Bürokratism ehk bürokraatlik valitsuskultuur (mesogrupp) märgib ühiskonnakorda, milles riigi bürokraatlik aparaat on koondanud võimutäiuse enda kätte (maksutulud, teadmised, seadusloome ja karistuspoliitika) ning allutab kõigi teiste isikute ja gruppide elukorralduse oma huvidele. Bürokratism on kahedimensioonilises ühiskonnakorralduse mudelis üks neljast sotsiaalsest korrast.[1] Bürokraatia saavutab oma ülemvõimu, apelleerides hädas või puuduses olevate inimeste abistamise vajadusele.

Bürokratism tekib, kui ametnikud riigi haldussüsteemi ära kasutades koondavad võimu enda kätte ja hakkavad kas otse või kaudselt kogukonna või ühiskonna esindusorganit ära kasutades kehtestama seadusi enda huvidest lähtudes. Seetõttu on bürokratismi tunnuseks õigusaktide arvu kiire kasv ning karistuspoliitika, mis on suunatud ametnike poolt kehtestatud õiguskorra rikkujate karistamisele, kuid mis jätab tegelike kuritegude ohvrid ilma nii kaitsest kui ka kompensatsioonist. Teiseks tunnuseks on maksukoormuse kasv, mis on tingitud ühelt poolt riigieelarvest töötasu saavate ametnike arvu kasvust ja teiselt poolt sunnist, maksta üha suuremas koguses raha nendele, kes ise oma elu ja toimetulekuga hakkama ei saa. Kõik see on võimalik, kui tootmises minnakse üle plaanimajandusele ning raha asendatakse tšekkidega, millega kindlustatakse, et iga inimene saab soetada enesele vajaliku koguse eluks tarvilikke kaupu.

Bürokratistliku maailmavaate pooldaja tunnuseks on arusaam, et inimeste toimetuleku ja heaolu eest vastutab riik, s.t selle bürokraatlik aparaat.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. Paul Tammert, Liberaalne või kapitalistlik turumajandus – selles on küsimus, Riigikogu Toimetised 25/2012, lk 77-94; http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16132