Ava peamenüü

Populism (ladina sõnast populus 'rahvas') on diskursus, ideoloogia või maailmavaade, mis kritiseerib ja mõistab hukka "eliiti" ning tõstab esile "rahvast".[1]

Sisukord

DefinitsioonRedigeeri

Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole. Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassari definitsiooni järgi on populism "õhukese keskmega (thin-centered) ideoloogia, mille kohaselt jaguneb ühiskond kaheks sisemiselt ühetaoliseks ja omavahel lepitamatus vastuolus olevaks leeriks – "rikkumata rahvaks" ja "korrumpeerunud eliidiks" – ja mis väidab, et poliitika peab olema rahva tahte väljendus".[2]

"Rahvas" on seejuures (paremal juhul) reaalsust lihtsustav ja tõlgendav konstruktsioon, mille ebamäärasus võimaldab seda kasutada erinevate valijagruppide poole pöördumiseks ja ühise identiteedi loomiseks. Populistid räägivad "rahvast" tavaliselt kolmes tähenduses: rahvas kui suverään, kõrgeima võimu kandja; rahvas kui lihtrahvas; rahvas kui rahvus. "Rahvast" eristatakse "eliidist" tavaliselt moraalsel alusel ning poliitilise tugevuse, sotsiaalmajandusliku staatuse ja rahvuse järgi. Populistid kujutavad poliitilist, majandus-, kultuuri- ja meediaeliiti kui ühtset homogeenset korrumpeerunud rühma, mis ignoreerib rahva tahet või töötab sellele vastu. Erandiks loetakse võimupositsioonil olevad populistid ise ja nende toetajad.[3]

 
Hugo Chavez, populistlik Venezuela president

Kuigi mõned autorid on seisukohal, et võimule saanud populistid ei saa oma olemuse tõttu ise kaua sel positsioonil püsida, siis on mitmeid näiteid (sh Hugo Chavez), kus populistid jätkavad edukalt eliidivastast retoorikat, defineerides ümber "eliidi" tähenduse ja väites, et tegelikku võimu ei hoia demokraatlikult valitud juhid, vaid mingid ebaseaduslikud varjatud jõud. Oma ebaõnnestumisi võidakse näiteks seletada nende vastu suunatud majanduseliidi õõnestustegevusega. "Rahvast" etnilises tähenduses kasutavad Euroopa ksenofoobsed populistid immigrante ja rahvusvähemusi küll eliidi osaks pea, kuid väidavad, et eliit eelistab seista nende, mitte põliselanike huvide eest. Kui "rahva" ja "eliidi" hulka loetavad inimesed kuuluvad erinevatesse etnilistesse gruppidesse, siis võib populism muutuda täielikult osaks rahvuslusest.[3]

Paljud populistid on kriitilised esindusdemokraatia suhtes, kus kodanikud on suhteliselt passiivses rollis, ja toetavad otsedemokraatlike mehhanismide, näiteks rahvahääletuse kasutamist, mis väljendavat rahva tahet paremini. Kuna populism kaitseb rahva suveräänsuse põhimõtet eesmärgiga anda võimu juurde rühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid, siis võib seda näha demokratiseeriva jõuna. Samas soodustab populismi monistlik ja absoluutset "rahva tahet" rõhutav olemus autoritaarseid suundumusi ja kõigi nende ründamist, keda peetakse ohuks rahva ühtsusele.[4]

Populismi kombineeritakse peaaegu alati teiste, väga eripalgeliste ideoloogiatega. Populistid võivad olla vasak- või parempoolsed, konservatiivsed või progressiivsed, religoossed või sekulaarsed. Populismi avaldumisvormi eripära – teatud ideoloogiaga seotus ning "rahva" ja "eliidi" defineerimine – tuleneb konkreetsetest kohalikest oludest. Näiteks praktiliselt kõik Euroopa Liidus tegutsevad populistid on euroskeptilised.[5]

Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse pärast, on väidetud, et sellega võib potentsiaalselt kirjeldada kõiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Sellele süüdistusele vastates leiavad Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassar, et populism eristub selgelt kahest mittepopulistlikust poliitilisest nähtusest: elitismist ja pluralismist. Elitism sarnaneb populismiga, kuid seal on "hea" – moraalselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt ülimuslikum – hoopis "eliit", samal ajal kui "rahvas" on ohtlik, valelik ja labane. Pluralism ei jaga populismi ja elitismi dualistlikku vaadet, ühiskonna jagamist homogeenseks "heaks" ja homogeenseks "pahaks" leeriks. Pluralismi järgi koosneb ühiskond paljudest osaliselt kattuvatest erinevate ideede ja huvidega gruppidest, kellest võimalikult paljudega tuleks poliitikas arvestada, hoides ära võimu koondumise üksikute rühmade kätte.[6]

AjaluguRedigeeri

Kuigi populismi esineb tänapäeval teatud määral peaaegu kõikjal maailmas, on see kõige olulisemat rolli mänginud Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Ladina-Ameerikas.[5] Euroopas avaldus populism esimest korda agraarse narodnikute liikumisena 19. sajandi lõpu Venemaal, mis omakorda inspireeris mitmeid 20. sajandi alguse agraarseid liikumisi Ida-Euroopas. Nende liikumiste jaoks oli talupoeg peamine moraali allikas ja maaelu ühiskonna alus, vastandades seda linnaeliidile, tsentraliseermistendentsidele ja kapitalismi materiaalsusele. Kommunistid ja fašistid kasutasid teatud ulatuses populismi, eriti kui nad tegutsesid veel liikumisena, kuid nende loodud riigikorrad olid siiski pigem elitistlikud ja tõstsid "rahva" asemel esile juhti, rassi, riiki vms. Teisele maailmasõjale järgnenud esimestel kümnenditel ei kasutatud Euroopa poliitikas populismi praktiliselt üldse.[7]

 
Viktor Orbán, parempopulistlik Ungari peaminister

Populism muutus Euroopas märkimisväärseks nähtuseks 1990. aastate lõpus, mil poliitikas ja ühiskonnas aset leidnud muutuste (nagu Euroopa integratsioon ja sisseränne) mõjul kerkisid esile populistlikud paremäärmuslikud parteid, mis kombineerisid populismi autoritaarsuse (range korra taotlemise) ja nativismiga (ideega, et riigis peaks elama vaid põliselanikud ja ülejäänud inimesed ohustavad ühtset rahvusriiki). Esimene selline partei oli Prantsusmaa Rahvusrinne. Ida- ja Kesk-Euroopa kommunistlike riigikordade kokkuvarisemise ajal ja järel sealses poliitikas levinud populismis anti "eliidi" roll kommunistlikule parteile ning "rahva" esindajaks pretendeerisid esimesteks vabadeks valimisteks loodud suured katusparteid (umbrella parties). Nende parteide lagunemise järel tekkis hulk väiksemaid parempoolseid, tsentristlikke ja vasakpoolseid populistlikke erakondi, kellest paljude eluiga jäi lühikeseks. Postkommunistlike ühiskondade populistide süüdistuse kohaselt oli uus demokraatlik eliit osa vanast kommunistlikust eliidist või nende varjatud kaasosaline ning kutsusid üles uuele revolutsioonile, mis nad lõplikult välja tõrjuks ja võimu rahvale annaks. Selliseid väiteid on kasutanud näiteks Poola partei Õigus ja Õiglus ning Ungari partei Fidesz.[8]

Kuigi Euroopas esinev populism on ennekõike parempoolne, andis 2000. aastate majanduskriis hoogu ka vasakpopulistidele nagu Syriza Kreekas ja Podemos Hispaanias. Ka need erakonnad kipuvad olema euroskeptilised, kuigi nende põhjused pole seotud riigi ja rahvuslusega nagu parempopulistidel, vaid sotsiaalteemade ja sotsialismiga.[9]

Suhe demokraatiagaRedigeeri

Populism mõjutab libreaalset demokraatlikku riigikorda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivse poole pealt võib see anda kaasarääkimise võimaluse ühiskonnarühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid. Populism võib mobiliseerida tõrjutud ühiskonnarühmi, aidata neil poliitilisse süsteemi integreeruda ja suurendada nende poolt eelistatud poliitikaotsuste realiseerumise võimlust. Samuti võib see suurendada võimudepoolset demokraatlikku vastutust.[10]

Negatiivse poole pealt võib enamuse võimu ja rahva suveräänsuse idee ilma piiranguteta rakendamine tähendada inimeste põhiõigusi kaitsvate mittevalitavate institutsioonide õõnestamist ning vähemuste õiguste eiramist. (Ida-)Euroopas ohustabki liberaalset demokraatiat ennekõike paremäärmuslike populistide soov luua etnokraatlikke režiime, kus riik kuuluks ühele etnilisele rühmale. Populistide kriitikarünnakute kõige sagedasemad sihtmärgid on kohtuvõim ja meedia. Võimule saanud populistid on tihti muutnud riiklikud meediakanalid oma hääletoruks ning kiusanud taga sõltumatuid meediakanaleid. Riiklikke institutsioone on mehitatud oma toetajatega ja muudetud neid oma parteid soosivamaks. Nende poliitiliste konkurentide, keda kujutatakse "kurjuse" esindajatena, ligipääsu valimisprotsessile ja meediale kiputakse piirama. Ollakse altid vandenõuteooriate levitamisele. Populism võib tekitada poliitikamaastikul uue lõhe, mis takistab stabiilsete koalitsioonide sõlmimist. Populism võib tõsta moraaliküsimuste tähtsust poliitikas, mis muudab kokkulepeteni jõudmise keeruliseks või võimatuks.[10]

Populism toetab autoritaarsete riigikordade demokratiseerumist (näiteks Solidaarsus Poolas) ja raskendab osaliselt demokraatlike režiimide autokraatsemaks muutumist (näiteks Alaksandr Łukašenka Valgevenes). Samas täieliku liberaalse demokraatiani jõudmist, kus oleks kindlustatud õigusriigi põhimõte ja eksisteeriksid põhi- ja vähemuste õigusi kaitsvad institutsioonid (Vladimír Mečiar Slovakkias) või selle püsimist (Viktor Orbán Ungaris) populism takistab.[11]

Populismi avaldumise vormeRedigeeri

Personalistlik populism on strateegia, kui karismaatiline juht lubab kõigile natuke midagi. Personalistlik populism ei loo uusi reegleid ja institutsioone, mis piiraksid võimu tsentraliseerumist.

Ideaalse populismi tüübidRedigeeri

Cas Mudde on eristanud kolme populismi tüüpi, mis teoorias ja praktikas üksteisega kattuda võivad.

  • Agraarne populism. Näitena võib tuua narodnikute liikumise Tsaari-Venemaal. Seda iseloomustas eliidivastane ideoloogia, mis käsitles moraalsuse allikana talupoega ning pidas ühiskonna aluseks põllumajanduslikku eluviisi. Agraarsed populistid väärtustasid väikseid perefarme, nende ühinemist kooperatiividesse, et tugevdada kogukonda ja edendada omavalitsust.
  • Majandusliku populismi algus oli 1920. aastatel Ladina-Ameerikas. Ladina-Ameerika traditsioonis kirjeldati populismi kui mitme klassi poliitilist liikumist, mida iseloomustavad karismaatilised liidrid, kiired reformipoliitikad ning revolutsiooni mittetunnustamine. Laiemas tähenduses hõlmab majanduslik populism muu hulgas selliseid riigi ülesandeid nagu kaitsetollide rakendamine, jõukuse ümberjaotamine, hoolekandeteenuste laiendamine ning sotsiaalsete partnerite palumine koostööle.
  • Poliitiline populism on poliitikastiil, mis rajab jäiga jaotuse "rikkumatud inimesed" ja "korrumpeerunud eliit". Kategooriad on pigem moraalsed. Poliitilistel populistidel on poliitikasse mitmekülgne suhe: ühelt poolt peavad nad seda räpaseks, amoraalsele eliidile iseloomulikuks, teiselt poolt vajavad nad poliitikat selleks, et anda võim tagasi tavainimestele.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Cas Mudde, Cristóbal Rovira Kaltwasser (2017). Populism: a very short introduction. Oxford University Press. Lk 5
  2. Cas Mudde 2017, lk 6
  3. 3,0 3,1 Cas Mudde 2017, lk 9–14
  4. Cas Mudde 2017, lk 17–18
  5. 5,0 5,1 Cas Mudde 2017, lk 21–22
  6. Cas Mudde 2017, lk 7–8
  7. Cas Mudde 2017, lk 32–34
  8. Cas Mudde 2017, lk 34–37
  9. Cas Mudde 2017, lk 37
  10. 10,0 10,1 Cas Mudde 2017, lk 80–84
  11. Cas Mudde 2017, lk 86–93

VälislingidRedigeeri