Sotsiaalne kord

Sotsiaalne kord on inimlike käitumismudelite, inimeste vaheliste suhete ja elukorralduse kompleks, millest kujunevad domineerivad sotsiaalsed tavad, mis kaitsevad, peavad ülal ja jõustavad valitud elukorraldust, mis ajas märkimisväärselt ei muutu. See hõlmab nii õigust omandile, vahetust ja võimusuhteid kui ka kultuuri vorme, info edastamise viise ning väärtushinnanguid kehtestavaid ideoloogilisi süsteeme. Teaduslikus mõttes on sotsiaalne kord abstraktsioon suurest hulgast erinevatest nähtustest.

Mõiste ajaluguRedigeeri

Küsimus sotsiaalsest korrast, kuidas see tekib ja mida see tähendab, on sotsioloogia keskne küsimus. Sotsiaalse korra mõiste on tähelepanu keskpunktis siis, kui poliitika- või sotsiaalteadustes kirjeldatakse ajaloolisi nähtusi. Väga palju on seda mõistet kasutanud religioosse maailmavaate kandjad[1] ja kuritegevuse põhjuseid analüüsivate kirjatööde autorid[2].

Kui religioosse maailmavaate kandjad mõtlesid seda mõistet kasutades "jumalikku korda", siis ilmaliku "sotsiaalse korra" mõiste tõi kasutusse Thomas Hobbes, kes kirjeldas ühiskonnakorraldust inimeste vahelise sotsiaalse lepingu kaudu[3].

Karl Marx oli arvamusel, et sotsiaalse korra aluseks on tootmissuhted või majandussüsteem. Émile Durkheim oli arvamusel, et see on sootsiumi poolt omaks võetud sotsiaalsete normide kogum. Wayne Parsonsi arvates oli see taas sotsiaalsete institutsioonide kogum, mis teatud kultuurilisest raamistikust lähtudes määras tegevuste kogumi. Jürgen Habermasi arvates olid sotsiaalse korra aluseks kõik nimetatud tegevused, mis realiseeruvad vastastikustes suhetes.

Ameerika politoloog Aaron Wildavsky (1930–1993), kes pani aluse fiskaalpoliitikale kui teadusharule, jõudis oma töödes järeldusele, et lineaarsel vasak-parempoolsusel põhinev poliitikakäsitlus on kaotanud oma mõtte. Kuid mis veelgi olulisem – see ei kõlba pea 4000 aasta jooksul toimunud fiskaalpoliitilise arengu selgitamiseks. Kõige sobivamaks aluseks pidas ta sotsiaalset korda, mille põhiselt ta selgitas erinevaid maksu- ja eelarvepoliitilisi lahendusi, seostades (nn vertikaalse ehk hierarhilise) kollektivismi aegridadel põhineva eelarvestuse meetodiga, egalitaarse sotsiaalse korra nullpõhise eelarvestusega ning individualistliku sotsiaalse korra tulemuspõhise eelarvestuse meetodiga.[4]

Ilmselt tänu Wildavskyle ongi sotsiaalse korra teooria kandjaks tänapäeval kujunenud Stanfordi ülikool, kus on Michael Hechteri ja Christine Home'i poolt välja antud spetsiaalne ülikooliõpik "Theories of Social order"[5]. Lisaks on Michael Hechter koostöös Sun-Kai Chaiga analüüsinud sotsiaalse korra fenomeni laiemalt ning demonstreerinud selle mõju poliitika käsitlusele[6].

Üksikisik ja gruppRedigeeri

Taani filosoofiaprofessor Finn Collin väitis: "Grupi sotsiaalne reaalsus sünnib selle liikmete mõtlemisest, see realiseerub suhtluses ning selle olemuse määrab see, kuidas me seda üksteisele selgitame."[7]

Hechter ja Chai on oma töös kirjeldanud gruppi kui ratsionaalselt mõtlevate üksikisikute kogumit, mis loob institutsiooni ja kontrollib selle tegevust. Kui inimesed tegutsevad ratsionaalselt (s.t nad taotlevad maksimaalset võimalikku kasu), siis on nad valmis moodustama gruppi vaid siis kui selle liikmeks olek pakub suuremat oodatavat puhaskasu kui ükskõik milline muu oleku vorm. Seega esialgse tõuke grupi moodustamiseks või selle liikmeks astumiseks annab inimese ootus saada osa rühma tegevuse tulemina tekkivast heaolust. Kõrvalejäämine ühiskondlikust institutsioonist ja selle raames sõlmitud vastastikustest kokkulepetest tähendaks, et üksikisik võitleb olemasoleva ümberjagamise pärast, kuid tulem jääb väiksemaks kuna ta ei loo selle käigus midagi.[6]

Hechter ja Horn kirjeldavad oma teoses "Theories of Social order" kahte konkureerivat teooriat, mis püüavad selgitada sotsiaalse korra tekkimise ja püsimise põhjuseid:

  • Esimene neist on seisukohal, et "sotsiaalne kord tekib suure hulga üksteisest sõltumatute otsuste tulemina, millega üksikisikud loobuvad isiklike õiguste ja vabaduste rakendamisest ning alistuvad riigi sunnimeetmetele, saades vastutasuks isikliku turvalisuse ja oma vara puutumatuse ning mehhanismi, mille läbi saab lahendada vaidlusi ja konflikte teiste isikutega".
  • Teine teooria lähtub arusaamast, et "sotsiaalne kord sünnib inimestes enestes spetsiifiliste väärtushinnangute ja normide omavahelisest kooskõlast, mida nad järgivad ka ilma välise surveta".[8]

Kuigi Hechter ja Chai analüüsivad oma töös üksikisiku ja grupi vahelist vastastikust suhet, esitavad nad oma töö kokkuvõttes järgmise seisukoha:

Riik võib sündida sotsiaalsete gruppide vahel sõlmitud terve kompleksi erinevate kokkulepete tulemina, kuid lõpuks saab temast iseseisev tegija mis hangib vajalikud ressursid nendelt gruppidelt ning hakkab pakkuma suures valikus avalikke hüvesid, jõustades selleks vajaliku õiguskorra. (Skocpol, 1985; Krasner, 1984). Riik ei ole mitte üksnes vastastikuses suhtes gruppidega, vaid ta on võimeline ka muutma nende rühmade olemust. Kasvamas on huvi riigi kui iseseisva tegija motiivide ning tema mõju vastu kogu ühiskonnale (Levi, 1988; Bates, 1981; Magee et al., 1989), kuigi senine kirjandus käsitleb riiki kui olemasolevat fenomeni ning ei uuri selle algupära.
Praeguses mudelis saab riigi autonoomsust käsitleda lähtudes eeldusest, et riigi asutamise eelduseks on mingi erilise grupi olemasolu, kes võtab enda kanda vastutuse ühiskonna üle järelevalve teostamises ja valitseva korra rikkujate karistamises. Alguses see riigi asutaja sõlmib kokkulepped juba olemasolevate gruppidega. Hiljem võib riikluse kandja siiski üritada valitsuskorralduse muutmist ja ümber grupeerida ühiskonna liikmed uute ühiskondlike sidemetega nii, et tema enda poolt saadav kasu oleks maksimaalne (näiteks ministeeriumite loomine revolutsioonijärgsel Prantsusmaal). Ühesõnaga, riigi formeerumise järel muutuvad gruppidevahelised suhted, kuna tekib grupp, millel on eriõigus ressurssidele ja sunnivõim. Peale seda püüavad ülejäänud grupid anda sellele piisavalt vahendeid, et riik muutuks efektiivseks, kuid mitte niipalju, et ta omandaks sunnil põhineva võimu nende üle.[9]

Grupisisese koostööks eelduseks on suhtlemise- ja teabe vahetamise võimekus, s.t keel, mida kõik osalised valdavad, ning sõnavara, millest osalised enam-vähem ühtmoodi aru saavad. Sõna ise on olemuslikult abstraktsioon, mis tekitab inimese teadvuses meelepildi ja hinges emotsioone. Kuna aga erinevates keeltes tekitab sama sõna erinevaid meelepilte ja emotsioone, siis tekitab otse sõna-sõnalt tõlgitud tekst tihti suuri segadusi ja vääriti mõistmisi või saab aluseks koguni suurematele konfliktidele.

Saksakeelses kultuuriruumis on ajaloo ja poliitika seisukohalt oluliste sõnade mõtte selgitamisse andnud tähelepanuväärse panuse Reinhard Koselleck. Tema tööd võtmemõistete sisu määratlemisest on väga hästi kirjeldanud Ifersen[10]. Kosellecki tööd on innustanud tervet hulka teadlasi üle maailma, kes on ühinenud organisatsiooniks, mis on endale võtnud nimeks History of Political and Social Concepts Group ja mille liikmed jätkavad tema poolt alustatud tööd.

Poliitikateaduste kontekstis kannab iga grupp oma maailmavaadet. Grupi edu sõltub sellest, kui hästi ta suudab teadvustada oma eesmärki ja määratleda selle saavutamise tee. Kuid veelgi olulisem on tahte olemasolu ning võimekus kehtestada endale sobiv sotsiaalne kord. Kuna gruppide eesmärgid on erinevad, siis vajame me nende erinevate gruppide olemuse tuvastamiseks ning liikumissuuna määratlemiseks koordinaatsüsteemi, millele tuginedes saaks nende olemust selgitada.

Sotsiaalne kord kui mesotasandi fenomenRedigeeri

Sotsiaalne kord lähtub inimesest, seega selle olemuse ja suundumuste mõistmiseks peame me uurima inimest ja tema organiseerumise põhjuseid. Asja teeb keerukaks see, et lisaks füüsilise toimetuleku vajadusele on inimestel veel vaimsed huvid ning eneseteostamise soov.

Kõige algelisem grupp on perekond, mis võib kasvada hõimuks. Grupp võib moodustuda töökollektiivist, kirikukogudusest, harrastusklubist jms ühiskondlikest liikumisest. Igaüks neist püüab luua ja kehtestada oma sotsiaalse korra.

Iga selline grupp püüdleb vaid temale omase eesmärgi poole:

  • luues usaldusel, kasul, hirmul vms alusel põhinevaid inimsuhted üksikisikute vahel;
  • lähtudes vaid temale omastest väärtushinnangutest;
  • kujundades välja iseloomulikud käitumismudelid, väärtushinnangute süsteemi, omandi-, vahetus- ja võimusuhted ning avaliku suhtluse viisi teiste gruppidega;
  • moodustades vaid talle iseloomulikke institutsioone, mille raames inimesed tegutsevad;
  • kujundades välja oma ideoloogia.

Kõik see kinnistub ühelt põlvkonnalt teisele edasiantavas tavakultuuris, mis taastoodab ennast ja tõrjub teistsuguseid selliseid. Sotsiaalteadustes nimetatakse selliseid isikutevahelisi mikrotasandi võrgustikke, mis tekivad ühesuguste eesmärkide poole püüdlevate inimeste koostöö tulemusel, mesotasandi gruppideks.[11]

Sotsiaalse korra mõiste puhul on oluline selle ulatuvus. Mida rohkem inimesi järgib tunnustatud norme, seda enam seob see nad kokku ja ühendab nende jõud. Heaks näiteks on Ameerika Ühendriikides asuv amišite kogukond. Nad elavad üheskoos ühe tervikliku kogukonnana ning neid seovad ühised tavad, religioon ja väärtushinnangud.

Iga mesotasandi grupp kujundab oma sotsiaalse korra. Kuna paljud inimesed kuuluvad samaaegselt mitmesse gruppi, võib see põhjustada konfliktseid olukordi, kus isik peab tegema valiku, millisesse grupi poolt esitatavaid nõudeid on ta rohkem valmis järgima. Selliseid olukordi uurides on uurijad jõudnud vastandlike tulemusteni. Ühed on arvamusel, et rühmade vahelised sidemed vähendavad grupi liikmete isekust, mis omakorda tugevdab ühiskonda tervikuna. Teised jällegi on veendunud, et mida tugevamad on grupi sisesed sidemed, seda tugevam on ka ühiskondlik kord. Asja muudab keerukaks see, et iga selline grupp püüab laiendada oma sotsiaalse korra mõjuala ning suruda seda peale ka teistele gruppidele.

Wildavsky kirjeldab oma monograafias ühiskonnakorda kui tulemit, mis tekib erinevate, samaaegselt eksisteerivate ja omavahel konkureerivate gruppide vastasmõju tulemina. See, milline grupp või gruppide kombinatsioon on saavutanud domineeriva positsiooni, määrab ühiskonnakorra olemuse. Samas on see ühiskonnakord pidevas dünaamilises muutuses, kuna seda moodustavate mesogruppide omavahelised jõusuhted on pidevas muutuses.

Ühiskonnakorra hetkeseisu või selles toimuvate dünaamiliste protsesside kirjeldamiseks tuleb esmalt tuvastada seda kujundavad mesogrupid ning nende eneseteostuse viis, milliste tegevuse tulemiks antud ühiskonnakord on.


Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Näiteks: Fullerton, Georg, Stuart. A Handbook of Ethical Theory, osa 30; Weisbord, Albert. Communism and the Social order, 1934; Rushdoony, R. J. The Foundations of Social order, 1968, lk 181–186; Etzioni, Amitai. Religion and Social order. Policy Review, april-may 2008, lk 59–67.
  2. Näiteks: Jackson, Jonathan Dr. Crime, Policing and Social Order, British Journal of Sociology, 60 (3),lk 493–521; North D.C, Wallis J.J, Weingast B.R.Violence and Social order, Cambridge, 2009.
  3. http://plato.stanford.edu/entries/hobbes-moral/ 05.06.2011. Hobbes's Moral and Political Philosophy. Stanford Encyclopedia of Philosophy.
  4. Carolyn Webber & Aaron Wildavsky, A Hostory of Taxation and Expenditure in the Western world, Simon and Schuster, 1986, p 36.
  5. Theories of social order: a reader / edited by Michael Hechter and Christine Home. 2003, 2009 by the Board of Trustees of the Leland Stanford Junior University
  6. 6,0 6,1 Hechter, M ja Chai, Sun-Ki. A Theory of the State and of Social order. Homo Oeconomicus, 1998, vol 15, lk 2–3.
  7. Finn Collin, Social Reality (London: Routledge, 1997), 2.
  8. Hechter, M ja Horne, C. Theories of Social order. Stanford University Press, 2009.
  9. Chai, Sun-Ki and Hechter, Micael. A Theory of the State and of Social order, Homo Oeconomicus 15:1 (1998), lk 53.
  10. Ifersem, Jan. About Key Concepts and How to Study Them. Contributions to the History of Concepts, nr 6; 01.2011, lk 65–88.
  11. Hedström,Peter, Rickard Sandell, and Charlotta Stern (2000)."Mesolevel Networks and the Diffusion of Social Movements: The Case of the Swedish Social Democratic Party."American Journal of Sociology, 106(1): 145–72.