Villem Reiman

See artikkel on eesti vaimulikust; Eesti ajaloolase kohta vaata Vilhelm Reiman

Villem Reiman (ka Willem Kreimann; 9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Tipu küla, Suure-Kõpu vald, Viljandimaa – 25. mai (12. mai) 1917 Kolga-Jaanis) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Elulugu

Villem Reiman sündis Pauna ehk Paunhada renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi Poeglaste Elementaarkoolis ja seejärel Viljandi kreiskoolis aastatel 1872–1877. 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning seejärel astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda.

1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai temast EÜS-i esimees.

1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust Kolga-Jaani Johannese koguduse pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud Kolga-Jaani kihelkonna mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui ka baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.

1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.

1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme Venemaa keisririigi riigivõimuga. Ta anti mitu korda kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.

Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.

Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost. Samas on osutatud, et Reiman populariseeris ka mitmeid siiani kestnud ajaloomüüte (näiteks "vana hea Rootsi aja" kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitme ärkamisaegse tegelase eluloo.

1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.

1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ja 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.

Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.

Isiklikku

Villem Reiman oli abielus Paula Reimaniga (sünd. Norman, 26.04.1869–4.07.1945). Paaril oli kuus last: Helmi (1892–1920), Ilmari (1897–1984), Linda (1898–1942), Aino (1899–1986), Hella (1902–1968) ja Mai (s. 1907).

Mälestuse jäädvustamine

1922–1932 tegutses Villem Reimani mälestamise komitee, mille eestvõttel rajati 1931. aastal Tartusse Toomemäele Villem Reimani monument.

29. mail 1988 avati Villem Reimani monument Kolga-Jaani kiriku juures.

Tallinnas on Villem Reimani tänav.

2002 asutati Kolga-Jaani pastoraadis Villem Reimani Kolleegium, mille eesmärk on muu hulgas hoida ja levitada Reimani vaimset pärandit.

Teoseid

"Eesti Piibli ümberpanemise lugu: Meie Piibli 150-aastase juubeli mälestuseks ", Tartu 1889; 2. trükk 1890
"Eduard Ahrens" (elulugu), Tartu 1894
"Eesti kodu" [Eesti ajaloost], Tartu 1894
"Kuidas priius meile tuli", Tartu 1895
"Eesti piibli kujunemislugu", Rakvere 1898
"Karskuse mõte", Tartu 1907
"Kivid ja killud" I (valimik artikleid), Tartu 1907
Eestimaa, Eesti Kirjandus, 1911, lk 1–9
"Jaan Adamson" (elulugu), Tartu 1913
"Eesti ajalugu", Tartu 1920 (terviktekst)

"Mis meist saab?" (artiklite kogumik). Koostanud ja eessõna: Hando Runnel. Sari Eesti mõttelugu, nr 80. Ilmamaa, Tartu 2008, 512 lk

Kirjandus

Raamatud

"Willem Reimani mälestuseks" (Peeter Põld, Villem Ernits), Tartu 1924, 32 lk
Friido Toomus, "Villem Reiman: eesti kriitilise rahvusluse isa". Kooperatiiv, Tallinn 1935, 48 lk
August Palm, "Villem Reiman: saavutusrohke rahvuslik võitleja". Sari Suurmeeste elulood, nr 40, EKS, Tartu 1937, 178 lk; teine trükk : "Villem Reiman" (esmatrükile on lisatud hulk rahvasuust kogutud mälestuskilde Villem Reimanist), saatesõna Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2004 (tegelikult 2005), 360 lk
"Koguja. Villem Reimani Kolleegiumi aastaraamat 2002–2007". Ilmamaa, Tartu 2008, 352 lk

Artiklid

Johan Kõpp, "Villem Reiman ajaloolasena" – Ajalooline Ajakiri III-IV, 1924–1925
Mart Laar, "Villem Reiman. 70 aastat surmast" – Looming 1987, nr 5, lk 709–712
Mart Laar, "Villem Reiman ja Jaan Tõnisson" – Looming 1988, nr 2, lk 236–243
Villem Reiman, ""Võltsimata isamaalased"" – "Valik II. Artikleid eestluse ajaloost", LR 1988, nr 25/26, lk 7–13; samas lk 14–23 ka Juhan Luiga artikkel "Villem Reiman"; viimase uustrükk J. Luiga artiklite kogumikus "Hingejõu ilmed", Tartu 1995, lk 268–278
Toomas Haug, "Eesti suurmees Villem Reiman" – Vikerkaar 1988, nr 8, lk 92–93
Ilje Piir, "Villem Reimani tüli baltisaksa pastoritega" – "Baltisaksa kultuuri osatähtsus Eesti ajaloos". Artiklite kogumik. Eesti Ajalooõpetajate Selts, Tallinn 1996, lk 39–41
Villem Reiman, "Jõulupuu" – Akadeemia 1998, nr 12, lk 2467–69
Veera Pino, "Kui rehabiliteeriks Reimani...: Tartu Ülikooli eesti keele lektori valimised 1909. aastal" – Keel ja Kirjandus 2000, nr 8, lk 583–592
Vello Paatsi, "Kuidas Villem Reimanist sai Kolga-Jaani kirikuõpetaja" – Akadeemia 2007, nr 5, lk 968–984
Mart Laar, "Et udu hall lahkuks Taaramäelt" (Villem Reimani artiklite kogumiku "Mis meist saab?" arvustus) – Tuna 2009, nr 1, lk 146–148
Andres Andresen, "Villem Reimani ajalookirjutuse tähendus" – Villem Reiman. Eesti ajalugu, Tartu 2014, lk 155–166

Välislingid

Villem Reiman Eesti Kirjandusmuuseumi kodulehel (ka 39 fotot)
Villem Reimani Kolleegium
Nekroloogid digiteeritud ajalehtede aadressil: Jaan Tõnisson, "Villem Reiman †" ja Anton Jürgenstein, "Villem Reimani elust" – Postimees 13. mai 1917, nr 106, lk 1,
Mart Laar, "Eituse eitaja" – Sirp 29. juuni 2001, lk 2
Mart Laar, "Tülika rahvuslase tagasitulek" – Sirp 9. juuli 2004, lk 2
Mart Laar, "Taasavastatud Villem Reiman" – Eesti Päevaleht 10. juuni 2005
Vaapo Vaher, "Sõda, viin, naised ja surm" (artikli lõpuosa) – Maaleht 18. august 2005
Aivar Kull, "Villem Reiman oli suurmees, keda ühtaegu austati ja kardeti" – Postimees 4. november 2005, lk 18
Villem Reiman Eesti biograafilises andmebaasis ISIK