Viljandi ajalugu
Käesolevas artiklis antakse ülevaade Viljandi (ajalooliselt saksa keeles Fellin, poola keeles Felin, läti keeles Vīlande) linna ajaloost.
1. lossikabel, 2. ametnike maja, 3. Pikk Hermann, 4. dansker (käimla), 5. komtuuri eluruumid, hiljem ait, 6. viljaait, 7. vaimulike ruumid ja tall, 8. söögiruumid, 9. ait, 10. tall, 11. teenrite ruumid
Esiaeg muuda
Viljandi muinaslinnus võeti kasutusele viikingiajal. 13. sajandi algul kuulus Viljandi Sakala muinasmaakonda ning on oletatud, et see võis olla muinasmaakonna keskus. Muinasaegne asustus paiknes linnusest lõuna pool. Asustusjälgi on leitud lossipargis asuvailt Kivi-, Musu- ja Suusahüppemäelt ning ka Huntaugumäe nõlvalt Männimäe elurajooni ligidal.
Aastal 1211 piirasid liivlased, latgalid ja Saksa orduväed linnust esimest korda (Viljandi piiramine). Tolleaegne linnus olevat Läti Henriku kroonika järgi olnud oma aja kohta küllaltki tugev ja 1211. aastal seda päris vallutada ei suudetudki. Pärast nädala kestnud piiramist jõuti kokkuleppele ja linnusesse lasti preestrid, kes viisid läbi ristimise. See sündmus on ühtlasi Viljandi esmamainimine kirjalikes allikais.
Sakslased lasti alaliselt Viljandi kindlusse alles pärast madisepäeva lahingu kaotust 1217. aastal. Kuni 1223. aastani mehitati Viljandi linnust sakslastega koos. Sama aasta 29. jaanuaril toimus Saaremaalt alguse saanud ülestõus, mille tulemusena vangistati sakslased pühapäevase missa ajal. Sakslased vallutasid linnuse tagasi sama aasta augustis pärast kahenädalast piiramist (Viljandi piiramine).
Keskaeg muuda
Viljandi ordulinnus muuda
Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest, milleks oli 13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone, ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatakse pealinnust koos seda ümbritseva esimese eeslinnusega Kaevumäeks, teist eeslinnust Teiseks Kirsimäeks ning kolmandat eeslinnust Esimeseks Kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljas eeslinnus.
Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel.
Viljandi linn ja linnamüür muuda
Viljandi linn sai tekkida pärast 1224. aastat, mil hakati varasema puidust muinaslinnuse asemele ehitama kivilinnust. Võimalik, et linna rajamine oli kavandatud osana linnuse kaitserajatistest (esimesena pakkus selle skeemi välja Paul Johansen). Arvatakse, et Viljandi sai linnaõigused 13. sajandi keskel, õiguste kinnitamisürik on säilinud 1283. aastast (Hamburgi-Riia linnaõigused). Arheoloogiliste väljakaevamiste tulemusel dateeritakse Viljandi linnamüüri rajamist 13. sajandi lõpu või 14. sajandi esimese poolega.[1] Linna ümbritsev müür oli trapetsikujuline, laienes põhja poole ning ümbritses umbes kümne hektari suurust ala. 14. sajandist kuulus Viljandi ka Hansa Liitu. Keskaegne linn paiknes linnusest põhja pool, Viljandi oli üks väiksemaid müüriga piiratud linnu Eestis.
Viljandi linna ümbritsesid tänapäeval muinsuskaitse all[2] olevate kaitserajatistena veidi üle kilomeetri pikkune Viljandi linnamüür ja Viljandi linnamüüri väravad, mida ümbritses perimeetris 1,2 km pikkune vallikraav kolmest küljest; lõunakülge kaitses vallikraaviga eraldatud Viljandi ordulinnus. Linna lääneküljelt idaküljeni kulges linna ümber kaarjalt müür, mis kagusuunal liitus taas linnuse müüriga. Linnamüür oli 1,2–2,1 m paksune, laotud maakividest. Linna lääneküljel oli Riia ehk Storke värav, loodenurgal neljatahuline torn, põhjaküljel poolringikujulise põhiplaaniga torn ning Tartu värav. O-küljel paiknes kolmveerandringikujulise põhiplaaniga Moskva torn ning pääsuks Viljandi järve äärde väike poolringikujulise põhiplaaniga torn. Väravad linnamüüris olid tornideta. Täiendavate kaitserajatistena oli Tartu värava ees piklik zwinger eesväravaga otsseinas, Riia värava ees oli algselt u meetripaksuste seintega eeskaitseehitis, mis aga hiljem asendati nelinurkse plaaniga zwinger'iga, mille lõunaküljel oli eesvärav. Müüri ääres asus keskajal frantsisklaste Viljandi klooster, millest on ümber ehitatuna säilinud ainult Jaani kirik (endine kloostrikirik). Klooster tegutses Viljandis kuni Liivi sõjani, 1560. aastal sulges endine ordumeister ja tollane Viljandi komtuur Wilhelm Fürstenberg kloostri.
Vene-Liivimaa sõda muuda
1560. aasta 2. augustil toimunud Härgmäe lahingu järel, kus ordu tippjuhtkond eesotsas Philip Schall von Belliga ründas vaid 500 mehega umbes 12 000-mehelist Vene väge, tapeti või langesid vangi pea kõik sakslased. Sellest hoobist Liivi ordu enam ei toibunud ega suutnud uut väliväge välja panna. Moskva väesalk asus Viljandit piirama augustis ja pommitas ordulossi kolm nädalat (Viljandi piiramine). Lossi kaitset juhtis endine Liivi ordu ordumeister Wilhelm Fürstenberg. Esialgu õnnestus Fürstenbergil linnust edukalt kaitsta, kuid palgata jäänud palgasõdurid otsustasid pärast mitmenädalast piiramist selle venelaste kätte anda. Fürstenberg pakkus neile küll oma isiklikku vara palgaks, kuid sellest ei hoolitud. Balthasar Russowi kroonika kohaselt nõuti Viljandi ordulinnuse loovutamist, muidu ähvardati endine ordumeister tappa. Pärast Viljandi alistumist viidi Fürstenberg Venemaale vangi.
Poola-Rootsi sõjad muuda
Södermanlandi hertsogi Karli väed jõudsid Viljandi alla 9. novembril 1600 ja rootslased suutsid Viljandi linnuse alistada 3. novembril ukj. Pärnu järel oli see teine tähtis Põhja-Liivimaa tugipunkt, mis Karli valdusse langes.
Viljandi linn purustati korduvalt Liivi sõjas (1558–1583) ja Poola-Rootsi sõdades (1600–1622/1623), mille käigus kadusid ka linnaõigused. Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas 1624. aastal Viljandi koos ümbrusega Jacob de la Gardiele ning endise linnuse asemel sai alguse Viljandi mõisa (saksa keeles Schloß Fellin) areng ja õitseng. Mõisakeskus tekkis keskaegsest linnast läände, linna ja pealinnuste vahele.
1700. aastal alanud Põhjasõda hävitas nii mõisa kui ka linnalise asula taas. Põhjasõja järel kinkis Venemaa keisrinna Jelizaveta Petrovna Viljandi mõisa oma täditütrele Maria Tšoglokovale. Viljandi mõisale kuulus tollal nii keskaegsest linnast järele jäänud väike asula kui ka ümberkaudsed alad, sh linnusevaremed. 1749. aastal valmis Viljandi mõisas ühekorruseline barokne puidust peahoone, mis lammutati 1950. aastatel.
- Vaata ka: Viljandi lahing (1602)
Viljandi raad muuda
Uuesti sai Viljandi linnaõigused alles Katariina II ukaasiga 1783. aastal, mil sellest sai haldusreformi käigus asutatud Viljandi kreisi (maakonna) keskus. Viljandi mõis piiras linna igast küljest, mõisa maa-alad hõlmasid veel kahte abimõisat: Tommuskit ja Reinut. Tommuski oli mõisa alade lääne- ja Reinu lõunapoolses osas.
1768. aastal valmis endise linnakiriku varemete asemele esimese kivimajana Viljandis pärast Põhjasõda kestnud stagnatsiooniaega, Viljandi Maakohtu hoone.
Tänapäevani säilinud Viljandi raekoda valmis ümberehituste järel arhitektide Johannes Fuksi ja insener Erich Ottingu rekonstruktsiooniprojekti alusel alles 1931. aastal. Viljandis avatud raekoda oli esimene moodne raekoda Eesti Vabariigis. Ühe esimestest kivimajadest ehitas aastatel 1768–1774 Viljandisse advokaat ja linna justiitsbürgermeister Nicolaus Otto, 1783. aastal üüris omanik oma hoone välja rentei ja Viljandi rae istungite tarbeks. 1820. aastal ostis linn Viljandi raekojahoone endale päriseks.
Uusaeg Viljandis muuda
1772. aastal asutati Viljandi vanalinnas, Turuplatsi ääres eesti linnakodanike lastele Viljandis algkool, hilisem Viljandi linna I algkool.[3] 1790. aastal hilisem Viljandi linna II algkool ehk Moksi kool.[4]
1800. aastal loodi Viljandis innaarsti ametikoht ja 1827 loodi Viljandis esimene haigla, mis paiknes Järve tänaval ja teenis esmajoones küll kohaliku garnisoni huve, kuid allus Viljandi linnaarstile, kes sai sinna suunata ka kodanikke.[5]
Usuvahetusliikumine õigeusku jõudis 1846. aastal Viljandisse. Pühima Sinodi korraldusel avati Viljandis õigeusu kogudus ning ehitati järgmisel 1847. aastal Vaksali tänav 2 lihtne puukirik, mis pühitseti Issanda Eelkäija ja Ristija Johannese auks.
1860. aastal ostis Viljandi mõisa Liivimaa maanõunik parun August Paul Adolph von Ungern-Sternberg ja see läks von Ungern-Sternbergide perekonna[6] Ungru-Erastvere liini valdusse. Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta võõrandamist oli Oswald von Ungern-Sternberg. 19. sajandil kasvas linn jõudsalt. August Paul Adolph von Ungern-Sternberg eraldas oma maadest krundi Viljandisse maakoguduse kiriku ehitamiseks. Tollase saksa kirikuks nimetatud Jaani kiriku kõrvale kerkis uus, Pauluse kirik, mida nimetati eesti kirikuks.
Pärast Tartu Ülikooli taasavamist (1802. taasavati Tartu ülikool rüütelkondadest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina) tõusis Viljandimaa jõukamatel rahvakihtidel, eeskätt mõisnikel, kirikuõpetajatel ja varakatel linnakodanikel huvi anda oma poegadele ülikooliastumiseks vajalik gümnaasiumiharidus. Viljandis asutati Viljandi Kreiskool, kus õppisid Hans Wühner, Adam Peterson, Juhan Kunder, Villem Reiman, Jaan Lõo, Karl August Hindrey, Johann Köler, H. Kappel, Jaan Tõnisson jt. 1820. aastal loodi Viljandis koduõpetajate Leopold von Holsti (1795–1864) ja Albert Woldemar Hollanderi (1796–1868) erakasvatusasutus, mis töötas viis aastat, misjärel kolis Cesise külje alla Birkenruh’sse.[7] Viljandimaa poisid õppisid eeskätt Tartu ja Birkenruh’ gümnaasiumis ning ka Krümmeri Anstaltis Võrus (1832—1866), mis oli Tartu ülikooli poole pürgivate viljandimaalaste seas soositud õppeasutus. 1844. aastal hakkas Viljandis koolitarkust jagama Saksimaalt pärit Gustav Max Schmidt Gustav Max Schmidti Eragümnaasiumis. 1874. aastal, Gustav Max Schmidt suri ja Liivimaa rüütelkond lõi oma maagümnaasiumi, kasvatusasutust asus juhtima Viljandi Jaani koguduse pastor Liborius Gustav Wilhelm Krüger. Kooli krundi kui hooned ostis Liivimaa Rüütelkond, asutades vastavalt juba 1872. aastal tehtud otsusele neisse Liivimaa Maagümnaasiumi.
Linnale andis täiendava kasvuimpulsi 1895. aastal avatud Viljandi–Mõisaküla kitsarööpmeline raudtee, mis ühines Valga–Pärnu raudteega. 1901. aastal avati ka Viljandi–Türi–Tallinna raudteeharu.
20. sajand Viljandis muuda
1907. aastal asutati Viljandis Viljandi Vastastikuse Krediidi Ühisus, Krediit-Ühisus töötas Kaarel Baarsi juhatusel kuni 29. veebruarini 1920, mil moodustati ümber Sakala Pangaks. 1934. aastal läks Sakala pank pankrotti. 1908. aastal avati Viljandis Viljandi Eesti Haridusseltsi II järgu tütarlastekool (progümnaasium), 1910. aastal avati Vaksali tänaval Kantremaa 2-klassiline ministeeriumikool, mis nimetati 1918. aastal Viljandi Linna 3. Algkooliks.
1917. aastal valiti Viljandi maavalitsus.[8] 27. oktoobril 1917 Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juurde asutatud Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee kuulutas end kõrgemaks võimuks Eestis ja kubermangu komissariks määrati Viktor Kingissepp, kes andis kõigile sõja-revolutsioonilistele komiteedele käsu võimu üle võtta. Viljandis võtsid täidesaatva komitee esindajad Ella Pöögelmann, August Koffer ja Peeter Puis 1. novembril 1917. a. Ajutise Valitsuse Viljandi maakonna komissari kantselei ja asjaajamise üle ja 4. novembril kuulutas kohalik sõja-revolutstoonikomitee end ainsamaks kõrgemaks võimuks Viljandi linnas ja maakonnas. Maakonna komissarideks valiti August Koffer ja Ella Pöögelmann. 1917. aasta 28. novembril üldisel Viljandi maakonna tööliste, soldatite ja talupoegade saadikute nõukogu koosolekul võeti vastu otsus, tunnistada Viljandi maakonna nõukogu kontrrevolutsiooniliseks ja viibimata laiali ajada. Samal koosolekul moodustati ka uus maakonnavalitsus, kes pidi vana asemele astuma. Enne Saksa sõjavägede poolt Viljandi okupeerimist, kogunesid Viljandis 23. veebruaril ligi 10 maanõukogu liiget, kus ühel häälel valisid ajutise maanõukogu ja maavalitsuse esindajaks Henrik Treufeldti, asemikuks maanõukogu liige J. Välba ja tema abiks H. Tambergi, kuid Saksa võimud ei lubanud neil oma tegevust jätkata.
Teise maailmasõja ajal 1941. aastal, pärast Riia vallutamist 1. juulil liikus Saksa Väegrupp Nordi 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil Eesti lõunapiiri. Saksa XXVI armeekorpus (61. ja 217. jalaväediviis) tungis Eestisse kahe eelüksusega 7. juulil, Saksa motoriseeritud üksus liikus Viljandi suunas ja jõudis Raudna jõeni. 8. juulil vallutati Pärnu. Viljandi maakonnas rajati Võrtsjärve-Ördi raba joonel kindlustusliin, kindlustusvöönd kulges looduslike vesitõkete Tänassilma jõe – Viljandi järve – Raudna jõe põhjakaldal. 3. juulil avaldati vastav otsus, millega kohustati kõik Viljandi linna, Tänassilma, Kõpu, Raudna, Vastemõisa, Paistu, Holstre ja Tarvastu valla 14–55-aastased kodanikke koos vajalike tööriistadega kindlustustöödele ilmuma. Kindlustustöid juhtis Eesti NSV Vabariiklik Kaitsekomitee volinik Paas.[9] 4.–5. juulini olid Viljandist väljunud ešelonid viinud tagalasse partei-, komsomoli- ja nõukogude aktivistide perekonnad. 8. juulil kogunesid evakueeritavad osalt EKP Viljandi maakonna parteikomitee juurde, autod evakueeritavatega väljusid Viljandist keskhommikul ning suundusid Põltsamaale.
Punavägi oli Viljandi kaitseks korraldanud kaitsepositsioonid, Viljandi-Loodi, Viljandi-Pärnu ja Viljandi-Tarvastu ning Tartu maantee suundadel, kuid 61. jalaväediviisi üksused hõivasid õhtuks Viljandi, mida kaitses 22. NKVD motoriseeritud laskurdiviisi, 5. laskurpolgu väeosad ja 17. hävituspataljon, kes jättis 9. juulil ümberpiiramist kartes linna maha. Hävituspataljoni allüksused koondati Tobra silla juurde, sealt viidi mehed Võhma lähedale, kust nad järgmisel päeval Põltsamaale, hiljem Roosna-Allikule liikusid. Tõkkelahing Viljandi juures pidurdas saksa väeosade edasiliikumist ja võimaldas Navesti jõe-Põltsamaa joonel uue kaitsepositsiooni rajada. Enne taganemist hukati Viljandi vangla õuel 13 meest.[10]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Andres Tvauri, Arheoloogilised kaevamised Viljandis, Lossi 21 krundil 2009. aastal
- ↑ Mälestise registri number 14713, Viljandi linnakindlustused,14.-16.saj.
- ↑ Leili Närska, Valuoja põhikooli hoonel tuleb juubel, sakala.postimees.ee, 4. detsember 2008
- ↑ Peeter Hunt, KOOL, MIDA NAGU POLEKSKI OLNUD. MINU KOOLIAASTAD VILJANDIS, muuseum.viljandimaa.ee (vaadatud 28.02.2023)
- ↑ "Tõhus lisakild Viljandi ajaloo mosaiiki" - Viljandi haigla ajaloo raamatu tutvustus "Sakalas", SA Viljandi Haigla, 05.11.2012
- ↑ Jaanika Kressa, Ungern-Sternbergid – Fellini viimane parunipere teenimatult unustatud, Kultuur ja Elu, 3/2012
- ↑ Olav Renno, 160 aastat gümnaasiumiharidust Viljandis, sakala.postimees.ee, 10. september 2005
- ↑ Viljandi maavalitsus pöörde ja heitluse aegadel, Sakala (1878-1940), nr. 136, 18 november 1938
- ↑ Hannes Walter, Hävituspataljonid. Must lehekülg Eesti rahva ajalooraamatus., Kultuur ja Elu, 2/2017
- ↑ Viljandi vabastamine, Postimees (1886-1944), nr. 158, 7 juuli 1942
Välislingid muuda
Viljandi ajalugu – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis