Ava peamenüü

Viljandi raad Venemaa keisririigisRedigeeri

Viljandi raad kuni 1783. aastaniRedigeeri

Rae kätte oli koondunud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Selle pädevusse kuulus veel kodanikuõiguse andmine ja äravõtmine. Magistraadi suurus oli otseses sõltuvuses linnaelanike arvust. Et Viljandi oli väikelinn, oli ka selle magistraat väike. Viljandis valisid kodanikud XVIII sajandi algusest 1783. aastani ühe või kaks kindralkuberneri poolt ametisse vannutatud linnavanemat (saksa keeles Aelteste), kes lahendasid Viljandi linnuse ja mõisa valdaja eesistumisel väiksemaid kohtuasju.[1]

Viljandi raad asehalduskorra ajalRedigeeri

1783. aastal laiendati Balti provintsidele asehalduskord. Linnadele tõi see kaasa olulisi muudatusi. Rae senine domineeriv roll linna juhtimisel kadus. Magistraadi kohtufunktsioon küll säilis, kuid nüüd võisid linnakodanikud selle liikmeid valida. Linnades astusid ametisse linnapead.[2] Keiser Paul I kaotas asehalduskorra Eesti- ja Liivimaal 1796. aastal.

Viljandi raad 1796–1889Redigeeri

Pärast asehalduskorra kaotamist taastus selle eelne olukord. Linnades läks võim jälle bürgermeistritest ja raehärradest koosnevale magistraadile. Raad täitis nii halduslikke, politsei- kui ka kohtufunktsioone.[3] Viljandi rae koosseisu kuulusid bürgermeister, kolm raehärrat ja sündik. Alamkohtuid ei olnud, üks raehärra (Amtspatron) otsustas käsitöölistevahelisi tüliasju. Rae juures olid linnafiskaal, notar, politseiasjade protokollija ning vajalik arv kantseleiametnikke ja kohtuteenreid. Rae liikmed ja ametnikud said palka linna eelarvest.[4] 1877. aastal kehtestati Balti provintsides 1870. aasta Vene linnaseadus. Magistraadid jätkasid 1889. aastani vaid kohtuinstantsidena.[5]

Viljandi rae koosseis 1728–1889[6]Redigeeri

Linnavanemad 1728–1783Redigeeri

Bürgermeistrid 1783–1889Redigeeri

Linnapead 1784–1797Redigeeri

Linnanõukogu liikmed 1787–1797Redigeeri

Raehärrad 1783–1889Redigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: 2003, lk 79, 80.
  2. Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: 2003, lk 110.
  3. Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: 2003, lk 118.
  4. Provinzialrecht der Ostseegouvernements. Erster Theil. Behördenverfassung. St. Petersburg 1845. § 825–829.
  5. Eesti ajalugu V. Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Tartu: 2010, lk 52.
  6. Georg von Freymann. Das Felliner Bürgerbuch (1728-1889). - Jahresbericht der Felliner litterarischen Gesellschaft für die Jahre 1900 und 1901. Fellin: Druck von F. Feldt, 1902, lk 93-4.