Ava peamenüü

Kalevipoja-õhtu oli rahvusliku ärkamisaja vaimus aastatel 1870–1873 Tartus tegutsenud esimene eesti üliõpilaskoondus, mille esialgseks eesmärgiks oli analüüsida eesti rahvuseepost "Kalevipoeg." Kalevipoja-õhtu esimest koosolekut 7. aprillil 1870 (vkj 26. märtsil) peetakse Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamiskuupäevaks.

Rahvuslik ärkamisaeg ja üliõpilaskoonduse loomineRedigeeri

Kalevipoja-õhtu algus langeb ühte rahvusliku ärkamisaja mõjuvaima sündmuse, 1869. aastal toimunud esimese eesti üldlaulupeo järelkajaga. Laulupeost võtsid osa ka mõned eesti soost üliõpilased, kes haaratuna rahvuslikust vaimustusest, hakkasid mõtlema eesti üliõpilaste omavahelise organiseerumise vajadusele.[1]

1870. aastal tekkis Tartus esimene mitteametlik eesti üliõpilaste koondus. Eesti Üliõpilaste Seltsi arhiivis leiduv vanem kroonika jutustab sellest järgmiselt: "Aastal 1870 võttis neli Tartu üliõpilast, "kes Eesti rahva seas sündinud olid ja oma rahva liikmed end tundsid olevat, nõuks teiste sarnastega, kes ka kas universitädi õppijad või seesugused, kes oma sõna ja teoga muidu olid üles näidanud, et nemad ennast oma rahva liikmeteks tunnistada püüdsivad ja tema edasisaamise ja vaimu harimise eest hoolt kanda", ühineda ja kogu asutada, "kus nemad teine teist tundma õpiksivad, teine teist läbirääkimiste ja hää nõu läbi kinnitaksivad ja ühes oma rahva kõige kaunima vana lauluga, Kalevipojast, tuttavaks saada püüaksivad."[1]

Ühinemise mõtte teostajaks oli teoloogiatudeng ning korporatsiooni Fraternitas Rigensis liige Andreas Kurrikoff, keda baltisaksa korporatsioonielu ei rahuldanud. Andreas Kurrikoff astus ühendusse toonase meditsiinitudengi Heinrich Rosenthaliga, kelle pooldava vastuse korral hakati ühiselt arutama, keda veel kaasata. Kurrikoffi ettepanekul kaasati ühendusse vennad Hugo ja Gustav Treffner ning farmaatsiatudeng Martin Wühner. Eelpool mainitud tudengid otsustasid nädalas kord õhtul ühe liikme juures kokku tulla ning kutsuda sinna ka kolm silmapaistvat eesti soost tartlast: Tartu gümnaasiumi õpetaja Jakob Hurt, Peetri koguduse õpetaja Wilhelm Eisenschmidt ning Eesti Postimehe toimetaja Johann Voldemar Jannsen.[2]

Esimesed koosolekudRedigeeri

Esimene koosolek toimus 7. aprillil (vkj 26. märtsil) 1870. aastal eesti rahva pärisorjusest vabastamise 51. mälestuspäeval A. Kurrikoffi korteris Jakobi tänaval.[3] Koosolekul võeti nõuks edaspidistel kokkusaamistel lugeda ning analüüsida eesti rahvuseepost "Kalevipoeg," mille keelelise külje seletamise Jakob Hurt enda peale võttis. Heinrich Rosenthal kirjutab oma mälestustes järgnevalt: "Ta ei seletanud mitte ainult mitmesuguste, vähe tarvitatavate sõnade etümoloogiat ja nende tähendust, vaid käsitles üksikasjalikult ka vanade eestlaste mütoloogiat ja paganaaegseid usuõpetusi ning kombeid." Pärast teaduslikku osa istuti koos õhtulauas, kus arutelu lõbusamalt vabamas vormis jätkati. Koosolekuid peeti iga üliõpilasest liikme juures ja lõpuks üks Johann Voldemar Jannseni ning teine Jakob Hurda pool. Kahest viimasest koosolekust võtsid osa ka Jannseni tütred Lydia ja Eugenie, kes mõlemad eesti üliõpilaste koondumise mõttest juba alguses vaimustuses olid.[1]

Esimesel poolaastal koosolekutelt osavõtjate arv ei kasvanud. Nähtavasti oldi uute liikmete vastuvõtmisel väga ettevaatlikud, kuna esimesel koosolekul otsustati valida uusi liikmeid vaid konsensusprintsiibil.[1]

Osavõtt eesti kultuuri ja hariduse edendamiselRedigeeri

6. juulil 1870 otsustati Martin Wühneri ettepanekul tema venna, Tarvastu koguduse köstri ja kihelkonnakooli õpetaja Hans Wühneri kutsel korraldada ühine väljasõit Viljandimaale, et seal "ühes isamaa armastajate meestega isamaa asju läbi rääkida ja nende üle nõu pidada." Esimesel päeval peatuti Helmes köster Andreas Erlemanni juures ning teisel päeval jätkati nõupidamist Tarvastu köstrimajas. Peale üliõpilaskoonduse liikmete võtsid nõupidamistest osa köstrid A. Erlemann ning H. Wühner, ühiskonnategelne Carl Robert Jakobson ning veel kaheksa taluomanikku ja kooliõpetajat.[1]

Eesti Kirjameeste Seltsi asutamineRedigeeri

Väljasõidu esimesel päeval Helmes pöörati tähelepanu rahvahariduse raskele olukorrale ning rõhutati ümberrahvastumise probleemi. Pikemate läbirääkimiste tulemusena otsustati rahvusliku hariduse edendamiseks asutada Eesti Kirjameeste Selts, mille ülesanneteks seati eesti keele arendamine, ühise kirjaviisi kehtestamine, kooliraamatute väljaandmine ning üldkoosolekutel kõnede kaudu hariduse levitamine. Lisaks peeti nõu ka kooliõpetajate seltsi asutamise üle.[1]

Aleksandrikooli peakomitee valimineRedigeeri

Järgmisel päeval oli peamiseks arutusaineks Aleksandrikooli küsimus. Kooli mõtte tekkimisest ja selle teostamise senisest käigust andsid ülevaate kooliõpetaja Jaan Adamson ning talunikud Hans Henno ja Peeter Ainson, kes andsid Aleksandrikooli peakomitee valimise õiguse käesolevale koosolekule kui eesti intelligentsi esindajate kogule. Pärast pikemat arutelu valiti Aleksandrikooli peakomitee, mille liikmeteks said tolleaegsed tähtsamad eesti haritlased ja ühiskonnategelased.[1]

Kalevipoja-õhtu järgnevad aastadRedigeeri

Sügisel üliõpilaskoonduse kooskäimised jätkusid, kuid esialgne hoog oli vaibunud. Jakob Hurt oli Aleksandrikooli peakomitee ja Eesti Kirjameeste Seltsi tööülesannetega koormatud, mille tõttu polnud tal võimalik korrapäraselt koosolekutel osaleda. Heinrich Rosenthal hakkas valmistuma lõpueksamiteks. Samuti jäi üliõpilaskogust eemale ka Gustav Treffner. Kogu liikmeks võeti Carl Robert Jakobson, kes sügisel Tartus oli ning aeg-ajalt ka koosolekutel käis. Järgmisel semestril liitus koondusega veel kolm üliõpilast, kes huvipuuduse tõttu varsti eemale jäid. Heinrich Rosenthal ja Martin Wühner lahkusid pärast ülikooli lõpetamist Tartust. Samuti uusi tegevaid liikmeid koondusega ei liitunud. 1872. aasta kevadsemestriks lakkasid kooskäimised täiesti.[2]

1872. aasta sügissemestril jätkas iganädalast kooskäimist uuenenud rühm. Üliõpilaskoondusega liitusid teoloogiatudengid J. Kerg, M. Jürmann ja meditsiinitudeng K. A. Kroon ning iganädalased kooskäimised algasid uuesti. Üheskoos loeti "Kalevipoega" ja harjutati end saksa keele tõlkimise varal emakeeles väljendama. See periood kestis 1873. aasta sügiseni, möödudes mitte midagi uut toomata.[2]

Selts VironiaRedigeeri

1873. aasta sügisel algas eesti üliõpilasorganiseerumises uus ajajärk. Kaheksa üliõpilaskoonduse liiget (A. Kurrikoff, H. Treffner, M. Jürmann, J. Kerg, G. Kroon, G. Treffner, dr M. Veske ja J. Kunder) otsustasid iganädalase omavahelise kooskäimise viia kindlale alusele ning luua ametlikult kinnitatud selts. Seltsi esimeheks valiti A. Kurrikoff ning "kirjaseletajaks" dr M. Veske. Ametlikku nime seltsil veel polnud, kuid omavahel hakati seda kutsuma nimega Vironia. Veel ülikoolilt ametlikku kinnitust omamata selts Vironiaga liitus poolaasta jooksul veel kaheksa üliõpilast ning neli Tartu kooliõpetajat: Rudolf Kallas, Carl Heinrich Niggol, Peeter Abel ning Karl August Hermann. Koosolekuid hakati pidama igal nädalal ning aastast 1875 protokolliti igat koosolekut. Iganädalased koosolekud sisaldasid "Kalevipoja" või mõne muu teise eestikeelse teose lugemist, eestikeelsete laulude laulmist ja lõbusat seltskondlikku osa. 1874. aasta kevadsemestril töötati välja selts Vironia määrustik, milles fikseeriti kindlal kujul juba esimesel Kalevipoja-õhtul olemas olnud rahvuslikud põhimõtted.[1][2]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Raag, A. "Eesti Üliõpilaste Selts 1870–1970", Toronto: Eesti Üliõpilaste Seltsi Vanematekogu Kirjastus, 1971. Lk 9–16
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Kõpp, J. "Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I", Uppsala: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus, 1953. Lk 13–20
  3. Rosenthal, H. "Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel", Tallinn: Verlag von Cordes & Schenk, 1912. Lk 103–119