1992. aasta Riigikogu valimised

1992. aasta Riigikogu valimised olid Riigikogu seitsmenda koosseisu valimised, mis toimusid 20. septembril 1992. Samal päeval toimus ka 1992. aasta presidendivalimiste esimene voor. Tegu oli esimeste Riigikogu valimistega pärast Eesti taasiseseisvumist.

1992. aasta Riigikogu valimised

← 1990 20. september 1992 1995 →

Kõik Riigikogu 101 kohta
51 kohta vajalik enamuse saavutamiseks
Osavõtt 67,8%

 
Juht Mart Laar Riivo Sinijärv Edgar Savisaar
Erakond Isamaa Kindel Kodu Rahvarinne
Võidetud kohti 29 17 15
Hääli 100 828 62 329 56 124
Protsent 22,0% 13,6% 12,3%

 
Juht Marju Lauristin Jüri Adams
Erakond Mõõdukad ERSP
Võidetud kohti 12 10
Hääli 44 577 40 260
Protsent 9,7% 8,8%

 
Juht Kalle Kulbok Tiina Benno
Erakond Kuningriiklased Eesti Kodanik
Võidetud kohti 8 8
Hääli 32 638 31 553
Protsent 7,1% 6,9%

1992. aasta Riigikogu valimiste tulemused valimisringkondade kaupa

Peaminister enne valimisi

Tiit Vähi
Parteitu

Peaminister pärast valimisi

Mart Laar
Rahvuslik Koonderakond Isamaa

Kuigi Eesti põhiseaduse järgi valitakse Riigikogu neljaks aastaks, siis 1992. aastal valiti see vastavalt põhiseaduse rakendamise seadusele erandkorras vaid kolmeks aastaks.[1] Samuti olid need ainukesed Riigikogu valimised pärast Eesti taasiseseisvumist, mis ei toimunud märtsi alguses.

Valimised võitis valimisliit Isamaa, kes sai 22% häältest ja 29 kohta Riigikogus. Teiseks tuli valimisliit Kindel Kodu, kes kogus 13,6% häältest, ja kolmanda koha saavutas valimisliit Rahvarinne, kes kogus 12,3% häältest. Kindel Kodu ja Rahvarinne said Riigikogus vastavalt 17 ja 15 kohta. Lisaks pääsesid Riigikokku veel neli nimekirja: Mõõdukad (9,7%, 12 kohta), ERSP (8,8%, 10), Kuningriiklased (7,1%, 8) ja Eesti Kodanik (6,9%, 8). Riigikokku pääsesid ka isikumandaadi saanud Rein Järlik ja Tiit Made, kuigi nimekirjad, kus nad kandideerisid (vastavalt valimisliit Rohelised ja Eesti Ettevõtjate Erakond), valimiskünnist ei ületanud.[2]

Valimiste tulemusena kogunenud Riigikogu koosseis kuulutas lõppenuks kaks aastat kestnud üleminekuperioodi[3] ja valis presidendivalimiste teises voorus Lennart Meri Eesti presidendiks. Valimiste järel moodustasid koalitsiooni Isamaa, Mõõdukad ja ERSP. Kuna koalitsioonierakondade ülekaal oli parlamendis väga napp, siis meelitati paar liiget üle ka Eesti Kodaniku nimekirjast. Peaministriks sai Isamaa esinumber Mart Laar, kellele Riigikogu andis 54 poolthäälega volitused valitsuse moodustamiseks. Uus valitsus astus ametisse 21. oktoobril 1992.[2]

Taust

muuda

Eestist sai taas iseseisev riik 1991. aasta augustis, kuid Nõukogude Liidu lagunemine ja üleminek turumajandusele tõid kaasa majanduse järsu halvenemise. Suur puudus oli nii kütusest, toiduainetest kui ka olmekaupadest. Eestis endiselt käibel olev rubla kaotas kiiresti väärtust ja nii jõudis inflatsioon 1992. aastal ümmarguselt 1000 protsendini aastas. Edgar Savisaare juhitud valitsus kuulutas majandusolukorra päästmiseks 1992. aasta alguses välja eriolukorra. Kuna Savisaar oli eriolukorra väljakuulutamisel tuginenud Ülemnõukogu impeeriumimeelsetele vene saadikutele, siis kaotas ta eestimeelsete saadikute toetuse ja oli sunnitud tagasi astuma.[4][5]

Uueks peaministriks sai Savisaare valitsuse transpordiminister ja Koonderakonna liige Tiit Vähi, kes tühistas eriolukorra ning lubas viia läbi viia omandi- ja rahareformi, panna rahvahääletusele uue põhiseaduse ja korraldada Riigikogu valimised. Vähi juhitud valitsust kutsuti nn spetsialistide valitsuseks, kuna valitsuse liikmed pidid peatama oma kuuluvuse erakondadesse. Samuti teatas Vähi, et ta ei kavatse eelseisvatel Riigikogu valimistel kandideerida.[4][5]

Juunis 1992 viidi Vähi juhtimisel läbi rahareform ja 28. juunil toimunud referendumil kiitis rahvas suure ülekaaluga heaks uue Eesti põhiseaduse.[4][5]

Valimissüsteem

muuda

Valimised toimusid 6. aprillil 1992 vastu võetud Riigikogu valimisseaduse alusel. Seadust täiendati veel sama aasta 18. juunil. Valimised toimusid kaheteistkümnes viie- kuni kolmeteistkümnemandaadilises ringkonnas.[6] Valimisringkonnad moodustati järgmiselt:

Valija hääletas ühe oma ringkonnas kandideerinud kandidaadi poolt, andes samas hääle ka nimekirjale, milles kandidaat kandideeris. Kandideerida võisid erakonnad, valimisliidud, ühendused, organisatsioonid ja üksikkandidaadid.[6]

Riigikogu mandaatide jaotus toimus kolmes etapis – kõigepealt tehti kindlaks isikumandaadi saanud kandidaadid, siis jagati ringkonnamandaadid ja viimaks kompensatsioonimandaadid. Kompensatsioonimandaadi said ainult need nimekirjad, mis kogusid üleriigiliselt vähemalt 5% häältest või milles kandideerinud isikutest vähemalt kolm osutus juba valituks. Kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutati modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodit, mis tagas, et nimekirja saadud kohtade arv Riigikogus oli proportsionaalne nimekirjale antud häälte arvuga.[6]

Nimekirjad ja kandidaadid

muuda

Valimistel kandideeris 17 nimekirja ja 25 üksikkandidaati. Kokku oli kandidaate 628, seega ühele Riigikogu kohale kandideeris 6,2 inimest.[6]

Nimekirjad

muuda
Nimekirja nimi Nimekirjas kandideerivad organisatsioonid Esinumber Kandidaate
Eesti Ettevõtjate Erakond Tiit Made 14
Eesti Invaühingute Liit Mihkel Aitsam 5
Eesti Pensionäride Liit Harri Kärtner 14
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Jüri Adams 97
Halastus Harri Kingo 2
Loodusseaduse Partei Urmas Mänd 3
Põllumeeste Kogu Heldur Peterson 25
Valimisliit Demokraadid Eesti Demokraatlik Liit
kodanike ühendus Gratia
Revali Karskete Rammumeeste Selts
sõltumatu kogudus Sõprade Kirik
sõltumatu missioonifond Logos
sõltumatu rühmitus Põlevik
Miina Hint 9
Valimisliit Eesti Kodanik Eesti Vabariigi Partei
Noarootsi Tervislike Eluviiside Selts
Tiina Benno 26
Valimisliit Isamaa Eesti Konservatiivne Rahvaerakond
Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond
Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit
Eesti Liberaaldemokraatlik Partei
Vabariiklaste Koonderakond
Mart Laar 101
Valimisliit Kindel Kodu Eesti Demokraatlik Õigusliit
Eesti Koonderakond
Eesti Maaliit
Riivo Sinijärv 73
Valimisliit Mõõdukad Eesti Maa-Keskerakond Eesti
Sotsiaaldemokraatlik Partei
Marju Lauristin 49
Valimisliit Rahvarinne Eesti Naisliit
Eesti Rahva-Keskerakond
Eestimaa Rahvarinne
Eestimaa Rahvuste Ühendus
Edgar Savisaar 103
Valimisliit Rohelised Eesti Roheline Liikumine
Eesti Rohelised
ühendus Euroopa Noorte Metsaaktsioon Eestis
Roheline Rügement
ühendus Roheline Maardu
Jüri Liim 14
Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased Eesti Rojalistlik Partei
rojalistlik ühendus Vaba Toome
Kalle Kulbok 30
Vasakvõimalus Eestimaa Kommunistlik Partei Vaino Väljas 14
Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond Elmut Laane 24

Üksikkandidaadid

muuda

Valimistel osalenud üksikkandidaadid olid Lembit Aulas, Vello-Taivo Denks, Heino Hansen, Lembit Kask, Arnold-Aare Kivisikk, Eino Korjus, Aarne Maripuu, Enn Oja, Gunnar Piho, Aldur Pääro, Jüri Reinson, Harri Roop, Leonhard Saluveer, Ülo Siinmaa, Lembit Sulbi, Ago Sütt, Aleksei Zõbin, Heikki Tann, Sirje Terep, Heino Tohver, Peeter Ugand, Ülo Uluots, Väino Viilup, Armin Voimann ja Eduard Vääri.[6]

Valimiskampaania

muuda

Riigikogu valimisi varjutas samal ajal toimuvad presidendivalimised ja nii käisid kõik suuremad poliitilised jõud välja oma presidendikandidaadi: Isamaa kandidaat oli Lennart Meri, Kindlal Kodul Arnold Rüütel, Rahvarindel Rein Taagepera ja ERSP-l Lagle Parek. Rahva hulgas oli neist kõige populaarsem endine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel. Teiste kandidaatide eesmärgiks oli võtta Rüütlilt nii palju toetust, et ta ei saaks üle 50% häältest. See oleks tähendanud presidendivalimiste viimist Riigikogus toimuvasse valimisvooru, kus Rüütli oleks olnud tunduvalt väiksemad võiduvõimalused.[2][8][9]

Isamaa

muuda

Endise Savisaare ja Vähi valitsuse välisministri Lennart Meri asumine Isamaa presidendikandidaadiks tõi noortele ja võrdlemisi tundmatule Isamaa poliitikutele laiemat tähelepanu. Samuti oli Isamaa edu aluseks konkurentidega võrreldes paremini läbi mõeldud valimiskampaania. Koostati selgelt parempoolne ja tulevikku vaatav programm. Hüüdlausega "Plats puhtaks!" nõuti endiste kommunistide lahkumist võimupositsioonidelt ja kiiret üleminekut turumajandusele. Nii Riigikogu valimiste kui ka presidendivalimiste juhtimiseks loodi spetsiaalne valimisstaap, kus võeti vastu nii ajakirjanike kui ka külalisi. Koostööd tehti ka parempoolsete poliitikutega Soomest, Rootsist ja Saksamaalt. Tänu heale eeltööle esinesid Isamaa poliitikud hästi teledebattides Savisaarega, mis näitas rahva silmis Isamaad kui tõsiseltvõetavat poliitilist jõudu. Samuti oli Isamaa eeliseks head tutvused ajakirjanike seas, sest Isamaa kampaaniameeskonnal õnnestus juhtivates päevalehtedes varjunimede all avaldada uudiseid, arvamusartikleid ja intervjuusid Isamaa poliitikutega. Isamaa kampaaniasse kaasati ka mitmeid tuntud Eesti muusikuid nagu Ivo Linna, Alo Mattiisen ja Jüri Leesment. Spetsiaalselt kirjutati kampaania jaoks laul "Mina annan oma hääle ikka sulle, isamaa...". Analüütikud ja välisajakirjanikud tõid välja, et Isamaa hoogne ja lõbus kampaania meenutas pidevat rockkontserti, mis oli suunatud eelkõige noortele, kuid kõnetas ka vanemat põlvkonda.[8][9][10]

Rahvarinne

muuda

Edgar Savisaare juhitud Rahvarinne keskendus kampaania alguses Tiit Vähi valitsuse ja Koonderakonna kritiseerimisele, sest just neis nähti oma suurimat konkurenti. Eriti teravalt kritiseeris Savisaar rahareformiga koos tulnud maksutõuse. Samuti pooldas Savisaar Riigikogu valimisõiguse andmist osaliselt mittekodanikele, kuid põhiseadusereferendumiga samal ajal toimunud hääletusel lükkas rahvas napilt tagasi Savisaare ettepaneku anda hääleõigus ka Eesti kodakondsuse taotlejatele. Rahvarinne jagas valimiskampaania käigus mitmeid populistlike lubadusi, näiteks taheti Eestisse tuua üks miljard dollarit ning lubati, et keskmise palga eest saab 1993. aastal osta sügavkülmiku ja mikrolaineahju. Lisaks keskendus Rahvarinne oma kampaanias Savisaare rollile Eesti taasiseseisvumises. Kui augusti lõpus selgus arvamusküsitlustest, et Isamaa on juhtima asunud, siis muutis Savisaar taktikat ja asus Koonderakonna asemel Isamaad ründama, kuid see enam valimiste kulgu ei muutnud. Rahvarindele mõjus negatiivselt ka Lennart Meri liitumine Isamaaga, sest Savisaar nägi Meri eelkõige Rahvarinde presidendikandidaadina. Rahvarinne valis seejärel oma presidendikandidaadiks väliseesti politoloogi Rein Taagepera, kuid väga iseseisvat Taageperat ei suudetud Rahvarinde valimiskampaania ette rakendada.[8][9][10]

Kindel Kodu

muuda

Valimisliidu Kindel Kodu moodustasid peamiselt Koonderakond ja Maaliit, kelle koostöö oli ajendatud pigem pragmatismist kui maailmavaatest. Koonderakond nautis peamiselt tänu Tiit Vähi populaarsusele kampaania alguses konkurentide ees suurt edumaad ja seetõttu valimiskampaaniale suurt tähelepanu ei pööranud. Tiit Vähi ei soostunud valimistel isegi mitte kandideerima, kuna arvas, et jääb pärast valimisi kindlasti peaministriks. Maaliidust tuli Kindla Kodu presidendikandidaadiks rahva seas väga populaarne Arnold Rüütel, mis oleks pidanud valimisliidule veelgi toetust juurde tooma. Samas tekitas koostöö Maaliiduga Koonderakonnale ka probleeme, sest Maaliit koosnes peamiselt endistest kolhoosesimeestest, kes ei pooldanud turumajandusele üleminekut ja kolhoosikorra kaotamist. See pani aga kõhklema seni Koonderakonda toetanud ettevõtjad ja ka välismaised parempoolsed erakonnad lõpetasid Koonderakonnaga koostöö.[9][10]

Kuningriiklased

muuda

Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased koosnes peamiselt koomikutest, kelle eesmärgiks oli teiste poliitiliste jõudude naeruvääristamine, mitte tõsise poliitika tegemine. Kuningriiklased väitsid naljaga pooleks, et Eestist peaks saama kuningriik ja tulid lagedale veel paljude humoorikate ideedega. Samas osutusid Kuningriiklased ootamatult populaarseteks ja viimased arvamusküsitlused lubasid Kuningriiklastele pääsu Riigikokku. Kuningriiklaste toetust tõlgendati nii vabas Eestis pettunud valijate protestina kui ka noore demokraatliku riigi kodanike vastutuse puudumisena ühiskonna ees. Mõned vaatlejad pidasid Kuningriiklasi Rahvarinde käpiknukuks, kuna Kuningriiklaste nimekirjas kandideeris mitmeid Edgar Savisaarega seotud isikud, nagu Vilja Laanaru, Aadu Must, Anti Liiv ja Ralf R. Parve.[8][9][11]

Eesti Kodanik

muuda

Kuigi valimisliit Eesti Kodanik väga jõulist valimiskampaaniat ei teinud, siis valimisliitu kuuluva Eesti Vabariigi Partei esimees Jüri Toomepuu esines mitmete populistlike loosungitega ja kasutas valimiskampaanias oskuslikult raadioreklaami, esitledes end 1950. aastatel populaarse Heldur Karmo laulu "Maikuu, suur toomepuu" saatel. Lisaks oli Toompuu ka palju pildis oma koduringkonnas Lõuna-Eestis.[8][11]

Tulemused

muuda

Riigikogu valimistest võttis osa 67,8% valijatest, mis oli korralik tulemus. Põhiseaduse referendumil oli osavõtt olnud 67% ja samal päeval toimunud presidendivalimiste osavõtt oli 68%.[12] 5% künnis oli 22 912,35 häält, mille ületas 7 nimekirja.[13]

Valimised võitis ülekaalukalt valimisliit Isamaa, kes sai üle 100 000 hääle ja 29 kohta Riigikogus. Valimisliit Kindel Kodu võitis 17 kohta ja valimisliit Rahvarinne 12 kohta. Parlamenti pääsesid veel Mõõdukad ja ERSP vastavalt 12 ja 10 kohaga. Ühed valimiste suurüllatajad olid Sõltumatud Kuningriiklased, kes said Riigikogus tervelt kaheksa kohta. Teine üllataja oli valimisliidu Eesti Kodanik kandidaat Jüri Toomepuu, kes tegi 16 904 häälega valimiste rekordi. Suuresti tänu Toomepuu häältesaagile pääses Eesti Kodanik 8 kohaga parlamenti. Riigikokku pääsesid ka kaks isikumandaadi saanud kandidaati: Rein Järlik valimisliidust Rohelised ja Tiit Made Eesti Ettevõtjate Erakonnast.[2][12]

NimekiriHääli%Mandaate
Valimisliit Isamaa100 82822,0029
Valimisliit Kindel Kodu62 32913,6017
Valimisliit Rahvarinne56 12412,2515
Valimisliit Mõõdukad44 5779,7312
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei40 2608,7910
Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased32 6387,128
Valimisliit Eesti Kodanik31 5536,898
Eesti Pensionäride Liit17 0113,710
Põllumeeste Kogu13 3562,910
Valimisliit Rohelised12 0092,621
Eesti Ettevõtjate Erakond10 9462,391
Vasakvõimalus73741,610
Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond42630,930
Eesti Invaliidide Liit22620,490
Halastus18520,400
Valimisliit Demokraadid7440,160
Loodusseaduse Partei3680,080
Üksikkandidaadid19 7534,310
Kokku458 247100,00101
Kehtivaid hääli458 24797,99
Kehtetuid hääli93812,01
Hääli kokku467 628100,00
Valijaid/osavõtt689 24167,85
Allikas: VVK

Tulemused valimisringkondades

muuda
Valimisringkond Isamaa Kindel Kodu Rahva-rinne Mõõdukad ERSP Kuning-riiklased Eesti Kodanik Teised
% % % % % % % %
(1) Lõuna-Tallinn 27,2 7,3 12,1 11,7 10,8 3,4 4,6 23,0
(2) Põhja-Tallinn 20,6 13,1 18,2 7,9 19,3 4,3 3,4 13,1
(3) Lääne-Tallinn 22,6 12,0 9,3 27,6 5,2 5,0 9,0 9,3
(4) Ida-Tallinn 22,2 9,7 15,6 11,6 10,5 5,5 3,7 21,3
(5) Harju (v.a. Tallinn)- ja Raplamaa 20,7 18,8 9,1 13,6 4,2 10 2,4 21,2
(6) Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa 12,9 9,4 8,3 10,5 7,5 19,7 2,4 29,3
(7) Ida-Virumaa 13,1 9,5 20,2 12,8 3,8 2,4 1,5 36,7
(8) Järva- ja Lääne-Virumaa 16,5 30,4 16,1 5,5 5,3 5,4 1,1 19,7
(9) Jõgeva- ja Viljandimaa 32,3 17,8 14,6 4,0 3,7 12,5 2,3 12,9
(10) Tartumaa 29,3 6,6 7,2 7,1 8,6 2,6 4,3 34,2
(11) Põlva-, Valga- ja Võrumaa 11,9 4,4 5,3 4,8 18,0 3,4 35,1 17,0
(12) Pärnumaa 24,5 18,2 16,5 3,2 9,3 9,2 3,5 15,5

Valitud Riigikogu liikmed

muuda
Nimekiri Valituks osutunud kandidaadid Kokku
Valimisliit Isamaa Sulev Alajõe (R), Tiit Arge (K), Jaanus Betlem (R), Lauri Einer (K), Illar Hallaste (R), Andres Heinapuu (K), Karin Jaani (K), Kalle Jürgenson (K), Toivo Jürgenson (K), Tõnu Juul (R), Tiit Käbin (I), Aivar Kala (K), Kaido Kama (R), Indrek Kannik (K), Heiki Kranich (R), Mart Laar (I), Jüri Luik (K), Aap Neljas (K), Ülo Nugis (I), Mart Nutt (K), Matti Päts (I), Jüri Põld (K), Heiki Raudla (R), Paul-Eerik Rummo (I) Tiit Sinissaar (R), Enn Tarto (I), Lauri Vahtre (R), Arvo Vallikivi (R), Trivimi Velliste (I) 29
Valimisliit Kindel Kodu Juhan Aare (I), Toomas Alatalu (I), Lembit Arro (R), Rein Hanson (K), Ants Käärma (R), Tõnu-Reid Kukk (K), Peeter Lorents (K), Ilmar Mändmets (R), Kalev Raave (R), Kuno Raude (R), Riivo Sinijärv (K), Arvo Sirendi (K), Edgar Spriit (K), Tõnu Tepandi (K), Raoul Üksvärav (K), Heido Vitsur (K), Ülo Vooglaid (K) 17
Valimisliit Rahvarinne Olav Anton (K), Ignar Fjuk (K), Mati Hint (K), Arvo Junti (R), Jaan Kaplinski (K), Krista Kilvet (K), Kalev Kukk (K), Ants-Enno Lõhmus (K), Siiri Oviir (K), Jüri Rätsep (R), Edgar Savisaar (I), Liina Tõnisson (K), Olli Toomik (R), Rein Veidemann (K), Andra Veidemann (K) 15
Valimisliit Mõõdukad Liia Hänni (K), Jaak Herodes (K), Vambo Kaal (K), Valve Kirsipuu (I), Jaan Kross (K), Ülo Laanoja (K), Marju Lauristin (K), Uno Mereste (K), Mihkel Pärnoja (K), Ivar Raig (K), Vello Saatpalu (K), Andres Tarand (R) 12
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Jüri Adams (K), Rein Arjukese (K), Ants Erm (K), Epp Haabsaar (R), Tunne Kelam (K), Avo Kiir (K), Viktor Niitsoo (K), Jaanus Raidal (I), K. Jaak Roosaare (R), Vardo Rumessen (K) 10
Valimisliit Sõltumatud Kuningriiklased Priit Aimla (I), Rein Kikerpill (K), Tõnu Kõrda (K), Kalle Kulbok (K), Lembit Küüts (K), Ralf R. Parve (K), Vambola Põder (R), Kirill Teiter (I) 8
Valimisliit Eesti Kodanik Tiina Benno (K), Rein Helme (K), Katrin Linde (K), Paul-Olev Mõtsküla (R), Mart-Olav Niklus (K), Aime Sügis (K), Jüri Toomepuu (I), Toivo Uustalo (R) 8
Valimisliit Rohelised Rein Järlik (I) 1
Eesti Ettevõtjate Erakond Tiit Made (I) 1
I – isikumandaat, R – ringkonnamandaat, K – kompensatsioonimandaat

Isikumandaadiga (kokku 17) valiti Riigikokku: 7 Isamaa, 1 Eesti Kodaniku, 1 Mõõdukate, 2 Kindla Kodu, 2 Sõltumatute Kuningriiklaste, 1 ERSP, 1 Roheliste, 1 Rahvarinde ja 1 Eesti Ettevõtjate Erakonna esindaja.

Ringkonnamandaadiga (24) pääses parlamenti: 10 Isamaa, 1 Sõltumatute Kuningriiklaste, 5 Kindla Kodu, 1 Mõõdukate, 3 Rahvarinde, 2 ERSP, 2 Eesti Kodaniku liiget.

Kompensatsioonimandaadiga (60) sai esinduskotta: 11 Rahvarindlast, 10 Mõõdukat, 10 Kindla Kodu esindajat, 7 ERSP-last, 5 Isamaalast, 5 Eesti Kodaniku liiget, 5 Kuningriiklast.

Kõige rohkem hääli sai valimisliidu Eesti Kodanik nimekirjas kandideerinud Jüri Toomepuu (16 904) ja kõige väiksema häälte arvuga osutus valituks sama valimisliidu nimekirjas kandideerinud Toivo Uustalo (51 häält). Tegemist on kõige väiksema häälte arvuga taasiseseisvunud Eesti ajaloos, millega Riigikokku on pääsetud. Tänu Toompuu suurele häältesaagile pääsesid parlamenti mitmed väga vähe häälis saanud kandidaadid. Sellist nähtust, kus palju hääli saanud kandidaadi tõttu osutuvad valituks ka väga vähe hääli saanud kandidaadid, hakati nimetama "Toomepuu efektiks".[6]

Isikumandaadi saanud kandidaadid

muuda
Nimi Kvoote Hääli
Jüri Toomepuu 3,897 16904
Matti Päts 2,449 9618
Juhan Aare 2,118 9341
Enn Tarto 2,108 9195
Valve Kirsipuu 1,806 9051
Mart Laar 1,641 7631
Kirill Teiter 1,507 6314
Trivimi Velliste 1,372 6137
Jaanus Raidal 1,231 5341
Tiit Käbin 1,222 6427
Rein Järlik 1,196 5220
Toomas Alatalu 1,088 4868
Priit Aimla 1,075 4221
Ülo Nugis 1,063 5330
Edgar Savisaar 1,061 4678
Tiit Made 1,061 4678
Paul-Eerik Rummo 1,034 5290

Valitsuse moodustamine

muuda

Isamaa oli Mõõdukaid ja ERSP-d oma tulevaste liitlastena esitlenud juba enne valimisi, mistõttu ei olnud üllatav, et valimiste järel hakkasid valitsuskoalitsiooni moodustama just need kolm poliitilist jõudu. Isamaal, Mõõdukatel ja ERSP-l oli Riigikogus kokku 51 kohta ja teoorias oleks sellest enamusvalitsuse moodustamiseks piisanud. Selline ühehääleline enamus oleks aga muutnud raskete reformide läbiviimise väga keeruliseks kui mitte võimatuks, mistõttu asuti liitlasi otsima ka teistest Riigikokku pääsenud nimekirjadest. Juba enne valimisi lubas ajaloolane ja Mart Laari sõber Rein Helme, et tuleb Eesti Kodanikust Isamaasse. Samuti lahkus Eesti kodaniku fraktsioonist Tiina Benno ja liitus ERSP-ga. Kuna kardeti, et 53 liikmest võib ikkagi väheks jääda, siis otsiti koostöövõimalusi ka Kooderakonnaga. Koonderakonna arvates ei oleks aga Isamaa suutnud Eestit sellises raskes olukorras juhtida ja esitas koalitsiooniga liitumise tingimuseks, et Tiit Vähi jääb peaministriks ning lisaks saab Koonderakond valitsuses välisministri, rahandusministri, majandusministri ja siseministri portfellid. Selliste nõudmiste arutamine ei tulnud Isamaa juhtide meelest kõne allagi. Kui Isamaa pakkus Vähile vastu transpordiministri kohta, siis nägi Vähi seda enda mõnitamisena ning Koonderakond keeldus koostööst.[12][14]

Isamaa, Mõõdukate ja ERSP koalitsioonikõnelused möödusid viperusteta ja koalitsioonileppe kirjutas Mart Laar valmis oma isiklikus sülearvutis. Koalitsioon lubas riigiaparaadi vähendamist kolmandiku võrra, haldusreformi, omandireformi ning õiguskaitse- ja kohtureformi läbiviimist. Maksureformiga lubati muuta tulumaks proportsionaalseks ja ettevõtte tulumaksumäär vähendada enam-vähem samale tasemele üksikisiku tulumaksuga. Riigieelarve tasakaalustamiseks soovis uus valitsus kehtestada maamaksu ja mootorkütuse aktsiisi. Riikluse tugevdamiseks oli esmatähtis Vene vägede kiire ja tingimusteta väljaviimine ning riigipiiri võtmine kindla kontrolli alla. Valitsuse välispoliitilisteks eesmärgiks oli alustada Eesti integreerumist Euroopaga.[12][14][15]

8. novembril 1992 määras president Lennart Meri Mart Laari peaministrikandidaadiks ja 19. oktoobril andis Riigikogu 54 poolthäälega Laarile volitused valitsuse moodustamiseks. 21. oktoobril nimetas Lennart Meri esimese taasiseseisvunud Eesti põhiseadusliku valitsuse ametisse. 32-aastasest Laarist sai sellega Euroopa noorim valitsusjuht.

Viited

muuda
  1. "Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seadus". Riigi Teataja. Vaadatud 16.06.2022.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Ester Vaitmaa, Riho Kangur (30. detsember 2014). "RIIGIKOGU VALIMISED 1992: Kes võitis, kes hävis? Kellel oli põhjust naeratada?". delfi.ee. Vaadatud 31.08.2022.
  3. "Riigikogu deklaratsioon põhiseadusliku riigivõimu taastamisest". Riigi Teataja. Vaadatud 31.08.2022.
  4. 4,0 4,1 4,2 Ester Vaitmaa, Riho Kangur (21. detsember 2014). "RIIGIKOGU VALIMISED 1992: Milline oli esimeste taasiseseisvumisjärgsetele riigikogu valimiste eelmäng?". delfi.ee. Vaadatud 01.09.2022.
  5. 5,0 5,1 5,2 Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 22–29. ISBN 9789949306855.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Alo Heinsalu, Arne Koitmäe, Leino Mandre, Mihkel Pilving, Priit Vinkel (2015). "Valimised Eestis 1992-2015. Statistikat ja selgitusi" (PDF). Vabariigi Valimiskomisjon. Tallinn. Vaadatud 01.09.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  7. "Eesti Vabariigi Riigikogu valimisseadus". Riigi Teataja. Vaadatud 01.09.2022.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Ester Vaitmaa, Riho Kangur (27. detsember 1992). "RIIGIKOGU VALIMISED 1992: valimiskampaania trikid: Pruuli pani Savisaare numbri lehekuulutusse koos teatega "müün talvekumme ja vormistan Soome viisasid"". delfi.ee. Vaadatud 02.09.2022.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 30–66. ISBN 9789949306855.
  10. 10,0 10,1 10,2 Mart Laar (2002). Eesti uus algus. Tallinn: Konrad Adenaueri Fond, Tänapäev. Lk 46–58. ISBN 9985620798.
  11. 11,0 11,1 Ivo Rull (15. november 2014). "Ainult Delfis: Ivo Rull: Kartulid, küttepuud ja kodanikupalk ehk Eesti populismi paremik 1992-2014". delfi.ee. Vaadatud 02.09.2022.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 Kalle Muuli (2012). Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tallinn: Tulimuld. Lk 67–98. ISBN 9789949306855.
  13. "Vabariigi valimiskomisjon". Vaadatud 07.09.2022.
  14. 14,0 14,1 Mart Laar (2002). Eesti uus algus. Tallinn: Konrad Adenaueri Fond, Tänapäev. Lk 58–67. ISBN 9985620798.
  15. "Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, "Isamaa" ja "Mõõdukate" koalitsioonilepe". Vaadatud 09.09.2022.

Välislingid

muuda