Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on Pärnu linnast; 13.–16. sajandini eksisteerinud linna kohta vaata artiklit Vana-Pärnu

Pärnu ajalugu on ülevaade Pärnu linna ajaloost.

Sisukord

EsiajaluguRedigeeri

Suur osa Pärnumaast oli viimase jääaja lõpul jää taganemisel jääpaisjärve vee all. Seetõttu on Pärnumaal halb põllupind, liivmullad, sood ja rabad. Selles piirkonnas on aga rohkesti metsi, kus elas hulgaliselt metsloomi, samuti kalarikkaid jõgesid. Tolleaegseile asukaile polnudki oluline hea põllumaa, tähtsamad olid vesi ja metsad.

Vanimad luu- ja sarvriistade leiud on pärit Reiu jõe suudmest. Sinna olid need sattunud erosiooni teel: jõeveed olid esemed välja uhtunud ja jõepõhja matnud. Leidude hulgas oli esemeid, mis kuulusid litoriina- ja ka antsülusaega. Et leida endisi asulakohti, tuleb rekonstrueerida maastikupilt. Geoloog W. Ramsay on kindlaks teinud, et litoriinamere maksimumi ajal ujutasid mereveed Pärnu ümbruse rannaküla üle kuni 10 m kõrguseni. Kui selle kõrguse järgi rekonstrueerida endist mereranda, saame Reiu jõe suudmes u 0,5 km laiuse ja 5 km pikkuse rannavalli, mis moodustas saare, mille kõrgus oli 10–15 m üle praeguse merepinna. Valli taga ulatus vesi umbes Sindi mõisani, moodustades madala laguuni rannavalli ja Sindi mõisa vahelisel alal. Pärnu jõgi suubus sel ajal Sindi mõisa juures laguuni. Laguun oli kiviaja asukaile parimaks asukohaks, pakkudes häid kalastamisvõimalusi.

Tänapäeval tuntud Läänemeri, antsalüseaegne sisejärv, tõmbus aga aastatel 5000–4600 eKr niivõrd kaugele tagasi, et laguun jäi kuivaks ja selle põhjas tekkis turvas. Maapinna langemisega Taani väinades hakkas põhjamerest pikkamööda sisejärve voolama soolane merevesi, mis tõstis viimase veetaset ja järve asemele tekkis Litoriinameri (praegune Läänemeri). Selle vesi tõusis u 4000 aastat eKr jälle umbes 10 m võrra praegusest merepinnast kõrgemale ja pika saare tagune laguun täitus uuesti veega. Vesi seisis seal kauem, võib-olla II aastatuhandeni eKr. Sellest järeldame, et tolleaegsetel kalur-küttidel oli võimalus elada saarel (rannavallil) juba alates antsalüseajast, u 6600 aastat eKr, litoriinaajal ja isegi kammkeraamikakultuuri ajal. Kui meri taganes jälle Koksi ja Kembi vahelisele alale (kohalikud nimed) ja vee kõrgus oli jõudnud 8,5 meetrini, murdis Pärnu jõgi tõenäoliselt saarest (rannavallist) otse läbi ja hävitas suure osa endisest asulakohast, kandes samal ajal teele ette jäänud leide laiali ja osa oma põhja setitades. Koksi ja Waldhofi vahele oli aga vahepeal tekkinud u 6,4 m kõrgune [1] lame kõrgendik, mis polnud rannavall, vaid lääne- ja edelatuultega merepoolt üleskuhjatud liiva- ja mullamass, millest Pärnu jõgi ei saanud läbi murda. Jõgi pöördus oma sängiga loode poole, leides sealt pehmemaid maakihte ja rajas endale uue tee merre. Seda teame tänapäeval. Nii tekkis Pauka ehk Tammiste käär.

Arvatavasti võisid Pauka käär ja loodesse pöörduv suudmeala kujuneda alles kiviaja lõpul või hiljem. Seda näitab asjaolu, et seni pole allpool Pauka kääru leitud noorema kiviaja maaleide, küll aga tollesse ajastusse kuuluvaid leide Reiu jõe vasakult kaldalt. Võime teha järelduse, et nooremal kiviajal ulatus meri veel Pauka kääruni, kus polnud võimalik asulaid rajada.

Eelpool kirjeldatud rannavall (saar) ja rannik Reiu jõest mere poole olid eluasemeks tolleaegsetele kalur-küttidele. Seda tõendavad rikkalikud luu-, sarv- ja kiviriistade leiud. Leitud esemed on peamiselt kalastus- ja jahiriistad, väga vähe on igapäevaseid töö- ja tarberiistu.

Asulad on alati tekkinud kohtadesse, kuhu oli kerge juurde pääseda. Pärnu linna asukoht on hästi valitud. Siit läksid teed põhja ja lõunasse, itta ja loodesse, linn asus suure jõe suudmes ja oli ligipääsetav ka mere kaudu. Et esimesed asukad, kalur-kütid elasid Pärnu jõe suudmealal juba VIII sajandil eKr, tõendavad arheoloogilised leiud 1967 Pärnu jõe paremal kaldal Pulli küla maa-alal.

MuinasaegRedigeeri

Muinasajast pole Pärnu jõe suudmealale jäänud linnuse jälge. Üldse oli Pärnu jõe suudmesse sadama ehitamine lootusetu ettevõtmine, sest suudmeala muutus iga suurema kevadise jäämineku järel ning tugevad edela- ja läänetormid sulgesid vahetevahel suudmeala hoopis. Lähim maalinnus, Soontagana maalinn, asus siit u 45 km põhja pool soode ja rabade keskel.

 
Pärnu 1554. aastal. Vaade Pärnule üle jõe Rääma poolt
 
Punane torn, vaade lääneküljelt

KeskaegRedigeeri

Keskajal oli nüüdse Pärnu kohal kaks linna.

Vana-PärnuRedigeeri

Vana-Pärnu (Perona), mille Saare-Lääne piiskop oli asutanud Sauga jõe suudmesse, sai 1251 tema piiskopkonna keskuseks. Kui leedulased selle 1263. aastal maha põletasid, viidi Saare-Lääne piiskopkonna pealinn Haapsallu.

Vana-Pärnu hävitati mitu korda, viimati Poola-Rootsi sõjas, linna taastamist takistasid Rootsi kuninga Karl IX 1607. aastal ja ka Poola kuninga Sigismund III poolt 1611. aastal, Poola võimu ajal tehtud otsused, mis keelasid linna uuestiehitamise kuni tema taastamine keelati Rootsi võimu alguses 1617. aastal, hiljem linna maa-ala ostis Uus-Pärnu linn ja liitis endaga. Vana-Pärnu toomkiriku kive kasutati 1660. aastal Uue-Pärnu haigla ja linnakooli ehitamiseks ja 1870. aastate paiku kadusid Toomkiriku, ühtlasi Vana-Pärnu linna viimased jäljed. Säilinud on vaid Vana-Pärnu kalmistu.

Uus-PärnuRedigeeri

Uus-Pärnu (Embeck) tekkis Pärnu ordulinnuse ümber, mida ürikuis on mainitud 1265. See oli müüriga kindlustatud kaubalinn (linnaõigused alates 1318), Hansa Liidu liige, Novgorodi viival jõeteel. Linna valitsusorganina tegutses varakate linnakodanike seast valitud Pärnu raad.

1543. aastal oli Uus-Pärnu linnamüüri sees asuv piirkond suhteliselt tihedasti hoonestatud: 110 numereeritud krundil oli 15 puidust, 17 vahvärk-, 11 määramata ja ülejäänud kivist hoonestust. Ülejäänud majad asusid väljaspool linnamüüri. Linnas oli väike aed. Riia mnt algus (Suure- ja Väike-Jõe Heno tänavani, Pargi, Suur-Sepa kuni Karja tänavani) oli hõreda puithoonestusega (elamud, majapidamishooned ja üksikud töökojad, hoonestus oli ühekorruseline, laokorrusega pööningul ja poodidega soklikorrusel. Eeslinnades ja jõgede kallastel paiknesid linnakalurite hütid. Linna põhjaküljel jõe ääres asus kaubasadam. Linna peatänavaks oli ida–läänesuunaline Pikk tänav, (mis hävitati 1954. aastal, praegu Pika tänava põhjakülg) ja sellega turuplatsil ristuv Riia ehk Nikolai tänav.

1550. aastal oli linnas 70 kivist ja 30 puitelamut, 13 kõrtsi ja kivist aitasid, elanikke oli 1000–1200. Linna müüriga piiratud territooriumi suuruseks oli 6500 m². (Keskaegne linnastruktuur ja põhiosa hoonestusest ning tänavavõrgust likvideeriti 1954. aastal seoses Lenini allee rajamisega). Vene-Liivi sõja käigus 1560. aasta sügisel rüüstas ja põletas linna venelaste sõjasalk, linn rüüstati ja põletati uuesti 1575. aastal.

Poola-Rootsi sõja ajal vallutasid linna mõnepäevase piiramise järel, 11. augustil Rootsi väed ja Rootsi väed okupeerisid Liivimaa ranniku, Grobinast Pärnuni. Raske majandusliku olukorra ja toiduainete puuduse tõttu, kuna maa oli aga ülimalt suures ulatuses rüüstatud, muutus sõjaväe toitlustamine raskeks aga ka poolakatele ning nad tõmbusid Eestimaalt tagasi Liivimaale.

Pärnu kindlustused ja muldkindlustusvööndRedigeeri

17. sajandi keskel kavandati Rootsi võimude poolt linna kindlustuste moderniseerimist bastionaalsüsteemis, millega linn laienes lõunasuunas kolmekordselt. Tollast ringtänavate vööd märgivad tänapäeva Põhja, Hommiku, Lõuna ja Õhtu tänavad. Uueks linnakeskuseks sai ruudukujuline Uus Turg (praegune Lastepark), uuteks ida–läänesuunalisteks peatänavateks Rüütli ja Kuninga tänavad. Viimane ühendas nn Kuningaväravad uues bastionaalsüsteemis, millest lähtusid magistraalid Riiga ja Tallinna. Linna põhja-lõuna suunas pikendati osa keskaegseid tänavaid – Vee, Nikolai, Pühavaimu tänav ja Hospidali tänav – Lõuna tänavani.

1670. aastal alustasid Rootsi võimud Pärnu ümber kindlustusvööndi rajamist: pikki Põhja, Hommiku, Lõuna ja Õhtu tänavaid. Ümber linna planeeritud bastionid kandsid taevakehade nimesid: Venus, Saturnus, Mars, Luna, Jupiter, Mercurius ja Sol. Linnaväravaid oli kolm: Riia värav, Tallinna värav[2] ja Vee värav. Muldkindlustusi ümbritses lai ja sügav vallikraav, mis on kasutusel tänapäeval meelelahutuskohana[3]. Tallinna värava ees oli Õhtutähe raveliin (Abendstern), Riia värava ees Hommikutähe raveliin (Morgenstern).

  Pikemalt artiklis Pärnu muldkindlustusvöönd

Academia Gustaviana CarolinaRedigeeri

Rootsi võimu lõpuperioodil asus Pärnus 16991710 Tartu Ülikool (Academia Gustaviana Carolina). 1695.–1697. aasta suure näljahäda tõttu viidi ülikool Tartust Pärnusse.

 
Pärnu linna plaan, 18. sajandi lõpul. Johann Christoph Brotze kogust
 
Pärnu linna plaan, aastast 1784. Johann Christoph Brotze kogust

28. augustil 1699 Pärnus avatud Academia Gustavo-Carolina pääses Põhjasõja käigus 1708. aastal toimunud Tartu elanikkonna küüditamisest. Esimeseks Pärnu ülikooli rektoriks oli professor Michael Dau. Pärnusse kolinud ülikool sai seal tööd jätkata 1710. aastani, mil selle tegevus katkes seoses linna kapituleerumisega Põhjasõjas Vene vägedele 12. augustil 1710.

PõhjasõdaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Põhjasõda ja Põhjasõda Eesti alal

22. juulil 1710 saabus Pärnu linna alla kindralleitnant Rudolph Felix Bauer koos kuue tragunipolguga. Pärnu linnas, kus oli juba varem puhkenud katk, mis hävitas enamiku linna elanikkonnast oli linna garninson vähenenud 1000-lt mehelt 120-le. Pärnu garnison andis alla 12. augustil 1710,

  Pikemalt artiklis Pärnu piiramine (1710)

Venemaa keisririigisRedigeeri

Põhjasõda tõi Eesti- ja Liivimaale Vene keisririigi ülemvõimu, Venemaa keisririik said Pärnus hea meresadama ja laevaehituskoha. Vene keisririigi võimude otsusel jäi Pärnu endiselt kindluslinnaks, et siselinnas oli ehitustegevus keelatud, arenesid eeslinnad: nn Riia maantee eeslinnast lõunas vene asustuse ja külastruktuuriga nn Morskoi eeslinn ehk Morskaja Slobodaa, 1803. aastal valmis nn Nahksild (praeguse Vanasilla kohal), mis soodustas senise eraldatud Ülejõe kaluriküla kasvamist linnajaoks.

1764. aastal oskasid linna kaupmeeskonna esindajad külaskäigul viibinud Venemaa keisrinnale Katariina II-le veenvalt esitada jõesuu süvenduse ja muulide ehitamise vajadust. 18. sajandil elustus kaubandus Hollandi ja Suurbritanniaga, majanduse arengu tulemusel ehitati linn taas üles (1747. aastal valmis eesti kogudusele Pärnu Eliisabeti kirik ja 1768. aastal vene õigeusu kogudusele Pärnu Suurmärter Katariina kirik), linnas asutati suured kaubakontorid Jacob Jace & Co (1737) ning Hans Diedrich Schmidti kaubamajad (1741) (mis tegutsesid aktiivselt 1939. aastani), mis Katariina II valitsemisajal olid kaubaekspordilt Tallinnast eespool. Sadama põhiliseks osaks oli purjelaevade ajastu strateegilise toorme (linakiud, puit) eksport. Katariina II käsul ehitati Pärnu jõesuudmesse puitmuulid. Madala veeseisuga on nende postid tänapäevalgi näha.

18. sajandi lõpus ja 19. sajandil oli Pärnu nii tähtis sadamalinn, eriti lina ja metsa väljaveo poolest, et kippus võistlema Tallinnaga. Aastatel 18631864 Kihnust laevadega kohale veetud kividest ehitati uued muulid ja laoti 2 km pikkused muulid. Pärnu linna kaubanduse õitsengule ja aktiivsele ehitustegevusele linnas tegi lõpu Napoleoni sõdade ajal kehtestatud kontinentaalblokaad.

19. sajandRedigeeri

Suured muutused Pärnu linna elus ja territoriaalses arengus tõi kaasa 1832. aasta, Sindi tekstiilivabriku asutamine ja kindluslinna staatuse kaotamine 1834. aastal. Seejärel algas Pärnu linna välimuse muutmine. Riia inseneri C. Weyri projekti kohaselt viidi läbi muudatused: vallikraavid täideti mullaga, hiljem muudeti kõik muldsed künkad ja vallid parkideks ja puiesteedeks. Linnas jäid endiselt valitsema saksa kaupmeeste Suur Gild ja käsitööliste Väike Gild.

1840. aastate alguses moodustati supelelu selts eesmärgiga muuta Pärnu merekuurordiks. 1838. aastal ehitati vana kõrtsihoone ümber esimeseks supelasutuseks. 1838. aastal asutati Pärnu mudaravila (tollase linnakarjamaa servale mereranda, praeguse Mudaravila kohas). 1882. aastal hakati rajama Pärnu rannaparki, 1890. aastal ehitati supelasutus ümber ja 1899 rajati lähedusse Rannasalong[4]. Lühikese ajaga rajasid ettevõtlikud pärnakad hulga uhkeid villasid, kõige paremad krundid haarasid jõukamad kaupmehed – Ammended, Schmidted, Spechtid.

 
Pärnu raudteejaam 1897. aastal

1896. aastal ehitati Pärnu linnasüdamesse (praegune Pangamaja kohale Rüütli tänav 40a) puust varikatusega Pärnu raudteejaam. Kitsarööpmelise raudtee Valga–Ruhja–Pärnu raudteeliin ühendas Pärnut Mõisaküla ja Valgaga ning edasi Liivimaa kubermangu kubermangulinna Riiaga ning Laatre–Viljandi raudtee Viljandi kaudu Tallinna–Viljandi raudteeliiniga Eestimaa kubermangu kubermangulinna Tallinnaga.

20. sajandi algusRedigeeri

 
Eesti Vabariigi väljakuulutamise tähistamine Pärnus 24. veebruaril 1918.

18991915 töötas Pärnus Venemaa suurim tselluloosivabrik Waldhof.

1906. aastal sai Pärnu esimesena Venemaa keisririigis elektrivalgustuse tänavatele.

1914. aastal alanud Esimene maailmasõjas lasi Pärnu komandant Pavel Rodsjanko 1915. aastal õhkida Waldhofi tselluloosivabriku, purustati Pärnu elektrijaam ning hävitati kõik tuulikud linnas.

23. veebruaril 1918 kuulutati välja Endla teatri rõdult[5] Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ja Aleksander Rodionov heiskas teatri katusele sinimustvalge rahvuslipu.

1918–1940Redigeeri

 
Pärnu suursild 1938. aastal.

Pärast Saksa okupatsiooni, Vabadussõda jätkus Pärnu linna areng alles 1927. aastal, kui valmis mudaravila, mida laiendati aastatel 1930/31. 1928. aastal ehitati Pärnu staadion ja tribüünid ning kaupmees A. Adamsoni kaubamaja ehitati ümber Grandhotelliks (praegune hotell Victoria). 1929. aastal avati L. Koidula park ja Suvekasiino endises Ammende villas.

1937. aastal valmisid Rannahotell ja Villa Vaasa, 1938. aastal Suursild ehk Kaarsild (praeguse Vanasilla kohas) ning linna uue keskväljaku kujundus ja 1939. aastal valminud Rannakohvik.

Teine maailmasõdaRedigeeri

Teise maailmasõja käigus põletati suur osa Pärnu südalinnast ja Tallinna mnt alguse hoonetest. Pärnu südalinnas oli ligi 50% Pärnu vanalinnast varemeis

  Pikemalt artiklis Suvesõda#Suvesõda (13. juuli-21. oktoober 1941) ja holokaust Pärnus.

Pärnu Eesti NSV-sRedigeeri

Pärast Teist maailmasõda koostati linna taastamiseks ja arendamiseks Pärnu 1946. aasta generaalplaan (arhitekt Anton Lembit Soans). Rajati linna uuelt keskväljakult ida poole keskaegse kitsa Pika tänava kohale rajati 40 meetri laiune Lenini pst. (nüüd Pikk tänav), uue planeeringu elluviimisel lammutati mitme arhitektuurimälestise varemed (Pärnu Nikolai kirik, nn Elevandi ait jm). 1960. aastatel ehitati L.Koidula nim. Draamateater ja postkontor. Lenini pst (Pikk tänav) hoonestati varem 3-korruseliste tüüpelamutega.

1970. aastate alguses täiendati uue linna keskväljaku hoonestust ja rajati elamu kohvikuga Vikerkaar Vee tänavale ning Pärnu rajooni RSN Täitevkomitee hoone. Kunagise Endla teatrihoone kohale püstitati hotell Pärnu.

1971. aastal alustati Riia eeslinna ja Raeküla vahelise mereäärse Ranna elurajooni väljaehitamist, kus esimeses etapis ehitati 5-korruseliste telliselamute grupid ja kolm ridaelamut. Teises etapis 1980. aastaist on püstitatud 5-korruselisi suurpaneelelamuid ja plokksektsioontelliselamuid.

1972. aastal rekonstrueeriti kitsarööpmeline raudtee laiarööpmeliseks ning Papiniidu raudtee- ja maanteesilla valmimisel 1976. aastal sai Pärnu raudteeühenduse ka Riiaga.

1973. aastal arvati keskaegse ja 17. sajandi lõpu tänavavõrgu säilitanud Pärnu vanalinn arhitektuurikaitsetsooniks.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri

KirjandusRedigeeri