Valga–Ruhja–Pärnu raudtee
Valga–Ruhja–Pärnu raudtee oli Liivimaa kubermangus aastatel 1895–1896 rajatud raudtee, esimene Esimese Juurdeveoraudteede Seltsi kitsarööpmeline raudtee Eestis.
| Valga–Ruhja–Pärnu raudtee | |
|---|---|
| Üldist | |
| Asukoht |
 Eesti  Läti(Valgamaa, Läti ja Pärnumaa) |
| Alg- ja lõpp-punkt |
Valga Pärnu |
| Opereerimine | |
| Avati | 1896 |
| Omanik |
Esimene Juurdeveoraudteede Selts Venemaal Riigiraudteede Valitsus ning Pärnu-Tallinna Raudteevalitsus (1923–) |
| Tehniline | |
| Rööpmelaius | kitsarööpmeline, 750 mm |
Raudtee ehitamine muuda
Juurdeveoraudtee ehitamine algas 1895. aasta märtsis. Suurt abi osutas Pärnu linn eesotsas linnapea Brackmanniga. Kuid korralageduse tõttu venis ehitus pikale. Riiast toodud soldatite abiga õnnestus tee 1896. aasta sügiseks siiski valmis saada.[1] Ehitustööde inspektoriks nimetati teedeinsener Karl Taube. Pärnu–Mõisaküla–Valga liini ehitamine toimus ühekorraga nii Pärnu kui ka Valga poolt. Ehitust teostasid insener K. Krzyżanowsky Pärnu–Mõisaküla liinil, insener Sievert Mõisaküla–Valga liinil ja insener Hackel Mõisaküla–Viljandi liinil.
Algselt loodeti raudtee avada sama aasta sügiseks, ent kuna Venemaal asuvad tehased ei suutnud tellimusi plaanipäraselt täita, avati raudtee alles järgmisel aastal.[2]
Esimene rong Pärnust Valka väljus 1896. aasta 5. oktoobril (vkj).[3] Raudtee roll oli ühendada Lääne-Eesti Pärnu laiarööpmelise Pihkva–Riia raudteega.
Samaaegselt Valga–Ruhja–Pärnu raudtee ehitusega ehitati Mõisaküla–Viljandi raudteeharu (algselt Laatre (Mõisaküla) – Viljandi kitsarööpmeline harutee), mis avati ajutiseks liikluseks 31. jaanuaril ja alaliseks liikluseks 1. augustil 1897.
1899. aastal hakati raudteetaristu hoolduseks ehitama Mõisaküla Raudteetehast, kuhu kuulusid veduridepoo, materjalilaod ja veemaja.
Raudteepeatused raudteeliinil muuda
1912. aasta sõiduplaani järgi olid liinil järgmised peatused:
- Pärnu M (Pärnu kesklinna tupikjaam aastatel 1896–1972)
- Waldhofi (hiljem Papiniidu)
- Vaskrääma raudteepeatus (peatuskoht, mis polnud alati kasutusel, maakividest jaamahoone rajati 1920-ndatel)
- Surju raudteejaam (Surju)
- Sigaste raudteepeatus (Sigaste pl.)
- Woltweti (hiljem Tihemetsa)
- Laatre (1900. aastast Mõisaküla )
- Ööbiku raudteejaam (Ipiku, läti k. Ipiķi)
- Kirbla (hiljem Ķirbeļi raudteejaam ehk Ķirbiļi)
- Ruhja raudteejaam (Rūjiena)
- Nausküla raudteejaam (Naukšēni)
- Pikksaare raudteejaam (Piksāri)
- Hoomuli raudteejaam (ka Omuļi või Talli raudteejaam)
- Härgmäe raudteejaam (Ērģeme)
- Walk II (Valka raudteejaam)
- Walk I. T. (Valga)
Valga raudteejaam sõlmjaamana muuda
Valga raudteejaam oli oluline sõlmjaam, millest hargnesid raudteed mitmes erinevas suunas.
- Valgast olid ümberistumisvõimalused laiarööpmelisel raudteel
- Peterburi–Varssavi raudtee Pihkva–Riia ja Pihkva–Tartu–Valga raudteel,
- Riiasse (sh. Valga-Valmiera-Riia liinil), Pihkva–Riia raudteel
- Pihkvasse (Valga–Võru–Petseri) suunal sõitvatele rongidele ja
- Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene kitsarööpmelisel raudteel
- Stockmannshofi (hiljem Pļaviņas) suunal kitsarööpmelisel raudteel sõitvatele rongidele.
Ajalugu muuda
Algselt Valga raudteejaama juurde viinud raudtee lõppjaamaks kujunes pärast Valgast Pļaviņasesse viiva kitsarööpmelise raudtee valmimist rajatud Valga II raudteejaam, mille juurest algasid siis mõlemad kitsarööpmelised raudteed.
Raudtee algne pikkus oli 125 kilomeetrit, sellele lisandus aasta hiljem 45 kilomeetri pikkune harutee Viljandisse. Depood asusid Pärnus, Valgas ja Mõisakülas.
1898. aastal hakati pikendama kitsarööpmelist raudteed Viljandist Tallinna. Valmimisel kujunes see peamiseks teeks ja raudtee hakkas kandma nime Pärnu–Tallinna juurdeveoraudtee, sellal kui Mõisaküla ja Valga vaheline lõik kujunes haruteeks.[4]
1923. aasta 31. oktoobril riigistati Pärnu–Tallinna raudtee ning raudteeliini haldasid Riigiraudteede Valitsus ning Pärnu–Tallinna Raudteevalitsus, kellele kuulus ka Juurdeveoraudteede Seltsi teedevõrk. Juurdeveoraudteede Selts lakkas tegutsemast pärast raudteede natsionaliseerimist ning teed liideti järk-järgult riigiteede koosseisu. Läti piiridesse jääv osa jäi eraomandiks, kuigi reisirongide liiklust sellel haldas riiklik Läti raudtee
1. septembril 1926 likvideeriti Pärnus kitsarööpmelise raudtee asjaajamine ja raudteevalitsus viidi üle Tallinna, raudteetaristu liitumine lõpetati ametlikult 1. jaanuariks 1927.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal läbis Pärnu–Valga reisirong alates Mõisakülast Läti territooriumit, mistõttu oli mitu korda päevakorral paralleelse ühenduse loomine Abjast läbi Tõrva Valka. Ehitust alustati 1939. aastal, kuid see jäi lõpetamata. [5]
1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist ja annekteerimist, nimetati Eesti Raudtee ümber NSV Liidu Teede Rahvakomissariaadi Eesti Raudteeks.
Aastal 1937 valmis Lätis Riiast Ruhja viiv laiarööpmeline raudtee. Teise maailmasõja ajal asusid sakslased seda mööda kitsarööpmelise raudtee trassi Valga suunas pikendama, ent Punaarmee edasitung seiskas tööd ja pärast sõda neid ei jätkatud. Kuna ümberehituse käigus olid Ruhja ja Valga vahel rööpad üles võetud, kujunes kitsarööpmelise raudtee uueks lõppjaamaks Ruhja raudteejaam. Nõukogude perioodil allutati kogu säilinud kitsarööpmeline raudtee Eesti raudteede võrgustikule.[6]
Kitsarööpmeline raudteeharu Mõisaküla ja Viljandi vahel suleti 3. juunil 1973. Pärnu ja Ruhja vaheline osa teest ehitati 1977 ümber laiarööpmeliseks ja kujunes osaks Tallinna–Pärnu–Riia raudteest.
Vaata ka muuda
- Valga–Mõniste–Ape–Aluksne–Gulbene raudtee
- Valga–Koikküla raudtee (Eestis aastal 1923 ehitatud lõik Valga–Gulbene raudteeliinil)
- Abja-Valga raudtee (planeeritud, kuid teostamata lõik)
Viited muuda
- ↑ Sajand tagasi rongiga Pärnust Valka; Sõnumileht : SL, nr. 242, 16. oktoober 1996 (DIGAR)
- ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 38.
- ↑ Hillar Palamets: Ajalootund R2-s: AJALOOTUND R2-S. 110 aastat esimesest kitsast raudteest Eestis ERR audioarhiiv
- ↑ Mehis Helme, Eesti raudteede 100 aastat, lk 26
- ↑ Mulgi Raudtee 1897–1973 www.mulgirailway.com
- ↑ T. Altbergs, K. Augustāne, I. Pētersone. Dzelzceļi Latvijā. R: Jumava, 2009, 105. lk.