Waldhofi tselluloosivabrik
Waldhofi tselluloosivabrik oli puidutööstusettevõte, mis tegutses 1900[1]–1915 Pärnus.
| Waldhofi tselluloosivabrik | |
|---|---|
| Asutatud | 1899 |
| Valdkonnad | tselluloositööstus |
| Emaettevõte | Waldhof Mannheim |
Tselluloosivabrik kuulus aktsiaseltsile Waldhof[2] (asutatud 1898. aastal Pärnus[1]), mis omakorda oli 1884. aastal Saksamaal Mannheimis asutatud ning Mannheimis ja Tilsitis[1] tegutseva suurfirma AG Zellstoffabrik Waldhof tütarettevõte[1]. Pärnus 3. jaanuaril 1898 asutatud ettevõtte aktsiakapitali suurus oli kolm miljonit kuldrubla, mida 1903. aastal suurendati 6 miljoni kuldrublani, 1905. aastal 7 miljon rubla ja 1908. aastal tõsteti aktsiakapital kümne miljoni rublani.
Aktsiakapitalis osalesid kokku Saksa Riigipäeva liige, majandusnõunik dr Carl Clemm, salanõunikud Carl Haas, dr Adolf Clemm, salanõunikust pankur Carl Ladenburg, Ernst Lämmert, Rudolph Haas, dr Wilhelm Haas, dr Richard Ladenburg, salanõunik F. F. von Pauli ja tõeline riiginõunik ja Pärnu linnapea Oscar Alexander Brackmann[3].
Tselluloosivabriku ehitamiseks eraldas Pärnu linnavalitsus 1897. aastal kavandatavale vabrikule linna maavaldustest Papiniidus 100 vakamaad, Esimese Juurdeveoraudteede Seltsi Pärnu-Tallinna Juurdeveo Raudtee veeremiremonditöökodade aladest.
Waldhof ehk rahvakeeli lihtsalt Valtov asus Pärnu linna idapoolsel serval, ulatus pikuti alevi surnuaiast Papiniidu jaamani ja laiuti Pärnu jõest mereni. Vabrik ehitati linnalt saadud Papiniidu mõisa maa-alal[4]. Pindala oli umbes 100 hektarit. Vabriku territooriumile viis raudteeharu toormaterjali juurdeveoks ja jõel oli oma sadamakai, kust umbes kolmandik toodangust eksporditi välismaale.
Vabriku ehitamisel jäi vabriku maaalale jäi raudteeliin, mis sai vabriku omandiks, kuid ompensatsiooniks ehitas vabrik uue raudteeliini, mis kaardus ümber kalmistu ja toodi Riia maantee äärde, suundudes Sindi teeristini, kus liitus Pärnu–Valga raudteeliiniga. Papiniitu ehitati samal ajal Papiniidu pooljaam.
Vabrikutöötajate ehitised
muudaVabrikus töötas aja jooksul 2000–3000 töölist ja lisaks vabrikuhoonetele ehitati vabriku lähedale Pärnu eeslinna, Riia maanteest mere poole vabriku ametnikele, meistritele ja töölistele elamud[5][6][7]. Riia maantee äärde kerkis terve linnaosa[1].
Vabrik suleti 1915. aasta juunis ja seadmed evakueeriti Venemaale Permi, vabrik õhiti 20. augustil 1915[viide?], pärast Saksa keisririigi laevastiku ilmumist Pärnu lahte. Vabrikuhoonete jäänused lammutati lõplikult 1936. aastal[8].
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Pärnumaa. Loodus. Aeg. Inimene. 2. osa". Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010. Lk 165
- ↑ "Eesti arhitektuur. 2. osa". Oleg Kotšenovski artikkel "Pärnu". Valgus, 1996. Lk 100
- ↑ Olaf Esna, Kui Pärnu Waldhofis puupappi valmistati 1., Pärnu Postimees, nr. 86, 7 mai 2015
- ↑ Elsbet Parek. "Pärnu sajandeis". Eesti Raamat, 1971. Lk 46
- ↑ Waldhofi tööliselamud., Metsa tänav. 2, 4, 5, 7 ja Mere tn. 2, 3
- ↑ Waldhofi meistrite elamud. Riia maantee 96–102
- ↑ Waldhofi ametnikeelamud. Riia maantee 137–141
- ↑ Euroopa suurima puupapivabriku lammutamine Pärnus Postimees nr 155, 11. juuni 1936, lk 4
Kirjandus
muuda- Toivo Meikar: "Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus – õnn või õnnetus" Akadeemia, 3 (312), 2015