Ava peamenüü
Kahedimensiooniline ühiskonnakäsitlus
Mõistete valitsuskultuur ja eluviis seos
Neli sotsiaalset korda, millest moodustub ühiskonnakord

Sotsiaalne kord on inimlike käitumismudelite, inimeste vaheliste suhete ja elukorralduse kompleks, millest kujunevad domineerivad sotsiaalsed tavad, mis kaitsevad, peavad ülal ja jõustavad valitud elukorraldust, mis ajas märkimisväärselt ei muutu. See hõlmab nii õigust omandile, vahetust ja võimusuhteid kui ka kultuuri vorme, info edastamise viise ning väärtushinnanguid kehtestavaid ideoloogilisi süsteeme. Teaduslikus mõttes on sotsiaalne kord abstraktsioon suurest hulgast erinevatest nähtustest.

Sotsiaalne kord sünnib viisist, kuidas inimesed organiseeruvad oma vajaduste kaitsmiseks või huvide realiseerimiseks. See, milliseid sotsiaalseid kordasid eristatakse, sõltub kasutatavast koordinaatsüsteemist. Kuna ühedimensiooniline, vasak-parem-jaotusel põhinev ühiskonnakäsitlus on tänaseks kaotanud oma mõtte, siis võttes aluseks kahedimensioonilise ühiskonnakäsitluse, milles üks telg märgib üksikisiku vabaduse astet ja teine rikkuse jagunemist ühiskonnas, tekib neli sotsiaalset korda: kommunitarism, individualism, militarism ja bürokratism. Igaühel neist on vaid sellele sotsiaalsele korrale omased institutsioonid ja nendevaheline struktuurne võrgustik, mis kaitseb, peab ülal ja jõustab inimeste elukorraldust, nende suhtlus- ja toimimisviise.

Nimetatud nelja sotsiaalse korra kombinatsioonist tekib ühiskonnakord, kusjuures see on dünaamiline nähtus, milles erinevate sotsiaalsete kordade (s.t erinevat elukorraldust taotlevate inimeste) omavaheline jõuvahekord on pidevas muutumises. Ühiskonnakord on stabiilne, kui erinevad sotsiaalsed korrad tasakaalustavad üksteist ning kõik arengusuunad on avatud. Kui aga mõni sotsiaalsetest kordadest hakkab domineerima, siis kasvavad ühiskonna sisesed pinged ning sellest tulenevalt kaotab ühiskond tervikuga oma suutlikkuse reageerida keskkonnas toimuvatele muutustele.

Mõiste "Social order" tõlkimine eesti keelde on osutunud vaevaliseks. Sõna-sõnalt vastaks sellele sotsiaalne kord, kuid olemuslikult oleksid õiged ka sõnad eluviis või valitsuskultuur, mida on eestikeelses kirjanduses kasutatud[1]. Sõna tähendusest lähtudes oleks ilmselt õige nende sotsiaalsete kordade puhul, mille aluseks on üksikisiku vabadus, kasutada sõna eluviis ning vastavalt nende puhul, kus üksikisik on alistatud mingi grupi juhtimisele, kasutada sõna valitsuskultuur.

Sotsiaalse korra mõistele on tunnusomane kõikehõlmavuse põhimõte. Praktikas tähendab see, et igal sotsiaalse korra vormil on vaid temale omased lahendid, tegevusvormid ning neid kandvad institutsioonid igas eluvaldkonnas. See omakorda pakub võimaluse hinnata erinevate sotsiaalsete kordade osakaalusid konkreetses riigis mingil määratud ajal, kui me teame millised institutsioonid ja tegevusvormid ning väärtushinnangud igaühele neist omased on.

Mõiste ajaluguRedigeeri

Küsimus sotsiaalsest korrast, kuidas see tekib ja mida see tähendab, on sotsioloogia keskne küsimus. Sotsiaalse korra mõiste on tähelepanu keskpunktis ka siis, kui poliitika- või sotsiaalteadustes kirjeldatakse ajaloolisi nähtusi. Väga palju on seda mõistet kasutanud religioosse maailmavaate kandjad[2] ja kuritegevuse põhjuseid analüüsivate kirjatööde autorid[3].

Kui religioosse maailmavaate kandjad pidasid silmas rohkem "jumalikku korda", siis ilmaliku "sotsiaalse korra" mõiste tõi kasutusse Thomas Hobbes, kes kirjeldas ühiskonnakorraldust inimeste vahelise sotsiaalse lepingu kaudu[4].

Karl Marx oli arvamusel, et sotsiaalse korra aluseks on tootmissuhted või majandussüsteem. Émile Durkheim oli arvamusel, et see on sootsiumi poolt omaks võetud sotsiaalsete normide kogum. Wayne Parsonsi arvates oli see taas sotsiaalsete institutsioonide kogum, mis teatud kultuurilisest raamistikust lähtudes määras tegevuste kogumi. Jürgen Habermasi arvates olid sotsiaalse korra aluseks kõik nimetatud tegevused, mis realiseeruvad vastastikustes suhetes.

Ameerika politoloog Aaron Wildavsky (1930–1993), kes pani aluse fiskaalpoliitikale kui teadusharule, jõudis oma töödes järeldusele, et lineaarsel vasak-parempoolsusel põhinev poliitikakäsitlus on kaotanud kaasajal oma mõtte. Kuid mis veelgi olulisem – see ei kõlba pea 4000 aasta jooksul toimunud fiskaalpoliitiliste arengute selgitamiseks. Kõige sobivamaks aluseks pidas ta sotsiaalset korda, mille põhiselt ta selgitas erinevaid maksu- ja eelarvepoliitilisi lahendusi, seostades (nn vertikaalse ehk hierarhilise) kollektivismi aegridadel põhineva eelarvestuse meetodiga, egalitaarse nullpõhise eelarvestusega ning individualistliku tulemuspõhise eelarvestuse meetodiga.[5]

Ilmselt tänu Wildavskyle ongi sotsiaalse korra teooria kandjaks tänapäeval kujunenud Stanfordi ülikool, kus on Michael Hechteri ja Christine Home'i poolt välja antud spetsiaalne ülikooliõpik "Theories of Social order"[6]. Lisaks on Michael Hechter koostöös Sun-Kai Chaiga analüüsinud seda teemat laiemalt ning selle mõju poliitika käsitlusele[7].

Eestis on fiskaalpoliitika õppeainet käsitledes seda mõistet propageerinud Sisekaitseakadeemia õppejõud Paul Tammert, kes lähtus algselt Wildavsky käsitlusest. Esmakordselt kasutas ta seda mõistet avalikult oma teoses "Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik". Hiljem on ta seda teemat arendanud edasi Riigikogu Toimetiste 25/2012 artiklis "Liberaalne või kapitalistlik turumajandus – selles on küsimus"[8], Sisekaitseakadeemia teadusajakirjas SmART Security 10/2011 artiklis "Sisejulgeolekust valitsuskultuuride põhiselt"[9] ja väljaandes "Konservatiivne välis- ja julgeolekupoliitika 2012" artikliga "Eesti kaitsevõime muutuvas majanduskeskkonnas"[10].

Üksikisik ja gruppRedigeeri

Ühiskond koosneb üksikutest inimestest, niisamuti nagu materiaalsed esemed moodustuvd üksikutest aatomitest.Kuid nagu üksik aatom ei mõjuta tervikut, niisamuti ei suuda ka üksik inimene üksinda midagi tähelepanuväärset korda saata. Kui igaüks tegutseks üksinda ja taotleks vaid isiklikku kasu, siis tekiks olukord – anarhia, mida kirjeldab Piibli Ilmutusraamatu viimane lõik, kus "kõik inimesed võitlevad kõikide vastu".

Analoogselt kirjeldab varase keskaja olukorda Hans Hattenhauer: "Iga võimu teostav isik kehtestas oma õiguse ja rakendas omakohut. Tulemuseks oli olukord, kus talupojad ei julgenud minna enam isegi oma põllule tööd tegema, sest väga suur oli tõenäosus kaotada oma elu mõne parajasti toimuva arveteõiendamise käigus. Olukorra lahendamiseks tuli tuua rahu maa peale ning seda suutis vaid ainus tollel ajal organiseerunud institutsioon – kirik. Ähvardades omakohtu rakendajaid Looja enese karistusega, kehtestas kirik Jumalarahu, mis hiljem kasvas üle Maarahuks." [11]

Inimese tegevus muutub viljakaks alles siis, kui ta hakkab tegema koostööd teistega. Nii tekib inimestest võrgustik, mis hakkab avaldama mõju nii ümbritsevale keskkonnale kui ka grupi liikmete toimetulekule. Inimühiskonna paradoks on, et 1 + 1 ei ole 2, vaid see on palju enamat.

Taani filosoofiaprofessor Finn Collin väitis: "Grupi sotsiaalne reaalsus sünnib selle liikmete mõtlemisest, see realiseerub suhtluses ning selle olemuse määrab see, kuidas me seda üksteisele selgitame."[12]

Hechter ja Chai on oma töös kirjeldanud gruppi kui ratsionaalselt mõtlevate üksikisikute kogumit, mis loob institutsiooni ja kontrollib selle tegevust. Kui inimesed tegutsevad ratsionaalselt (s.t nad taotlevad maksimaalset võimalikku kasu), siis nad moodustavad grupi vaid siis kui selle liikmeks olek pakub suuremat oodatavat puhaskasu kui ükskõik kus mujal olek. Seega esialgse tõuke grupi moodustamiseks annab liikme ootus saada osa rühma tegevuse tulemusena tekkivast heaolust. Kõrvalejäämine ühiskondlikust institutsioonist ja selle raames sõlmitud vastastikustest kokkulepetest tähendaks, et üksikisik jätkab osalemist vastastikustes kisklustes ning selle tulem on väiksem raskuste tõttu, mida see põhjustab.[7]

Hechter ja Horn kirjeldavad oma teoses "Theories of Social order" kahte konkureerivat teooriat, mis püüavad selgitada sotsiaalse korra tekkimise ja püsimise põhjuseid:

  • Esimene neist on seisukohal, et "sotsiaalne kord tekib suure hulga üksteisest sõltumatute otsuste tulemina, millega üksikisikud loobuvad isiklike õiguste ja vabaduste rakendamisest ning alistuvad riigi sunnimeetmetele, saades vastutasuks isikliku turvalisuse ja oma vara puutumatuse ning mehhanismi, mille läbi saab lahendada vaidlusi ja konflikte teiste isikutega".
  • Teine teooria lähtub arusaamast, et "sotsiaalne kord sünnib inimestes enestes spetsiifiliste väärtushinnangute ja normide omavahelisest kooskõlast, mida nad järgivad ka ilma välise surveta".[13]

Kuigi Hechter ja Chai analüüsivad oma töös üksikisiku ja grupi vahelist vastastikust suhet, esitavad nad oma töö kokkuvõttes järgmise seisukoha:

Riik võib sündida sotsiaalsete gruppide vahel sõlmitud terve kompleksi erinevate kokkulepete tulemina, kuid lõpuks saab temast iseseisev tegija mis hangib vajalikud ressursid nendelt gruppidelt ning hakkab pakkuma suures valikus avalikke hüvesid ning jõustab seaduslikkuse. (Skocpol, 1985; Krasner, 1984). Riik ei ole mitte üksnes vastastikuses suhtes gruppidega, vaid ta on võimeline ka muutma nende rühmade olemust. Kuid kasvamas on ka huvi riigi kui iseseisva tegija motiivide vastu ning tema mõju vastu kogu ühiskonnale (Levi, 1988; Bates, 1981; Magee et al., 1989), kuigi senine kirjandus käsitleb riiki kui olemasolevat fenomeni ning ei uuri selle algupära.
Praeguses mudelis saab riigi autonoomsust käsitleda lähtudes eeldusest, et riigi asutamise eelduseks on mingi erilise grupi olemasolu, kes võtab enda kanda vastutuse ühiskonna üle järelevalve teostamises ja valitseva korra rikkujate karistamises. Alguses see riigi asutaja sõlmib kokkulepped juba olemasolevate gruppidega. Hiljem võib riikluse kandja siiski üritada valitsuskorralduse muutmist ja ümber grupeerida ühiskonna liikmed uute ühiskondlike sidemetega nii, et tema enda poolt saadav kasu oleks maksimaalne (näiteks ministeeriumite loomine revolutsioonijärgsel Prantsusmaal). Ühesõnaga, riigi formeerumise järel muutuvad gruppidevahelised suhted, kuna tekib grupp, millel on eriõigus ressurssidele ja sunnivõim. Peale seda püüavad ülejäänud grupid anda sellele piisavalt vahendeid, et riik muutuks efektiivseks, kuid mitte niipalju, et ta omandaks sunnil põhineva võimu nende üle.[14]

Grupisisese koostööks eelduseks on suhtlemise- ja teabe vahetamise võimekus, s.t keel, mida kõik osalised valdavad, ning sõnavara, millest osalised enam-vähem ühtmoodi aru saavad. Kuna inimeste vahelisi suhteid märkivad sõnad on olemuslikult abstraktsioonid, siis tekitab nende kasutamine märkimisväärseid komplikatsioone olukorras, kus arusaam selle tähendusest ei kattu.

Saksakeelses kultuuriruumis on ajaloo ja poliitika seisukohalt oluliste sõnade mõtte selgitamisse andnud tähelepanuvääärse panuse Reinhard Koselleck. Tema tööd võtmemõistete sisu määratlemisest on väga hästi kirjeldanud Ifersen[15]. Kosellecki tööd on innustanud tervet hulka teadlasi üle maailma, kes on ühinenud History of Political and Social Concepts Groupiks ja jätkavad tema poolt alustatud tööd.

Poliitikateaduste kontekstis kannab iga grupp oma maailmavaadet. Grupi edu sõltub sellest, kui hästi ta suudab teadvustada oma eesmärki ja määratleda selle saavutamise tee. Kuid veelgi olulisem on tahte olemasolu ning võimekus kehtestada endale sobiv sotsiaalne kord. Kuna gruppide eesmärgid on erinevad, siis vajame me nende erinevate gruppide olemuse tuvastamiseks ning liikumissuuna määratlemiseks koordinaatsüsteemi, millele tuginedes saaks seda selgitada.

Sotsiaalne kord kui mesotasandi fenomenRedigeeri

Sotsiaalne kord lähtub inimesest, seega selle olemuse ja suundumuste mõistmiseks peame me uurima inimest ja tema organiseerumise põhjuseid. Asja teeb keerukaks see, et lisaks füüsilisele vajadustele on inimestel veel vaimsed huvid ning eneseteostamise soov.

Kõige algelisem grupp on perekond, mis võib kasvada hõimuks. Grupp moodustub töökollektiivist, kirikukogudusest, harrastusklubist, maailmavaatest jms. Igaüks neist püüab luua ja kehtestada oma sotsiaalse korra.

Iga selline grupp püüdleb vaid temale omase eesmärgi poole:

  • luues usaldusel, kasul, hirmul vms alusel põhinevaid inimsuhted üksikisikute vahel;
  • lähtudes vaid temale omastest väärtushinnangutest;
  • kujundades välja iseloomulikud käitumismudelid, väärtushinnangute süsteemi, omandi-, vahetus- ja võimusuhted ning avaliku suhtluse viisi teiste gruppidega;
  • moodustades vaid talle iseloomulikke institutsioone, mille raames inimesed tegutsevad;
  • kujundades välja oma ideoloogia.

Kõik see kinnistub ühelt põlvkonnalt teisele edasiantavas tavakultuuris, mis taastoodab ennast ja tõrjub teistsuguseid selliseid. Sotsiaalteadustes nimetatakse selliseid isikutevahelisi mikrotasandi võrgustikke, mis tekivad ühesuguste eesmärkide poole püüdlevate inimeste koostöö tulemusel, mesotasandi gruppideks.[16]

Sotsiaalse korra mõiste puhul on oluline selle ulatuvus. Mida rohkem inimesi järgib tunnustatud norme, seda enam seob see nad kokku ja ühendab nende jõud. Heaks näiteks on antud juhul Ameerika Ühendriikides asuv amišite kogukond. Nad elavad üheskoos ühe tervikliku kogukonnana ning neid seovad ühised tavad, religioon ja väärtushinnangud.

Iga mesotasandi grupp kujundab oma sotsiaalse korra. Kuna paljud inimesed kuuluvad samaaegselt mitmesse gruppi, võib see põhjustada konfliktseid olukordi, kus isik peab tegema valiku, millisesse grupi korda ta rohkem on valmis järgima. Selliseid olukordi uurides on uurijad jõudnud vastandlike tulemusteni. Ühed on arvamusel, et rühmade vahelised sidemed vähendavad grupi liikmete isekust, mis omakorda tugevdab ühiskonda tervikuna. Teised jällegi on veendunud, et mida tugevamad on grupi sisesed sidemed, seda tugevam on ka ühiskondlik kord. Asja muudab keerukaks see, et iga selline grupp püüab laiendada oma sotsiaalse korra mõjuala ning suruda seda peale ka teistele gruppidele.

Wildavsky kirjeldab oma monograafias ühiskonnakorda kui tulemit, mis tekib erinevate, samaaegselt eksisteerivate ja omavahel konkureerivate gruppide vastasmõju tulemina. See, milline grupp või gruppide kombinatsioon on saavutanud domineeriva positsiooni, määrab ka ühiskonnakorra olemuse. Samas on see ühiskonnakord pidevas dünaamilises muutuses, kuna seda moodustavate mesogruppide omavahelised jõusuhted on pidevas muutuses.

Ühiskonnakorra hetkeseisu või selles toimuvate dünaamiliste protsesside kirjeldamiseks tuleb esmalt tuvastada seda kujundavad mesogrupid ning nende eneseteostuse viis, milliste tegevuse tulemiks antud ühiskonnakord on.

Sotsiaalse korra tuvastamine ja klassifitseerimineRedigeeri

Majandusteadus uurib inimeste ja ettevõtete käitumist mikrotasandil, analüüsib tohutu hulga üksikisikute tegevusest saadud tulemusi statistika vahendeid kasutades ning kirjeldab tuvastatud suundumusi makroökonoomiliste trendidena. Seejuures esitatakse neid trende kahetsusväärselt tihti selgitustega, et sama trend jätkub veel kaua, kui mitte igavesti. Tegelikkuses kogeme me aga pidevalt muutvat, tsüklilist arengut. Kui looduses väljendub see aastaaegade vaheldumisena, siis majanduses tähendab see majandusbuumide ja -kriiside jätkuvat vahetumist, kusjuures nende põhjused valdavas osas korduvad.

Seetõttu võib esitada hüpoteesi: kui ühiskonnakorda ja selle arenguid mõjutavad grupid, millest igaühel on oma sotsiaalne kord ning need grupid on ajas püsivad, siis on võimalik selgitada perioodiliselt korduvaid protsesse ühiskonnas nende gruppide vahelise võitlusega mõjuvõimu pärast.

Antud hüpoteesi tõesus või ekslikkus sõltub sellest, kas me suudame tuvastada selliste oma maailmavaadet kandvate ja sellele vastavate tegevusvaldkondade lahendeid rakendavate püsivat gruppide olemasolu läbi aja ja ruumi. Seda saaks teha analüüsides juba varem tehtud uurimistöid ajaloost ja nendes välja toodud fenomene, mis kõige paremini avavad sotsiaalse korra kui põhimõiste olemuse.[17] Seda olemust üldistades jõuame me nähtuseni, mida nimetatakse ideoloogiaks ja märgitakse sõna lõpus -ism'iga. Ideoloogia tähendab olemuslikult maailmavaadet ja selle peateemadeks on inimese olemus, üksikisiku ja rühma vahekord, osalemine ühiskondlikes protsessides, suhted võimu teostava üksusega (tänapäeval riik).[18]

Kui me oleme tuvastanud sellised grupid ja määratlenud nende poolt realiseeritava sotsiaalse korra alused ja eneseteostuse viisid, siis saame me klassifitseerida need maailmavaate või ideoloogia tunnustest lähtudes. Kuid selleks, et eristada tuvastatud ideoloogiad ning hinnata nende positsiooni ja sellest põhjustatud muutuste liikumissuundi, vajame me mingit koordinaatsüsteemi.

Kõige lihtsam ja ka tänapäeval laialdaselt kasutusel olevad koordinaatsüsteem on lineaarne – s.t ühemõõtmelised, milles vastandatakse kaks üksteisest diametraalselt erinevat nähtust. Selline jaotus muutus domineerivaks industriaalrevolutsiooni käigus polariseerunud maailmas, mille uus poliitiline jaotus fikseeriti prantsuse revolutsiooni järel kogunenud parlamendis. Seal istusid paremal kuningavõimu pooldajad ning vasakul vabariiklikku korda pooldavad isikud. Poliitilises kontekstis olid paremal seega konservatiivid, kes ei tahtnud mingeid muutusi ja vasakul reformistid, kes tahtsid luua uue ulja maailma, mis pakuks võimalusi kõikidele. Kuningavõimu vastustajate rollis domineerisid terve 19. sajandi liberaalsed liikumised, kuid sajandivahetusel võtsid nende lipu üle sotsialistlikud liikumised. Seetõttu paigutus nüüd selle lineaarse joone ühte otsa kasumit taotlevad kapitalistid ning teise otsa sotsialistid ja sotsiaaldemokraadid, kes lubasid liigselt kontsentreerunud rikkused ümber jagada ja seeläbi panna aluse heaoluühiskonnale.

Hiljem on samas stiilis vastandlikke eesmärke taotlevaid poliitilisi jaotusi esitatud veel jaotuses:

Ühedimensiooniline, äärmiselt lihtusustatud ühiskonnakäsitlus sobib hästi nendele, kes tahavad ühiskonda valitseda põhimõttel: "jaga ja valitse". Selle saavutamiseks pole vaja midagi muud, kui jagada ühiskond kaheks ja vastandada nad üksteisele. Kui see õnnestub, siis saab tüliõhutaja esineda heategijana, kes võtab enesele tülitsevate osapoolte maharahustaja rolli.

Kui me soovime väljuda sellisest tüli õhutavast ühiskonnakäsitlusest, siis tuleks kõigepealt loobuda sellise ülimalt lihtsustatud lineaarsest ühiskonnakäsitlusest. Tähelepanuväärne on see, et selline kasumile orienteeritud ärimajanduslike ettevõtete ja heategevuslike ühenduste vastandamisel põhinev majandusmudel ei suuda selgitada 19. sajandi keskel sündinud ja tänaseks Lääne-Euroopa heaoluühiskondades väga mõjuka positsiooni omandanud ühistute (kooperatiivide) rolli. Sellises ühedimensioonilises majandusmudelis ei ole ettevõtetel, mille omanikud ja tarbijad on samad isikud ning mille tegevuse eesmärgiks on säästu saavutamine, lihtsalt kohta. Ühedimensioonilises ruumis ei ole kolmandat teed.

Seetõttu on 20. sajandil lõpus tehtud mitmeid katseid kirjeldada ühiskonda kahemõõtmelises koordinaatsüsteemis, kuid reeglina on nende aluseks olevate telgedest ühe väärtuseks olnud endiselt vasak- ja parempoolne jaotus, kuid sellele lisandus nüüd:

Kahedimensioonilised, kuid ilma vasak-parem teljeta olid ka:

  • Pournelly kaart, mille ühel teljel vastandusid riik kui ülima kurjuse allikas contra riik kui ülim väärtus ning teisel teljel eesmärgipärane contra irratsionaalne[21];
  • Ingleharti kaart, mille ühel teljel vastandusid traditsionaalne contra ilmalik ehk sekulaarne ja teisel võitlus ellujäämise eest (survivalism) contra ekspressionism (eneseteostus)[22].

Katsetatud on ka kolmemõõtmeliste mudelitega, kus telgede väärtuseks on võetud:

ViitedRedigeeri

  1. Tammert, Paul. Kolm valitsuskultuuri ja Eesti tulevik. Aimwell, 2007.
  2. Näiteks: Fullerton, Georg, Stuart. A Handbook of Ethical Theory, osa 30; Weisbord, Albert. Communism and the Social order, 1934; Rushdoony, R. J. The Foundations of Social order, 1968, lk 181–186; Etzioni, Amitai. Religion and Social order. Policy Review, april-may 2008, lk 59–67.
  3. Näiteks: Jackson, Jonathan Dr. Crime, Policing and Social Order, British Journal of Sociology, 60 (3),lk 493–521; North D.C, Wallis J.J, Weingast B.R.Violence and Social order, Cambridge, 2009.
  4. http://plato.stanford.edu/entries/hobbes-moral/ 05.06.2011. Hobbes's Moral and Political Philosophy. Stanford Encyclopedia of Philosophy.
  5. Carolyn Webber & Aaron Wildavsky, A Hostory of Taxation and Expenditure in the Western world, Simon and Schuster, 1986, p 36.
  6. Theories of social order: a reader / edited by Michael Hechter and Christine Home. 2003, 2009 by the Board of Trustees of the Leland Stanford Junior University
  7. 7,0 7,1 Hechter, M ja Chai, Sun-Ki. A Theory of the State and of Social order. Homo Oeconomicus, 1998, vol 15, lk 2–3.
  8. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16132
  9. SmART Security 10/2011, Sisekaitseakadeemia, peatoim.: Lauri Tabur, lk 17–39.
  10. Konservatiivne välis- ja julgeolekupoliitika, Centre for European Studies, Konrad Adenauer Stiftung, Pro Patria, 2012, toim.: Mart Helme, lk 29–35.
  11. Hattenhauer, Hans, Euroopa õigusajalugu, osa Treuga Dei, Juura, 2007, lk 215–218.
  12. Finn Collin, Social Reality (London: Routledge, 1997), 2.
  13. Hechter, M ja Horne, C. Theories of Social order. Stanford University Press, 2009.
  14. Chai, Sun-Ki and Hechter, Micael. A Theory of the State and of Social order, Homo Oeconomicus 15:1 (1998), lk 53.
  15. Ifersem, Jan. About Key Concepts and How to Study Them. Contributions to the History of Concepts, nr 6; 01.2011, lk 65–88.
  16. Hedström,Peter, Rickard Sandell, and Charlotta Stern (2000)."Mesolevel Networks and the Diffusion of Social Movements: The Case of the Swedish Social Democratic Party."American Journal of Sociology, 106(1): 145–72.
  17. Laherand, Meri-Liis. Kvalitatiivne uurimisviis. Tallinn, 2008, lk 32 (osa 1.3.1.).
  18. Poliitika ja valitsemise alused. Vetik, Raivo. Tallinna Ülikool, 2011, lk 129–130.
  19. Nolan, David. Classifying and Analyzing Politico-Economic Systems. The Individualist, Nr 1, 1971.
  20. Greenberg, J.; Jonas, E. (2003). "Psychological Motives and Political Orientation—The Left, the Right, and the Rigid: Comment on Jost et al. (2003)" (PDF). Psychological Bulletin 129 (3): 376–382. doi:10.1037/0033-2909.129.3.376.
  21. http://www.baen.com/chapters/axes.htm 06.06.2013.
  22. Inglehart, Ronald; Welzel, Chris. "The WVS Cultural Map of the World". World Values Survey.
  23. http://civicaus.org/political-spectrum-quiz-nolan-chart/ 06.06.2013.