1992. aasta Eesti presidendivalimised

1992. aasta Eesti presidendivalimised toimusid rahvahääletusena 20. septembril, kui ükski kandidaat ei saavutanud nõutavat häälte arvu, ning Riigikogu esimesel istungil 5. oktoobril 1992, kui valituks osutus Lennart Meri.

1992. aasta Eesti presidendivalimised

26. august 1992
(otsevalimised)
5. oktoober 1992
(valimised Riigikogus)
1996 →
Osavõtt 68,0% (otsevalimised)

 
Kandidaat Lennart Meri Arnold Rüütel
Erakond Parteitu Parteitu
Hääli
(otsevalimised)
138 317 195 743
Protsent
(otsevalimised)
29,5% 41,8%
Valimised Riigikogus 59 31

 
Kandidaat Rein Taagepera Lagle Parek
Erakond Parteitu ERSP
Hääli
(otsevalimised)
109 631 19 837
Protsent
(otsevalimised)
23,4% 4,2%
Valimised Riigikogus - -

President pärast valimisi

Lennart Meri

Vabariigi Presidendi valimine kuulutati välja 9. juulil 1992.

15. juulil algatati Lennart Meri, kes oli Eesti suursaadik Soomes, ja Arnold Rüütli, kes oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimees, 21. juulil Jaks Lankotsi ja Uno Ruusi, 24. juulil Lagle Pareki, kes oli ÜE "Fööniks" juhatuse liige, 27. juulil Miina Hindi ja 3. augustil 1992 Rein Taagepera, kes oli California ülikooli professor, esitamine Vabariigi Presidendi kandidaadiks.

6. augustil teatas loobumisest Miina Hint, 11. augustil Jaks Lankots. Tähtajaks nõutavat 10 000 toetusallkirja ei suutnud koguda Uno Ruus.

20. augustil registreeriti Vabariigi Presidendi kandidaatideks Lennart Meri, kes kogus 11 491 toetusallkirja, Arnold Rüütel (21 009 allkirja), Lagle Parek (10 839 allkirja) ja Rein Taagepera (14 887 allkirja).

Valimisnimekirjadesse oli kantud 689 608 valijat ja 20. septembri 1992 valimistest võttis osa 468 605 ehk 67,952 protsenti.

Lennart Meri sai 138 317 häält ehk 29,5167%, Arnold Rüütel 195 743 häält (41,7714%), Lagle Parek 19837 häält (4,2332%) ja Rein Taagepera 109 631 häält (23,3951%). Kokku oli kehtivaid hääli kokku 463 528 ning kehtetuid sedeleid 5077. Et ükski presidendikandidaat ei saanud üle poole hääletamisest osavõtnud valijate häältest, siis ei osutunud keegi valituks.

Vabariigi Presidendi valimise seaduse paragrahv 11 lõige 2 ja paragrahv 15 lõige 2 kohaselt kanti presidendi valimiseks Riigikogus hääletussedelitele presidendikandidaatide Arnold Rüütli ja Lennart Meri nimed.

5. oktoobril 1992 Riigikogus toimunud hääletusel said valimissedeli kõik 101 Riigikogu liiget, kes ka kõik valimisel osalesid. Kehtetuks tunnistati 11 valimissedelit. Arnold Rüütel sai 31 ja Lennart Meri 59 häält.

Vabariigi Presidendi valimise seaduse paragrahv 15 lõige 6 kohaselt valiti Vabariigi Presidendiks Lennart Meri.

Taust ja järelmõjud

muuda

Rein Taagepera on kirjutanud, et tema kandideerimise taga oli kaks motiivi: enda sõnul oli ta ainus reaalse demokraatiakogemusega kandidaat ning peamiselt kandideeris ta Rüütli vastu, kes Taagepera hinnangul pooldas tugevat presidendivõimu ning ei sobinud seetõttu valvama parlamentaarse põhiseaduse järele, millega ta ise täielikult ei nõustunud. Taagepera analüüsi kohaselt oli tema kampaania põhiline tulemus Rüütli populaarsuse mõningane langus, mistõttu Rüütlil jäi absoluutsest enamusest puudu 8 protsendipunkti ja valimine läks edasi teise vooru riigikogus, kus enamus oli Mere pooldajate käes.[1]

Algselt oli Meri eelkõige Valimisliit Isamaa kandidaat, mille 1991. aastal moodustanud Eesti Kristlik-Demokraatlik Erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit ja Vabariiklaste Koonderakond ühinesid 21. novembril 1992 Rahvuslikuks Koonderakonnaks Isamaa. 1996. aasta Eesti presidendivalimistel kordus Rüütli ja Meri vastasseis, pärast mitmeid hääletusvoore Riigikogus ja valimiskogus valiti presidendiks taas Meri. Rüütel sai presidendiks alles 2001. aastal.

Viited

muuda

Kirjandus

muuda
  • Taagepera, R. (1993). Running for president of Estonia - a political-scientist in politics. PS-Political Science & Politics, 26 (2), 302−304.