Elitarism

(Ümber suunatud leheküljelt Elitism)

Elitarism (inglise elitism) on ideoloogia ja õpetus, mille kohaselt iga ühiskondlik ja sotsiaalne grupp jaguneb eliidiks ja mitteeliidiks (massiks)[1]. Ühtlasi arvatakse ka, et riiki peaks sellisel juhul valitsema eliit[2]. Sellist ühiskonnakorraldust nimetatakse klassi- või kastiühiskonnaks.

Eliidi võim tuleneb eraomanduses olevast kapitalist (maa, loodusvarade leiukohad, raha), mis antakse ebaõiglase tasu eest rendile (maarent) või laenatakse intressikohustusega soovijale (laenuorjus). Nimetatud vara koos sellest laekuvate tuludega pärandatakse ühelt põlvkonnalt teisele ja hallatakse perekonna ühisvarana. Modernses riigis koondatakse see vara sihtasutusse, mis hoiab vara ja kasutab reeglina osa tuludest ka heategevuslikul eesmärgil (Trust, Fund, Foundation, Warf jms).

Elitaristid leiavad, et inimestevaheline ebavõrdsus on loomulik ja vältimatu, kuna osa inimesi ei tule ise oma elu juhtimise ja nende valdusse antud varadega haldamisega toime[3]. Seetõttu peavadki need, kes saavad asjadest aru, ennast kehtestama selle elanikkonna osa üle, kes endaga toime ei tule.

Elitaristlik valitsuskultuurRedigeeri

Elitaristlik valitsuskultuur (inglise keeles: elitism) tähendab ühiskonda, mis keskendub kapitali ja sellest tuleneva võimu koondamisele enda kätte. Kapitali saab intensiivselt kontsentreerida vaid ebaõigluse ja vägivallaga, mistõttu vajab eliit oma eesmärgi saavutamiseks organisatsiooni ehk riigi abi.

Elitarism sündis sõdalaste (vaba mees) hõimudest, kes teisi kogukondi terroriseerides ja tappes alistasid ning maksustasid nad, muutudes seeläbi valitsevaks seisuseks ehk eliidiks. Elitaarne valitsuskultuur realiseerub, kui eliidil õnnestub saavutada kontroll kogukonna ühisomandi üle ning selle liikmed loovutavad iseseisva mõtlemise võime oma valitsejatele (vaba kogukond muutub sõna otseses mõttes lambakarjaks ja eliit võtab enesele karjase positsiooni). Elitarism põhineb eesõigusel omada ja valitseda inimeste toimetulekuks vajalikke ressursse (maa, loodusvarad, raha, teadmised jms).

Elitaristlik klassiühiskond kinnistub, kui inimesed ei vaidlusta enam valitsevat ebavõrdsust ning nõustuvad eliidi eesõiguse ja eestkosteõigusega. Sõltuvalt ühiskonna arengu- ehk haridustasemest langeb lihtrahvas orja, pärisorja või laenuorja staatusse. Rikkus kontsentreeritakse kõrge töökohustuse, maarendi või laenuintressiga, millele lisanduvad maksukohustused.

Elitaristlikus ühiskonnas peatub innovatsioon ja materiaalne areng, langeb haldusvõimekus ning kasvab võimuvõitlusest sündiv vägivald, mis vältimatult kasvab üle sõdadeks. Elitarism elab minevikus, milles kroonikatel on keskne tähendus, sest eliidi eesõigus põhineb minevikupretsedentidel ja vereõigusel. Elitarism kindlustab oma võimu rituaalide, protseduuride ja seadustega, mis on pühad ja ei tohi kunagi muutuda. Isiku vastutus sõltub tema positsioonist: lihtrahvas on alati süüdi ja eliit ei eksi kunagi. See arusaam tuleneb nn laiendatud teadvuse kontseptsioonist, mis tuleneb verest (loe: geneetilisest pärilikkusest) ning mis tähendab võimet ette näha tulevikusündmusi (siit ka ütlus: annab jumal ameti, annab ka mõistuse). Ettenägemisvõime olemasolu ja tugevust saab kontrollida strateegiliste mängude, sõdade ja hasartmängude läbi, mistõttu kasiinod ja narkootikumid on elitaristliku ühiskonna loomulikuks koostisosaks.

Elitaristliku ühiskonna esindajad kiidavad õnnestumise korral andekaid juhte ja suurepärast riigikorraldust ning süüdistavad ebaõnnestumise korral teisitimõtlejaid, kes keelduvad järgimast rituaale.

Elitarismi mõisteRedigeeri

Mõiste sisuRedigeeri

Elitarismi mõiste viitab kihistunud ja hierarhilise alluvuse kaudu organiseeritud klassiühiskonnale, mis sündis ilmselt IV või III aastatuhandel eKr indogermaani keeli kõnelevates hõimudes, millalgi peale balti hõimude eraldumist. Kõigile neile vertikaalselt spetsialiseerunud hõimudele, mis pärinevad Venemaa stepialadelt alguse saanud hõimust, on iseloomulik nn kolmikjaotus: palvetajad, sõdalased ja töölised.

  • Ladina oratores, bellatoeres, laboratores;
  • Indo-iraani brahmin/athravan, kshatriyas/rathaestar, vaishyas;
  • Kreeka (Atika) eupatridae, geomori, demiurgi;
  • Kreeka (Sparta) homoioi, perioeci, helots;
  • Rooma flamines, milites, quirites;
  • Keldi druides, equites, plebes;
  • Skandinaavia earl, churl, thrall;
  • Anglosaksi gebedmen (prayer-men), fyrdmen (army-men), weorcmen (workmen);
  • Slaavi volkhvs, voin, krestjanin/smerd.

Tähelepanuväärne on nende gruppide proportsioon kõigi nende rahvaste juures: eliit moodustab vaid 2–3% elanikkonnast, sõdalaste klass jääb reeglina 10% ümber, kõik ülejäänud on töölised, kes toidavad, varustavad ja kindlustavad järelkasvu kahe esimese grupi võimu kindlustamiseks.

Kahedimensioonilises ühiskonnakorralduse mudelis kujuneb elitarism kui sotsiaalne kord kahe jõu mõjul, mis ilmneb:

  • ebavõrdsust süvendava majandusmudelina, milles tulu ja vara koondub väikese grupi inimeste valdusse või ühiskonnakorralduse vormi, mis võtab üksikisikutelt ja rahvastelt nende vara ja alistab nad;
  • vabadust piiravad organisatsioonina, mis kaitseb vähemuses oleva, kuid enamikku valitseva eliidi eesõigusi ja loob süsteeme, mis panustavad rahvahulkade alistamisele ja nende eesmärgipärasele tegevusele suunamisele.

Konkreetse elitarismi vormi ja selle valitsuskultuuri tegevusvälja määrab see, milline vabaduse piiramise meetod ja võrdsuse vähendamise kontseptsioon domineerib.

Ebavõrdsuse võimendamineRedigeeri

 
Majandusliku alistamise meetodid ja neid teostav eliit

Elitarismi sektori (eba)võrdsuse telje osi eristab üksteisest valitseva eliidi olemus ja rahva vaesuse aste.

  • Majandusliku sõltuvuse tekitamine ja hoidmine on kõige pehmem elitarismi vorm, mille korral valitseb pidevalt muutuv, omavahel konkureeriv ja arenev võimekate inimeste klass meritokraatia (tarkade valitsus). Selle elitarismimudeli puhul on inimesed olemuslikult vabad, kuid majanduslikult oma tööandjatest sõltuvad. Sõltuvus tekitatakse väikeste töötasude ja suurte elamiskulude või tarbimishindade kombinatsiooniga.
  • Võlakohustusel põhinevas ühiskonnas, kus kogu kapital ehk toimetulekuallikad on koondunud päriliku eliidi ehk aristokraatia valdusse, on inimese elu oluliselt raskem. Selles majandusmudelis seotakse inimesed maarendi või rahalise võlaintressi tasumise kohustusega nii, et nad jäävadki püsivalt võlgnikeks ega suuda sellest kunagi vabaneda. Kuigi olemuslikult on nad vabad inimesed, seob võlasuhe nad varalise suhte kaudu kapitali omanikuga ja muudab nad sisuliselt nende kasutusse antud kapitali päraldiseks. Võlasuhtesse astudes kaotab inimene iseotsustamise õiguse ja on sunnitud teenima kapitali omanikku senikaua, kuni ta pole täitnud võlast tulenevaid kohustusi.
  • Varatu, s.t eraomandita inimese elu on oligarhide poolt valitsetavas ühiskonnas haletsusväärne. Kuna sellised inimesed sõltuvad täielikult oma peremeeste, tööandjate või heategijate armust, siis pole neil mingit sõnaõigust ei isiklikes asjades ega neile peale pandud töökohustustes, samuti on nad kaotanud igasuguse õiguse avaldada arvamust ja osaleda ühiskondlike otsuste langetamise protsessis.[4]

Enesekehtestamise meetodRedigeeri

 
Vabaduse piiramise meetodid, mida rakendab eliit elanikkonna alistamiseks

Vabaduse piiramise telje osasid eristab meetod, mille abil üksikisikute vabadusi piiratakse.

  • Majandusliku alistamise puhul piirdub süsteem kapitalist tulenevate suhetega, kusjuures neid eristab ekspluateerimise meetod ja selle ulatus.
  • Vaimseks alistamiseks rakendatakse usuorganisatsioone ja maailmavaatelisi õpetusi, mis sisendavad inimteadvusesse hirmu jumala kõikenägeva silma ja põrgulike kannatuste ees, mis saavad osaks sõnakuulmatutele. Inimese ja tema looja vaheline suhtlemine monopoliseeritakse ja kuulutatakse organisatsiooni esindajate (vaimulike) ainuõiguseks. Koos sellega omandatakse õigusemõistmise monopol ja inimeste mõttemaailma valitsemise õigus, milles on oluline roll pihitoolil.
  • Füüsiline vägivald ja surmahirm on viimased vahendid, mida rakendatakse inimeste vabaduseiha mahasurumiseks ja nende alistamiseks. Kui ka sellest ei piisa, siis jääb alistajatele maine vara, mis varem kuulus tapetud inimestele ja hävitatud hõimudele ja rahvastele.[4]

Elitarismi ideoloogiadRedigeeri

 
Elitaristliku ühiskonnakorralduse vormid paigutatuna võrdsuse ja vabaduse teljele

Elitarismi alusideoloogiateks on kapitali eraomandust õigustav kapitalism ja elanikkonna alistamist propageeriv paternalism. Elitaristliku ühiskonnakorralduse elemente ja neid esindavaid ideoloogiaid võib kirjeldada vastavalt sellele, millist poliitikat nad võrdsuse ja vabaduse teljel esindavad.

Kui aluseks võtta elanikkonna alistamiseks rakendatavad poliitikad, siis esindavad seda sotsiaalset korda järgmised ideoloogiad:

Majandusliku alistamise tehnoloogiat rakendav eliit: meritokraatia, plutokraatia ja oligarhia.

Vaimse alistamise tehnoloogiat ja selle rakendamise vorm: kristlik demokraatia, teokraatia ja monastitsism.

Füüsilisel alistamisel põhinevad valitsusvormid: türannia, autokraatia ja despootia.

Elitarismi teoreetikudRedigeeri

Kuna elitarism ja klassiühiskond pole loomulikud elukorralduse viisid, siis on valitsejate teenistusse asunud haritlased püüdnud ikka ja jälle luua teooriaid, mis õigustaks ühtede inimeste võimu teiste üle. Elitarism vastustab inimeste vabaduse ja võrdõiguslikkuse põhimõtet ning leiab, et demokraatia, rahva enesemääramise ja omavalitsuse õigus on utoopia, mida rumalate inimeste massiühiskonnas ei ole võimalik ellu viia. Ka demokraatia ja kapitalism pole elitaristide arvates ühildatavad, kuna kapitali juhtimise võime ja oskus rahvahulkadega manipuleerida on antud vähestele. Elitarism põhineb arusaamal, et võim lähtub inimeste suutlikkusest juhtida ja valitseda majanduslikke ja poliitilisi institutsioone.

Itaalia insener, sotsioloog, majandusteadlane ja filosoof Vilfredo Pareto (1848–1923) arvas, et eliidi tunnuseks on vaimne üleolek ning et sellised inimesed on parimad igas eluvaldkonnas. Itaalia ajakirjanik, politoloog ja ametnik Gaetano Mosca (1858–1941) kirjeldas eliiti hästi organiseerunud vähemikuna ja lihtrahvast organiseerumata massina. Saksa sotsioloog Robert Michels (1876–1936) sõnastas oligarhia raudse seaduse, mis väidab, et edukas on vaid spetsialiseerunud ja vertikaalsel tööjaotusel põhinev organisatsioon, mida juhivad mõningad eriti võimekad üksikisikud. Saksa-Briti sotsioloog, politoloog ja filosoof Ralf Gustav Dahrendorf ehk lord Dahrendorf (1929–2009) leidis oma raamatus „Reflections on the Revolution in Europe“ („Mõtteid Euroopa revolutsioonidest“), et parteid on muutunud „teenuse pakkujateks“, kes valimiskampaania ajal müüvad oma nägemusi, kuidas edendada riigi majandust, ning häältega ostetud valitsusvõimu saamisel viivad neid ellu. Sellest järeldusest tulenevalt tegi ta ettepaneku registreerida parteid tavaliste äriettevõtetena, mis müüvad avaliku poliitika teostamise teenust.

Ameerika Ühendriikides on aktiivselt uuritud eliidi mõju poliitikale. Politoloog Elmer Eric Schattschneider (1892–1971) kritiseeris teravalt pluralistlikke teooriaid ning väitis, et tegelikult kujundavad demokraatlikus ühiskonnas poliitikat kõige haritumad ja suurema sissetulekuga isikud ning et massid on sellest protsessist kõrvale jäänud. Sotsioloog Charles Wright Mills (1916–1962) väitis oma raamatus „The Power Elite“ („Võimueliit“), et tegelik võim on riigis läinud tänu protsesside ratsionaliseerimise ja efektiivistamise püüdele kitsaste ning omakasupüüdlike poliitikute, kapitalistide ja ametnike gruppide kätte. Sotsioloog ja ametnik Floyd Hunter (1912–1992) uuris kohaliku tasandi võimusuhteid ning kirjeldas oma teoses „Regional City“ („Piirkondlik linn“) kohalike ärimeeste, poliitikute ja ametnike vahelisi hierarhilisi võimusuhteid. Sotsioloog ja psühholoog George William Domhoff (s 1936) jätkas Hunteri tööd ning analüüsis oma teoses „Who Rules America?“ („Kes valitseb Ameerikat?“) kohalikku ja üleriigilist otsustusprotsessi ning jõudis järeldusele, et rahvusvahelisi kontserne ja pankasid valitsev väike eliit määrab tegelikult Ameerika Ühendriikide poliitika sisu. Filosoof ja politoloog James Burnham (1905–1987) väitis oma raamatus „The Managerial Revolution“ („Juhtimisrevolutsioon“), et kõige enam mõjutavad poliitika sisu suurettevõtete juhid, kuna kapitalistid ja poliitikud ei osale tegelikes majandusprotsessides. Politoloog Thomas R. Dye (s 1935) nentis nii raamatus „Top Down Policymaking“ („Ülalt alla kulgev poliitiline otsustamine“) kui ka hilisemates töödes, et avalik poliitika ei lähtu mitte „rahva tahtest“, vaid valitseva eliidi konsensusest, ning seda kujundavad Washingtonis lobistavad mittetulunduslikud fondid, think tank’id, erihuvidega grupid ja advokaadibürood. Politoloog Robert David Putnam (s 1941) järeldas oma uuringutest tulenevalt, et poliitiliste otsuste langetamise protsessis on kõige mõjuvõimsama positsiooni omandanud haldusjuhtimise spetsialistid, kellel on tugevad erialased teadmised nii juhtimise kui ka psühholoogia alal. Politoloog George A. Gonzalez (s 1966) kirjeldab oma raamatus „Corporate Power and the Environment“ („Korporatsioonide võim ja keskkond“) keskkonna- ja energiapoliitika kujunemist ning eliidi rolli selles. Majandusteadlane Martin Giles ja politoloog Benjamin I. Page (s 1939) analüüsisid 1779. aastal poliitilise otsuse langetamise protsessi ning tulid järeldusele, et peaaegu kõik uurimise all olnud otsused olid langetatud ärieliidi huvidest lähtudes ning rahva avalik huvi ei suutnud nende vastuvõtmist väärata.[4]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Väike entsüklopeedia veebis [1] (vaadatud 01.12.2012)
  2. Meos, I., 2002. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn, kirjastus Koolibri. Lk 57
  3. TEA entsüklopeedia (e-väljaanne: http://www.ents.ee:81/Default.aspx?aid=11513 (vaadatud 02.12.2012))
  4. 4,0 4,1 4,2 Tammert, Paul (2018). Millist riiki. Tallinn: Aimwell. Lk 64-73. ISBN 978-9949-7312-0-6 (epub).