Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond

Tartu Ülikooli endine struktuuriüksus (2008–2015)

Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond moodustati 2008. aastal Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna, Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ja Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi ühinemisel.

Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond
Asutatud 2008
Eelarve 32,68 mln (2012)[1]
Dekaan Peeter Burk
Akadeemilisi töötajaid 575 (2012)[2]
Tugitöötajaid 576 (2012)
Üliõpilasi 2292 (2013)[3]
Bakalaureuse­õppes 1026 (2013)
Magistriõppes 695 (2013)
Doktoriõppes 506 (2013)
Asukoht Tartu

Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna teadusfookuses on bioloogia-, füüsika-, keemia-, maa-, keskkonna-, materjali-, tehnika- ja biomeditsiiniteaduste ning nendega seotud tehnoloogiate arendamine.[4]

Bioloogia, biokeemia, geneetika, keemia, looma- ja taimeteaduse, keskkonnateaduste ja ökoloogia, materjaliteaduse, molekulaarbioloogia ning geoteaduste vallas kuulub Tartu Ülikool maailma 1% kõige mõjukamate teadusasutuste hulka.[5][6]

Ajalugu

muuda

Formaalselt asutati Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskond 2008. aastal. Teaduskond moodustati aga allüksustest, mille ajalugu on palju pikem.

Bioloogia-geograafiateaduskond

muuda
  Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli bioloogia-geograafiateaduskond

Bioloogia-geograafiateaduskonna ajalugu iseseisva teaduskonnana Tartu Ülikoolis algab 1961. aastast, kui likvideeriti senine matemaatika-loodusteaduskond ja avati füüsika-matemaatika- ning bioloogia-geograafiateaduskond. Teaduskonnas oli avamise ajal kuus kateedrit: geograafia kateeder, geoloogia ja mineraloogia kateeder, geneetika ja darvinismi kateeder, taimefüsioloogia kateeder, taimesüstemaatika ja geobotaanika kateeder ning zooloogiakateeder.

1. septembril 1992 likvideeriti taas seni olemasolevad kateedrid ja nende baasil moodustati instituudid koos järgnevate professuuridega: molekulaar- ja rakubioloogia instituut, botaanika ja ökoloogia instituut, zooloogia ja hüdrobioloogia instituut, geograafia instituut, geoloogia instituut. Teaduskonna allüksusteks kinnitati botaanikaaed ja zooloogiamuuseum (ZHI koosseisus).

Aastatel 1994–2005 loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus loodusteaduste didaktika lektoraat (1994), moodustati Välis-Eesti uuringute keskus geograafia instituudi juurde (1997), muudeti ökofüsioloogia õppetool rakendusökoloogia õppetooliks (1998), viidi Botaanikaaed teaduskonnast välja (1999), loodi molekulaar- ja rakubioloogia instituudi koosseisus bioinformaatika õppetool (2002), muudeti hüdrobioloogia õppetool ihtüoloogia ja kalanduse õppetooliks (2002), asutati teaduskonna juurde interdistsiplinaarne üksus alus- ja rakendusökoloogia keskus (2003), moodustati molekulaar- ja rakubioloogia instituudi juurde UNESCO Teadushariduse Keskus (2004), loodi bioloogia-geograafiateaduskonna koosseisus olnud geoloogia- ja zooloogiamuuseumi ning loodusteaduslike kogude baasil Tartu Ülikooli muuseumide osana Tartu Ülikooli loodusmuuseum (2005).

2007. aasta 1. augustist moodustati seniste instituutide baasil kaks teadus-arendusasutust: Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituut ning Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituut. Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituuti kuulub neli osakonda: botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond.

Teaduskonna dekaanid
1961–1964 Heigo Miidla
1964–1966 Herbert Viiding
1966–1969 Ants Raik
1969–1972 Arvo Rõõmusoks
1972–1975 Ants Raik
1975–1991 Aadu Loog
1991–1995 Toivo Maimets
1995–1998 Volli Kalm
1998–2003 Ain Heinaru
2003–2008 Tõnu Meidla

1. jaanuaril 2008 liideti teaduskond Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonnaga.[7]

Füüsika Instituut

muuda
  Pikemalt artiklis Tartu Ülikooli füüsika instituut

1946. aastal asutati Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusega Eesti NSV TA Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut (FMMI), aasta hiljem alustas instituut tööd. 1952. aastal nimetati instituut ümber Füüsika ja Astronoomia Instituudiks (FAI).

Vahemikus 1956–1975 toimus esimene Eestis korraldatud (TÜ&FI) üleliiduline luminestsentsikonverents (1975), moodustati FAI-s erikonstrueerimisbüroo (1964), valmis kristallide labori hoone (1965), veeldati FAI-s esmakordselt Eestis heeliumi ja rajati siinne madalate temperatuuride füüsika (1967), ehitati esimene vaakumultraviolett-piirkonna difraktsioon-topeltmonokromaator maailmas (1967), laboritesse saabus esimene laser (1968) ja elektronarvuti (1969), instituut korraldas esmakordselt rahvusvahelise teaduskonverentsi (1970) ja valmis aparaadiehitushoone esimene järk töökoja ruumidega (1970), kiirgust andis esimene instituudis koostatud laser (argoonlaser, 1972). 1973. aastal pooldus FAI astrofüüsika ja atmosfäärifüüsika instituudiks Tõraveres (nüüdne Tartu Observatoorium) ja Füüsika Instituudiks (FI) Tartus ning 1975. aastal valmis FAI füüsikalaborite hoone (praegune TÜFI peahoone).

Vahemikus 1975–1992 tegutses FI-s TÜ tahkisefüüsika/laseroptikabaaskateeder (koolitati üle 80 spetsialisti) ja vahemikus 1976–1990 tegutses FI-s doktoritööde kaitsmise erialanõukogu, mille ees kaitsti kokku 28 doktori- ja 77 kandidaadiväitekirja.

1982. aastal jõudis FI-s tehtud spektrofotomeeter kosmoselaeva Saljut pardale ning valmis esimene eksimeerlaserspektromeeter.

1995. aastal sai FI-st riigiteadusasutus, avalik-õiguslik juriidiline isik Haridusministeeriumi valitsemisalas. 1997. aastal ühines Tartu Ülikooliga ning temast sai Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutus Tartu Ülikooli füüsika instituut (TÜFI). 2008. aastal ühines Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonnaga, lisaks Tartu Ülikooli teadus- ja arendusasutuse staatusele hakkas FI kuuluma Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna (LOTE) koosseisu.

Instituudi juhatajad
1947–1950 Arnold Humal
1950–1973 Aksel Kipper
1973–1975 Karl Rebane
1976–1981 Harry Õiglane
1981–1988 Peeter Saari
1988–1994 Arvi Freiberg
1994–2002 Kristjan Haller
2002–2009 Ergo Nõmmiste
Aastast 2009 Marco Kirm

Mereinstituut

muuda

Eesti Mereinstituut loodi 3. märtsil 1992 Eesti Kalandusinstituudist ja Eesti Teaduste Akadeemia Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi üksustest.

1996. aastal muudeti Eesti Mereinstituut Keskkonnaministeeriumi teadusasutuseks ning alates 2001. aastast on see Tartu Ülikooli koosseisus. 2008. aastast on see loodus- ja tehnoloogiateaduskonna instituut (varem oli bioloogia- ja geograafiateaduskonna instituut).[8]

Instituudid

muuda

Loodusteadusliku hariduse keskus

muuda

Loodusteadusliku hariduse keskus tegeleb loodusteaduste õpetajate väljaõpetmisega, keskendudes teemadele nagu õpiteooriad, õpiprotsessid, õpetamise metoodikate väljatöötamine, kuidas õpetada, kuidas paremini õpetada, psühholoogia, pedagoogika ja arvutiteaduste arsenalile tuginev visualiseeritud ja köitva õpiprotsessi kontseptsiooni kujundamine, loodusteadusliku hariduse asjakohasuse kontseptsioon Eestis ja selle rahvusvaheline rakendatavus.

Füüsika instituut

muuda

Füüsika instituudi peamisteks teadustegevuste valdkondadeks on materjaliteadus ja aine süvastruktuuri teooria, laserfüüsika ja laseroptilised tehnoloogiad, keskkonnafüüsika ja biofüüsika ning uudsete funktsionaalsete materjalide väljatöötamine arvestades kõrgtehnoloogilise tööstuse vajadusi.

FI alla kuuluvad materjaliteaduse, eksperimentaalfüüsika, teoreetilise füüsika ning bio- ja keskkonnafüüsika osakonnad.

FI alla kuulusid Tähe 4 ja Riia mnt 142 hooned, kuni 2014. aastal valmis uus õppehoone Ravila tänaval (Physicum).

Keemia instituut

muuda

Keemia instituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on anorgaaniline, orgaaniline, bioorgaaniline, analüütiline ning kolloid ja keskkonnakeemia, füüsikaline keemia ja molekulaartehnoloogia.

Uues Chemicumis on pinda üle 12 000 m², millel paikneb neli suurt auditooriumi, teaduslaborid, teadustöötajate kabinetid, õppelaborid, õppejõudude kabinetid, erialaraamatukogud ning ka kohvik ja muud abiruumid.[9]

Mereinstituut

muuda

Mereinstituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on mereoptika ja kaugseire metodoloogia, põhjataimestiku kaardistamine ja sinivetikate õitsengute dünaamika Läänemeres, mere hüdrodünaamiliste protsesside analüüs, Läänemere ökosüsteemide dünaamika, energia- ja aineringe Läänemeres ja kalastik.

Molekulaar- ja rakubioloogia instituut

muuda

Molekulaar- ja rakubioloogia instituudi peamisteks teadustegevuse valdkondadeks on molekulaarbioloogia, geenitehnoloogia, molekulaarmeditsiin, evolutsiooniline bioloogia – inimpopulatsioonide fülogeograafia, bioinformaatika – geneetiliste metoodikate arendamine populatsioonide geneetiliste erinevuste uurimiseks, mikroobigeneetika ja.–füsioloogia, mikroobide geneetiline adapteerumine muutuvate keskkonnatingimustega ja rakubioloogia.

Instituudi teadustöö toimub peamiselt TÜMRI hoones (Riia mnt 23) ja tehnoloogiainstituudi hoones ning loodus- ja tehnoloogiateaduskonna peamajas (Vanemuise 46).

Tehnoloogiainstituut

muuda

Tehnoloogiainstituudi koosseisu kuuluvad biomeditsiinitehnoloogia, materjali- ja keemiatehnoloogia, info- ja haridustehnoloogia ning keskkonnatehnoloogia arenduskeskused. Tuumiklaboreid on viis – energiatõhuse ehituse, transgeense tehnoloogia, rakendusviroloogia, proteoomika ja teadusaparatuuri ehitamise tuumiklaborid.

TÜTI koosseisu kuulub ka innovatsioonikeskus.

Tehnoloogiainstituudi hoone asub aadressil Nooruse 1.

Ökoloogia- ja maateaduste instituut

muuda

Ökoloogia- ja maateaduste instituut jaguneb neljaks osakonnaks: botaanika, geograafia, geoloogia ja zooloogia osakond, millest igaühel on mitu peamist teadussuunda.

Õppimine

muuda

Loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas on võimalik omandada bakalaureuse-, magistri- ja doktorikraad loodus- ja reaalteaduste erialadel.

Bakalaureuse õppekavad

muuda

Arvutitehnika on teadusharu, mis hõlmab kõrgtehnoloogiliste süsteemide või seadmete tarkvara ja riistvara komponentide disainimist, ehitamist, rakendamist ja hooldamist. Tavaliselt vaadeldakse arvutitehnikat kui kombinatsiooni informaatikast ja elektroonikast. Selline omalaadne kooslus annab tudengile mitmekülgse ettevalmistuse tegelemaks mistahes tehnoloogiaga seotud valdkonnas.

Bioloogia õpingute käigus kujuneb arusaam loodusseaduste toimimisest, põhjus-tagajärg seostest raku ja organismi tasanditel. Praktikumides omandatakse laboratoorse töö võtted ja kogemused, tutvutakse loomade ja taimede anatoomia ja füsioloogiaga. Tõelist loodusega kokkusulamist võimaldavad zooloogia, floristika ja maateaduste aluste välipraktikumid.

Füüsika on teadusharu, mille vahendusel inimene püüab mõista loodusnähtuste olemust ja rakendada neid oma teenistusse. Seepärast arvatakse ka, et tänases muutlikus kõrgtehnoloogilises infoühiskonnas on kõige parem alusharidus just füüsika. Tundes ühteviisi hästi nii fundamentaalseid loodusseadusi, tehnoloogia aluseid kui ka vajalikke matemaatilisi võtteid, suudab füüsik kiiresti analüüsida uudseid ja keerukaid probleeme.

Geenitehnoloogia õpingute käigus kujuneb arusaam eluslooduse molekulaarsel tasandil toimimisest, luuakse tugev põhi reaalainetes elu molekulaarsete aluste mõistmiseks ning antakse teoreetilised ja praktilised alusteadmised bioteadustes, süvendatakse teadmisi kitsamal erialal biotehnoloogia, molekulaarbioloogia, bioinformaatika, viroloogia ja paljudes teistes valdkondades, mis kõik on pärmide ja bakterite, viiruste, taimede ja loomade geenidega töötamise aluseks. Suurt rõhku pannakse inimese genoomi uurimisele ja biomeditsiinile.

Geograafia ühendab loodus- ja sotsiaalteaduslikku lähenemist matemaatilise mõtlemisega. Geograafia uurimisteemad omavad kontakte pea kõigi olulisemate loodus- ja humanitaarteadustega, aga ka paljude tehnika ja kunstivaldkondadega, peamiselt uuritakse asjade paiknemist ja selle asukoha mõjust. Laias saab seda teadusharu jagada geoinformaatikaks ja kartograafiaks, inimgeograafia ja regionaalplaneerimine ning loodusgeograafia ja maastikuökoloogia.

Geoloogia kui teadus koosneb väga paljudest valdkondadest, mis uurivad näiteks Maa ja ka maaväliste kehade mineraloogiat, settimisprotsesse, pinnavormide kujunemist ning elu tekkimist ja arengut. Geoloogia on piirteadus, mis omab väljundeid paljudesse teadusvaldkondadesse alates füüsikast-keemiast ja evolutsioonibioloogiast ning lõpetades arheoloogiaga.

Keemia on teadusharu, mis annab vastuseid küsimustele, miks ja kuidas protsessid toimuvad ning kuidas neid meie kasuks tööle panna, kuidas valmistada materjale väga erinevaks otstarbeks, alustades implantaatidega inimorganismide tarbeks ning lõpetades kütuseelementidega, kuidas sünteesida uusi aineid, kuidas vähendada inimtegevuse mõju loodusele ja kuidas ennustada ainete omadusi arvutiprogrammide abil.

Keskkonnatehnoloogia on interdistsiplinaarne eriala ning hõlmab ettevalmistust nii loodusteadustes, sh keemias, bioloogias, geograafias ja füüsikas kui ka insener-tehnilistes distsipliinides. Keskkonnatehnoloogia valdkond võimaldab lahendada keskkonnakaitsega seonduvaid probleeme nii ettevõtetes kui ka piirkondlike arengukavade väljatöötamisel, tööstusettevõtete keskkonnaalast nõustamist ning keskkonnajuhtimise meetmete ja keskkonnaseire projektide juurutamist.

Materjaliteadus on moodsa füüsika, keemia ja inseneriteaduse puutekohas kiiresti arenev teadusharu, mille rakenduslikuks eesmärgiks on uute materjalide väljatöötamine kõige erinevamate valdkondade tarbeks (elektroonika, energeetika, transport, meditsiin jne). Materjali all mõistetakse seejuures vajalike füüsikaliste ja keemiliste omadustega ainet või ainete segu. Tehnika ajalugu veenab meid selles, et sobivate omadustega materjalide olemasolu või puudumine määrab enamasti uute tehniliste ideede saatuse.

Ökoloogia ja elustiku kaitse tegeleb eri tasanditel toimuvate protsessidega, alates üksikorganismi seostest teiste eluvormidega ja eluta keskkonnaga ning lõpetades ökosüsteemi kui terviku ehituse ja talitlusega. Ökoloogia võimaldab aru saada biosüsteemide funktsioneerimisest organismide ja koosluste tasandil, elusa ja eluta looduse seostest, looduse mitmekesisust jpm.

Keskkonnakorralduse ja planeerimise on ala, kust tulevad eluruumi kujundajad, kes töötavad keskkonnaspetsialistide, planeerijate ja arendustöötajatena peamiselt ettevõtetes, riigiasutustes ja omavalitsustes.

Magistriõppekavad

muuda

Magistri tasemel lisanduvad veel gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja, biomeditsiin ja rahvusvaheline rakendusliku mõõteteaduse erialad.

Doktoriõppekavad

muuda

Doktorantuuris keskendutakse teemadele nagu botaanika ja ökoloogia, füüsika, geenitehnoloogia, geograafia, geoloogia, keemia, keskkonnatehnoloogia, loodusteaduslik haridus, materjaliteadus, molekulaar- ja rakubioloogia, tehnika ja tehnoloogia, zooloogia ja hüdrobioloogia.

Vastuvõtt erialade kaupa

muuda
Vastuvõtt bakalaureuseõppe erialadele
Eriala Vastuvõtuarv (2011)[10]
Arvutitehnika 38
Bioloogia 48
Füüsika 56
Geenitehnoloogia 37
Geograafia 33
Geoloogia 15
Keemia 46
Keskkonnatehnoloogia 41
Materjaliteadus 24
Ökoloogia ning elustiku kaitsel 21
Keskkonnakorraldus ja planeerimine 26
Vastuvõtt magistriõppe erialadele
Eriala Vastuvõtuarv (2011)[11]
Arvutitehnika 10
Bioloogia 30
Biomeditsiin 13
Füüsika 9
Geenitehnoloogia 30
Geograafia 19
Geoloogia 7
Gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja 20
Keemia 18
Keskkonnatehnoloogia 34
Materjaliteadus 7
Ökoloogia ning elustiku kaitsel 17
Rakenduslik mõõteteadus (inglise keeles) 13
Vastuvõtt doktoriõppe erialadele
Eriala Vastuvõtuarv (2011)[12]
Botaanika ja ökoloogia 9
Füüsika 6
Geenitehnoloogia 2
Geograafia 4
Geoloogia 3
Keemia 11
Keskkonnatehnoloogia 4
Loodusteaduslik haridus 2
Materjaliteadus 6
Molekulaar- ja rakubioloogia 6
Tehnika ja tehnoloogia 7
Zooloogia ja hüdrobioloogia 13

Viited

muuda
  1. "Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna eelarve 2012". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.
  2. "Personalistatistika 2012" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 9. november 2013. Vaadatud 19. novembril 2013.
  3. Loodus- ja tehnoloogiateaduskonna üliõpilaste arv. Vaadatud 19.11.2013.
  4. "Mis on LOTE". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. november 2011. Vaadatud 11. novembril 2011.
  5. "Tartu Ülikool jõudis bioteadustes maailma tippu". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. jaanuar 2012. Vaadatud 11. novembril 2011.
  6. "Tartu Ülikool on molekulaarbioloogias ja geneetikas maailma tipus". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. september 2020. Vaadatud 14. märtsil 2012.
  7. "Bioloogia-geograafiateaduskonna ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. veebruar 2008. Vaadatud 11. novembril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  8. "Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. oktoober 2013. Vaadatud 19. novembril 2013.
  9. "Tartu Ülikool avab maailmatasemel keemiahoone". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. august 2011. Vaadatud 11. novembril 2011.
  10. "Tartu Ülikooli esimese astme ja integreeritud õppe vastuvõtt 2011. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.
  11. "Tartu Ülikooli teise astme õppe vastuvõtt 2011. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.
  12. "Tartu Ülikooli kolmanda astme õppe vastuvõtt 2011. aastal". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2015. Vaadatud 19. novembril 2013.

Välislingid

muuda