Enesekehtestamine
Enesekehtestamine ehk kehtestav käitumine (ingl assertive behaviour, assertiveness, sks Selbstbehauptung, vn cамоутверждение, sm jämäkkyys) on käitumisstiil, milles väljendatakse selgelt, soovitatavalt mina-sõnumina oma vajadusi, mõtteid ja tundeid ning seistakse oma õiguste eest, ühtlasi võimaldades suhtluse teisel osapoolel teha sedasama.[1]
.jpg)
Inimestevaheliste psühholoogiliste piiride arvestamise ja mittearvestamise alusel saab eristada kolme peamist käitumisviisi: alistuv, agressiivne ja kehtestav käitumine.[1][2]
Kehtestamise mõiste päritolu muuda
Kehtestavat käitumist kui n-ö kolmandat teed lisaks agressiivsele ja alistuvale ehk võitlus- ja põgenemiskäitumisele hakati lähemalt uurima 20. sajandi teisel poolel.
Peale 1930. aastaid olid USA-s raha ja kompetents uuringuid teha. Teise maailmasõjaga seoses oli teravnenud vajadus eri uuringute järele. Just USA-s hakati tegelema inimkäitumise laialdaste uuringutega.
Avastati, et kõik inimesed on aktiivsed ja potentsiaalselt loovad, kusjuures inimene lähtub paljus seesmisest eneseteostuse vajadusest. Kõik inimesed on loovad, aga õpivad varases lapsepõlves seda varjama. Väärtuslikuks eluks on vaja ennast kehtestada.
1960. aastatel tuli kasutusele termin kehtestav käitumine (ingl assertivness) kui oskus öelda ei.
Leiti, et ei on sama normaalne vastus kui jah. Inimesena on õigus osast rollidest keelduda, kui ei jaksa neid täita. Samas võib äraütlemine teisele haiget teha, ta võib solvuda. Oluline oskus on seega ära öelda nii, et partner ei solvuks ja endal ei tekiks ebameeldivaid tundeid.
1970. aastatel hakati rohkem rääkima sellest, et peale ei ütlemise on vaja veel midagi, et saavutada suhtlemises rahulolu. Kuidas ikkagi saada seda, mida tahad? Kuidas muuta teiste käitumist, kui see häirib? Seda enesekehtestamisega tegelemise etappi nimetatakse ka jah-etapiks.
Rahulolu saavutamiseks on vajalik määratleda alad, mis on ei, ja teised alad, mis on jah. Teiste sõnadega öeldes, on vaja selgusele jõuda oma tegelikes vajadustes.
Enesekehtestamine soodustab võrdsust inimsuhetes, võimaldades käituda vastavalt oma olulistele huvidele, seista enda eest kartust tundmata, vabalt väljendada oma tegelikke tundeid ja kasutada oma õigusi – piiramata samal ajal teiste omi.[3]
Uuringute tulemustest selgus, et kehtestamisoskus on enamasti õpitud käitumine, mitte sünnipärane anne. Järeleaitamist ning praktilist treeningut vajavad eelkõige äärmiselt arad ja endassetõmbunud isikud. Samuti alalise hirmu all olijad ning need, kes kardavad oma tegelikke tundeid (nii positiivseid kui negatiivseid) spontaanselt välja näidata. Teisalt aga need, kes oma liigse tormakusega teisi endast eemale peletavad.[3]
1980. aastatel töötati välja enesekehtestamise mudelid ja põhimõtted. Olulised autorid on Thomas Gordon ja Richard Bolton. Jõuti järelduseni, et enesekehtestamise osad on:
- enese selge väljendamine (mina-sõnum)
- teise osapoole aktiivne kuulamine
- lahenduse väljatöötamine.
Sellega on seotud ka võidan-võidad mõtteviisi võidukäik. Inimestevahelistes suhetes ei saa võita teise kaotuse hinnaga, sest siis halvenevad inimsuhted.
Kehtestamise tehnika muuda
Kehtestav käitumine ei ole üksnes tehnikatest moodustunud mudel, vaid ka kindel mõtteviis.
Selleks, et jõuda kehtestava käitumiseni, on oluline, et inimesel on nii agressiivse kui alistuva käitumise kogemused.
Kehtestavast käitumisest võib tagasi hoida mh oma täpsete õiguste – ja teiste õiguste – mitteteadmine.[4]
Kehtestava käitumise mõju tagavad kolm suhtlemise baasoskust[2][5]:
- kontakti loomine, hoidmine ja lõpetamine
- selge eneseväljendus
- aktiivne kuulamine.
Enne kui asuda mõttes koostama kehtestavat sõnumit, on oluline kõigepealt lokaliseerida, kellel on probleem[1]. Seda mõistes saab teadlikult valida kohase suhtlemistehnika.
Selge eneseväljendamine mina-sõnumi vormis on vaid üks, tavaliselt esimene osa olukorra muutmise protsessis. Olulist rolli kehtestamise mudelis mängib ka aktiivne kuulamine.
Isegi juhul, kui öeldud sõnum oli parimal viisil kehtestav, võib teine osapool ikkagi pahaseks saada või solvuda. Sellises emotsioonikülluses sobib kehtestajale oma eesmärgi saavutamiseks kõige paremini käiguvahetuse tehnika.
Kehtestamisvajaduse puhul toimib kõige tõhusamalt kolmeosaline mina-sõnum.
Kuidas erinevad inimesed võiksid alustada kehtestavat vestlust? Need, kes kibelevad rohkem või vähem agressiivselt välja ütlema, kuidas "asjad tegelikult on", alustagu teise kuulamisest. Aga need, kes eelistavad (alistuvalt) kõigepealt ära kuulata teiste arvamused, öelgu juba alguses kehtestaval viisil välja oma seisukoht.
Kehtestava käitumise põhiliigid muuda
Kehtestav käitumine aitab toime tulla nii positiivsete olukordadega (kui kehtestaja avab teema või vastab kellelegi olukorras, mis tema jaoks on meeldiv) kui kehtestaja jaoks negatiivsete ehk häirivate olukordadega eri viisidel[2][1]:
| Algatav positiivne | Vastav positiivne |
| Ettepanek või nõudmine millegi tegemiseks
Abi või soodustuse palumine Tunnustamine või komplimendi tegemine |
Vastamine meeldivale ettepanekule
Sobivale palvele vastamine Reageerimine tunnustusele või komplimendile |
| Algatav negatiivne | Vastav negatiivne |
| Oma negatiivsest arvamusest teatamine
Oma negatiivse tunde väljendamine Nõudmine, et teine muudaks oma käitumist |
Nõudmise või kriitikaga mittenõustumine
Teise negatiivsele tundele reageerimine Nõudmise tagasilükkamine |
Näited kehtestava käitumise põhiliikide kohta muuda
- Algatav positiivne ettepanek: Mõtlen õhtul minna kinno Wes Andersoni "Koerte saart" vaatama. On sul aega ja tahtmist koos minuga seda filmi vaadata?
- Vastus positiivsele ettepanekule: Jah, hea meelega! või Tänan kutsumast, ma ei tule, sest olen seda filmi juba näinud.
- Abi või soodustuse palumine: Sa rääkisid, et tegite möödunud aastal õpilasfirma. Ma mõtlen koos paari sõbraga teha midagi samasugust. Oleks lahe kuulda, kuidas teil see asi käis. Kui oled nõus meid selles asjas veidi valgustama, siis lepime mingi päeva ja kellaaja.
- Sobivale palvele vastamine: Ohhoo, miks mitte! Aga kõige varem alles esmaspäeval kella kolmest. Ja siis poole viiest hakkab trenn. või Tegemist on huvitava pakkumisega, kuid mul ei ole sellel kuul võimalik tulla.
- Tunnustamine või kompliment: Kuule, te võitsite jalkas nii kõva vastase! Palju õnne!
- Reageerimine tunnustusele või komplimendile1: Tänks, ise oleme ka väga rahul!
- Oma negatiivsest arvamusest teatamine: Lugesin su viimast artiklit Postimehes. Aktuaalne teema muidugi ja intrigeerivalt kirjutatud. Samas ei ole ma kaugeltki nõus mitme sinu seisukohaga…
- Nõudmise või kriitikaga mittenõustumine2: Oled juba jõudnud lugeda, väga hea. Minu seisukohtade taga on põhjalik eeltöö, nii et olen väitluseks valmis!
- Oma negatiivse tunde väljendamine: Kuulsin, et sa kritiseerisid eile koosolekul mu aruannet. Mulle ei meeldi, et sa sellest minuga juba enne koosolekut ei rääkinud!
- Teise negatiivsele tundele reageerimine: Ma saan aru, et sa oled mu peale pahane. Võin sulle rääkida, mida ma märkasin ja kuidas sa oleksid võinud seda analüüsida – kui lepime aja kokku. või Ma olen üllatunud, et sa praegu niimoodi reageerid, sest ma palusin sul nädal tagasi see läbi lugeda ja mulle muudatusettepanekud teha.
- Nõudmine, et teine muudaks oma käitumist: Meie üürilepingus on kirjas, et trepikojas ei suitsetata. Naaber nurises, et minu üürnik suitsetab tema ukse taga.
- Nõudmise tagasilükkamine2: Ei pea paika. See töömees, kes eile kolmandasse korterisse mingit toru parandama tuli, tegi enne väljas suitsu, eks temaga see lõhn trepikotta tuli.
1 Alternatiivne reageerimine toimub pigem agressiivsele käitumisele omaselt.
2 Alternatiivne vastus väljendab nõustumist, nt Jah, nii see on.; Jah, mul on seda juhtunud küll.
Kõigil ülalkirjeldatud juhtumitel võib olenevalt olukorrast olla kasu mitte ainult kehtestavast, vaid mõnel juhul ka alistuvast või agressiivsest käitumisest. Alistuv käitumine võib olla kohane korra ja võimu esindajatega suheldes, agressiivne käitumine ajadefitsiidis (nt loodusõnnetuse või avarii korral). Keerulises suhtlemisolukorras võib olla abi ka kõigi kolme käitumisviisi paindlikust vahetamisest, kuid seda tehes tuleb meeles pidada, et igal käitumisviisil on omad eelised ja puudused.
Kehtestava sõnumi moodustamine muuda
Kehtestava sõnumisse kuulub nii mina-sõnum kui vähemalt üks aktiivse kuulamise tehnika. Võimalikud on järjestused:
- mina-sõnum + ümbersõnastamine (vm aktiivse kuulamise tehnika)
- ümbersõnastamine (vm aktiivse kuulamise tehnika) + mina-sõnum
Kui üks komponentidest puudub, ei ole enam tegemist kehtestamisega.
Mina-sõnum, mis võimaldab ennast selgelt kehtestada, on kolmeosaline mina-sõnum. Osad on:
- Olukorra kirjeldus faktipõhiselt ja hinnanguvabalt
- Olukorra tekitatud konkreetne ja mõõdetav mõju
- Olukorra tekitatud tunded
Näide: Kui ratas on sissesõiduteel, pean ma hoovi sõitmiseks autost välja tulema ja see häirib mind kõvasti.
Sellist sõnumi osade järjestust peetakse kõige mõjusamaks.[1] Need kolm osa võivad olla erinevalt järjestatud ja vahel piisab ka kahest või vaid ühest osast – kõik oleneb kontaktist.[2][5]
Ennast kehtestava mina-sõnumi õnnestumiseks soovitatakse:
| selge eneseväljenduse (mina-keele) oskust | → kasutada mina-vormi ja kindlat kõneviisi; Mul on sulle üks jutt. Saad sa mind praegu kuulata? |
| hinnanguvabadust – oskust kirjeldada ebameeldivat olukorda faktipõhiselt | → kirjeldada olukorda ja fakte, andmata neile hinnangut: Kui sa mu koju tõid, siis ma märkasin, et auto bensiinipaak saab kohe tühjaks. |
| oma tegeliku kogemuse ja selle esilekutsutud tunnete mõistmist, et öelda välja toimunu võimalikult konkreetne, käegakatsutav kasu või kahju ja peamine tunne | → kirjeldada oma tundeid, mis selles olukorras tekkisid: Mind nii häirib, et sa tühja paagiga linnast ära tulid!
→ kirjeldada teise poole tegematajätmise mõju: Nüüd ma pean tankima homme hommikul tipptunni ajal. Meil on hommikul kella 8st koosolek, nii et hilinemine ei tule kõne allagi! |
Kuid isegi kui sõnum oli parimal viisil kehtestav, võib teine osapool pahaseks saada või solvuda. Sellises emotsioonikülluses sobib oma eesmärgi saavutamiseks kõige paremini käiguvahetuse tehnika.
Kehtestava käitumise mõju muuda
Kehtestavalt käituv inimene on heas suhtes iseenda ja teistega. Kehakeel näitab soojust ja kindlust ning positiivseid tundeid. Eneseregulatiivset käitumist on palju ning hirmu ja ängistust vähe.
Kehtestava käitumise eelised muuda
- kasulikkus vaimsele ja füüsilisele tervisele, sest aitab elu ja tööga kõige efektiivsemalt toime tulla
- adekvaatne enesehinnang: kehtestavalt käituv inimene ei pea end teistest paremaks ega halvemaks
- kehtestavalt käituv inimene küsib ja saab elult rohkem, ka takistusi ületab ta kergemini kui see, kes käitub agressiivselt või alistuvalt
- aitab säilitada ausust, väärikust ja õiguste puutumatust nii enda kui teiste puhul
- suhted teiste inimestega on loomulikumad, rikkamad ja tulemuslikumad kui nendel, keda juhib vajadus teisi inimesi kontrollida ja end pidevalt nende eest kaitsta
- sedamööda, kuidas inimene tajub oma edusamme enesekehtestamise valdkonnas, märkab ta, et tal õnnestub järjest paremini rahuldada oma vajadusi ja hoiduda ebameeldivustest, ka vähenevad ta hirmud ja suhtlemisärevus
- kehtestav käitumine võimaldab segamatult elada omaenda elu.[1][6]
Pingutused kehtestaval käitumisel muuda
- pingutus oma lapsepõlves juurdunud mõtlemisharjumuste ("targem annab järele", "parem rasvane riid kui lahja lepitus" jmt) ümberhindamisel ning nendega kaasnevate käitumismallide pidurdamisel
- esialgu võivad suhted teistega halveneda, kui neile on üllatus kehtestamist alustava inimese konstruktiivsed tahteavaldused
- paindlikkus väheneb (ei oska kasutada mõnes situatsioonis vajalikku agressiivset või alistuvat käitumisviisi), mille tõttu koostöö alistujate ja agressoritega võib pidurduda
- oma sotsiaalses keskkonnas eristumine võtab lisaenergiat
Asudes kehtestavalt käituma, jälgida uues olukorras oma esmaseid reaktsioone: kas pigem vaikida ja varju jääda või pigem öelda, kuidas asjad peavad olema. Esimesel juhul on kehtestamise harjutajal arenguruumi selges eneseväljenduses, teisel juhul rääkija jälgimises ja aktiivses kuulamises.[6]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Gordon, T. (2003). Tõhus juht.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Bolton, R. (2000). Igapäevaoskused.
- ↑ 3,0 3,1 Alberti, R., Emmons, M. (1970). Your Perfect Right: Assertiveness and Equality in Your Life and Relationships.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ "Inimõiguste giid". Inimõiguste Keskus. Vaadatud 1.10.2018.
- ↑ 5,0 5,1 McKay M., Davis, M., Fanning, P. (2004). Suhtlemisoskused.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 6,0 6,1 Mikkin, H. (1997). Käitumisiviiside eelised ja kahjud. Suhtlemistreeningu infomaterjal: Käsikiri.