Pärnu–Mõisaküla–Viljandi raudtee
Pärnu–Mõisaküla–Viljandi raudtee oli endisest Liivimaa kitsarööpmelisest juurdeveoraudtee Valga–Ruhja–Pärnu raudteeliinist Eesti territooriumile jäänud osa.
| Pärnu–Mõisaküla–Viljandi raudtee | |
|---|---|
| Üldist | |
| Asukoht |
 Eesti(Pärnumaa ja Viljandimaa) |
| Alg- ja lõpp-punkt |
Pärnu Viljandi |
| Tehniline | |
| Rööpmelaius | kitsarööpmeline 750 mm |
Raudteeliini ehitamine
muudaEsimese Juurdeveoraudteede Selts sai loa ehitada kitsarööpmeline tee Valgast Pärnusse koos peateest hargneva Viljandi haruteega 23. detsembril 1894. aastal.
Juurdeveoraudtee ehitamine Eestis algas 1895. aastal. Ehitustööde kava ning projektid koostas ja töid juhtis Pärnu-Tallinna kitsarööpmelise raudtee valitsuse insener Kaspar Kržižanovski[1]. Kitsarööpmelise raudtee pealiin kulges Pärnu ja Valga vahel, esimene rong Pärnust Valka väljus 5. oktoobril 1896 (vkj).
Raudtee ehituskontor asus esialgu Voltvetis, raudtee remonditöökojad[2] rajati Papiniitu kunagise ketrus-ja kudumisvabriku asukohale. Veeremiremonditöökojas alustati 1896. aastal ka platvormvagunite ehitamist[3]. Hiljem, kui ehitati Waldhofi tselluloosivabrik Papiniitu raudtee veeremitöökodade asemele, koliti need remonditöökojad Laatre harujaama, kuhu tekkis asula, mis 1900. aastal ristiti Mõisakülaks. Kitsarööpmelise tee valitsus asus Pärnus, hiljem Tallinnas. Algselt oli raudteeliinil kolm jaama, neli peatuskohta ja viis nõudepeatust. Hiljem lisandusid uued peatused, osa peatuskohtadest ehitati ümber raudteejaamadeks.
Samal ajal Pärnu–Valga raudtee ehitusega ehitati Mõisaküla–Viljandi kitsarööpmeline harutee (algselt Laatre–Viljandi kitsarööpmeline harutee), mis avati ajutiseks liikluseks 31. jaanuaril ja alaliseks liikluseks 1. augustil 1897.
1898. aastal hakati pikendama kitsarööpmelist raudteed Viljandist Tallinna. Valmimisel 1901. aastal kujunes see peamiseks teeks ja 16. veebruari 1901 määrusega[4] nimetati Pärnu-Tallinna Juurdeveo Raudteeks, sellal kui Mõisaküla ja Valga vaheline lõik kujunes haruteeks. Aastal 1899 sõitis esimene rong uuel teel Tallinnast Hagudisse, järgmise aasta suvel avati liikluseks kogu uus 166 kilomeetri pikkune tee, sügisel ka Türilt Paidesse viiv harutee.[5].
1923. aastal läks kitsarööpmelise raudtee omandiõigus ostu teel Eesti Vabariigile. 1923. aastal moodustati kitsarööpmeliste raudteede ekspluatatsiooniks Teedeministeeriumi juurde Pärnu-Tallinna raudteevalitsus. 18.08.1926 Valitsuse otsusega Teedeministeeriumi Pärnu-Tallinna kitsarööpmelise raudtee valitsus likvideeriti ja kitsarööpmelised raudteed läksid 1918. aastast moodustatud Raudteevalitsuse alluvusse.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal läbis Pärnu–Valga reisirong alates Mõisakülast Läti territooriumi, mistõttu oli mitu korda päevakorral paralleelse ühenduse loomine Abjast läbi Tõrva Valka. Ehitust alustati 1939. aastal, kuid see jäi lõpetamata.[6]
Kitsarööpmeline raudteeharu Mõisaküla ja Viljandi vahel suleti 3. juunil 1973.
Raudteepeatused liinil
muuda- Pärnu kesklinna tupikjaam ("Pärnu.M." aastatel 1896–1972)
- Papiniidu raudteejaam (aastatel 1896–1972, endise nimega Valdhofi)
- Praegune Pärnu raudteejaam rajati Raekülla 1985 .aastal kitsarööpmelise raudtee laiarööpmeliseks ehitamisel seoses Tallinna–Pärnu–Riia raudteega.
- Riisselja raudteejaam
- Mõisaküla raudteejaam
- Viljandi raudteejaam
Viited
muuda- ↑ Olaf Esna, Kui raudtee Pärnu jõudis, Pärnu Postimees, 19. oktoober 2005
- ↑ Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 403.
- ↑ Olaf Esna, Kui Pärnu Waldhofis puupappi valmistati 1., Pärnu Postimees, nr. 86, 7 mai 2015
- ↑ Pärnu-Tallinna kitsarööpmelise raudtee valitsus - EAA.1679, Eesti Ajalooarhiiv
- ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 26
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2011. Vaadatud 6. juulil 2011.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Kirjandus
muuda- Mehis Helme. Eesti kitsarööpmelised raudteed 1896–1996, Tallinn 1996, lk 9–10 (allikas)