Ava peamenüü
Disambig gray.svg  See artikkel on eesti vaimulikust; Eesti ajaloolase kohta vaata Vilhelm Reiman

Villem Reiman

Villem Reiman [Willem Kreimann] (9. märts (vana kalendri järgi 25. veebruar) 1861 Tipu küla, Suure-Kõpu vald, Viljandimaa25. mai (12. mai) 1917 Kolga-Jaanis) oli eesti vaimulik (kirikuõpetaja) ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

Sisukord

EluluguRedigeeri

Villem Reiman sündis Pauna ehk Paunhada renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar- ja seejärel kreisikoolis aastatel 18721877. 18781882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning seejärel astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda.

1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid, ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.

1887. aastal lõpetas Reiman Tartu Ülikooli usuteaduste kandidaadina ning asus 1889. aastal tööle Kolga-Jaani vaimulikuna, esialgu pastori asetäitja, alates 1890. aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud Kolga-Jaani kihelkonna mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui ka baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.

1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.

1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme Vene riigivõimuga. Ta anti mitu korda kohtu alla ning viibis 18911893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.

Alates 1900. aastast oli Reiman Eesti Karskusseltside Kesktoimkonna juht.

Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte (kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand). Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi (koos Martin Lipuga) teaduslikule tasemele, ning kirjutas mitme ärkamisaegse tegelase eluloo.

1905. aastal oli Reiman üks Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutajatest.

19071914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ja 19081913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.

Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.

Mälestuse jäädvustamineRedigeeri

1922–1932 tegutses Villem Reimani mälestamise komitee, mille eestvõttel rajati 1931. aastal Tartusse Toomemäele Villem Reimani monument.

29. mail 1988 avati Villem Reimani monument Kolga-Jaani kiriku juures.

Tallinnas on Villem Reimani tänav.

2002 asutati Kolga-Jaani pastoraadis Villem Reimani Kolleegium, mille eesmärk on muu hulgas hoida ja levitada Reimani vaimset pärandit.

TeoseidRedigeeri

  • "Eesti Piibli ümberpanemise lugu: Meie Piibli 150-aastase juubeli mälestuseks ", Tartu 1889; 2. trükk 1890
  • "Eduard Ahrens" (elulugu), Tartu 1894
  • "Eesti kodu" [Eesti ajaloost], Tartu 1894
  • "Kuidas priius meile tuli", Tartu 1895
  • "Eesti piibli kujunemislugu", Rakvere 1898
  • "Karskuse mõte", Tartu 1907
  • "Kivid ja killud" I (valimik artikleid), Tartu 1907
  • Eestimaa, Eesti Kirjandus, 1911, lk 1–9
  • "Jaan Adamson" (elulugu), Tartu 1913
  • "Eesti ajalugu", Tartu 1920 (terviktekst)

KirjandusRedigeeri

RaamatudRedigeeri

ArtiklidRedigeeri

  • Johan Kõpp, "Villem Reiman ajaloolasena" – Ajalooline Ajakiri III-IV, 19241925
  • Mart Laar, "Villem Reiman. 70 aastat surmast" – Looming 1987, nr 5, lk 709–712
  • Mart Laar, "Villem Reiman ja Jaan Tõnisson" – Looming 1988, nr 2, lk 236–243
  • Villem Reiman, ""Võltsimata isamaalased"" – "Valik II. Artikleid eestluse ajaloost", LR 1988, nr 25/26, lk 7–13; samas lk 14–23 ka Juhan Luiga artikkel "Villem Reiman"; viimase uustrükk J. Luiga artiklite kogumikus "Hingejõu ilmed", Tartu 1995, lk 268–278
  • Toomas Haug, "Eesti suurmees Villem Reiman" – Vikerkaar 1988, nr 8, lk 92–93
  • Ilje Piir, "Villem Reimani tüli baltisaksa pastoritega" – "Baltisaksa kultuuri osatähtsus Eesti ajaloos". Artiklite kogumik. Eesti Ajalooõpetajate Selts, Tallinn 1996, lk 39–41
  • Villem Reiman, "Jõulupuu" – Akadeemia 1998, nr 12, lk 2467–69
  • Veera Pino, "Kui rehabiliteeriks Reimani...: Tartu Ülikooli eesti keele lektori valimised 1909. aastal" – Keel ja Kirjandus 2000, nr 8, lk 583–592
  • Vello Paatsi, "Kuidas Villem Reimanist sai Kolga-Jaani kirikuõpetaja" – Akadeemia 2007, nr 5, lk 968–984
  • Mart Laar, "Et udu hall lahkuks Taaramäelt" (Villem Reimani artiklite kogumiku "Mis meist saab?" arvustus) – Tuna 2009, nr 1, lk 146–148
  • Andres Andresen, "Villem Reimani ajalookirjutuse tähendus" – Villem Reiman. Eesti ajalugu, Tartu 2014, lk 155–166

VälislingidRedigeeri