Ava peamenüü

Bürokratism ehk bürokraatlik valitsuskultuur (mesogrupp) märgib ühiskonnakorda, milles bürokraatlik aparaat on koondanud võimutäiuse enda kätte (maksutulud, teadmised, seadusloome ja karistuspoliitika) ning allutab kõigi teiste isikute ja gruppide elukorralduse oma huvidele. Bürokratism on kahedimensioonilises ühiskonnakorralduse mudelis üks neljast sotsiaalsest korrast. [1] Bürokraatia saavutab oma ülemvõimu, apelleerides hädas või puuduses olevate inimeste abistamise vajadusele.

Bürokratism tekib, kui ametnikud riigi haldussüsteemi ära kasutades koondavad võimu enda kätte ja hakkavad kas otse või kaudselt kogukonna või ühiskonna esindusorganit ära kasutades kehtestama seadusi enda huvidest lähtudes. Seetõttu on bürokratismi üheks tunnuseks õigusaktide arvu meeletu kasv ning karistuspoliitika, mis on suunatud ametnike poolt kehtestatud õiguskorra rikkujate karistamisele, kuid mis jätab tegelike kuritegude ohvrid ilma nii kaitsest kui ka kompensatsioonist.

Bürokratism kui mõisteRedigeeri

Mõiste bürokratism viitab bürokraatiale. Etümoloogiliselt pärineb see sõna prantsuskeelsest sõnast bureau – kalev, millega kaeti kirjutuslaudu - ja kreekakeelsest tüvest kratos – võim, valitsus.[2] Tervikuna viitab sõna seega ametnike ülemvõimule - kontoriametniku ülimuslikule positsioonile. Politoloogias märgitakse ideoloogiaks muutunud mõistet laiendiga –ism, antud juhul siis bürkoratism.

Bürokratismi eesmärgiks on ametnike ülemvõimu kehtestamine ja oma eliidi välja kujundamine. Bürokraatiale, nagu ka militaristlikele organisatsioonidele (millest see kameralismi vormis sündis) on omane selge hierarhia, impersonaalsed suhted, standardiseeritud rituaalsed protseduurid ning selge tööjaotus. Max Weber oli arvamusel, et ideaalse bürokraatia puhul tegu optimaalse mudeliga suurtele organisatsioonidele nagu sõjavägi, raudtee, politsei, avaliku sektori suured organisatsioonid jne eelpool mainitud kontrollitavuse ja ühetaolisuse tõttu.

Bürokraatia esitab oma võimunõuete põhjenduseks võrdsuse taotlemise elanikkonna hulgas – s.t egalitarismi ehk hädasolijate (s.h vaeste) abistamine ja neile inimväärse elukeskkonna tagamise. See on üllas eesmärk ja sellesse lõksu langevad paljud lihtsameelsed inimesed, kes ei saa aru millisest allikast abirahad tulevad. Lõpliku eesmärgina pakutakse välja heaoluühiskonda, mis oleks kaasaegne ilmalik vaste religioonide propageeritavale paradiisile. Üheks selle suuna ilminguks on ka kodanikupalga kehtestamise ettepanek.

Sõltuvalt bürokraatia võimu ja kodanike vabaduste suhtest võib eristada kolme ideoloogiat:

  • Kommunism on kõige enam inimeste vabadusi piirav valitsusvorm, kus kogu majandus natsionaliseeritakse ja bürokraatia võim muutub absoluutseks (näiteks Stalini-aegne Nõukogude Liit, Mao aegne Hiina RV jts);
  • Sotsialistlikus ühiskonnas säilib eraomandus, kuid selle tegevust piiratakse tugevalt seadusandlike aktidega ning bürokraatia võim põhineb esmajoones rangel karistusõigusel;
  • Sotsiaaldemokraatia on kõige pehmem ja üksikisikutele suuremaid vabadusi pakkuv valitsusvorm, milles eraettevõtlus säilib ja võib suhteliselt vabalt taotleda kasumit. Bürokratism teostab ennast selles ideoloogilises keskkonnas esmajoones läbi maksupoliitika, mis praktikas tähendab lõputut ümberjagamist: ühed koguvad lisaväärtuse kaudu kasumit ja teised natsionaliseerivad selle tulumaksu vormis ning jagavad abirahadena taas hädasolevale elanikkonna osale.

21. sajandil on bürokratism muutunud domineerivaks valitsuskultuuriks Euroopa Liidus ja Eestis ning hakanud selgelt maha suruma kodanike kasvavat omavalitsemisoove. EL-is ilmneb see Euroopa Komisjoni ja Eestis Vabariigi Valitsuse seadusandliku initsiatiivi (tänaseks juba ainu)õiguses.

Absoluutse võimu saavutas bürokratism eurotsoonis 2012. aastal, mil loodi Euroopa Stabiilsusmehhanism. Viimane on ametnike määratav ametnike organisatsioon:

  • mis asub väljaspool igasugust parlamentaarset õigusruumi,
  • mida keegi ei tohi kontrollida ja
  • mille liikmetele on antud absoluutse karistamatuse staatus (s.h ka Euroopa Kohtul puuduvad vastavad volitused),
  • kuid mis võib esitada piiramatuid rahalisi nõudeid eurotsooni riikidele (s.t nende riikide maksumaksjatele).

Praktikas tähendab see klassiühiskonna loomist, millel pole enam puutepunkte ei demokraatliku riigikorralduse ega vaba turumajandusega, kuna ühtedel on nüüd õigus investeerida ja teenida kasumit riske arvestamata ning teistel kohustus kinni maksta tekitatud kahjud.

Vaata kaRedigeeri

Redigeeri

  1. Paul Tammert, Liberaalne või kapitalistlik turumajandus – selles on küsimus, Riigikogu Toimetised 25/2012, lk 77-94; http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16132