Enn Tarto

Eesti poliitik

Enn Tarto (25. september 1938 Tartu18. juuli 2021) oli Eesti poliitik ja vabadusvõitleja, üks aktiivsemaid Eesti Vabariigi taastamise eest võitlejaid, Balti apelli üks koostajaid ja allkirjastajaid.[1][2][3][4]

Enn Tarto (2007)
Enn Tarto andmas intervjuud Eesti Vabariigi 95. aastapäeva puhul Tartu tähetorni juures 24. veebruaril 2013

EluluguRedigeeri

HariduskäikRedigeeri

Aastatel 19461953 õppis ta Kõrveküla külakoolis, 1953–1956 Tartu 3. Keskkoolis. Aastail 19691971 tudeeris ta kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, õpingud katkestati poliitilistel põhjustel.

TöökäikRedigeeri

Poliitiline tegevusRedigeeri

VastupanutegevusRedigeeri

12. märtsil 1956 asutasid Enn Tarto ja teised Tartu 3. Keskkooli poisid Toomemäel põrandaaluse organisatsiooni Eesti Noorte Malev[5]. Ööl vastu 4. novembrit 1956 levitasid nad Tartus sadu lendlehti, millega toetati Ungari ülestõusu ja nõuti Eestile vabadust. Kümnetel lendlehtedel oli nurgas käsitsi joonistatud sinimustvalge lipuke või kilp.

Osalejad arreteeriti 1956. aasta lõpus. Eesti NSV Ülemkohus mõistis 13. märtsil 1957 8 poissi süüdi Vene NFSV KrK § 58-10 ja § 58-11 alusel. Enn Tartole mõisteti 5 aastat vangistust. Koos temaga mõisteti süüdi ka Jaan Isotamm, Voldemar Kohv, Jüri Rebane, Lembit Soosaar, Jüri Lõhmus, Tõnis Raudsepp ja Enn Kaupo Laanearu.[6]

Mordva poliitvangilaagris moodustas Enn Tarto koos Taivo Uibo, Erik Udami ja teiste kaaslastega vastupanuorganisatsiooni Eesti Rahvuslaste Liit ning osales selle tegevuses ka pärast vabanemist 1960. aastal.

1962. aastal organisatsiooni liikmed arreteeriti. 1. detsembril 1962 mõistis Eesti NSV Ülemkohus ta Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahvide 68 lg 2 ja 70 alusel süüdi ja karistas vangistusega range režiimiga parandusliku töö koloonias. Koos temaga mõisteti samal kohtuprotsessil süüdi ka Erik Udam, Taivo Uibo, Jarmo Kiik, Valdo Reinart ja Priit Silla. Sellest vangistusest vabanes Enn Tarto 1967. aastal.

Aastatel 1968–1983 osales Enn Tarto vastupanutegevuses koos paljude teisitimõtlejate ning rahvuslikult ja demokraatlikult meelestatud ringkondadega nii Eestis kui ka Venemaal, Leedus jm.

1979. aastal kirjutas Enn Tarto koos 45 Eesti, Läti ja Leedu kodanikuga alla Balti apellile, milles nõuti Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide avalikustamist, nende õigustühiseks kuulutamist ning Balti riikide iseseisvuse taastamist.

Enn Tarto protestis nõukogude vägede Afganistani tungimise vastu, tervitas telegrammiga Lech Walesat, kutsus soomlasi üles mitte aitama ehitada Muuga sadamat, kutsus üles tuumavaba tsooni loomisele, kuhu kuuluks ka Eesti.

Enn Tarto vahistati uuesti 13. septembril 1983. a. ning 19. aprillil 1984. a. mõistis ENSV Ülemkohus ta süüdi ENSV KrK § 68 lg 2 järgi ning karistas 10-aastase vabaduskaotusega erirežiimiga sunnitöölaagris ja järgneva 5-aastase asumisele saatmisega.

1988. aastal nõudsid Enn Tarto vabastamist ERSP, Tartu Muinsuskaitse Ühendus, Eesti Muinsuskaitse Selts, piketeerijad ENSV Ülemkohtu hoone ees ja paljud teised. Ta vabanes ja saabus 17. oktoobril tagasi Eestisse.

PildidRedigeeri

Vanglast vabanenud Enn Tarto vastuvõtt 1988

PoliitikutegevusRedigeeri

Tarto oli üks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (hiljem Vabariiklaste ja Konservatiivide Rahvaerakond) asutajaid. Ta kuulus Isamaaliitu ja alates 1999 Rahvaerakonda Mõõdukad. 2005. aastal lahkus ta Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast (Rahvaerakonna Mõõdukad uus nimi). Pärast seda oli parteitu.

TunnustusRedigeeri

TeosedRedigeeri

  • "Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes" (kirjutisi ja sõnavõtte 1989–2008). Kirjastus Grenader, Tallinn 2009, 355 lk. Lisa: DVD "Üksinda ja koos", Andres Söödi dokumentaalfilm Enn Tartost, valminud 2002, 56 minutit

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri