõrghariduse ja oli baasiks mingile erialale. Selline üldine kõrgharidus, mis taotles, et üliõpilane oleks kõigeteadja, nõudis kuni kuus aastat kestvaid õpinguid. Igal juhul oli selleks vaja vähemalt kaks aastat. Pärast seda järgnes spetsialiseerumine ja veel kolm aastat õpinguid samas või mõnes muus teaduskonnas. Seega oli normaalne õpiaeg ülikoolis üheksa aastat, kuigi võis toime tulla ka lühema ajaga[6].

 
Akadeemia hoone Pärnus. 1699

Ülikooli töö Tartus katkes Vene-Rootsi sõja tõttu ja Vene vägede rünnakuga Rootsi Balti provintside vallutamiseks 1656. aastal. Selle käigus kapituleerus ka Tartu linn piiravatele Vene vägedele. Tartu Ülikooli professorid ja üliõpilased põgenesid sõja jalust Tallinna, kuid katse rajada ülikool Eestimaa pealinnas äpardus Tallinna rae vastuseisu tõttu. Professorid said kasutada Tallinna Gümnaasiumi ruume küll kuni 1665. aastani, kus akadeemiline tegevus soikus lõplikult 1665. aastal.

Aastal 1690 sai Tartust jälle ülikoolilinn. Rootsi-vastase koalitsiooni ning 1695.–1697. aasta suure näljahäda tõttu viidi ülikool Tartust Pärnusse.

28. augustil 1699 Pärnus avatud Academia Gustavo-Carolina pääses Põhjasõja käigus 1708. aastal toimunud Tartu elanikkonna küüditamisest. Esimeseks Pärnu ülikooli rektoriks oli professor Michael Dau. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil selle tegevus katkes seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil 1710.

Rootsi aja iseloomustusRedigeeri

Kuna kohalik õppejõudude kaader puudus, loodi see Tartusse kutsutud professoritega, kes säilitasid oma senised teaduskontaktid. Seetõttu kujunes ja arenes ka Tartu Ülikool oma õppetegevuses ühises Euroopa kultuuriruumis. Abi oli ka Lundi Ülikoolist. Õppeained filosoofiateaduskonnas jagunesid pärisfilosoofilisteks (loogika, dialektika, retoorika, eetika, poliitika) ning natuurfilosoofiaks, mis oli seotud loodusteadustega.

Õppetegevuse aluseks oli Petrus Ramuse (Pierre de la Ramée) õpetus, kes võitles selle eest, et teadus vabaneks teoloogia ja Aristotelese autoriteedist. Ajaloo käsitluses oli käsitlus jaotati neljaks üksteisele järgneva suurriigi ajastuks.[viide?] Täppisteaduste alal on tähelepanuväärne, et Tartu Ülikooli matemaatikaprofessor ja rektor Sven Dimberg hakkas vähemalt 1693. aastast pidama loenguid Newtoni õpetusest – sellal polnud Newtoni gravitatsiooniteooria ka Inglismaal veel kõikjal omaks võetud.[7] Njutoniaanliku füüsika õpetamine jäi siiski Dimbergi isiklikuks algatuseks ning pigem valitses toona samuti edumeelne, aristotellikule skolastikale vastanduv kartesiaanlus.[8]

Olulist osa kultuuriloos etendas see, et paralleelselt organiseerimistöödega ülikooli rajamiseks toimusid ettevalmistused ülikooli trükikoja asutamiseks. Esimeseks Eestis trükitud raamatuks on peetud Henrik Boismanni disputatsiooni. Ülikooli trükikoja viimane trükis ilmus jaanuaris 1710. Üldse ilmus u 1500 üllitist. Academia Gustaviana trükikoja avamisega (avati ülikooli eelkäija Tartu gümnaasiumi juures) sai alguse raamatutrükkimine Eestis.

 
Tartu Ülikooli avamise kõne, rariteetse raamatu tiitelleht

Maarahva keel Tartu ÜlikoolisRedigeeri

Ülikooli asutamisel lubati, et mitut rahvusgruppi ühendavas Liivimaa kubermangus antakse haridust ka ümberkaudsete piirkondade elanikele – peale Lõuna-Eesti elanike veel läti ja ingeri-isuri keeles. Tegelikult toimus õppe- ja teadustöö ainult ladina keeles, sest sellel ajal ei olnud reaalne, et akadeemilist haridust võiks anda mõnes muus keeles. Eestlaste kui talurahva maakeel ei olnud veel arenenud kultuurkeeleks, milles oleks olnud võimalik teadustöö ja ülikooliharidus.

Kohalikud Rootsi võimuesindajad aga soodustasid pastorite ja riigiametnike kohaliku keele õpet. Kuningavõimu korraldusel pidid Baltimail riigiameteid taotlevad kandidaadid õppima vähemalt kaks aastat Tartu (või Pärnu) ülikoolis, et omandada elementaarne keeleoskus. (Korraldust jõustada siiski ei suudetud.) Kohaliku keele õppimine oli soodustav asjaolu õppestipendiumi saamisel. Eesti keele oskus oli õppejõududele vajalik, et olla suuteline otsustama, kas üliõpilase keeleoskus on nõutaval tasemel kirikuõpetaja või riigiametniku kohale asumiseks, samuti Tartu-perioodil ka suhtlemiseks Tõrvandi küla talupoegadega, sest see küla oli jagatud professorite vahel nende sissetulekute suurendamiseks.

Tartu Ülikooli kasvandikest on eesti keele arendamisel silmapaistev roll: Johann Gutslaff tõlkis lõunaeesti keelde Piibli ja Andreas Virginius 1686. aastal Uue Testamendi. Koos pojaga tõlkis Virginius eesti keelde ka osa Vanast Testamendist ning osales suure katekismuse ja lauluraamatu tõlkimises. Tallinna Toomkiriku eesti koguduse õpetajat Martin Gillaäust (1610–1686) peetakse esimeseks, kes mõistis, milline on eesti keeles omastav kääne.

Venemaa keisririigi aeg Tartu ÜlikoolisRedigeeri

18. sajandi lõpul kattusid Vene keskvõimude hariduspoliitilised huvid kohaliku eliidi taotlustega. 21.–22. aprillil 1802 taasavati Tartu ülikool rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. 12. detsembril 1802 Aleksander I kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool (Kaiserliche Universität zu Dorpat; Императорский Дерптский университет Imperatorski Derptski Universitet).

Pärast ülikooli taasavamist sai patoloogia- ja teraapia korraliseks professoriks Daniel Georg Balk, kes avas 1. mail 1804 haigete ravimiseks ja tudengitele praktika andmiseks Riia mäel linnakodanik Dahlströmi majas 8–10 voodikohaga Clinicumi. Seda peetakse Tartu Ülikooli Kliinikumi alguseks.[9]

Ülikooli klassitsistlikus stiilis peahoone on ehitatud 18041809. Aastatel 1856–1859 rajati juurde ka tiibhooned ja ülikooli kirik.

 
Tartu Ülikooli peahoone

Aastatel 18281838 koolitati Tartu Ülikooli Professorite Instituudis tulevasi professoreid Venemaa ülikoolidele.

Aastal 1803 avati eesti keele lektori ametikoht. Aastal 1838 asutati ülikooli juures Õpetatud Eesti Selts (Gelehrte Estnische Gesellschaft).

Tartu ülikooli dünaamiline areng kestis aastatel 18201890, millest aastaid 18551880 on peetud akadeemilise enesekesksuse ajastuks, kuid vilistlaste silmis hoopis teiseks õitsenguajaks. Seal õppisid või õpetasid galvanoplastika leiutaja Moritz Hermann Jacobi, kaasaegse embrüoloogia üks rajajaid Karl Ernst von Baer, füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Ostwald, vere hüübimise fermentatiivse teooria ja vereülekande aluste väljatöötaja Alexander Schmidt jpt.

Esimesed üliõpilasorganisatsioonid tekkisid maiskondlike korporatsioonidena. 1816. aastal palus rektor Friedrich Eberhard Rambach Tartu politseimeistrilt linna valvama ühte kasakapolku, et ära hoida sõda üliõpilaste vahel[10]. 18241855 olid korporatsioonid ametlikult keelatud, 1862. aastal korporatiivne üliõpilasriik legaliseerus.

Eesti üliõpilaste koondumine algas 1870. aastal "Kalevipoja" ühislugemistelt. "Kalevipoja" õhtutelt sai alguse Eesti Üliõpilaste Selts (18731881 tegutseti seltsi Vironia nime all). 1884. aastal pühitseti Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp, sinimustvalge trikoloor.

 
Vana Anatoomikum rajati 19. sajandil

1889. aastal alanud venestuslaines muudeti Tartu ülikool tavaliseks Venemaa kõrgemaks õppeasutuseks Imperatorski Jurjevski Universitet (Императорский Юрьевский университет). 1895 kehtestati õppekeeleks vene keel. Hoolimata suurtest muudatustest üliõpilaskonnas ja professuuris jäi Tartu vene ülikool rahvusvaheliseks teaduskeskuseks. Tartu ülikooli erilisus Venemaa kontekstis seisnes selles, et ta haris impeeriumile kõigis teadusvaldkondades silmapaistvaid teadlasi ja kõrgemaid riigiametnikke, eriti õiguse ja diplomaatia valdkonnas.

Esimene maailmasõda ja Saksa okupatsioonRedigeeri

17. augustil 1915 lubati naised nii Tartu Ülikoolis kui ka teistes Venemaa Keisririigi kõrgkoolides meestest täitmata õppekohtadele täieõiguslike üliõpilastena. Muudatus oli seotud esimese maailmasõjaga, mis viis paljud mehed rindele ja mille tõttu leiti olevat sobilik naiste õigusi laiendada täitamaks vabaks jäänud õppekohti. Õigus vabakuulajatena ülikooli õppetööst osa võtta oli naistel juba 1905. aastast.[11]

Maailmasõja keerises häiris 1915. aastast alates akadeemilist elu ülikooli varade ja isikkoosseisu evakueerimine. 1918. aasta veebruaris toimunud Eesti okupeerimine Saksa keisririigi vägede poolt, venekeelse ülikoolihariduse keelamine okupatsioonivõimude poolt 20. märtsiks tähendas Tartus vene ülikooli lõppu 1918. aasta kevadel ja vene ülikooli "vabatahtlik" evakueerumine Voroneži vabastas tee uuele saksa provintsiülikoolile – Balti Hertsogiriigi provintsiaalülikoolile (Landesuniversität Dorpat). Provintsiaalülikool avati 15. septembril 1918, kuid oli sunnitud paari kuu pärast oma tegevuse lõpetama. Saksa võimude poolt määrati ülikooli kuraatoriks prof. dr. Theodor Schiemann. 27. novembril 1918 andis sõjaväekomando komandör Tartu ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile.

Eesti aeg Tartu ÜlikoolisRedigeeri

1. detsembril 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina. Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada kutsutud teadlased ja õppejõud Soomest, Rootsist ja Saksamaalt, kes ei osanud eesti keelt.

Algul juhtis ülikooli kuraator. 1920. aastal rektoriks nimetatud Henrik Koppel algatas traditsiooni, mille järgi enamiku ülikooli rektorite perekonnanimi algab K-tähega.

1926. aastal asus rahaminister Leo Sepp seisukohale, et tarvitusele tuleks võtta kõik võimalikud abinõud, et vähendada üliõpilaste arvu, kuna ülikooli ülalpidamise kulud on riigile üle jõu[12].

1. jaanuaril 1938 jõustus Ülikoolide seadus. Uue põhiseaduse alusel oli Tartu Ülikooli rektor Riiginõukogu liige.

Alates 1940. aastastRedigeeri

 
Peahoone põleng 1965. aastal.

Esimesel nõukogulikul õppeaastal 1940/1941 suleti üliõpilasühendused ja akadeemilised seltsid ning katkesid senised teaduskontaktid Lääne-Euroopa teaduskeskuste ja ülikoolidega. Toimus õppekavade ühtlustamine Nõukogude Liidus kehtivatega ja üleminek üleliidulisele õppekorraldusele: kehtestati kursuste süsteem, õppekavadesse lülitati kohustuslikena uuest ideoloogiast marksismist-leninismist lähtunud õppeained, NSVL ajalugu. Tartu ülikooli üliõpilaskonda ning õppejõude tabasid repressioonid ja küüditamine.

Saksa okupatsioonivõimude saksakeelne Ostland-Universität in Dorpat kavandati kogu Baltikumi tarvis. Kuid hetkevajadusi arvestavalt avati eestikeelsena Eesti Omavalitsuse Tartu Ülikool, mis tugines 1938. aasta ülikooliseadusele. Sõjaaja tingimustes olid eelistatud arsti-, loomaarsti- ja põllumajandusteadused.

 
Ülikooli asutamise 350. juubeli auks nimetati ülikooli järgi üks mäetipp Pamiiri mäestikus.

Teise maailmasõja sõjatules hävis mitmeid ülikoolile kuulunud hooneid, õppejõudude ja teenistujate eluasemeid ning raamatukogusid.

1944. aasta sügisel jätkati 1941. aasta suvel pooleli jäänud ümberkorraldusi. Ülikool allutati Eesti NSV Hariduse Rahvakomissariaadile ja alates 1946. aastast NSV Liidu Kõrgema Hariduse Ministeeriumile. 1949. ja 1950. aasta alguse kataklüsmid ja repressioonid ei jätnud puudutamata ka ülikooli.

1951. aastal loodi ülikooli veterinaariateaduskonna, põllumajandusteaduskonna ja metsandusteaduskonna baasil Eesti Põllumajanduse Akadeemia, mis alates 2005. aastast kannab nime Eesti Maaülikool.

Ülikool taasiseseisvas EestisRedigeeri

 
Taasiseseisvunud Eestis on ülikool asunud laienema Maarjamõisa väljale. Sinna on rajatud näiteks tehnoloogiainstituut, Chemicum ja Physicum.

Aastad 19891992 muudeti Tartu ülikooli organisatsiooni ja akadeemilist sisu ning taastati akadeemilised traditsioonid.

1990. aastatel rajati mitmed kolledžid:

Rajatud on ka mitmeid uusi õppehooneid. Nende seas näiteks Biomeedikum (1999), matemaatika-informaatikateaduskonna õppehoone (2003), Chemicum (2009), Omicum (2011) ja Physicum (2014).

Aastast 2003 kuulub Tartu Ülikool Coimbra gruppi, kuhu kuulub veel 36 Euroopa ülikooli, ja Utrechti võrgustikku, kuhu kuulub veel 33 Euroopa ülikooli.

2005. aasta augustis ühines Tartu Ülikooliga Viljandi Kultuuriakadeemia.

2016. aastal jõustus reform, millega koondati erinevad struktuuriüksuses nelja valdkonna alla. Otsus kinnitati vaatamata teaduskondade avalikule protestile, mida ajakirjanduses vedasid eest eelkõige õigus- ja usuteaduskond. Otsuse aluseks toodi administratiivsed põhjendused, mis ei pidavat mõjutama õppe- ja teadustööd.[13]

Enne seda oli ülikoolil üheksa teaduskonda (Arstiteaduskond, Filosoofiateaduskond, Kehakultuuriteaduskond, Loodus- ja tehnoloogiateaduskond, Majandusteaduskond, Matemaatika-informaatikateaduskond, Sotsiaal- ja haridusteaduskond, Usuteaduskond ja Õigusteaduskond) ning neli kolledžit. Reformi järgselt on ülikoolis humanitaarteaduste ja kunstide valdkond, sotsiaalteaduste valdkond, meditsiiniteaduste valdkond ning loodus- ja täppisteaduste valdkond.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. "Loodi jesuiitide gümnaasium, millest sai hiljem Tartu Ülikool.""Ajalugu, KT § 15–19" miksike.ee (vaadatud 02.07.2011)
  2. Sitzungberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat, 1877, Dorpat 1878, S. 135.
  3. Friedrich Menius "Jutustus Tartu Ülikooli inauguratsioonist, mis toimus 15. oktoobril 1632. aastal" Tlk. Kristi Sak, toim. Marju Lepajõe. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 1997
  4. Lea Leppik. Rektor Ewers. Tartu 2001. Lk. 45–46
  5. Tarmo Kulmar, Urmas Petti, Alar Laats "Teoloogia ja selle õpetamine kuni 18. sajandi lõpuni"
  6. Tartu Ülikool teaduses ja kultuuriloos. Helmut Piirimäe Tartu Ülikooli emeriitprofessor http://www.eesti.ca/?op=article&articleid=17805
  7. Ülo Lumiste, Helmut Piirimäe "Sven Dimberg – Newtoni õpetuse varane propageerija Tartu ülikoolis 1690. aastail", kogumikus "Loodus- ja reaalteaduste arengust Tartu Ülikoolis. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XI (TRÜ ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid)" Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1981, lk 26–53
  8. P. Kard, P. Prüller "Füüsika Tartu ülikooli trükistes 1632–1710", kogumikus "Loodus- ja reaalteaduste arengust Tartu Ülikoolis. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XI (TRÜ ajaloo komisjoni ja ajaloo muuseumi materjalid)" Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1981, lk 17–25
  9. Ajalugu – pikem ülevaade Tartu Ülikooli Kliinikum
  10. Lea Leppik. Rektor Ewers. 2001. Lk. 138.
  11. "Täna 100 aastat tagasi lubati naised Tartu ülikooli pärisüliõpilasteks" ERR Novaator, 17. august 2015
  12. Eesti üliõpilaste arvu piiramise küsimus. Rahvaleht, Rahvaleht, 18. september 1926, nr. 110, lk. 3.
  13. "Tartu Ülikooli senat jäi oma otsuse juurde: neli teaduskonda jätkavad" Tartu Postimees, 20. juuni 2014

KirjandusRedigeeri

  • Piirimäe, H. 1982: Tartu ülikooli ajalugu I 1632–1798. Tallinn: Eesti Raamat ja Valgus.
  • Siilivask, K. 1982: Tartu ülikooli ajalugu II 1798–1918. Tallinn: Eesti Raamat ja Valgus.
  • Siilivask, K. ja Palamets, H. 1982: Tartu ülikooli ajalugu III 1918–1982. Tallinn: Eesti Raamat ja Valgus.

VälislingidRedigeeri