Alaksandr Łukašenka

Alaksandr Łukašenka
	Alaksandr Łukašenka (2022)
1. Valgevene president
Ametis
	Ametisse asumise aeg; 20. juuli 1994
Eelnev	Stanisłaŭ Šuškievič
Venemaa ja Valgevene Liidu riik Ülemnõukogu esimees
	Ametisse asumise aeg; 26. jaanuar 2020
Isikuandmed
Sündinud	30. august 1954 (68-aastane); Kopyś, Viciebski oblast, Valgevene NSV
Erakond	NLKP (1979–1992)
Autogramm
	Sõjaväeline karjäär
Auaste	alampolkovnik

Alaksandr Ryhoravič Łukašenka [aljaks'andr rõh'ooravitš lukaš'enka] (kasutatud ka nimekujusid Aljaksandr Lukašenka, Alaksandr Lukašenka ja Aleksandr Lukašenko; valgevene keeles Аляксандр Рыгоравіч Лукашэнка, vene keeles Александр Григорьевич Лукашенко; sündinud 30. augustil 1954 Kopyśis Viciebski oblastis) on Valgevene poliitik ja president aastast 1994. Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid ei pea tema presidentuuri aastast 2020 legitiimseks.^[1]^[2]

EluluguRedigeeri

Kasvas üles maakohas Aleksandria külas Šklovski rajoonis Mogiljovi oblastis. Isa polnud, ema töötas lüpsjana.^[3] Koolis oli probleemne õpilane olles miilitsa lastetoas arvel.^[4] Lõpetas keskkooli Aleksandrias ja 1975. aastal Mogiljovi Pedagoogilise Instituudi ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. 1985. aastal lõpetas kaugõppes Valgevene Põllumajanduse Akadeemia Horkis ökonomist-põllumajandustootmise korraldajana.

1975–1977 teenis NSV Liidu piirivalvevägedes poliitosakonna instruktorina Brestis. 1977–1978 Mogiljovi linna toidukaubastu komsomolikomitee sekretär. 1978–1980 üleliidulise ühingu Teadus Šklovski rajooni vastutav sekretär. 1979. aastal astus NLKP-sse. 1980–1982 oli Nõukogude armees tankiroodu ülema asetäitja poliitalal. 1982–1983 kolhoosi Udarnik esimehe asetäitja Šklovski rajoonis. 1983–1985 Šklovi linna ehitusmaterjalide kombinaadi direktori asetäitja. 1985–1987 Lenini nimelise kolhoosi parteikomitee sekretär Šklovski rajoonis. 1987–1990 sovhoosi Gorodets direktor Šklovski rajoonis.^[5]

Tal on kolm poega, noorim neist on Mikałaj.

ÜlemnõukogusRedigeeri

Sovhoosidirektor Łukašenka valiti 1990. aastal Valgevene Ülemnõukogusse. Ta juhtis Ülemnõukogu ajutist komisjoni vabariiklike ja kohalike võimude administratsiooni all olevate kaubandusstruktuuride tegevuse uurimiseks. 25. mail 1991 avaldas ta ajalehes Narodnaja Gazeta programmilise artikli "Diktatuur: Valgevene versioon?", kus ta süüdistas Valgevenet valitsevat nomenklatuuri autoritaarse võimu poole püüdlemisel ja poliitilise diktatuuri loomisel. Peale seda moodustas Ülemnõukogus fraktsiooni "Valgevene kommunistid demokraatia eest". Pärast augustiputši teatasid parlamendirühma "Valgevene kommunistid demokraatia eest" liikmed Valgevene kommunistlikust parteist lahkumisest ja nõudsid selle keelamist, samal ajal kui Lukašenka ise nõudis Ülemnõukogu esimehe Nikolai Dementei ja ministrite nõukogu esimehe Vjatšeslav Kebitši tagasiastumist.

1991. aasta novembris hääletas Lukašenka Valgevene enda relvajõudude ja rahasüsteemi loomise vastu. Hiljem hindas Lukašenka NSV Liidu lagunemist "20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks."^[6] Nõukogude Liidu ekspresidendi Mihhail Gorbatšovi sõnul oli Łukašenka ainuke Valgevene Ülemnõukogu saadik, kes hääletas Nõukogude Liidu laialisaatmiseks sõlmitud Belovežje lepete vastu.^[7]

1993. aastal sai ta Valgevene parlamendi korruptsioonivastase komisjoni esimeheks. Olles ülemnõukogus säilitas ta kuni presidendiks valimiseni endale ka sovhoosi Gorodets direktori koha.^[8]

PresidendinaRedigeeri

1994. aastal valiti Łukašenka üllatuslikult presidendiks. Pidas kampaaniat populistlike ja korruptsioonivastase võitluse loosungite all, lubades "kodu ja tööd" kõigile kodanikele, hinnakontrolli ja slaavi riikide liitu Venemaaga. Łukašenka valitsemine muutus aga üha autokraatlikumaks. 1995–1996 kasutas ta rahvahääletusi oma võimu kindlustamiseks parlamendi suhtes, et pikendada oma ametiaega 2001. aastani ja integreeruda tihedamalt Venemaaga.

Aprillis 1995 saatis Łukašenka väed puhastama parlamendihoonet, kus rahvuslikult meelestatud saadikud pidasid protestiks venemeelse poliitika vastu näljastreiki. Aasta hiljem saadeti parlament pärast rahvaküsitlust laiali ja ajakirjandusvabadust kärbiti.

Łukašenka majanduspoliitika järgib suures osas NSV Liidu majandusmudelit, mida iseloomustavad toodangu planeerimine, kaupade fikseeritud hinnad ja riiklik omand. Tehakse olulisi piiranguid ettevõtete erastamisele ning üritatakse vältida väliskapitalil põhinevaid investeeringuid riigi majandusse. Vabal turumajandusel põhinevas globaalses majandusruumis on taolise autarkilise süsteemi säilitamine keeruline ning on kaasa toonud Valgevene majandusliku arengu aeglustumise.

17. oktoobril 2004 korraldas president Łukašenka referendumi, mille tulemusel kaotati presidendi ametiaegade ülempiir. Muudatuse kiitis heaks 79,42% hääletamas käinud kodanikest. See muudatus võimaldas kaks korda ametis olnud Łukašenkal kandideerida presidendiks ka kolmandal korral.

19. märtsil 2006 toimusid Valgevenes presidendivalimised, kus Alaksandr Łukašenka vastaskandidaatideks olid Alaksandr Milinkievič, Siarhiej Hajdukievič ja Alaksandr Kazulin.

Ametlikud presidendivalimiste tulemused:

Alaksandr Łukašenka 82,6%
Alaksandr Milinkievič 6,0%
Siarhiej Hajdukievič 3,5%
Alaksandr Kazulin 2,3%

Opositsiooni väitel ja vene sotsioloogide andmetel oli Łukašenka toetus alla 50%.

8. aprillil 2006 vannutati Łukašenka uueks ametiajaks presidendiks.

2010. aasta detsembris peetud presidendivalimistel sai Łukašenka ametlikel andmetel 79,6% häältest. Valimistulemuste vastu protestinute meeleavaldus Minskis peksti laiali, umbes 700 inimest vahistati. Arreteeriti ka seitse Łukašenka vastaskandidaati, mõnda neist peksti rängalt.^[9]

2015. aastal valiti ta 83,47% toetusega taas Valgevene presidendiks.

9. augustil 2020 toimunud Valgevene presidendivalimistel sai ta ametlikult 80,1% häältest. Opositsioon peab tulemust võltsinguks. Lukašenka presidentuuri peavad mittelegitiimseks nii Euroopa Liit kui ka USA.^[10]