Grupidemokraatia

Grupi- või huvigrupi demokraatia (ingl. Interest group democracy) on kõige vanem demokraatia vorm,[viide?] sest grupipõhist demokraatlikku otsustusprotsessi rakendasid juba iidsetest aegadest peale paljud hõimud ja sõdalaste üksused,[viide?] keskaja vabalinnades rakendasid seda meetodit käsitööliste organisatsioonid (tsunftid, gildid) oma mõjuvõimu suurendamiseks volikogus.

Grupidemokraatia põhineb huvigruppidel, mis organiseeruvad valitsusvälisteks organisatsioonideks (NGO). Nende mõju muutub märgatavaks kui nad võtavad kasutusele digiühiskonna töövahendid nagu foorumid ja internetihääletused. Seda uuestisündi võiks märkida lühendiga NGO 2.0.

Grupidemokraatias rakendatakse reegllina volitusdemokraatia (delegative democracy) põhimõtet.

Tänapäeval ilmneb grupidemokraatia vabalt organiseerunud huvigruppides (valitsusvälised organisatsioonid, lühend: VVO, ing. Non-Governmental Organisation, – NGO), mis põhinevad maailmavaatel (ideoloogial) või lähtuvad majandushuvist. Viimasel puhul on ühendavaks teguriks reeglina ühine elukutse (arstid, õpetajad, riigiametnikud jms) või siis tegevusala (ettevõtlus, põllumajandus jms).  

Grupidemokraatia tulevikuvõimalusedRedigeeri

Internetipõhine suhtluskeskkond, arutelud foorumites ning isikutuvastust võimaldavad elektroonilised hääletussüsteemid pakuvad uusi ja ennenägematuid võimalusi grupipõhise volitusdemokraatia rakendamiseks ühiskonda ja avalikku ruumi kujundavate otsuste langetamiseks.

Internetifoorumi põhise arutelu ja hääletamise viib täiesti uuele tasandile tehisintellekti (edaspidi TI) kaasamine arutelu ja hääletamise protsessi. TI rakendav programm suudab läbi lugeda nii miljoni kui ka miljardi arutelus osaleva inimese arvamused, need süstematiseerida, tuua välja neid ühendavad põhiseisukohad, hinnata arvamuste jagunemist ja esitada protsessis osalejatele hääletuse lõpptulemuse. Kui tulemus ei rahulda osalejaid, siis saab arutelu jätkata ja positsioone täpsustada seni, kuni protsessis osalejad tunnistavad, et nad on jõudnud ühisele arusaamale.[1]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Timo Honkela. Rahumasin, tehisintellekti uurija testament. Koolibri. 2019. lk 60–63