Landesuniversität Dorpat

Landesuniversität Dorpat ('Tartu Provintsiaalülikool') oli 1918. aastal Eestis Saksa okupatsiooni ajal tegutsenud Tartu ülikooli nimetus.

7. märtsil 1918 kuulutas Saksa 77. reservdiviisi ülem kindralleitnant Adams keiserliku Jurjevi ülikooli Tartu Provintsiaalülikooliks (Landesuniversität zu Dorpat).

2. märtsil esitati Karl Dehio poolt memorandum saksa ülikooli taastamiseks. Saksa ülikooli taastamisega samal ajal toimus vene ülikooli likvideerimine ja viimine Voroneži. 4. aprillil oli vene rist ülikooli peahoonelt maha võetud. Viimased venekeelsed loengud peeti 20. märtsil, eksamid 15. aprillil (arstiteaduskonnas 15. mail), viimased diplomid anti välja mai lõpus ja 31. mail lõpetas vene ülikool tegevuse. 22. mail andis rektor Vissarion Aleksejev dokumentatsiooni rektor Karl Dehiole üle. Vene ülikooli õppejõud lahkusid Tartust viie rongiga, viimane neist 31. augustil.

Kuna ülikooli varad olid viidud Voroneži, asutati Saksamaal ülikooli varustamiseks Hilfsfond der Universität Dorpat.

Üliõpilaste immatrikuleerimine algas 10. augustil, oktoobris oli üliõpilasi kokku 1004, neist arstiteaduskonnas 566, füüsika-matemaatikateaduskonnas 179, õigusteaduskonnas 127, ajaloo-keeleteaduskonnas 85, usuteaduskonnas 57. Õppetöö oli preisipäraselt range ja akadeemilise vabadusega harjumatu, muuhulgas pidid üliõpilased esitama igal nädalal isikliku õppe- ja teadustegevuse aruanded.

Ülikooli avas Preisi kultusminister F. Schmidt-Ott 15. septembril. Ülikool andis klassikalise hariduse, kavas oli asutada ka soome-ugri keelte ja rahvuskultuuri õppetool.

Õppejõudude enamus tuli Saksamaalt, tihti olid nad otse rindelt tulnud. Nende mälestustesse jäi Tartu kauni väikelinnana vaikselt voolava jõega, kus imestust äratasid õppejõudude ja üliõpilaste kollegiaalsed suhted. Karusid, kelle eest neid hoiatati, nad Tartus ei näinud.

Ülikooli juhtkonda kuulusid:

• Rektor Karl Dehio
• Prorektor Alexander, Dohna-Schlodieni krahv
• Kuraator Theodor Schiemann
• Arstiteaduskonna dekaan Werner Zoege von Manteuffel
  • prodekaan Julius August Grober
• Füüsika-matemaatikateaduskonna dekaan Georg Landesen
  • prodekaan Julius von Kennel
• Usuteaduskonna dekaan Karl Girgensohn
  • prodekaan Otto Seesemann
• Õigusteaduskonna dekaan Wilhelm Hedemann
  • prodekaan Fritz Litten
• Ajaloo-keeleteaduskonna dekaan Adalbert Wahl
  • prodekaan Ludwig Deubner

Õppejõudude hulgas olid Hans Helfritz, Alexander, Dohna-Schlodieni krahv, Max Wundt, Wilhelm Worringer, Fritz Curschmann, Alfred Wegener, Alfred Rühl, Theodor Schiemann, Wolfgang Stammler, Walter Löhlein, Johann Grober, Hans Helfritz, Arthur Brückner, Alfred Rühl, Hans Scupin.

20. septembril otsustas eesti üliõpilaskonna asemike kogu mitte astuda saksa ülikooli. Selle otsusega ei ühinenud Fraternitas Estica. Korporatsioon Sakala jättis liikmetele tegevusvabaduse. Eestlaste osatähtsus ülikoolis oli 16,5%.

27. novembril 1918 andis sõjaväekomando komandör Tartu ülikooli üle Eesti Ajutise Valitsuse moodustatud komisjonile. Lahkudes ütles prorektor, Dohna-Schlodieni krahv Alexander: Ka selle maa noorus peab relvaga käes kaitsma oma maad ja relvade abil saavutama oma vaimsuse. Järgmisel päeval algas Vabadussõda.

Kirjandus

• Sirje Tamul. Landesuniversität Tartus 1918. aastal. 75 aastat eesti ülikooli Tartus, Tartu 1997, lk. 67–79.