1992. aasta Riigikogu valimised

1992. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu seitsmenda koosseisu valimised, mis toimusid 20. septembril 1992. Samal päeval toimus ka 1992. aasta presidendivalimiste esimene voor. Tegu oli esimeste Riigikogu valimistega pärast Eesti taasiseseisvumist.

1992. aasta Riigikogu valimised

20. september 1992
Kõik Riigikogu 101 kohta 51 kohta vajalik enamuse saavutamiseks
Osavõtt	67,8%
Juht Mart Laar Riivo Sinijärv Edgar Savisaar Erakond Isamaa Kindel Kodu Rahvarinne Võidetud kohti 29 17 15 Hääli 100 828 62 329 56 124 Protsent 22,0% 13,6% 12,3%   Juht Marju Lauristin Jüri Adams Erakond Mõõdukad ERSP Võidetud kohti 12 10 Hääli 44 577 40 260 Protsent 9,7% 8,8%   Juht Kalle Kulbok Tiina Benno Erakond Kuningriiklased Eesti Kodanik Võidetud kohti 8 8 Hääli 32 638 31 553 Protsent 7,1% 6,9%
1992. aasta Riigikogu valimiste tulemused valimisringkondade kaupa.
Peaminister enne valimisi Tiit Vähi Parteitu Peaminister pärast valimisi Mart Laar Rahvuslik Koonderakond Isamaa

Kuigi Eesti põhiseaduse järgi valitakse Riigikogu neljaks aastaks, siis 1992. aastal valiti see vastavalt põhiseaduse rakendamise seadusele erandkorras vaid kolmeks aastaks. Samuti olid need ainukesed Riigikogu valimised pärast Eesti taasiseseisvumist, mis ei toimunud märtsi alguses.

Valimised võitis valimisliit Isamaa, saades 22% häältest ja 29 kohta Riigikogus. Teiseks tuli valimisliit Kindel Kodu, kogudes 13,6% häältest ja kolmanda koha saavutas valimisliit Rahvarinne, mis kogus 12,3% häältest. Kindel Kodu ja Rahvarinne said Riigikogus vastavalt 17 ja 15 kohta. Lisaks pääsesid Riigikokku veel neli nimekirja: Mõõdukad (9,7%, 12 kohta), ERSP (8,8%, 10), Kuningriiklased (7,1%, 8) ja Eesti Kodanik (6,9%, 8). Riigikokku pääsesid ka isikumandaadi saanud Rein Järlik ja Tiit Made, kuigi nimekirjad, kus nad kandideerisid (vastavalt valimisliit Rohelised ja Eesti Ettevõtjate Erakond), valimiskünnist ei ületanud.

Valimiste tulemusena kogunenud Riigikogu koosseis kuulutas lõppenuks kaks aastat kestnud üleminekuperioodi ja valis presidendivalimiste teises voorus Lennart Meri Eesti presidendiks. Valimiste järel moodustasid koalitsiooni Isamaa, Mõõdukad ja ERSP. Kuna koalitsioonierakondade ülekaal oli parlamendis väga napp, siis meelitati paar liiget üle ka Eesti Kodaniku nimekirjast. Peaministriks sai Isamaa esinumber Mart Laar, kellele Riigikogu andis 54 poolthäälega volitused valitsuse moodustamiseks. Uus valitsus astus ametisse 21. oktoobril 1992.

Taust

Eestist sai taas iseseisev riik 1991. aasta augustis, kuid Nõukogude Liidu lagunemine ja üleminek turumajandusele tõid kaasa majanduse järsu halvenemise. Suur puudus oli nii kütusest, toiduainetest kui ka olmekaupadest. Eestis endiselt käibel olev rubla kaotas kiiresti väärtust ja nii jõudis inflatsioon 1992. aastal ümmarguselt 1000 protsendini aastas. Edgar Savisaare juhitud valitsus kuulutas majandusolukorra päästmiseks 1992. aasta alguses välja eriolukorra. Kuna Savisaar oli eriolukorra väljakuulutamisel tuginenud Ülemnõukogu impeeriumimeelsetele vene saadikutele, siis kaotas ta eestimeelsete saadikute toetuse ja oli sunnitud tagasi astuma.

Uueks peaministriks sai Savisaare valitsuse transpordiminister ja Koonderakonna liige Tiit Vähi, kes tühistas eriolukorra ning lubas viia läbi viia omandi- ja rahareformi, panna rahvahääletusele uue põhiseaduse ja korraldada Riigikogu valimised. Vähi juhitud valitsust kutsuti nn spetsialistide valitsuseks, kuna valitsuse liikmed pidid peatama oma kuuluvuse erakondadesse. Samuti teatas Vähi, et ta ei kavatse eelseisvatel Riigikogu valimistel kandideerida.

Juunis 1992 viidi Vähi juhtimisel läbi rahareform ja 28. juunil toimunud referendumil kiitis rahvas suure ülekaaluga heaks uue Eesti põhiseaduse.

Valimissüsteem

Valimised toimusid 6. aprillil 1992 vastuvõetud Riigikogu valimisseaduse alusel. Seadust täiendati veel sama aasta 18. juunil. Valimised toimusid kaheteistkümnes viie- kuni kolmeteistkümnemandaadilises ringkonnas. Valimisringkonnad moodustati järgmiselt:

• valimisringkond nr. 1 – Lõuna-Tallinn;
• valimisringkond nr. 2 – Põhja-Tallinn;
• valimisringkond nr. 3 – Lääne-Tallinn;
• valimisringkond nr. 4 – Ida-Tallinn;
• valimisringkond nr. 5 – Harju- ja Raplamaa;
• valimisringkond nr. 6 – Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa;
• valimisringkond nr. 7 – Ida-Virumaa koos Narva, Sillamäe ja Kohtla-Järvega;
• valimisringkond nr. 8 – Järva- ja Lääne-Virumaa;
• valimisringkond nr. 9 – Jõgeva- ja Viljandimaa;
• valimisringkond nr. 10 – Tartumaa koos Tartuga;
• valimisringkond nr. 11 – Põlva-, Valga- ja Võrumaa;
• valimisringkond nr. 12 – Pärnumaa koos Pärnuga.

Valija hääletas ühe oma ringkonnas kandideerinud kandidaadi poolt, andes samas hääle ka nimekirjale, milles kandidaat kandideeris. Kandideerida võisid erakonnad, valimisliidud, ühendused, organisatsioonid ja üksikkandidaadid.

Riigikogu mandaatide jaotus toimus kolmes etapis – kõigepealt tehti kindlaks isikumandaadi saanud kandidaadid, siis jagati ringkonnamandaadid ja viimaks kompensatsioonimandaadid. Kompensatsioonimandaadi said ainult need nimekirjad, mis kogusid üleriigiliselt vähemalt 5% häältest või milles kandideerinud isikutest vähemalt 3 osutus juba valituks. Kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutati modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodit, mis tagas, et nimekirja saadud kohtade arv Riigikogus oli proportsionaalne nimekirjale antud häälte arvuga.

Nimekirjad ja kandidaadid

Valimistel kandideeris 17 nimekirja ja 25 üksikkandidaati. Kokku oli kandidaate 628, seega ühele Riigikogu kohale kandideeris 6,2 inimest.

Nimekirjad

Nimekirja nimi	Nimekirjas kandideerivad organisatsioonid	Esinumber	Kandidaate
Eesti Ettevõtjate Erakond		Tiit Made	14
Eesti Invaühingute Liit		Mihkel Aitsam	5
Eesti Pensionäride Liit		Harri Kärtner	14
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei		Jüri Adams	97
Halastus		Harri Kingo	2
Loodusseaduse Partei		Urmas Mänd	3
Põllumeeste Kogu		Heldur Peterson	25
Valimisliit Demokraadid	Eesti Demokraatlik Liit kodanike ühendus Gratia Revali Karskete Rammumeeste Selts sõltumatu kogudus Sõprade Kirik sõltumatu missioonifond Logos sõltumatu rühmitus Põlevik	Miina Hint	9
Valimisliit Eesti Kodanik	Eesti Vabariigi Partei Noarootsi Tervislike Eluviiside Selts	Tiina Benno	26
Valimisliit Isamaa	Eesti Konservatiivne Rahvaerakond Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit Eesti Liberaaldemokraatlik Partei Vabariiklaste Koonderakond	Mart Laar	101
Valimisliit Kindel Kodu	Eesti Demokraatlik Õigusliit Eesti Koonderakond Eesti Maaliit	Riivo Sinijärv	73
Valimisliit Mõõdukad	Eesti Maa-Keskerakond Eesti Sotsiaaldemokraatlik Partei	Marju Lauristin	49
Valimisliit Rahvarinne	Eesti Naisliit Eesti Rahva-Keskerakond Eestimaa Rahvarinne Eestimaa Rahvuste Ühendus	Edgar Savisaar	103
Valimisliit Rohelised	Eesti Roheline Liikumine Eesti Rohelised ühendus Euroopa Noorte Metsaaktsioon Eestis Roheline Rügement ühendus Roheline Maardu	Jüri Liim	14
Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased	Eesti Rojalistlik Partei rojalistlik ühendus Vaba Toome	Kalle Kulbok	30
Vasakvõimalus	Eestimaa Kommunistlik Partei	Vaino Väljas	14
Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond		Elmut Laane	24

Üksikkandidaadid

Valimistel osalenud üksikkandidaadid olid Lembit Aulas, Vello-Taivo Denks, Heino Hansen, Lembit Kask, Arnold-Aare Kivisikk, Eino Korjus, Aarne Maripuu, Enn Oja, Gunnar Piho, Aldur Pääro, Jüri Reinson, Harri Roop, Leonhard Saluveer, Ülo Siinmaa, Lembit Sulbi, Ago Sütt, Aleksei Zõbin, Heikki Tann, Sirje Terep, Heino Tohver, Peeter Ugand, Ülo Uluots, Väino Viilup, Armin Voimann ja Eduard Vääri.

Valimiskampaania

Riigikogu valimisi varjutas samal ajal toimuvad presidendivalimised ja nii käisid kõik suuremad poliitilised jõud välja oma presidendikandidaadi – Isamaa kandidaat oli Lennart Meri, Kindlal Kodul Arnold Rüütel, Rahvarindel Rein Taagepera ja ERSP-l Lagle Parek. Rahva hulgas oli neist kõige populaarsem endine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel. Teiste kandidaatide eesmärgiks oli võtta Rüütlilt nii palju toetust, et ta ei saaks üle 50% häältest. See oleks tähendanud presidendivalimiste viimist Riigikogus toimuvasse valimisvooru, kus Rüütli oleks olnud tunduvalt väiksemad võiduvõimalused.

Isamaa

Endise Savisaare ja Vähi valitsuse välisministeri Lennart Meri asumine Isamaa presidendikandidaadiks tõi noortele ja võrdlemisi tundmatule Isamaa poliitikutele laiemat tähelepanu. Samuti oli Isamaa edu aluseks konkurentidega võrreldes paremini läbi mõeldud valimiskampaania. Koostati selgelt parempoolne ja tulevikku vaatav programm. Hüüdlausega "Plats puhtaks!" nõuti endiste kommunistide lahkumist võimupositsioonidelt ja kiiret üleminekut turumajandusele. Nii Riigikogu valimiste kui ka presidendivalimiste juhtimiseks loodi spetsiaalne valimisstaap, kus võeti vastu nii ajakirjanike kui ka külalisi. Koostööd tehti ka parempoolsete poliitikutega Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Tänu heale eeltööle esinesid Isamaa poliitikud hästi teledebattides Savisaarega, mis näitas rahva silmis Isamaad kui tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu. Samuti oli Isamaa eeliseks head tutvused ajakirjanike seas, sest Isamaa kampaaniameeskonnal õnnestus juhtivates päevalehtedes varjunimede all avaldada uudislugusid, arvamusartikleid ja intervjuusid Isamaa poliitikutega. Isamaa kampaaniasse kaasati ka mitmeid tuntud Eesti muusikuid nagu Ivo Linna, Alo Mattiisen ja Jüri Leesment. Spetsiaalselt kirjutati kampaania jaoks laul "Mina annan oma hääle ikka sulle, isamaa...". Analüütikud ja välisajakirjanikud tõid välja, et Isamaa hoogne ja lõbus kampaania meenutas pidevat rockkontserti, mis oli suunatud eelkõige noortele, kuid kõnetas ka vanemat põlvkonda.

Rahvarinne

Edgar Savisaare juhitud Rahvarinne keskendus kampaania alguses Tiit Vähi valitsuse ja Koonderakonna kritiseerimisele, sest just neis nähti oma suurimat konkurenti. Eriti teravalt kritiseeris Savisaar rahareformiga koos tulnud maksutõuse. Samuti pooldas Savisaar Riigikogu valimisõiguse andmist osaliselt mittekodanikele, kuid põhiseadusereferendumiga samal ajal toimunud hääletusel lükkas rahvas napilt tagasi Savisaare ettepaneku anda hääleõigus ka Eesti kodakondsuse taotlejatele. Rahvarinne jagas valimiskampaania käigus mitmeid populistlike lubadusi, näiteks taheti Eestisse tuua üks miljard dollarit ning lubati, et keskmise palga eest saab 1993. aastal osta sügavkülmiku ja mikrolaineahju. Lisaks keskendus Rahvarinne oma kampaanias Savisaare rollile Eesti taasiseseisvumises. Kui augusti lõpus selgus arvamusküsitlustest, et Isamaa on juhtima asunud, siis muutis Savisaar taktikat ja asus Koonderakonna asemel Isamaad ründama, kuid see enam valimiste kulgu ei muutnud. Rahvarindele mõjus negatiivselt ka Lennart Meri liitumine Isamaaga, sest Savisaar nägi Meri eelkõige Rahvarinde presidendikandidaadina. Rahvarinne valis seejärel oma presidendikandidaadiks väliseesti politoloogi Rein Taagepera, kuid väga iseseisvat Taageperat ei suudetud Rahvarinde valimiskampaania ette rakendada.

Kindel Kodu

Valimisliidu Kindel Kodu moodustasid peamiselt Koonderakond ja Maaliit, kelle koostöö oli ajendatud pigem pragmatismist kui maailmavaatest. Koonderakond nautis peamiselt tänu Tiit Vähi populaarsusele kampaania alguses konkurentide ees suurt edumaad ja seetõttu valimiskampaaniale suurt tähelepanu ei pööranud. Tiit Vähi ei soostunud valimistel isegi mitte kandideerima, kuna arvas, et jääb peale valimisi kindlasti peaministriks. Maaliidust tuli Kindla Kodu presidendikandidaadiks rahva seas väga populaarne Arnold Rüütel, mis oleks pidanud valimisliidule veelgi toetust juurde tooma. Samas tekitas koostöö Maaliiduga Koonderakonnale ka probleeme, sest Maaliit koosnes peamiselt endistest kolhoosesimeestest, kes ei pooldanud turumajandusele üleminekut ja kolhoosikorra kaotamist. See pani aga kõhklema seni Koonderakonda toetanud ettevõtjad ja ka välismaised parempoolsed erakonnad lõpetasid Koonderakonnaga koostöö.

Kuningriiklased

Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased koosnes peamiselt koomikutest, kelle eesmärgiks oli teiste poliitiliste jõudude naeruvääristamine, mitte tõsise poliitika tegemine. Kuningriiklased väitsid naljaga pooleks, et Eestist peaks saama kuningriik ja tulid lagedale veel paljude humoorikate ideedega. Samas osutusid Kuningriiklased ootamatult populaarseteks ja viimased arvamusküsitlused lubasid Kuningriiklastele pääsu Riigikokku. Kuningriiklaste toetust tõlgendati nii vabas Eestis pettunud valijate protestina kui ka noore demokraatliku riigi kodanike vastutuse puudumisena ühiskonna ees. Mõned vaatlejad pidasid Kuningriiklasi Rahvarinde käpiknukuks, kuna Kuningriiklaste nimekirjas kandideeris mitmeid Edgar Savisaarega seotud isikud, nagu Vilja Laanaru, Aadu Must, Anti Liiv ja Ralf R. Parve.

Eesti Kodanik

Kuigi valimisliit Eesti Kodanik väga jõulist valimiskampaaniat ei teinud, siis valimisliitu kuuluva Eesti Vabariigi Partei esimees Jüri Toomepuu esines mitmete populistlike loosungitega ja kasutas valimiskampaanias oskuslikult raadioreklaami, esitledes end 1950. aastatel populaarse Heldur Karmo laulu "Maikuu, suur toomepuu" saatel. Lisaks oli Toompuu ka palju pildis oma koduringkonnas Lõuna-Eestis.

Tulemused

Riigikogu valimistest võttis osa 67,8% valijatest, mis oli korralik tulemus. Põhiseaduse referendumil oli osavõtt olnud 67% ja samal päeval toimunud presidendivalimiste osavõtt oli 68%. 5% künnis oli 22 912,35 häält, mille ületas 7 nimekirja.

Valimised võitis ülekaalukalt valimisliit Isamaa, saades üle 100 000 hääle ja 29 kohta Riigikogus. Valimisliit Kindel Kodu võitis 17 kohta ja valimisliit Rahvarinne 12 kohta. Parlamenti pääsesid veel Mõõdukad ja ERSP vastavalt 12 ja 10 kohaga. Ühed valimiste suurüllatajad olid Sõltumatud Kuningriiklased, kes said Riigikogus tervelt kaheksa kohta. Teine üllataja oli valimisliidu Eesti Kodanik kandidaat Jüri Toomepuu, kes tegi 16 904 häälega valimiste rekordi. Suuresti tänu Toomepuu häältesaagile pääses Eesti Kodanik 8 kohaga parlamenti. Riigikokku pääsesid ka kaks isikumandaadi saanud kandidaati – Rein Järlik valimisliidust Rohelised ja Tiit Made Eesti Ettevõtjate Erakonnast.

Nimekiri		Hääli	%	Mandaate
	Valimisliit Isamaa	100 828	22,00	29
	Valimisliit Kindel Kodu	62 329	13,60	17
	Valimisliit Rahvarinne	56 124	12,25	15
	Valimisliit Mõõdukad	44 577	9,73	12
	Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei	40 260	8,79	10
	Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased	32 638	7,12	8
	Valimisliit Eesti Kodanik	31 553	6,89	8
	Eesti Pensionäride Liit	17 011	3,71	0
	Põllumeeste Kogu	13 356	2,91	0
	Valimisliit Rohelised	12 009	2,62	1
	Eesti Ettevõtjate Erakond	10 946	2,39	1
	Vasakvõimalus	7374	1,61	0
	Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond	4263	0,93	0
	Eesti Invaliidide Liit	2262	0,49	0
	Halastus	1852	0,40	0
	Valimisliit Demokraadid	744	0,16	0
	Loodusseaduse Partei	368	0,08	0
	Üksikkandidaadid	19 753	4,31	0
Kokku		458 247	100,00	101
Kehtivaid hääli		458 247	97,99
Kehtetuid hääli		9381	2,01
Hääli kokku		467 628	100,00
Valijaid/osavõtt		689 241	67,85
Allikas: VVK

Tulemused valimisringkondades

Valimisringkond	Isamaa	Kindel Kodu	Rahva-rinne	Mõõdukad	ERSP	Kuning-riiklased	Eesti Kodanik	Teised
	%	%	%	%	%	%	%	%
(1) Lõuna-Tallinn	27,2	7,3	12,1	11,7	10,8	3,4	4,6	23,0
(2) Põhja-Tallinn	20,6	13,1	18,2	7,9	19,3	4,3	3,4	13,1
(3) Lääne-Tallinn	22,6	12,0	9,3	27,6	5,2	5,0	9,0	9,3
(4) Ida-Tallinn	22,2	9,7	15,6	11,6	10,5	5,5	3,7	21,3
(5) Harju (v.a. Tallinn)- ja Raplamaa	20,7	18,8	9,1	13,6	4,2	10	2,4	21,2
(6) Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa	12,9	9,4	8,3	10,5	7,5	19,7	2,4	29,3
(7) Ida-Virumaa	13,1	9,5	20,2	12,8	3,8	2,4	1,5	36,7
(8) Järva- ja Lääne-Virumaa	16,5	30,4	16,1	5,5	5,3	5,4	1,1	19,7
(9) Jõgeva- ja Viljandimaa	32,3	17,8	14,6	4,0	3,7	12,5	2,3	12,9
(10) Tartumaa	29,3	6,6	7,2	7,1	8,6	2,6	4,3	34,2
(11) Põlva-, Valga- ja Võrumaa	11,9	4,4	5,3	4,8	18,0	3,4	35,1	17,0
(12) Pärnumaa	24,5	18,2	16,5	3,2	9,3	9,2	3,5	15,5

Valitud Riigikogu liikmed

Nimekiri		Valituks osutunud kandidaadid	Kokku
	Valimisliit Isamaa	Sulev Alajõe (R), Tiit Arge (K), Jaanus Betlem (R), Lauri Einer (K), Illar Hallaste (R), Andres Heinapuu (K), Karin Jaani (K), Kalle Jürgenson (K), Toivo Jürgenson (K), Tõnu Juul (R), Tiit Käbin (I), Aivar Kala (K), Kaido Kama (R), Indrek Kannik (K), Heiki Kranich (R), Mart Laar (I), Jüri Luik (K), Aap Neljas (K), Ülo Nugis (I), Mart Nutt (K), Matti Päts (I), Jüri Põld (K), Heiki Raudla (R), Paul-Eerik Rummo (I) Tiit Sinissaar (R), Enn Tarto (I), Lauri Vahtre (R), Arvo Vallikivi (R), Trivimi Velliste (I)	29
	Valimisliit Kindel Kodu	Juhan Aare (I), Toomas Alatalu (I), Lembit Arro (R), Rein Hanson (K), Ants Käärma (R), Tõnu-Reid Kukk (K), Peeter Lorents (K), Ilmar Mändmets (R), Kalev Raave (R), Kuno Raude (R), Riivo Sinijärv (K), Arvo Sirendi (K), Edgar Spriit (K), Tõnu Tepandi (K), Raoul Üksvärav (K), Heido Vitsur (K), Ülo Vooglaid (K)	17
	Valimisliit Rahvarinne	Olav Anton (K), Ignar Fjuk (K), Mati Hint (K), Arvo Junti (R), Jaan Kaplinski (K), Krista Kilvet (K), Kalev Kukk (K), Ants-Enno Lõhmus (K), Siiri Oviir (K), Jüri Rätsep (R), Edgar Savisaar (I), Liina Tõnisson (K), Olli Toomik (R), Rein Veidemann (K), Andra Veidemann (K)	15
	Valimisliit Mõõdukad	Liia Hänni (K), Jaak Herodes (K), Vambo Kaal (K), Valve Kirsipuu (I), Jaan Kross (K), Ülo Laanoja (K), Marju Lauristin (K), Uno Mereste (K), Mihkel Pärnoja (K), Ivar Raig (K), Vello Saatpalu (K), Andres Tarand (R)	12
	Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei	Jüri Adams (K), Rein Arjukese (K), Ants Erm (K), Epp Haabsaar (R), Tunne Kelam (K), Avo Kiir (K), Viktor Niitsoo (K), Jaanus Raidal (I), K. Jaak Roosaare (R), Vardo Rumessen (K)	10
	Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased	Priit Aimla (I), Rein Kikerpill (K), Tõnu Kõrda (K), Kalle Kulbok (K), Lembit Küüts (K), Ralf R. Parve (K), Vambola Põder (R), Kirill Teiter (I)	8
	Valimisliit Eesti Kodanik	Tiina Benno (K), Rein Helme (K), Katrin Linde (K), Paul-Olev Mõtsküla (R), Mart-Olav Niklus (K), Aime Sügis (K), Jüri Toomepuu (I), Toivo Uustalo (R)	8
	Valimisliit Rohelised	Rein Järlik (I)	1
	Eesti Ettevõtjate Erakond	Tiit Made (I)	1
I – isikumandaat, R – ringkonnamandaat, K – kompensatsioonimandaat

Isikumandaadiga (kokku 17) valiti Riigikokku: 7 Isamaa, 1 Eesti Kodaniku, 1 Mõõdukate, 2 Kindla Kodu, 2 Sõltumatute Kuningriiklaste, 1 ERSP, 1 Roheliste, 1 Rahvarinde ja 1 Eesti Ettevõtjate Erakonna esindaja.

Ringkonnamandaadiga (24) pääses parlamenti: 10 Isamaa, 1 Sõltumatute Kuningriiklaste, 5 Kindla Kodu, 1 Mõõdukate, 3 Rahvarinde, 2 ERSP, 2 Eesti Kodaniku liiget.

Kompensatsioonimandaadiga (60) sai esinduskotta: 11 Rahvarindlast, 10 Mõõdukat, 10 Kindla Kodu esindajat, 7 ERSP-last, 5 Isamaalast, 5 Eesti Kodaniku liiget, 5 Kuningriiklast.

Kõige rohkem hääli sai valimisliidu Eesti Kodanik nimekirjas kandideerinud Jüri Toomepuu (16 904) ja kõige väiksema häälte arvuga osutus valituks sama valimisliidu nimekirjas kandideerinud Toivo Uustalo (51 häält). Tegemist on kõige väiksema häälte arvuga taasiseseisvunud Eesti ajaloos, millega Riigikokku on pääsetud. Tänu Toompuu suurele häältesaagile pääsesid parlamenti mitmed väga vähe häälis saanud kandidaadid. Sellist nähtust, kus palju hääli saanud kandidaadi tõttu osutuvad valituks ka väga vähe hääli saanud kandidaadid, hakati nimetama "Toomepuu efektiks".

Isikumandaadi saanud kandidaadid

Nimi		Kvoote	Hääli
	Jüri Toomepuu	3,897	16904
	Matti Päts	2,449	9618
	Juhan Aare	2,118	9341
	Enn Tarto	2,108	9195
	Valve Kirsipuu	1,806	9051
	Mart Laar	1,641	7631
	Kirill Teiter	1,507	6314
	Trivimi Velliste	1,372	6137
	Jaanus Raidal	1,231	5341
	Tiit Käbin	1,222	6427
	Rein Järlik	1,196	5220
	Toomas Alatalu	1,088	4868
	Priit Aimla	1,075	4221
	Ülo Nugis	1,063	5330
	Edgar Savisaar	1,061	4678
	Tiit Made	1,061	4678
	Paul-Eerik Rummo	1,034	5290

Valitsuse moodustamine

Isamaa oli Mõõdukaid ja ERSP-d oma tulevaste liitlastena esitlenud juba enne valimisi, mistõttu ei olnud üllatav, et valimiste järel hakkasid valitsuskoalitsiooni moodustama just need kolm poliitilist jõudu. Isamaal, Mõõdukatel ja ERSP-l oli Riigikogus kokku 51 kohta ja teoorias oleks sellest enamusvalitsuse moodustamiseks piisanud. Selline ühehääleline enamus oleks aga muutnud raskete reformide läbiviimise väga keeruliseks kui mitte võimatuks, mistõttu asuti liitlasi otsima ka teistest Riigikokku pääsenud nimekirjadest. Juba enne valimisi lubas ajaloolane ja Mart Laari sõber Rein Helme, et tuleb Eesti Kodanikust Isamaasse. Samuti lahkus Eesti kodaniku fraktsioonist Tiina Benno ja liitus ERSP-ga. Kuna kardeti, et 53 liikmest võib ikkagi väheks jääda, siis otsiti koostöövõimalusi ka Kooderakonnaga. Koonderakonna arvates ei oleks aga Isamaa suutnud Eestit sellises raskes olukorras juhtida ja esitas koalitsiooniga liitumise tingimuseks, et Tiit Vähi jääb peaministriks ning lisaks saab Koonderakond valitsuses välisministri, rahandusministri, majandusministri ja siseministri portfellid. Selliste nõudmiste arutamine ei tulnud Isamaa juhtide meelest kõne allagi. Kui Isamaa pakkus Vähile vastu transpordiministri kohta, siis nägi Vähi seda enda mõnitamisena ning Koonderakond keeldus koostööst.

Isamaa, Mõõdukate ja ERSP koalitsioonikõnelused möödusid viperusteta ja koalitsioonileppe kirjutas Mart Laar valmis oma isiklikus sülearvutis. Koalitsioon lubas riigiaparaadi vähendamist kolmandiku võrra, haldusreformi, omandireformi ning õiguskaitse- ja kohtureformi läbiviimist. Maksureformiga lubati muuta tulumaks proportsionaalseks ja ettevõtte tulumaksumäär vähendada enam-vähem samale tasemele üksikisiku tulumaksuga. Riigieelarve tasakaalustamiseks soovis uus valitsus kehtestada maamaksu ja mootorkütuse aktsiisi. Riikluse tugevdamiseks oli esmatähtis Vene vägede kiire ja tingimusteta väljaviimine ning riigipiiri võtmine kindla kontrolli alla. Valitsuse välispoliitilisteks eesmärgiks oli alustada Eesti integreerumist Euroopaga.

8. novembril 1992 määras president Lennart Meri Mart Laari peaministrikandidaadiks ja 19. oktoobril andis Riigikogu 54 poolthäälega Laarile volitused valitsuse moodustamiseks. 21. oktoobril nimetas Lennart Meri esimese taasiseseisvunud Eesti põhiseadusliku valitsuse ametisse. 32-aastasest Laarist sai sellega Euroopa noorim valitsusjuht.

Välislingid

• Vabariigi Valimiskomisjoni lehekülg 1992. aasta valimistulemustest