Otsedemokraatia

Otsedemokraatia on politoloogia mõiste, tähistades riigi valitsemisvormi, kus rahvas saab otsustada riiki puudutavaid küsimusi otse, vahepealsete esindajateta. Otsedemokraatia on demokraatia alaliik.

Šveitsi Glaruse kantoni maapäeva kogunemine

Otsedemokraatlik valitsussüsteem pärineb vanadelt kreeklastelt. Kreeka valitsused ei olnud esindusisikuid, kodanikud valitsesid ise; iga mees oli otsustusorgani eluaegne liige. Tegemist oligi peaaegu täielikuma demokraatiaga või rahva võimuga ajaloos, kui välja jätta see, et naisi ja orjasid ei peetud kodanikeks (neid oli umbes 50% elanikkonnast) ning neil puudus seega ka sõnaõigus otsustusküsimustes.

Ameerika Ühendriikide rajajad (Benjamin Franklin, Thomas Jefferson, John Adams, James Madison) kartsid otsedemokraatiat - nad kartsid, et otsedemokraatia puhul võib (napp) enamus hakata teistele oma tahet peale suruma, ning valijad ei pruugi olla situatsioonist piisavalt hästi informeeritud. Nagu ütles Thomas Jefferson:

"A democracy is nothing more than mob rule, where fifty-one percent of the people may take away the rights of the other forty-nine." (Demokraatia ei ole midagi muud kui enamuse tahte pealesurumine, kus 51% valijatest võib ülejäänud 49%-lt nende õigused ära võtta.)

Levinuim demokraatia vorm on esindusdemokraatia, kus valimistel volitab rahvas endale esindajad parlamenti, kus nad rahva eest otsuseid vastu võtavad. Levinuim otsedemokraatia rakendamise vorme on referendum ehk rahvahääletus.

Rahvahääletuse korral hääletab mõne riigielu küsimuse või seaduseelnõu üle vahetult riigi kodanikkond. See võib olla oma tüübilt obligatoorne (kohustuslik) või fakultatiivne (vabatahtlik). Esimesel juhul näeb riigi põhiseadus ette, et teatud liiki seadusi saab kehtestada või muuta ainult rahvahääletuse korras ja otsus on siduv kõigile riigiorganitele. Teisel puhul tuleb küsimus või eelnõu, samuti juba parlamendis vastuvõetud seadus panna rahva­hääletusele, kui keegi on õigustatud seda nõudma (näiteks mingi hulk parlamendi liikmeid). Fakultatiivse referendumi vorm on ka konsultatiivne rahvahääletus ehk plebistsiit või rahvahääletus ad hoc. Sellel hääletusel võib käsitleda iga küsimust, algatajaks võib olla nii valitsus kui ka parlament. Seda tüüpi referendumi tule­mus ei ole siduv, vaid konsultatiivse tähendusega. Vastav regulatsioon võib sisalduda põhiseaduses endas (nt Prantsusmaa), olla sätestatud eriseadusega (nt Kanada) või määratud rahvahääletuse algatamise otsuses endas (nt Suurbritannia).

Referendumite kõrval esinevad veel rahvaalgatus ja rahvaküsitlus.

Rahvaalgatus – selle all mõeldakse aga rahva seast tulnud ettepanekuid mõne riigielu küsimuse (enamasti seaduseelnõu) arutamiseks ja otsustamiseks. Tavaliselt on selleks vaja teatud arvu kodanike allkirjastatud ettepanekut, mis esitatakse riigiorganitele (tavaliselt parlamendile), kes peab kas ise küsimusega tegelema hakkama või panema tõstatatud küsimuse rahvahääletusele.

Rahvaküsitlus on seevastu meetod, mille abil saab riik küsida rahva käest siduva iseloomuta arvamust, et saada informatsiooni meeleolude ja seisukohtade kohta.

Nende vormide kõrval on võimalik ka saadiku või mõne seaduse tagasi kutsumine rahva poolt (inglise keeles recall)

Parim näide otsedemokraatlikust riigist on Šveits, kus viimase 120 aasta jooksul on 240 korral korraldatud rahvahääletusi seadusandlikes küsimustes.

Šveitsi otsedemokraatiaRedigeeri

 
Šveitsi Vana Konföderatsiooni areng

Šveitsi Konföderatsioon loodi 1291. aastal Rütli Meadow üleskutsel Lucerne’i järve kaldal Uri, Schwyzi ja Unterwaldeni alade vabade talupoegade esindajate poolt ning selle ühenduse eesmärgiks oli vabastada maa Habsburgide monarhia maksunõuetest. Selle ühendusega liitus 1332. aastal Lucerne linn, 1351. aastal Zürich, 1353. aastal Bern, neile järgnesid veel Glarus ja Zug. Konföderatsiooni väed lõid 1386. aastal Sempachi ja 1388. aastal Nafelsi aladel raskelt Püha Rooma Keisririigi valitsejate poolt saadetud vägesid ning nad suutsid säilitada sõltumatuse ka hiljem kuni Napoleoni vägede saabumiseni 1798. aastal.

Šveitsi iseseisvus taastati 1815. aastal Viini Kongressi otsusega, millega ametlikult tunnustati kuningavõimuta Šveitsi Vabariigi olemasolu. Sellele järgnesid rahutud ajad, mis kestsid 1848. aastani, mil võimule tulid liberaalid. Otsedemokraatia õiguslikud alused pandi paika 1874. aasta rahvahääletusega ning rahvalgatuse (saksa k: Volksinitiative, pr.k: Initiative populaire) põhimõte 1891. aastal.[1]  

Šveitsi otsedemokraatia toimib alt üles põhimõttel, s.t et rahvahääletust ei saa algatada valitsus ega parlament, vaid üksnes rahvas ise, s.t kodanike ühendused, huvigrupid ja parteid. Kui rahvaalgatuse ettepanek on sõnastatud ja vastav eelnõu esitatud, siis vaatab selle üle Föderaalvalitsuse Kantselei, kas see vastab kehtivale õiguskorrale ning ei ole eksitav, reklaamiv või segadust tekitav. Algatus võib puudutada ükskõik millist Föderaalseadust (s.h maksu- ja eelarvepoliitikat ning rahvusvahelisi lepinguid), kuid see ei tohi olla vastuolus põhiliste inimõigustega. Algatusele peavad alla kirjutama kõik algatuskomisjoni liikmed (7-27 inimest) ning see sisaldab viiteid kriminaalõiguse sätetele ja tingimusteta taganemisklauslile. Ettepanek avaldatakse Föderaalses Teatajas.

 
Šveitsi Parlamendi hoone esine väljak

Järgneva 18. kuu jooksul peab algatusgrupp oma algatusele koguma 100 000 kehtivat allkirja. Allkirja võib anda tänavale püstitatud telgis, posti teel või üle veebiplatformi. Kui nõutud arv allkirju on koos, siis need kontrollitakse üle ja antakse üle Föderaalnõukogu Kantseleile, mis traditsiooniliselt toimub Bernis parlamendipalee esisel väljakul. Föderaalnõukogu on kahekojaline: Rahvusnõukogu ja Osariikide koda ning nad peavad esitatud eelnõu arutama ja anda oma otsuse kahe ja poole aasta jooksul, kuid seda protsessi on võimalik pikendada veel aasta võrra. Menetluse käigus ei tohi Parlament algatuse teksti muuta. Oma otsusega võib Parlament algatuse:

  • tunnistada põhjenduse esitamisel kehtetuks (senises ajaloos on seda juhtunud neljal korral);
  • anda soovituse rahvahääletuse korraldamiseks täieliku nõusolekuga või koos vastanduva küsimusega;
  • tagasi lükata ilma vastuettepanekut esitamata või vastuettepanekut esitades.

Kui Parlament on langetanud oma otsuse, siis peab ta esitama algatuse rahvahääletusele, mis peab toimuma 10 kuu jooksul. Ettepanek muutub seaduseks, kui selle poolt hääletab valijate enamus, põhiseaduse muutmiseks on nõutav valijate ja kantonite kahekordne enamus.

Föderaaltasandil on ajavahemikul 1893-2020 on algatatud 482 allkirjade kogumist, millest rahvahääletusele on jõudnud 219, nendest olid edukad vaid 22 algatust. Esimene rahvaalgatus, mis jõudis eduka lõpuni keelas loomade tapmise ilma eelneva tuimestuseta. Edukad olid ka algatused, mis käsitlesid absint’i tarbimist, hasartmänge, tuumaenergiat, keskkonnakaitset, liikmelisust rahvusvahelistes organisatsioonides, juhtide palga suurust, sisserännet, pedofiiliat ja minarettide ehitamist. Tagasi lükatute hulgas on tähelepanuväärsemad ettepanekud saata laiali kaitsevägi ja kehtestada kodanikupalk.  

Lisaks föderaaltasandile võib rahvaalgatuse korras algatada ka kantoni ja kohaliku omavalitsuse tasandi õiguskorda muutvaid rahvahääletusi. [2]

Otsedemokraatia EestisRedigeeri

Politoloog Alar Kilbi hinnangul on Eesti demokraatias otsedemokraatlikke osalusvõimalusi vähe. Mõnede otsedemokraatlike elementide esindus- ja osalusdemokraatial põhinevasse poliitilisse süsteemi lisamine võiks tema arvates olla kodanike jaoks oluline eneseväljenduse vahend valimistevahelisel perioodil, mis aitaks ühtlasi valitud esindajaid kontrollida. Samas ei pruugi kõik erakonnad otsedemokraatlikke mehhanisme toetada, kuna peljatakse, et populistid hakkavad neid süsteemselt kasutama rahva mobiliseerimiseks, samuti võivad kodanikud ise selle vastu olla ja leida, et poliitika tegemine peaks jääma pädevamatele professionaalidele.[3]

Eesti põhiseaduses on sätestatud rahvahääletus, kuid rahvaalgatuse seadustamine on Riigikogus korduvalt tagasi lükatud.[4]

Eestimaa Roheliste 2007. aasta Riigikogu valimiste programmis oli ühe nende kolme põhiteema hulgas otsedemokraatia, mis tähendas lubadust seadustada rahvaalgatuslikud seaduslikku jõudu omavad referendumid riigi ja omavalitsuste tasemel.[5]

Rahvaalgatus oli üks Rahvakogu ettepanekuid.[6]

2015. aasta Riigikogu valimisteks esitatud parteide valimisprogrammides oli mitmeid otsedemokraatia tugevnemist toetavaid lubadusi: taheti anda rahvale õigus algatada (uusi ja tühistada juba vastuvõetud) seaduseelnõusid (Keskerakond, EKRE, Rohelised); kehtestada presidendi otsevalimine (Keskerakond, RÜE, EKRE, EIP); luua valitud saadiku tagasikutsumise mehhanism (EKRE, EIP); viia põhiseadusesse sisse parandus, mille kohaselt rahvahääletus on nõutav „kõigi võimuloovutuste osas rahvusvahelistele organisatsioonidele” (EKRE). Suuremaid muutusi toetasid ennekõike parlamendivälised ja opositsioonilised erakonnad. Valitsusparteid Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja IRL ulatuslikumaid muutusi selles vallas ei soovinud.[3]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Vincent Golay and Mix et Remix, Swiss political institutions, Éditions loisirs et pédagogie, 2008. ISBN 978-2-606-01295-3.
  2. Alexandre Füzessery, Nico Häusler: . In: Martin Graf, Cornelia Theler, Moritz von Wyss (Hrsg.). Basel 2014, ISBN 978-3-7190-2975-3, S. 677–733.[1]
  3. 3,0 3,1 Alar Kilp (2016). Demokraatia erakondade valimisprogrammides 2015. aasta Riigikogu valimistel. Kogumikus: Rein Toomla, Mihkel Solvak, Alar Kilp (Toim.). Riigikogu valimised 2015 (42−63). Tartu: Johan Skytte poliitikauuringute instituut. (Politica; 17)
  4. Ero Liivik. Otsedemokraatia diskursused Riigikogus: rahvaalgatuse seadustamise menetlus aastatel 2003–2008. Riigikogu Toimetised nr 26, 2012, http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16235&op=archive2
  5. GRÜÜNE. Eestimaa Roheliste häälekandja, nr 3 2007.
  6. Rahvakogu: Rahvaalgatus Islandi süsteemi järgi - ideede esitamine, hääletamine, teostamine, veebiviide, 21.02.2013.

LisalugemistRedigeeri