Ava peamenüü

EluluguRedigeeri

Harald-Leopold Tummeltau sündis Tallinnas töölise Tõnis Tummeltau perekonnas ja omandas hariduse Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis. Lisaks eesti keelele kui emakeelele omandas Tummeltau ka vähemalt rahuldaval tasemel vene, soome ja saksa keele.

Nii isa kui poeg jagasid vasakpoolseid vaateid ja otsustasid pärast Oktoobrirevolutsiooni ühineda enamlaste relvastatud võitlusega. Harald Tummeltau oli liitunud juba aprillis 1917 kommunistliku parteiga ja võttis sama aasta lõpus aktiivselt osa Eesti Punakaardi loomisest.

1918. aastal läbis ta Petrogradis suurtükiväekursused, mille lõpetas 18. septembril. Ta oli üks Tallinna esimese kütipolgu juurde loodud 1. eesti kommunistliku kergesuurtükiväe divisjoni organisaatoritest. Oktoobris 1918 suunati see idarindele. 1919. aastal võitles Tummeltau vaevalt 20-aastasena neljanda suurtükipatarei komandörina Pihkva rindel, pälvides esimese eestlasena Punalipu ordeni. Eestis ja Pihkva rindel aastatel 1918–1919 peetud võitlusi on ta kirjeldanud 1934. aastal Venemaal ilmunud väljaandes "Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas"[1].

1919. aastal õppis ta pool aastat kestnud suurtükiväekursustel sõjaväeakadeemias.

1920. aasta kevadel sõdis ta Venemaa kodusõjas Krimmis Wrangelli valgekaartliku armee vastu, tõustes lühikese ajaga brigaadi suurtükiväe ülemaks ja edasi 13. armee suurtükiväe staabiülemaks.

Harald Tummeltau oli Venemaa kodusõjas kommunistliku Eesti kütibrigaadi neljanda patarei komandör, keda esimese eestlasena autasustati 1920. aastal Punalipu ordeniga[2] Tema juhtimisel löödi tagasi valgete soomusrongi rünnak ja dessant Vašina Gora küla lähistel jõel asunud raudteesilla juures.[3]

Kuna Tummeltau haridus piirdus suurtükiväekursustega, saadeti ta 1920. aasta sügisel ennast täiendama Punaarmee sõjaväeakadeemiasse, mille lõpetas 1923. aastal.

Teenistus nõukogude sõjaväeluuresRedigeeri

Alates 1922. aastast töötas Harald Tummeltau Punaarmee staabi luureosakonnas. 1922. aasta jaanuarist kuni novembrikuuni oli Tummeltau Punaarmee luureosakonna 3. osakonna sektorijuhataja abi.

1924. aasta sügistalvel osales läbikukkunud 1. detsembri riigipöördekatse ettevalmistamises ja läbiviimises.

1925. aasta veebruarist kuni 1926. aasta septembrini oli Tummeltau Punaarmee luurevalitsuse jaoülema abi, 1926. aasta septembrist detsembrini sektorijuhataja ja seejärel kuni 1932. aastani luurevalitsuse kolmanda osakonna ülema asetäitja.

Augustist 1932 kuni märtsini 1934 viibis Tummeltau diplomaatilisel tööl, olles NSV Liidu sõjaväeatašee Itaalias. Muuhulgas osales ta NSV Liidu delegatsiooni liikmena 1933. aastal Genfis toimunud rahvusvahelise desarmeerimiskonverentsi töös.

Septembris 1934 suunati Tummeltau tagasi Punaarmee staabi luurevalitsuse teenistusse ja ülendati 17. jaanuaril 1936 brigaadikomandöriks.

Veebruaris 1936 nimetati Tummeltau uuesti NSV Liidu Kaitse rahvakomissariaadi luurevalitsuse 3. osakonna ülema asetäitjaks, täites hiljem mõnda aega ka osakonna ülema kohuseid. Sellele ametikohale jäi Harald Tummeltau kuni 16. detsembrini 1937, mil ta ise arreteeriti süüdistatuna riigireetmises.

Tummeltau lasti maha 4. oktoobril 1938, kaheksa päeva enne oma 39. sünnipäeva.

Nõukogude võimud rehabiliteerisid Tummeltau 6. juunil 1956.

Kirjanduslik ja ajakirjanduslik tegevusRedigeeri

Töö kõrvalt sõjaväeluures osales Harald Tummeltau aktiivselt ka ajakirjanduslikus ja kirjanduslikus tegevuses. Muuhulgas juhtis ta ÜK(b)P juures tegutsenud eesti sektsiooni sõjaajaloo komisjoni tööd.

1920. aastatel ilmus tema sulest mitmeid artikleid ÜK(b)P eestikeelses perioodikas – Edasi, Uus Ilm, Klassivõitlus ja Proletaarne Revolutsioon Eestis. Mitmeid artikleid avaldas pseudonüümi tau all.

Harald Tummeltau oli kaasatud alates 1926. aastast ilmunud Suure nõukogude entsüklopeedia esimese väljaande koostamisse.

1927. aastal oli üks Punaaarmee staabi luurevalitsuse poolt välja antud teatmiku "Ameerika Ühendriikide relvajõud" ("Вооруженные силы Северо-Американских соединненых штатов") autoritest.

1934. aastal oli Tummeltau kogumiku "Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas" üks arvukatest autoritest.

ViitedRedigeeri

  1. Tummeltau, H. Kuidas võitles Eesti töörahvas kodusõjas. ; Võitlused Pihkva all 1919. a. maikuul. – Eesti Punakaart ja Punavägi kodusõjas. Moskva ; Leningrad : Välismaatööliste Kirjastusühisus NSV Liidus, 1934. Lk 116–120; 190–195
  2. СБОРНИК ЛИЦ,НАГРАЖДЕННЫХ ОРДЕНОМ КРАСНОГО ЗНАМЕНИ (РСФСР) и ПОЧЕТНЫМ РЕВОЛЮЦИОННЫМ ОРУЖИЕМ
  3. Punaarmee poolel võitles Eesti kütibrigaad, mille neljanda patarei komandörina võitles Harald Tummeltau

VälislingidRedigeeri