NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus

See artikkel on NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsusest; Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude sõjaväeluure kohta vaata artiklit Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus.

---

NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse (Nõukogude Liidu sõjaväeluure) organisatsiooni ja tegevuse ülevaade ajavahemikul 1918–1991.

NSV Liidu relvajõudude ülesehituse ja organisatsiooni kohta:

 Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõud

 Pikemalt artiklis Punaarmee Kindralstaap

 Pikemalt artiklis NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaap

 Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeluure juhtide loend

Kindralstaabi Luurepeavalitsuse juhid ja organisatsioon

• 1. Valitsus (inglise keeles First Directorate) (agentuurluure)
  • 1. osakond,
  • 2. osakond,
  • 3. osakond,
  • 4. osakond,
  • 5. osakond.

Iga osakond vastutas sõjalise luure eest määratud riikides, osakond jagunes sektsioonideks, mis vastutas konkreetse välisriigi suhtes läbiviidava sõjaväelise luure eest.

• Luurepeavalitsuse ülema 1. asetäitjale allunud 4 allosakonda:
  • 1. suund, viis läbi agentuurluuret Moskvas. Allosakonnas teeninud luure ohvitserid tegelesid agentuuri värbamisega välismaiste sõjaväeatašeede seast, sõjaliste, teaduslike ja muude NSV Liitu külastavate välismaiste delegatsioonide koosseisust. Allosakonna töötajad kasutasid ja praktiseerisid kattevarjuna kasutama nõukogude ametiasutusi nagu NSV Liidu Välisministeerium, NSV Liidu Teaduste Akadeemia, Aeroflot jne.
  • 2. suund, tegeles agentuurluurega Lääne ja Ida-Saksamaal;
  • 3. suund, tegeles nn agentuurluurega nn rahvavabastusliikumistes ja terroristlikes organisatsioonides; Rahvavabastusliikumisliikumiste (MPLA Angola Rahvavabastusliikumine, Fataḩ, FRELIMO jt.) võitlejate ettevalmistamisega tegeles NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi 10. peavalitsus ja selle õppekeskused (sh 165. õppekeskus Simferopolis).
  • 4. suund, tegeles agentuurluurega Ameerikas Kuuba territooriumilt koos Kuuba luureteenistusega
• 2. Valitsus, lahinguluure ehk luure sõjategevuse piirkonnas (фронтовая разведка);
  • Osakonnas oli 7 suunda, mis tegelesid sõjalise luurega lääneriikides;
  • 1. suund, taktikaline luure (tactical level reconnaissance);
  • 2. suund, vastutas agentide värbamise, agentuursidemete ja sidepidamise eest;
  • 3. suund, vastutas sõjaväe diversioonigruppide Spetsnazi operatsioonide läbiviimise eest nendes maades;
  • 4. suund, informatsiooni/teabekogumine ja teabeanalüüs;
  • 5. suund, raadio- ja elektrooniline teabe vahelthaare ja salvestamine (sideluure ja elektrooniline luure);
  • 6. suund, Eriotstarbeliste diversiooni- ja luureväeosade juhendamine OSNAZ (ОСНАЗ);
  • 7. suund, vastutas teabeedastamisel sidepidamise šifreerimise ja side turvalisuse eest (ciphers and communications security)
• 3. Valitsus (Aasia riigid)
• 4. Valitsus (Aafrika ja Kesk-Idamaade riigid)
• 5. Valitsus, Operatiiv-taktikalise luure juhtimine (teabehange sõjalistel objektidel)

Sõjaväeluure peavalitsusele alluvate maismaa sõjaväeringkondade ja üksikute sõjaväeliste formeeringute luuretegevuse juhendamist viis läbi 5. valitsus.

NSV Liidu sõjalaevastiku 4 laevastiku (Balti laevastik, Musta mere laevastik, Vaikse ookeani laevastik ja Põhjamere laevastik) luureüksused allusid Sõjamerejõudude Staabi 2 osakonnale ja Laevastiku Kosmoseluurevalitsus, mis allus samuti Luure peavalitsuse 5. valitsusele. 5. valitsus oli kogu NSV Liidu sõjaväeluureüksuste koordinatsioonikeskus.

• 6. Valitsus (elektrooniline ja raadiotehniline luure).
  • Valitsuse 1. osakond (raadioluure osakond, mis tegeles võõrriikide sidekanalitelt teadete vahelthaaramise ja dešifreerimisega), kasutas informatsiooni kogumiseks Eriotstarbeliste salkade (ОСНАЗа – отряды Особого Назначения) tegevust, mille ülesandeks on raadio- ja raadiotehniline luure. Eriotstarbelised raadioluuresalgad kuulusid NSV Liidu sõjaväeringkondade ja väljaspool NSV Liitu asuvate väekoondiste (Ungari Rahvavabariik, Saksa DV, Poola Rahvavabariik ja Tšehhoslovakkia) koosseisus ning tegelesid sõjaväeluurele huvi pakkuvate objektide kohta välisriikide sidevõrkudest andmete vahelthaaramisega (kuulati NATO sõjaväe, politsei, tsiviillennunduse ja piirivalve sidekanaleid). Osakonna käsutuses oli ligi 300 kõrge kvalifikatsiooniga sõjaväespetsialisti, ligi 1500 ajateenijat ja tsiviilspetsialisti.
  • Valitsuse 2. osakond (raadiotehnilise luure osakond), mis tegeles raadiosignaalide, telemeetriliste signaalide ja teiste elektrooniliste signaalide vahelthaaramise ja salvestamisega. Tegevuses kasutas informatsiooni kogumiseks Eriotstarbeliste salkade tegevust, mille ülesandeks on raadio- ja raadiotehniline luure.
  • Valitsuse 3. osakond (tehnilise kindlustamise osakond), tegeles nõukogude välissaatkondades, konsulaatides, kaubandusesindustes ja eraldi Kuubal, Vietnamis, Birmas, Mongoolias asuvate vahelthaarde ja pealtkuulamisjaamade tehnilise hooldusega.
    • RLR(radio lokatsionna razvedka) (PЛР), RLS (radiolokatsionnaja svjas) (РЛС), RTR (radiotehnitcsheskaya razvedka (РТР).
  • Valitsuse 4. osakond (tehnilise jälgimise osakond), jälgis ööpäevaringselt informatsiooni, mida ta hankis raadioluurevahenditega. Põhiline ülesanne oli jälgida sõjalist olukorda maailmas ja eriti Ameerika Ühendriikide relvajõududega toimuvat. Osakonna iga ohvitser vastutas tema jälgitava objekti eest, milleks oli Ameerika strateegilise lennuväe juhatus, Ameerika taktikalise lennuväe juhatus jne. Osakonna poolt kogutud andmete alusel koostas 6. Valitsuse operatiivkorrapidaja igapäevase informatsioonilise kokkuvõtte, mis oli osa GRU üldisest Infoülevaatest.

6. Valitsuse koosseisus on ka Moskva lähedal asuv raadio ja satelliitsidekeskus Vatutinki asulas, kus võeti vastu signaale üle maailma asuvatest 11 strateegilisest elektroonilise luure kompleksidest, mis asusid NSV Liidus, ja 4 väljaspool NSV Liitu asuvast elektroonilise luure kompleksist:

• Kuubal, Havanna eeslinnas Lourdeses, mis tegutses aastail 1964–2001 ja mida ekspluateeriti koos NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee sideluurevalitsusega). Vahelthaardejaam, mis asus Ameerika Ühendriikide rannikust 90 miili kaugusel oli varustatud tehnikaga, mis võimaldas pealt kuulata ja salvestada Ameerika avatud sidekanaleid ja mobiiltelefonsidet. Jaama isikkoosseis oli ligi 1000 sõjaväelast.
• Vietnamis Khánh Hòa provintsis Cam Ranhi lahei ääres asuvas Cam Ranhi linnas asuvas NSV Liidu sõjalaevastiku Vaikse ookeani laevastiku 15. operatiiveskaadri materiaal-tehnilises tugibaasis (ПМТО (пункт материально-технического обеспечения) Kamrani sõjaväebaasis, mis avati 1979. aastal. Sõjaväebaasi teenindavat personali oli ca 3000 inimest;
• Birmas – Ranguunis ja
• Mongoolias).

Raadioluure keskjaam asub Moskva lähedal Klimovski linnas. Valitsuse koosseisus oli Volokolamski maanteel asunud kosmoseluurekeskus – Objekt K-500 ning ka sideluure teel saadud andmete analüüsisüsteem Süsteem Dozor/Objekt K 200 ("система Дозор", "объект К 200"), mis asub GRU põhihoonetekompleksis Moskva lähedal Horoševo maanteel (vaata ka signaalluure).

• 7. Valitsus (NATO ja liikmesriikide vastu suunatud luure- ja teabehanketöö), milles 6 piirkondlikku/tegevuspõhist osakonda;
• 8. Valitsus (töö erilist tähelepanu nõudvate riikidega, millega ei tegelenud 1. ja 2. Valitsus);
• 9. Valitsus (sõjaliste tehnoloogiamaterjalide hankimine ja edastamine vastavalt NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asunud Sõjatööstuskomisjoni tellimustele Sõjatööstuskompleksile);

 Pikemalt artiklis tööstusspionaaž

• 10. Valitsus (sõjalised majandusküsimused, sõjatööstus ja relvakaubandus, majanduslik julgeolek);
• 11. Valitsus (strateegilised tuumajõud);
• 12. Valitsus;
• 13. Valitsus, haldus-tehniline valitsus;
• Poliitosakond, mille ülem oli Luurepeavalitsuse ülema asetäitja;
• Informatsiooniteenistus
  • Informatsioonikeskus, mis töötles kogutud teavet inim- ja tehnilistest teabehankekanalitest.
  • Informatsiooniinstituut, mis tegeles avalikest allikatest informatsiooni kogumisega;
• Finantsvalitsus;
• Operatiiv-tehniline Valitsus;
• Dešifreerimisteenistus, tegeles vahelthaaratud sõnumite krüptoanalüüsiga ning paiknes Moskvas Komsomolski prospektil;
• Luurepeavalitsuse 1. osakond (kattedokumentide valmistamine);
• Luurepeavalitsuse 8. osakond (LPV sisemiste kommunikatsioonide turvalisus);
• Luurepeavalitsuse Arhiiviosakond;
• Kaks teadusuuringute instituuti;
  • Teadusliku Uurimise Keskinstituut (Центральный научно-исследовательский институт), tegeles raadioluure läbiviimiseks vajaliku eritehnika väljatöötamisega.

Luure Peavalitsuse alluvuses oli ka veel õppeasutus:

• Sõjalis-Diplomaatiline Akadeemia (Bоенно-дипломатическая академия), sõjaväeluurajate žargoonis "konservatoorium", mis asus Moskvas (ул. Народного ополчения) maja nr 50.
• 1. teaduskond, kus toimus sõjaväeluurajate ettevalmistus, kes töötavad välisriikides legaalsetes residentuurides, Nõukogude Liidu ametiasutuste esindustes välismaal (Aeroflot, NSV Liidu kaubandusesindustes jne,;
• 2. teaduskond, kus toimus õppetöö sõjaväeatašeede ettevalmistamisel, kes samuti töötavad välisriikides legaalsetes residentuurides, diplomaatilise katte all, saatkondades;
• 3. teaduskond, kus toimus sõjaväeluurajate ettevalmistus, kes tegelesid operatiiv-taktikalise luurega, kes jätkasid teenistust pärast Akadeemia lõpetamist sõjaväeringkondade staapides. Kõrgema luurekooli lõpetas 1960.–1970. aastatel kuni 200 ohvitseri aastas.
• 4. osakond, valmistas ette Nõukogude Liidu satelliitriikide ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni liikmesriikide (Poola RV, Saksa DV jne) sõjaväeluure ohvitsere

Nõukogude sõjaväeluure piirkondlikud ja väeliikide luureorganid

• Nõukogude väegrupp Saksamaal,
• Põhja väegrupp;
• Keskväegrupp;
• Lõuna väegrupp;
• Valgevene sõjaväeringkond;
• Karpaatia sõjaväeringkond;
• Kiievi sõjaväeringkond;
• Odessa sõjaväeringkond;
• Leningradi sõjaväeringkond;
• Balti sõjaväeringkond;
• Moskva sõjaväeringkond;
• Uurali sõjaväeringkond;
• Volga-äärne sõjaväeringkond;
• Siberi sõjaväeringkond;
• Kesk-Aasia sõjaväeringkond;
• Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond;
• Taga-Kaukaasia sõjaväeringkond;
• Turkestani sõjaväeringkond;
• Baikali sõjaväeringkond;
• Kaug-Ida sõjaväeringkond;
• Balti mere laevastik;
• Musta mere laevastik;
• Vaikse ookeani laevastik
• Põhjamere laevastik;

Spetsnaz

24. oktoobril 1950 tegi NSV Liidu kaitseminister Aleksandr Vassilevski – NSV Liidu RJ Kindralstaabi ülema S. Štemenko ja Luure Peavalitsuse ülema esildise alusel korralduse moodustada 1. maiks 1951 eriettevalmistusega spetsnazi luure- ja diversiooniüksused (46 roodu, kus igas roodus 120 inimest), mis allusid otse Kindralstaabi Sõjaväeluure Peavalitsuse (2. Valitsuse 3. suunale) ning need olid ametliku versiooni kohaselt mõeldud NATO riikide tuumapeadega varustatud liikuvate raketiseadeldiste hävitamiseks ning luure- ja diversioonioperatsioonideks vaenlase tagalas.

 Pikemalt artiklis Spetsnaz#NSV Liidu sõjaväeluure Eriotstarbelised brigaadid

Spetsnazi juhid GRU keskaparaadis: polkovnik P. Stepanov (1951–1953), kindralmajor I. Banov (1953–1957), kindralmajor N. Patrahaltsev (1958–1968),

1953. aastal Nõukogude Armee koondamise käigus likvideeriti 35 roodu 46-st, kuid 1957. aastal moodustati pärast Georgi Žukovi kõrvaldamist armee juhtimiselt uuesti 7 üksikut mereväe luuredivisjoni ja 5 üksikut eriotstarbelist pataljoni (26. (Saksamaal), 27. (Põhja väegrupp), 36. (Taga-Karpaatias), 43. (Taga-Kaukaasias), 61. (Turkestan) lisaks olemasolevatele 4 eriotstarbelisele roodule 75. (Balti SR), 78. (Odessa SR), Uraali SR ja Taga-Baikali sõjaväeringkondade Eriotstarbelistele roodudele.

1964. aastal oli GRU otsealluvuses 12 Eriotstarbelist roodu, 5 pataljoni ja 10 isikkoosseisuga täielikult komplekteeritud brigaadi. Sama aasta lõuks formeeriti veel 10 komplekteeritud brigaadi (kõigis piiriäärtsetes sõjaväeringkondades ning Moskva ja Kiievi SR), 2 pataljoni (Nõukogude väegrupis Saksamaal ja Põhja väegrupis) ja 6 eriotstarbelist roodu (Põhja-Kaukaasia SR, Taga-Kaukaasia SR, Uraali SR, Siberi SR, Taga-Baikali SR, Lõuna väegrupis).

NSV Liidu tippajal oli NSV Liidu relvajõududes 24 eriotstarbelist ründeüksust (14 brigaadi), kuhu kuulus ligi 25 000 eriettevalmistusega sõjaväelast, kes oma ettevalmistuse poolest ületasid NSV Liidu Õhudessantvägede VDV ja maavägede koosseisus olnud ründedessantbrigaadide dessantvägesi kvaliteedilt. Brigaadid moodustati kõigis NSV Liidu sõjaväeringkondades, millest üks brigaad allus otseselt Kindralstaabi Luure peavalitsusele ja teine brigaad sõjaväeringkonnale.

1979. aastal osalesid erinevatest spetsnaziüksustest (põhiliselt Turkestani SR 15. ÜEB baasil) ühte Musulmanide pataljoni – 154. üksikusse eriotstarbelisse salka (154-й отдельный отряд специального назначения) kogutud muslimitest nõukogude sõjaväelastest Afganistanis Nõukogude-Afganistani sõja alguses Afganistani juhi Ḩāfiz̧ullāh Amīni palee vallutamises ja tapmises koos KGB ründerühmadega Zeniit ja Grom. Järgnevalt osalesid sõjategevuses 15. ja 22. Üksiku Eriotstarbelise Brigaadi üksused, kellele valmistasid ette noorsõdurid 1001. Õppepolk Petseris ja 467. Üksik õppepolk Tširtšikas (Чирчике).

Spetsnazi väeosadele valmistati ette ohvitserikoosseisu: 1950. aastatel 2. Tambovi õhudessantvägede koolis; 1968. aastast Rjazani õhudessantvägede koolis / Rjazani õhudessantvägede juhtivkoosseisu kool (Рязанском высшем воздушно-десантном командном училище ) 9. rooduna; 1978. aastast Frunze nim. Sõjaväeakadeemia luureteaduskonnas (разведывательном факультете Военной академии М.В.Фрунзе).

Nõukogude sõjaväeluure infoallikad

• Stig Wennerström, 15 aastat nõukogude sõjaväeluurele andmeid kogunud Rootsi sõjaväeluure kolonel, paljastati ja talle mõisteti 1964. aastal eluaegne vangistus, kuid viibis vangis vaid 10 aastat;
• Stig Bergling

Ülejooksikud nõukogude sõjaväeluurest

• (1938) Ignati Reiss; (1938) Walter Krivitski (sõjaväeluure Lääne-Euroopa illegaalse residentuuri resident, (1942) alampolkovnik Ismail Ahmetov 4. osakonna ülem ja Türgi Istanbuli redidentuuri resident; (1948) leitnant Igor Guzenko NSV Liidu Kanada saatkonnast; alampolkovnik Pjotr Popov; (1978) Vladimir Rezun (Šveitsist Genfist), (1992) Stanislav Lunev.
• Kindral Dmitri Poljakov; polkovnik Oleg Penkovski, Nikolai Tšernov – lääneriikide kasuks töötanud, paljastatud ja süüdimõistetud sõjaväeluurajad.
• Boriss Volodarski – luuretegevust kirjanduses kajastanud endine luureohvitser.

Sõjaväeluure juhtkond

 Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeluure juhtide loend

Ajalugu, nõukogude sõjaväeluure loomine

Nõukogude sõjaväeluure loodi 8. novembril 1918 tolleaegse Nõukogude Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi otsusega nr 46 VRS esimehe(Lev Trotski) asetäitja Efraim Skljanski, Jukums Vācietise ja VRS liikme Kārlis Jūlijs Daiševskise poolt allkirjastatud käskkirja alusel ning esialgselt nimetati VRS Välistaabi Registreerimisvalitsuseks (vene keeles Регистрационным управлением Полевого штаба реввоенсовета Республики).

Käskkirja kohaselt kuulus Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse koosseisu, mille ülemaks määrati endine staabikapten Semjon Aralov:

• 1. osakond (отдел военного контроля Отвоенкон) – sõjaväeline vastuluure, ülem Max-Alfred Trakmann, mis jaanuaris 1919 liideti Tšekaa Eriosakonnaga. Osakonnas 157 töötajat;
• 2. osakond (agentuurluure osakond), kus oli kantselei ja agentuurjaoskond. Osakonnas oli algselt 39 töötajat (koos tehniliste töötajate-nõunikega, kelleks loeti professionaalseid Venemaa Keisririigi Kindralstaabi sõjaväeluurajaid) ning see asus Moskvas Pretšistenka tänaval majades 35, 37 ja 39. Osakond viis läbi agentuurluuret, taktikalist lahinguluuret viis läbi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi koosseisus olnud Operatiivvalitsuse Luurejaoskond (15 töötajaga).

Nõukogude sõjaväeluure algetapi eripäraks oli sõjaväeluure professionaalide puudumine, kuna enamik Venemaa keisririigi luureohvitsere liitus alanud Venemaa kodusõjas Vene valgekaartlastega, bolševikega koostööle sunnitud ja lojaalseid kõrgemaid sõjaväelasi aga bolševikud ei usaldanud. Sõjaväeluuresse kaasatud "endiste" kontrolliks viidi sisse poliitkomissaride ametikohad, kes kontrollisid ja kinnitasid nõunike poolt tehtavaid igapäevatöös tehtavaid otsuseid. Algetapil kaasati kindralstaabi staabikapten Georgi Teodori (Георгий Иванович Теодори), kes oli Registreerimisvalituse juhataja Aralovi abi ja nõunik.

Nõukogude sõjaväeluure loomise etapid

Enne bolševikele allunud sõjaväeluure moodustamist tegutses Nõukogude Venemaa kasuks endise Venemaa Ajutise Valitsuse Kindralstaabi kindralkortermeistri 2. osakond, mida juhtis Pjotr Rjabikov (Петр Федорович Рябиков) koos talle allunud sõjaväeringkondade ja rinnete luureosakondadade ning välisriikides asuvate sõjaväeatašeedega. Kuna aga bolševike juhitud Nõukogude Venemaa ei jätkanud Venemaa poolt eelnevalt sõlmitud liitlaslepingute alusel sõda Saksamaa keisririigiga ning kavandas separaatrahu sõlmimist, siis enamik vana keisririigi ja Ajutise valitsuse toetajatest, kes töötasid uues Nõukogude Venemaa luureasutustes ja osutasid abi endistele Antanti liitlastele Suurbritanniale ning Prantsusmaale informatsiooniga Saksamaa sõjaväe ja selle tegevuse kohta.

Koos Nõukogude Venemaa sõjaväelise juhtorgani Kõrgeim Sõjaline Nõukogu (Высший военный совет (ВВС)), loomisega loodi ka märtsis 1918 lisaks KSN juhile endisele keisririigi kindralile Mihhail Bontš-Brujevitšile ja tema kahe poliitilisele sõjakomissarile – Kirill Šutko (VSDT(b)P) ja Proš Prošjan (SR), ka KSN juhtkond, milles olid: sõjalise juhi abi, kindralkortermeister operatiiv- ja luurealaste abilistega, sideülem jne.

Peale bolševike võimuga koostööd tegevate endiste keisririigi ja ajutise valitsuse luureametnike Petrogradis moodustati ka bolševikele lojaalsetest sõjaväeluureametnikest luureosakonnad bolševike kontrolli all olevates endistes sõjaväeringkondades – Moskva sõjaväeringkonnas, moodustati märtsis Moskvasse evakueeritud bolševike valitsuse juures mais 1918 Sõjaasjade Rahvakomissariaadi Operatiivosakond, mis juhendas alanud Venemaa kodusõjas agentuur- ja lahinguluuret. Operatiivosakonna luureülem oli Boriss Ivanov (1889–1957) ning poliitilist kontrolli tema tegevuse üle teostas määratud sõjakomissar Max-Alfred Trakmann.

Esmase nõukogude sõjaväelisele juhtkonnale (Välistaabile) allunud luureasutuse kindralkortermeistri 2. osakonna tööjaotus oli 1917. aastal järgmine:

• 1. jaoskond oli teabehankeosakond, mille juht oli kindralstaabi polkovnik Nikolai Švarts (Николай Николаевич Шварц);
• 2. jaoskond (Germaani) oli piirkondliku suunitlusega ja kogus informatsiooni Saksamaa kohta;
• 3. jaoskond (Romaani) kogus statistilisi andmeid Prantsusmaa, Belgia, Itaalia, Šveitsi, Hollandi, Hispaania ja Portugali kohta;
• 4. jaoskond (Skandinaavia) kogus statistilisi andmeid Skandinaavia maade riikide kohta;
• 5. jaoskond (Austria) kogus statistilisi andmeid Austria-Ungari kohta;
• 6. jaoskond (Lähis-Ida);
• 7. jaoskond (Kesk-Ida);
• 8. jaoskond (Kaug-Ida) kogus statistilisi andmeid Põhja-Ameerika, Hiina ja Jaapan kohta.

1918. aasta oktoobris avastas Tšekaa Eriosakond ja Tšekaasse suunatud Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige Viktor Kingissepp, et Petrogradis Sõjamerelaevastiku Registrikeskteenistuse juhtkond, edastas läbi Ragnar Åkerlundi juhitud luurevõrgu Suurbritannia sõjaväeatašeele Francis Newton Allan Cromiele luurealast teavet Saksamaa Keisririigi kohta. Pärast sõjalaevastiku luureosakonna juhtide vahistamist ja hukkamist anti sõjalaevastiku vastuluureosakonna ülesanded 1919. aasta jaanuaris moodustatud Tšekaa sõjalise vastuluure osakonna pädevusse ning sõjaväeluure pädevusse jäi ainult sõjaline luure, mitte aga sõjaväe lojaalsuse kontroll millega tegeles Mihhail Kedrovi juhitav Tšekaa Eriosakond.

19. juunil 1919 viidi läbi uus Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Registreerimisvalitsuse (Региструпра ПШ РВСР) reorganiseerimine, struktuurimuutused ja võeti vastu RV põhimäärus, mille kohaselt RV oli nõukogude sõjaväeluure agentuurluure keskasutus ja struktuur oli järgmine:

• Registreerimisvalituse ülem – vana keisririigi luureohvitser Semjon Aralov, kes oli ka Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige:
• 1. osakond, maismaa agentuurluure, mis jagunes 4 jaoskonnaks:
  • Põhja jaoskond – Skandinaavia maad, Soome, Baltimaad (Eesti ja Läti), Murmanski ja Arhangelski rajoon;
  • Lääne jaoskond – Leedu, Poola, Galiitsia, Saksamaa, ja endise Austria-Ungari territooriumil tekkinud riigid;
  • Lähis-Ida jaoskond – Balkani maad, Türgi, Turkestan, Afganistan ja India;
  • Kaug-Ida jaoskond – Siber, Hiina ja Jaapan
• 2. osakond, mereväe agentuurluure (oli Registrivalitsuse koosseisus veebruarist 1919 kuni jaanuarini 1920)
• 3. osakond, sõjalise tsensuuri osakond (oli valitsuse koosseisus detsembrist 1918 kuni oktoobrini 1919)
• Registreerimisvalitsuse juhataja juures asuvad konsulaat, kus töötasid vana keisriarmee spetsialistid.

1. osakonna ülem: V.F. Tarassov, kindralstaabi kapten Gavriil Kutõrev (Гавриил Яковлевич Кутырев), osakonna sõjakomissar Pavlujan

Konsultantide osa nõukogude sõjaväeluure loomisel

Kuna bolševike juhitud sõjaväeluurel polnud kvalifitseeritud sõjaväeluurajaid ja sinna partei suunatud kommunistidel polnud luuretööks vajalikku kvalifikatsiooni, siis oli nõukogude valitsus sunnitud usaldama praktilise teabehankeprotsessi Venemaa keisririigi professionaalsetele sõjaväelastele, osakonnajuhatajate (keda määrati ainult VK(b)P liikmete seast) kontrolli all tegid praktilist luuretööd:

• Vabariigi Revolutsiooniliselt Sõjanõukogult saadavate ülesannete täitmiseks plaanide väljatöötamine ja jaotus allasutustele;
• allasutuste tehnilise instruktaažiga tegelevate inspektorite instrueerimine ja väljaõpetamine;
• juhendite ja instruktsioonide väljatöötamisega, välismaise sõjalis-ajaloolise kirjanduse tõlkimine;
• "välismaisest ja piiritagusest pressist" hangitud andmete alustel ülevaadete koostamine;
• Välistaabi Operatiivvalitsusega sidepidamine.

Endiste sõjaväespetsialistide abi kasutati nõukogude juhtkonna poolt kuni kriisiolukorra lõpuni. 15. septembril 1919 konsultantide institutsioon RV juures likvideeriti ja kõik spetsid suunati kohustuslikus korras rindele.

Sõjaväeluure muudatused Venemaa kodusõja ajal (1918–1921)

1920. aasta septembris reorganiseeriti järjekordselt Sõjaväeluure keskaparaati – Registreerimisvalitsust, mille käigus täpsustati Registreerimisvalitsuse alluvust – läbi Välistaabi komissari allus RV Vabariigi Sõjarevolutsiooninõukogule ning asutusesiseselt muudeti struktuuri:

• Operatiivosakond (agentuurluure), mille ülesandeks oli agentuurvõrkude üld- ja detailplaanide koostamine; vastalt koostatud plaanidele agentuuri paigutamine, tööülesannete jaotamine piirkondlike luureallasutuste ja üksikagentide vahel; agentide üldine ja detailne instruktaaž, nende varustamine kõige vajalikuga; agentide "töölekutsumine" ja nendelt infokogumine, info valik ja "Vabariigi Sõjarevolutsiooninõukogule ametlike (sõjaväeatašee), poolametlike ja mitteametlike sõjaliste esindajate esitamine kinnitamiseks";
  • Operatiivosakonna (agentuurluure) ülem:V. Sokolov (1920.1–); A. Appen (1920.4–); Janis Berzinš (1920.12–);
  • 1. (opratiiv)jaoskond, ülem: F. I. Busch
  • 2. (organisatsiooniline) jaoskond, ülem: N. Nikolski
  • 3. (tehniline)jaoskond, ülem: J. Brengman
• Informatsiooniosakond, mis tegeles erinevatest allikatest, välisajakirjandusest ja dokumentidest saadud informatsiooni töötluse, nende alusel kokkuvõtete ja ülevaadete koostamise ning laialisaatmisega vastavalt Registrivalitsuse ülema kinnitatud nimekirjale;
  • Informatsiooniosakonna ülem O. Dzenis (О.П. Дзенис)
  • 1. jaoskond, ülevaadete koostamine, R. Longva
  • 2. jaoskond, press ja ajakirjandus, S. Budkevitš
• Üldosakond; Valitsuse salajase kirjavahetuse pidamine; valitsuse "avalike" töötajate isiklike toimikute pidamine; šifrite ja nendega seonduvate kirjavahetuse pidamine; samuti juhendas trükikoja ja komandantuuri tegevust
  • Üldosakonna ülem
• Organisatsiooniline osakond, mis tegeles Valitsuse ja allasutuste "avalike" töötajate arvestuse ja personaliliikumisega; allasutuste kontrolli ja inspekteerimise ning normatiivdokumentide väljatöötamisega;
• Majandus-finantsosakond. Valitsuse koosseisus oli ette nähtud 327 kaastöötajat.

Sõjaväeluure pärast Vene kodusõda

Pärast Kodusõja edukat lõppu nõukogude võimu jaoks ning Punaarmee demobiliseerimist ja vähendamist tehti muudatusi ka sõjaväeluure keskasutuses, kus vähenes vajadus otsese lahinguluure järele ja suurenes vajadus pikemaajalise strateegilise sõjalise teabe kogumiseks, mis oleks võimaldanud nõukogude võimul jätkata maailmarevolutsiooni eksporti.

Vabariigi Sõjarevolutsiooninõukogu käskkirjaga nr 785/141, 4. aprillist 1921 moodustati Registreerimisvalitsuse ja Punaarmee Staabi Operatiivvalitsuse luurejaoskonna asemel Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabi Luurevalitsus (Разведывательное управление (Разведупр) Штаба РККА). Luurevalitsus koosnes pärast koosseisude vähendamist kantseleist ja 4 osakonnast:

• Lahinguluure (войсковая разведка),
• Agentuurluure osakond;
• informatsiooni ja statistika osakond;
• Raadioinformatsiooni (raadioluure) osakond, koosseisus oli 275 kaastöötajat.

Järgnenud muudatuste käigus aga 1921. aasta lõpus viidi Luureosakonna alluvusest välja raadioluure osakond ja 1922. aastal likvideeriti ka sõjaväeluure keskaparaadist lahinguluure osakond.

1922. aasta novembris reorganiseeriti Luurevalitsus Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabiülema 1. asetäitja Valitsuse Luureosakonnaks ning luureosakonna isikkoosseisu vähendati 1924. aastaks 275 kaastöötajalt 91 kaastöötajale.

1924. aasta septembris toimus Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabis järjekordne reorganiseerimine, mille käigus osakondade nimetuste asemel hakati kasutama numbrilisi tähitusi – Luurevalitsus nimetati ümber 1924. aasta 28. märtsil NSV Liidu Revolutsioonililise Sõjanõukogu käskkirjaga nr 446/96 Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabi IV Valitsuseks.

 Pikemalt artiklis Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabi IV Valitsus

TTPA Luurevalitsus 1934–1939

1934. aasta struktuurimuudatuste tulemusena oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Luurevalitsus, aastail 1934–1939 järgmine struktuur:

• Luurevalitsuse ülem ja tema asetäitjad

 Pikemalt artiklis Nõukogude sõjaväeluure juhtide loend;

• Lääne (1.) osakond (agentuurluure lääneriikides), ülem korpusekomissar Otto Steinbrück (1935, jaanuar – 1937, aprill), diviisikomissar Oskar Stigga (1937, aprill – november), major A. Starunin (1937, november – 1939, mai). Osakonnas oli 5 jaoskonda.
• Idamaade (2.) (Hiina, Jaapan) osakond, ülem korpusekomissar Fjodor Karin (1935, jaanuar – 1937, aprill), brigaadikomissar А. Gailis (1937, aprill – juuli), kt major/polkovnik N. Habazov (1937, aprill – 1938, juuli). Osakonnas oli 5 jaoskonda.
• Sõjalis-tehnilise luure (3.) osakond, (1935, jaanuar – 1937, november), kt brigaadikomissar Mihhail Vainberg (1937, november – 1938, juuni)
• osakonna ülema asetäitja: diviisikomissar D. Murzin (1935, jaanuar – 1937, detsember), diviiskomissar Harald Tummeltau (1936, veebruar – 1937, detsember)
• Punaarmee sõjaväeringkondade ja sõjalaevastike luureosakondi juhendav (4) osakond, ülem 2. järgu kapten M. Nefedov (1936, veebruar – 1937), kt 2. järgu kapten А. Jakimõtšev (1937–1938)
• Dešifreerimisosakond (5. osakond)
• Välissuhete osakond (6. osakond)
• Raadioluure osakond
• Haldusosakond (7. osakond)
• Luurevalitsuse kool
• Luurevalitsuse täienduskursused

1935. aasta jaanuaris moodustati Spetsiaaltehnika osakond/Teadusliku Uurimise Instituut, misjärel oli Luurevalitsuse organisatsioon järgmine (isikkoosseis 403 töötajat, neist 234 sõjaväelast ja 169 teenistujat):

• 1. osakond (agentuurluure lääneriikides), ülem korpusekomissar Otto Steinbrück;
• 2. osakond (agentuurluure idamaariikides), ülem korpusekomissar Fjodor Karin
• 3. osakond (sõjalis-tehniline luure ehk tööstusspionaaž), ülem diviisikomissar Oskar Stigga
• 4. osakond (sõjamereväeluure), ülem 2. järgu kapten M. Nefedov
• 5. osakond (Punaarmee sõjaväeringkondade ja sõjalaevastike luureosakondi juhendav) V. Bogovoi
• 6. osakond (raadioluure), brigaadiinsener J. Faivuš
• 7. osakond (dešifreerimine), ülem polkovnik P. Harkevitš
• 8. osakond (sõjatsensuur), ülem diviisikomissar P. Kolssov
• 9. osakond (eriülesanded), ülem brigaadikomissar V. Panjukov
• 10. osakond (spetsiaaltehnika), ülem brigaadikomissar A. Lozovski
• 11. osakond (välissuhted), ülem korpusekomissar A. Gekker
• 12. osakond (administratiivosakondа), ülem major A. Martjanov, brigaadikomissar D. Trotski (1936, november –)
• Eriotstarbeline jaoskond A (Спецотделение "А" (активная разведка)) aktiivne luure ehk diversioonitöö, ülem brigaadikomissar Gai Tumanjan

Tugiteenused:

• Salajas-šifreerimisjaoskond,
• Sidejaoskond,
• Registratsioonijaoskond
• Toimetuse ja trükijaoskond
• Kaadrijaoskond,
• Finantsjaoskond
• Staabiohvitseride ettevalmistamise keskne kool (ЦШПКШ-Центральная школа подготовки командиров штаба)
• Juhtivkoosseisu täienduskursused (РКУКС-Курсы усовершенствования комсостава)
• Sidetehnika Teadusliku Uurimise Instituut

 Pikemalt artiklis Hispaania kodusõda#NSV Liit

1938. aastal anti sõjamereväeluure läbiviimine moodustatud NSV Liidu sõjamerelaevastiku rahvakomissariaadi pädevusse.

TTPA KS 5. valitsus, 1939–1940

Mais 1939 muudeti nõukogude sõjaväeluure alluvusvahekordi ning moodustati Tööliste ja Talupoegade Punaarmee 5. valitsus; 29. juunil 1939 kinnitati 5. valitsuse isikkoosseis: 341 sõjaväelast ja 189 teenistujat (вольнонаемных), organisatsioon tegutses muudatusteta kuni 1940. aasta juunini.

• 1938 oktoober – 1939 (kohusetäitja), Aleksandr Grigorjevitš Orlov
• 1939 veebruar – 1940, diviisikomandör/kindralleitnant Ivan Proskurov, Nõukogude Liidu kangelane (ametikohal 9 kuud)

Organisatsioon

• 1. osakond (luure Euroopas), ülem major/polkovnik Fjodor Aleksandrovitš Fedorenko (1939, mai– ), Mihhail Milstein (1941–);
• 2. osakond (luure idamaariikides), ülem major/polkovnik Aleksei Pavlovitš Kislenko (1939, mai –);
• 3. osakond sõjalis-tehniline luure), ülem 1. järgu sõjaväeinsener Aleksei Andrianovitš Konovalov (1939, mai – 1940, august; 1940. august – juuni 1941, ülema kt. major Izmail Ahmetov;
• 4. osakonna (passiosakond), ülem major/polkovnik Sergei Filippovitš Pivovarov (1939, juuni –);
• 5. osakond (informatsiooniosakond), ülema kt polkovnik Grigori Petrovitš Pugatšov (1939, august –);
• 6. osakond (piiriäärne luure), ülem polkovnik Tarass Fjodorovitš Kornejev (1939, detsember – );
• 7. osakond (raadioluure), ülem major/polkovnik Fjodor Pavlovitš Malõšev (1939, oktoober –);
• 8. osakond (raadioside), ülem 1. järgu sõjaväeinsener Ivan Nikolajevitš Artemjev (1939, mai –);
• 9. osakond (šifreerimine), ülem major Nikolai Aleksandrovitš Filatov (1939, mai – oktoober), major Leonti Sergejevitš Pelevin (1939, oktoober –);
• 10. osakond (välissuhted), ülem polkovnik Grigori Iljitš Osetrov (1939, mai –);
• 11. osakond (dešifreerimine), ülem major Nikolai Aleksandrovitš Filatov (1939, oktoober – );
• Eriotstarbeline (diversiooni)osakond "A", ülem polkovnik Hadži Mamsurov (Хаджи-Умар Джиорович Мамсуров) (1939, mai –);

Tugiteenused:

• Poliitosakond, ülem brigaadikomissar Ivan Ivanovitš Iljitšov (1938, juuni –);
• Kaadriosakond;
• Üldosakond
• Administratiiv-majandusosakond;
• Staabiohvitseride ettevalmistamise keskne kool (ЦШПКШ-Центральная школа подготовки командиров штаба), ülem major Pjotr Semjonovitš Petrov;
• Juhtivkoosseisu täienduskursused (РКУКС-Курсы усовершенствования комсостава)
• Sidetehnika Teadusliku Uurimise Instituut, 1. järgu sõjaväeinsener Ivan Stepanovitš Kislenko;
• Operatiivtehnika Instituut (moodustati 1939. aastal), ülem major Vassili Sergejevitš Tšetvertikov;

1939. aastal reorganiseeriti senine 9. osakond (Mongoolia-Xinjiang) osakond seoses relvastatud konfliktidega Jaapaniga Kaug-Idas Punaarmee Kindralstaabi Eriülesannetega osakonnaks ja viidi Luurepeavalitsuse koosseisust kindralstaabi alluvusse.

26. juulil 1940 NSV Liidu Kaitse rahvakomissari käskkirjaga nr nr 0037, liideti Punaarmee 5. valitsus (5 Управление РККА) taas TTPunaarmee Kindralstaabi koosseisu Kindralstaabi Luurevalitsusena, mille juhiks määrati kindralleitnant Filipp Golikov. TTPA Kindralstaabi luurevalitsuse organisatsioon:

• 1.(lääne) osakond, ülem polkovnik Aleksei Mihhailovitš Kuznetsov (1940, august –);
• 2.(Balkani) osakond, polkovnik Serafim Mihhailovitš Tšuvõrin (1940, august –);
• 3.(idamaade) osakond, polkovnik Aleksei Pavlovitš Kislenko (1940, august –);
• 4.(sõjalis-tehnilise luure) osakond, 1. järgu sõjaväeinsener Aleksei Andrianovitš Konovalov (1940, august –);
• 5.(Eriotstarbeline/diversiooni) osakond, ülem polkovnik Hadži Mamsurov (1940, august –);
• 6.(passi) osakond, ülem kindralmajor Nikolai Ivanovitš Jegorõtšev (1940, august –);
• 7.(piiriäärse luure) osakond, ülem polkovnik Ilja Vassiljevitš Vinogradov (1940, august –);
• 8.(raadioluure ja raadioside) osakond, ülem 1. järgu sõjaväeinsener Ivan Artemjev (1939, mai –);
• 9.(šifreerimis)osakond, ülem major Leonti Pelevin (1939, oktoober – );
• 10. (dešifreerimis)osakond, ülem polkovnik Nikolai Filatov (1940, august –);
• Välissuhtluse osakond, ülem polkovnik Anton Vladimirovitš Gerassimov (1940, juuli –);
• Vastuluureosakond, ülem major Matvei Petrovitš Šelõganov;

Tugiteenused:

• Sõjatsensuuri keskosakond, ülem polkovnik Ivan Ivanovitš Puzõrjov;
• Informatsiooniosakond, ülem kindralmajor Nikolai Ivanovitš Dubinin;
• Sõjalis-tehnilise ja majandusinformatsiooni osakond, ülem Grigori Petrovitš Pugatšjov;
• Eriotstarbeliste ülesannete osakond, ülem polgukomissar Naum Semjonovitš Sorkin;
• Üldosakond, ülem Sergei Filippovitš Pivovarov;
• Kaadriosakond, ülem Anatoli Nikolajevitš Kondratov;
• Poliitosakond, kindralmajor Ivan Iljitšov, 1938. aasta juunist;
• Administratiiv-majandusosakond;
• Kõrgem Eriotstarbeline Kool (Высшая специальная школа), ülem Nikita Jemeljanovitš Tšuvakov;
• Kõrgema Eriotstarbelise Kooli juhtivkoosseisu täienduskoolituse luurekursused (Разведывательные курсы усовершенствования комсостава Высшей специальной школы), ülem polkovnik Demjan Iljitš Gontšarov;
• Sidetehnika Teadusliku Uurimise Instituut, ülem 1. järgi sõjaväeinsener Ivan Stepanovitš Kislenko;
• Operatiivtehnika Instituut, ülem polkovnik Vassili Sergejevitš Tšetvertikov (1939. detsembrist)

Välisresidentuurid ja agentuurvõrgud

• Residentuur Washingtonis, legaalne resident 1940. aasta märtsist – 1946. aasta jaanuarini, Lev Sergejev "Morris", saatkonna sõjaväeatašee Ilja Sarajevi autojuhi ja asjaajaja "katte all"; Agentuurvõrk Omega;
  • Illegalne residentuur, resident Artur Adams
• Residentuur Shanghais, legaalne resident: Jakov Bronin; 1936. aasta aprillist – 1937. aasta juunini, Lev Borovitš TASSi jaoskonnaülema abi Lev Lidovi "katte all" aastatel ; agentuurvõrk:Richard Sorge, radist Max Clausen,
  • Illegaalne residentuur, resident Hristo Bojev ameerika ärimehe Julius Bergmani identiteeti kasutades;

NSV Liidu sõjaväeluure II maailmasõjas (pärast 1941. aastat)

1940. aasta juunis nimetati sõjaväeluure keskasutus uuesti PA Kindralstaabi Luurevalitsuseks ("Разведывательное управление Генерального штаба РККА", Разведывательное управление ГШ РККА) ja selle ülemaks määrati:

• 11. juulil 1940 – 1941, Filipp Golikov, PA Kindralstaabi ülema asetäitja ja Luurevalitsuse ülem
• 1941–1942, kindralmajor Aleksei Panfilov, PA Kindralstaabi ülema asetäitja ja Luurevalitsuse ülem
• 1942–1945, Ivan Iljitšov, NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi Luurepeavalitsuse ülem.

Pärast esimesi edutuid kaitselahinguid II maailmasõja käigus tehti 1942. aasta kevadel organisatsioonilisi muudatusi ja 16. veebruaril 1942 reorganiseeriti LV Luurepeavalitsuseks.

22. novembril 1942 aga arvati lahinguluurega tegelev valitsus LPV koosseisust välja ning eraldati strateegilise agentuurluure läbiviimine, väljaspool NSV Liitu ja sõja käigus okupeeritud territooriumidel NSV Liidu kaitserahvakomissari – J. Stalini otsealluvuses oleva NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi Luurepeavalitsuse, mille ülem oli kindralleitnant Ivan Iljitšov pädevusse. LPV allusid illegaalsed residentuurid ja agentuurvõrgud:

• Londonis, (Legaalne "Residentuur Brion", kindralmajor I. Skljarov ja "Residentuur Edward"), Ursula Kutšinski
• Genfis ("Residentuur Dora", Sandor Rado); agentuurvõrk: Rudolf Rossler "Lucy", OKH Sideteenistuse Heeresnachrichtenverbindungs-Abteilungi ülem kindralleitnant Fritz Thiele, Idarinde Väegrupp Mitte staabi luureülem parun Rudolf von Gersdorff.
• Pariisis ja Belgias ("Residentuur Otto", Leo Treppner),
• Brüsselis, Anatoli Gurevitš "Kent" (−2009),
• Washingtonis,
  • Tuumapommialase agentuurvõrgu juht Artur Adams
• Tokios Richard Sorge (Ramsai), radist Max Clausen, Ozaki Hotsumi, Yotoku Miyagi
• Stockholmis ja
• Ankaras.
• Berliinis, Punane Kapell (ru,de): (Ilse Stöbe, Rudolf von Scheliha; Harro Schulze-Boisen, Arvid Harnak).

lahinguluure läbiviimine kindralleitnant Fjodor Kuznetsovi juhitava Punaarmee Peastaabi Luurevalitsuse kompetentsi. Luureavalitsusele allusid rinnete: Stalingradi, Doni, Edelarinde ja muude (kokku 17 rinde) staapide luureosakonnad. Peale rinnete luureosakondade allusid LV-le ka sideluure ning lennukitelt tehtava visuaalse ja fototehnikaga varustatud õhuluureüksused (aerofotoluure). Luurelennukite abil fikseeriti huvipakkuva piirkonna maastiku eripära, rajatud kaitserajatised ja piirkonnas asuvad vaenlase sõjajõud.

PA PS Luurevalitsus

PA PS Luurevalitsuse, mis tegeles lahinguluure ja luurega rindepiirkonnas, ülem oli kindralleitnant Fjodor Kuznetsov, ülema asetäitja agentuursuundade alal polkovnik Pitalev ja asetäitja diversioonitöö alal polkovnik Kosivanov.

• 1. osakond, ülem S. Zaitsev, juhendas/inspekteeris lahinguluure läbiviimist alluvates rinnete luureosakondades ja rindeväeosades (diviisi ja korpuse tasemel);
• 2. osakond, ülem kindralmajor N. Šerstenjov (H. Шерстнев), tegeles agentuurluurega:
  • 1. suund, loode agentuursuund, ülem alampolkovnik Smirnov;
  • 2. suund, lääne agentuursuund, ülem alampolkovnik Nikolski;
  • 3. suund, edela agentuursuund, ülem alampolkovnik Sokolov;
  • 4. Diversioonisuund.
• 3. osakond, ülem polkovnik Romanov, hangitud informatsiooni töötlus ja analüüs.
• Poliitosakond;
• Raadio- ja raadiotehnilise luure osakond;
• Uurimisosakond, tegeles koos 1. ja 2. osakonnaga sõjavangidega;
• Eriraadiosidejaoskond, ülem kindralmajor Pekurin;
• Agentide ja luurajate väljaõppeks šifrite alal ja sidepidamiseks eriside väljaõppejaoskond;
• Eriotstarbeline lennuväeeskadrill öiste operatsioonide läbiviimiseks.

Luurevalitsuse operatiivselt alluvad ja lahinguluurega tegelevates rindestaapides olevad luureosakonnad koosnesid viiest osakonnast:

• 1. osakond – juhendas alluvate luureallüksuste tööd;
• 2. osakond – tegeles agentuurluurega;
• 3. osakond – vastutas diversioonitegevuse eest;
• 4. osakond – tegeles hangitud luureinformatsiooni töötlemisega;
• 5. osakond – tegeles raadioluurega.

Armeestaapide luureosakonnad koosnesid kahest jaoskonnast:

• 1. jaoskond – tegeles lahinguluurega;
• 2. jaoskond – oli informatsioonijaoskond.

 Pikemalt artiklis Abwehr

1943. aasta kevadel 19. märtsil võttis NSV Liidu kaitserahvakomissar J. Stalin vastu otsuse nr 0071, mille kohaselt 1. maist 1943 Punaarmee Kindralstaabi lahinguluurega tegeleva Luurevalitsuse pädevusse määrati ka agentuurluure läbiviimine rindepiirkonnas ja nn okupeeritud nõukogude territooriumidel".

PA Kindralstaabi Luurevalitsuses loodi järgmised osakonnad:

• 1. osakond (lahinguluure);
• 2. osakond (agentuurluure);
• 3. osakond (rinnete agentuurluure juhendamine);
• 4. osakond (operatiivinformatsiooni osakond);
• 5. osakond (raadioluure ja vaenlase raadiojaamade tegevuse häirimine / tegevuse segamine);
• 6. osakond (raadioside);
• 7. osakond (kaadriosakond);
• 8. osakond (šifreerimisosakond).

Tugiosakonnad: majandus-haldusosakond, eriosakond (desinformatsioon); operatiivtehnika jaosk.; Finants jaosk.; uurimisteenistus; valitsuse sekretariaat; lennusalk; sidesõlm; agentuuri ettevalmistuskool.

NSV Liidu sõjaväeluure keskasutuse struktuur 1960. aastatel

• 1. Valitsus (luure illegaalsete sõjaväeluurajate ja agentide poolt), ülem kontradmiral Leonid Konstantinovitš Bekrenjov
• 2. Valitsus, strateegiline luure Euroopa riikides, ülem kindralmajor Aleksei Andrejevitš Konovalov;
• 3. Valitsus, strateegiline luure anglo-ameerika maades, ülem kindralpolkovnik V.S. Sokolov. Valitsus tegeles Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikidega ning Ameerika Ühendriikide ja Kanadaga tegeles eraldi osakond. Valitsus tegeles ka riikidega, kes hoidsid sõbralikke suhteid Suurbritanniaga ja SB endised dominioonid.
• 4. Valitsus, strateegiline luure Kesk- ja Lähis-Ida riikides, ülem kindralmajor P. P. Meklišev;
• 5. Valitsus, operatiiv-taktikalise luure/diversioonide juhtimine, ülem kindralmajor Mihhail Andrianovitš Kotšetkov;
• 6. Valitsus, luuretegevus sõjaväeringkondades, mis piirnesid välisriikidega;
• Informatsioonivalitsus, välisluurekeskustest laekuva luureinformatsiooni kogumine, hindamine ja töötlus, ülem kindralmajor N. A. Korenevski
• Sõjamereluurevalitsus/Sõjamereluure koordinatsiooni osakond;
• Aafrika osakond, ülem sõjamereväe ohvitser Ivlev (Ивлев)

Tugiosakonnad:

• Teaduslik-tehnilise luure osakond, ülem kindralpolkovnik Šeliganov;
• Sideosakond (šifrid ja dešifreerimine), mille koosseisus ka diplomaatilise postiside töötluse grupp (postisaadetiste saatmine ja vastuvõtt);
• Rahvademokraatiamaade osakond,
• Välissidemete osakond, mis Kaitseministeeriumit "kattevarjuna" kasutades teostas ametlikku suhtlemist välismaalastega;
• Side ja raadioluure;
• Organisatsiooniline osakond (luuretööks vajalike "kattevarjude" valik ja organiseerimine);
• Arhiiviosakond;
• Asjaajamisvalitsus, tegevuse majanduslik kindlustamine;
• Kaadriosakond.

NSV Liidu sõjaväeluure keskasutuse struktuur 1970. aastatel

• 1. Valitsus (agentuurluure)
• 2. Valitsus, lahinguluure ehk luure sõjategevuse piirkonnas (фронтовая разведка);
• 3. Valitsus (Aasia riigid)
• 4. Valitsus (Aafrika ja Kesk-Idamaade riigid)
• 5. Valitsus, operatiiv-taktikalise luure juhtimine (teabehange sõjalistel objektidel)
• 6. Valitsus (elektrooniline ja raadiotehniline luure).
• 7. Valitsus (NATO ja liikmesriikide vastu suunatud luure- ja teabehanketöö), milles 6 piirkondlikku osakonda;
• 8. Valitsus (töö erilist tähelepanu nõudvate riikidega);
• 9. Valitsus (sõjalised tehnoloogiad);

 Pikemalt artiklis tööstusspionaaž

• 10. Valitsus (sõjalised majandusküsimused, sõjatööstus ja relvakaubandus, majanduslik julgeolek);
• 11. Valitsus (strateegilised ruumajõud);
• 12. Valitsus,
• 13. Valitsus (haldus-tehniline);
• Finantsvalitsus;
• Operatiiv-tehniline valitsus;
• Dešifreerimisteenistus,
• Luurepeavalitsuse 1. osakond (kattedokumentide valmistamine)
• Luurepeavalitsuse 8. osakond (LPV sisemiste kommunikatsioonide turvalisus)
• Luurepeavalitsuse Arhiiviosakond;
• Kaks teadusuuringute instituuti;
  • Teadusliku Uurimise Keskinstituut (Центральный научно-исследовательский институт), tegeles raadioluure läbiviimiseks vajaliku eritehnika väljatöötamisega.

Sõjaväeluure Venemaal pärast 1991. aastat

 Pikemalt artiklites GRU ja Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsus

Sõjaväeluure keskasutuste nimetused

Läbi aegade kandis Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Liidu relvajõudude sõjaluure erinevaid nimetusi, ajaline kattuvus on tingitud erinevate asutuste rahvakomissariaadi või sõjalise ülemjuhatuse (Välistaap, kindralstaap vms.) juures samaaegselt loodud luureasutuste tegevusest:

• 1917. aasta novembrist – 1918. aasta maini, Kindralstaabi Peavalitsuse kindralkortermeistri 2. osakond, asukoht (ул. Большая Молчановка, maja nr. 20);
• 1917. aasta novembrist – 1918. aasta märtsini, Kõrgema ülemjuhataja juures asuva Revolutsioonilise Välistaabi Agitatsiooni ja luureosakond;
  • 27. november 1917 – 12. märts 1918, Feyerabend (В.А.Фейерабенд) Kõrgema ülemjuhataja Staabi Revolutsioonilise Välistaabi Agitatsiooni ja luurosakonna ülem;
• 1918. aasta märtsist – 1918. aasta septembrini Kõrgema Sõjanõukogu Operatiivvalitsuse luurejaoskond;
  • 1918. aasta märts, A. Kovalevski Kõrgeima Sõjanõukogu Operatiivosakonna ülema asetäitja ja KSN Luurejaoskonna ülem;
  • 1918. aasta, Boriss Šapošnikov Kõrgeima Sõjanõukogu Operatiivosakonna ülema asetäitja ja KSN Luurejaoskonna ülem;
• 1918. aasta maist – 1918. aasta septembrini Sõjaasjade Rahvakomissariaadi Operatiivosakonna luurejaoskond (ул. Пречистенка majad nr. 35, 37 ja 39);
  • 1918. aasta maist kindralstaabi kapten Boriss Ivanov, Sõja- ja sõjamereasjade Rahvakomissariaadi Operatiivosakonna ülema abi luure alal;
• 1918. aasta maist – 1918. aasta septembrini Ülevenemaalise Peastaabi Operatiivvalitsuse Sõjalis-statistiline osakond;
• septembrist – oktoobrini 1918 Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Staabi luureosakond (ул. Пречистенка majad nr. 35, 37 ja 39);
• novembrist 1918 – 1920. aastani, Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsus;
  • 1918. aasta jaanuarist septembrini – Semjon Aralov, Sõjaasjade Rahvakomissariaadi Moskva sõjaväeringkonna Operatiivosakonna juhataja;
• Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse Luurejaoskond;
  • 1. november 1918 – juuni 1919, Semjon Aralov Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse Luurejaoskonna ülem;
  • 1919. aasta juunist detsembrini, Sergei Gussev Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse Luurejaoskonna ülem;
  • 1920. aasta jaanuarist veebruarini Georgi Pjatakov Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse ülem;
  • 1920. aasta veebruarist juulini Voldemar Aussem Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse ülem;
  • 1920. aasta juulist Jakob Lenzman Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Registreerimisvalitsuse ülem;
• 1919 ja 1920. aastail Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaabi Operatiivvalitsuse 1. (operatiiv-luure-õppe) jaoskond;
• (Tööliste ja talupoegade Punaarmee) TTPA Operatiivvalitsuse Luureüksus;
• 21.veebruar 1921 – (Tööliste ja talupoegade Punaarmee) TTPA Staabi Luureosakond (Разведывательное управление (Разведупр) Штаба РККА, asukoht Большой Знаменский пер. (ул. Грицевец), д.19);
• 1921–1922 Tööliste ja talupoegade Punaarmee Luurevalitsus (РУПШКА),
• 1922–1926 (Tööliste ja talupoegade Punaarmee) TTPA staabiülema esimese asetäitja valitsuse luureosakond,
• 1926 – 1934. aasta august (Tööliste ja talupoegade Punaarmee) TTPA Staabi IV Valitsus,
• 1934. aasta august – november Tööliste ja talupoegade Punaarmee Informatsiooni- ja Statistikavalitsus,
• 1934. aasta november – 1939. aasta mai Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Luurevalitsus,
• 1939. aasta mai – 1940. aasta juuni NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi 5. valitsus;
• 1940. aasta juuni – 1942. aasta veebruar Punaarmee Kindralstaabi Luurevalitsus;
• 1942. aasta 16. veebruarist septembrini Punaarmee Kindralstaabi Luure Peavalitsus (agentuurluure);
• 1942. aasta september – 1943. aasta veebruar Punaarmee Kindralstaabi lahinguluure valitsus (Управление войсковой разведки);
• 1942. aasta novembrist NSV Liidu kaitserahvakomissarile (J. Stalinile) alluv Luure Peavalitsus (agentuurluure);
• 1943. aasta veebruar – 1945. aasta juuni Punaarmee Kindralstaabi Luurevalitsus (ул. Старая Басманная (ул. Карла Маркса), maja 17);
• Punaarmee Kindralstaabi Luurevalitsus;
• 1945. aasta juunist −1946. aastani, Punaarmee Kindralstaabi Luure peavalitsus;
• 1946–1947 NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure peavalitsus;
• 1947–1949 NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Informatsioonikomitee;
• 1949–1950 NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure peavalitsus;
• 1950–1955 Nõukogude armee Kindralstaabi Luure peavalitsus (Главное разведывательное управление ГШ ВС);
• 1955–1991 NSV Liidu Relvajõudude Kindralstaabi Luure peavalitsus (Главное Разведывательное управление ГШ ВС СССР);
• 1991 – Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Luure peavalitsus (Главное Разведывательное управление (ГРУ) ГШ ВС РФ).

Kirjandus

• "Империя гру", Александр Колпакиди
• "Империя ГРУ 2", Александр Колпакиди[1]
• Структура и кадры военной разведки
• Военная разведка СССР

Nõukogude sõjaväeluure kirjanduses

• Jevgeni Vorobjov, "Maa. Nõudmiseni", Eesti Raamat, 1986

Nõukogude sõjaväeluure teemaline filmograafia