Ava peamenüü

Hävituspataljonid Eestis olid NSV Liidu ja Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee otsusega 1941. aastal Eestis moodustatud NSV Liidu SARKile allunud sisejulgeolekuüksused (hävituspataljonid), mis tegutsesid aastatel 1941 ja 1944–1946.

Sisukord

Hävituspataljonide moodustamineRedigeeri

Eestis moodustati alates 1941. aasta 25. juunist Saksa langevarjurite ja diversantide ning metsavendade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel. Samuti oli oma osalus eestlaste suhtumises sakslastesse, mis oli juurdunud Eesti elanikes pärast Eesti Vabadussõda Landeswehriga, seetõttu ei saa võtta liitumist hävituspataljonidega kui ainult Nõukogude võimu pooldamist, vaid ka kui sakslastevastasust.[viide?]

29. juunil kuulutas EK(b)P Keskkomitee välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa ELKNÜ liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus[2].

Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud hävitajate seas.[viide?]

Pataljonidesse kuulus palju põhjakihi esindajaid, isikuid, kes varem olid Eesti kohtute poolt kriminaalkorras karistatud: vargad, pussitajad, röövlid, kaklejad ja sarnased isikud. Et hävituspataljonide ridu täiendada, võeti sinna suurel arvul 1941. aasta juunis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt rehabiliteeritud ja vanglaist vabastatud kriminaalkurjategijaid.[viide?]

Hävituspataljonide koosseisus oli palju kommuniste ja esimese okupatsiooniaasta jooksul esilekerkinud "töölisaktiviste". Näiteks 1. Tallinna hävituspataljon koosnes vaid kommunistidest ja partei liikmekandidaatidest, seetõttu loeti seda üksust hävituspataljonide hulgas eliitpataljoniks. Teistes hävituspataljonides kõikus kommunistide osa 20–30% vahel.[viide?] Põhiliselt EKP, miilitsatöötajatest ja komsomoli liikmetest ning kohalikest vabatahtlikest moodustatuna ja juhituna NKVD venelastest ja eesti kommunistidest ohvitseride poolt tegutsesid hävituspataljonid Punaarmee tagalas, mitteregulaarvägede vastu.

Suur oli hävituspataljonides ka juutide osatähtsus. Paljudest käitistest astusid eranditult kõik juudid hävituspataljoni. Tallinna „Rauaniidi” („Punane Koit”) vabrikust astusid hävituspataljoni käitise direktor juut Tsemach Delski, juudid Max Grossmann, Boruch Schur, David Schulmann, Jakob Freimann, Moisel Schmotkin, Benno Rubinstein, Ruvim Racheltschik, Jaklob Vigderhaus, Samuel Lazdin, Moisei Tsimbalov ja Refoel Goldmann. Nendest Boruch Schur määrati 7.hävituspataljoni majandusülemaks, Jakob Vigderhaus transpordikorraldajaks ja Refoel Goldmann – toidumuretsejaks. Ülejäänud juudid asusid pataljoni staapi kirjutajateks, telefonistideks jne., seega kohtadele, kus ei tulnud otseselt minna kuulide alla.

Tallinna hävituspataljonides olid peale mainitute veel järgmised juudid: Joosep ja Harry Goldmann, S.Haitin, Isak Halupovitsch, Semjon Hoff, Jossif Jurkevitsch, Jossif Maljeschkin, Isak Meier ja Ruvim Minskerid, Haim Racheltschik, Nattut Salmann, Moisei Schemschilevitsch, Nochem Slomka, Abram, Mihhail ja Moisei Smolenskid, David ja Noachim Smoljanskid, Isak Steinert, Sergei Strazd, Mihhail ja Simon Strassmannid, Salomon Streter, Salo,on Stummer, Mendel Vinnik, Iljazer Tsipikov, Abram Vseviov, Mendel Vuschtschik, Nison Gudstein, Ginsburg, Gurevitsch j.t.

Tallinnas oli arsenalis teenistuses juut H. Senderov, kellele hävituspataljonis oli tehtud ülesandeks tähtsaimate asutuste õhkulaskmine. Peale mainitute olid hävituspataljonides dr. G. Aisenstadt, S. Kabalkin, V. Kaznelson, Abraham Kosotski, Gaiselovski, Gassenfeldt, Mandelkern, Pewaner, Sclutzki, Doba Teitelbaum, Oskar Stein, Isak Bulkin, Kaschevlin, Meise Leib, Benjamin Bell, Jakob Senkin, Simon Strasemann, Vassili Piskover, R. Frank, Niska Lubovitsch, Ruvim Malin.

Tartu hävituspataljonis olid juudid vennad Salomon ja Hirsch Gelinovid, Faive Glückmann, Mandel, Zeitlein, Barkus, Rosenfeldt, Mjanovski, Epstein, Katzerõgin, Mirovski, Hirschfeldt, Moisei Josselvitsch, Ovsei Katz jt.

Juhid ja struktuurRedigeeri

Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 Rahva Omakaitse loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud Eesti NSV võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.[viide?]

Hävituspataljonide üldjuht oli eelmalviibiva Rakutini asemel surmasaamiseni 19. juulil 1941 Pärnumaal Audru lähedal SARKi alampolkovnik Grigori Okojev.

Juutide Pasternaki ja F. Oki poolt juhitud hävituspataljon koosnes 85% juutidest, nooremad olid 14-aastased juudid. Ebainimliku roima panid need roimarid toime Kilingi-Nõmmes, kus liivakastis mängiva 3. aastase tüdruku lasid seal samas maha ema juuresolekul . Ei läinud palju aega kui Pasternak ning Okk leidsid oma õiglase otsa. Kõigele iseloomulik etendus toimus Karu tänava sünagoogi valmimisel, kui seal „holokaustis“ hukkunute nimekirja oli kantud Fjodor Okk (nüüd kõrvaldatud). Järeldused tehku igaüks ise.

Hävitus- ja töölispataljonidRedigeeri

Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest), pataljonide koosseisus oli normaalselt kavatsetud: 3 roodu, millest igaühes oli 3 rühma. Pataljonidele määrati 3. juulil 1941 konspiratsiooni eesmärgil järjekorranumbrid:

Hävituspataljon Ülemad Struktuur
1. Tallinna hävituspataljon (ИБ-1) (piirivalve)kapten M.Tokarev/major Sergei Gorbatenko,
komissar Tööjõureservide Valitsuse ülem Vladimir Kinn
formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. Pataljon asus Wismari tänavas, 1941. aasta juuli alguseks oli pataljonis 350 meest. 1. (Tallinna) hävituspataljon, ühendati 25. juulil 1941 Pärnu hävituspataljoni riismetega, sest mõlemad pataljonid olid kaotanud palju mehi. Pataljoni nimeks jäi 1. hävituspataljon.
2. Tallinna hävituspataljon(ИБ-2) venelane Andrei Jakimov

formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. HP kujunes välja 1941.aasta juuli alguses Harku mõisas, koosnes sel ajal peamiselt Tallinna komnoortest ning "Töölisaktiivist." Enne Pärnumaale lahingutesse saatmist oli pataljonis olnud 550 meest
3. Tallinna hävituspataljon venestunud ukrainlane Gorbatenko

formeeriti 25. juulil 1941 Viljandi, Võru ja Paide HP-de riismetest, millele lisati isikkoosseisu HP-7-st)
4. Tallinna hävituspataljon (ИБ-4) kapten Rudolf Štokberg/Vladimir Kinn/kapten Trofim Košelev,
politruk Šalomin/komissar Valfried Saar/Vassili Ferberg,
staabiülem vanemleitnant Jakov Pospelov/vanemleitnant Edgar Kostabi,
tagalaülem Sergei Generalov
formeeriti 4.juulil 1941, Pataljon paigutati Endla tänav 50.
5. Narva hävituspataljon (ИБ-5) kapten F. Lissitsõn,
komissar Igor Tšernov
moodustati 1941. aasta juuni lõpus
6. Rakvere hävituspataljon (ИБ-6) Jaan Kurn/vanemleitnant Mihhail Rogozin,
komissar eesti kommunist Albert Must/Albert Stamm,
staabiülem vanemleitnant Pavel Vinogradov
HP koondati 200 meest ning lisaks oli veel tööstuskeskuste kaitserühmades liikmeid järgmiselt: Kohtla-Järvel 70 meest, Kiviõlis 70 meest ja Küttejõus 30 meest.
7. Tallinna hävituspataljon (ИБ-7) Aksel Annuk/kapten Aleksei Grigorjev/kapten L. Rubinov,
komissar Karl Toming/ vanempolitruk Sergei Russonov,
staabiülem leitnant V. Starodumov
HP asaus algselt Tallinnas Veetorni tänav 7
10. Harjumaa hävituspataljon (ИБ-10) komandör Aksel Annuk, Harju maakonna OSOAVIAHIMi komitee esimees, komandör abi OSOAVIAHIMi komitee esomehe asetäitja Jaanus Ollep
komissar EK(b)P Harju maakonnakomitee esimees Karl Toming
Moodustati Harjumaa komsomolitöötajatest[3]
11. Haapsalu hävituspataljon (ИБ-11) major Gorbatenko,
komissariks oli Karl Hanson, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast.
HP asuti formeerima 28. juunil 1941 kapten Volohhovi juhtimisel. Sinna suudeti koondada umbes 250 meest
12. Saaremaa hävituspataljon (ИБ-12) venelane kapten Lošmanov

hävituspataljoni formeerija ja staabiülema asetäitja Mihhail Mikk, endine Kaitseliidu Kuressaare malevkonna pealik, HP kokku umbes 200 meest.
15. Paide hävituspataljon (ИБ-15) venelane vanemleitnant Jakov Pospelov,
komissar: Johann Tamm, Vladimir Tonto, noorempolitruk Demjan Štanko,
staabiülem vanemleitnant Ivan Kožukhovski.
1941. aasta juuli alguseks oli HP 150 meest, kellest umbes pooled olid Türi Paberivabriku töölised
16. Pärnu hävituspataljon (ИБ-16) komandör venelasest major I. Smirnov/major Karpetenko,
komissar Arnold Raud,
staabiülem kapten Makar Starõh
Pärnumaa HP asus organiseerima Tallinnast kohale saadetud grupp kapten E. Laasi juhtimisel.
17. Viljandi hävituspataljon (ИБ-17)
Вильяндиский истребительный батальон
kapten Mihhail Pasternak (määrati 21. juulil 1941 hävituspataljonide üldjuhiks),
komissar eesti bolševik August Müürsepp,
staabiülem Andrei Jakimov/vanemleitnant Semjon Timoš

1. rood – ltn. Sule
2. rood – ltn. Kolobajev
3. rood – vanemleitnant Ilmar Paul.[4]. Kokku ligi 400 meest.
20. Võru hävituspataljon (ИБ-20) venelane vanemleitnant Fjodorov

25. juuniks 1941 oli HP 250 meest
21. Petseri hävituspataljon (ИБ-21) komandöriks oli kapten Belov
komissar piirivalvekapten Bardukov/Burdakov
5. juuli 1941 seisuga HP 500 meest
22. Tartu hävituspataljon (ИБ-22)
1. Tartu Maakonna Hävituspataljon
piirivalve vanemleitnant I.Zagarev

HP kokku 470 meest
Mustvee hävituspataljon
(2. Tartu maakonna hävituspataljon)
Nikolai Kusov
komissar Max Laosson
moodustati 4. juulil 1941
Torma hävituspataljon
(3. Tartu maakonna hävituspataljon)
ülem A.Kukk
komissar
moodustati 10. juulil 1941
23. Valga hävituspataljon (ИБ-23) piirivalvevanemleitnant Knõsh,
komissar EK(b)P Valgamaa komitee II sekretär Kristjan Kukk
Valgamaa HP organiseeriti moodustati 1941. aasta juuni lõpus kohalikest kutsealustest, kommunistlikest noortest ning nõukogude aktiivist, koosseisus alguses 180 meest.
Tallinna töölispataljon (РП-4) venelane vanemleitnant M. Tokarev,
komissar Vladimir Kin
6. juulil moodustati „Tallinna töölispataljonist” kaks iseseisvat hävituspataljoni, nr 1 ja 2. Mõlemad paigutati korterisse Imanta tänav 6.

Lisaks 2 miilitsasalka, 2 raudteelaste salka, 2 soomusrongide salka, Tartu jõe ja järve laevanduse töötajatest ja 3 töölispolku (10 000 inimest)[5].

TegevusRedigeeri

„Hävituspataljon ei tunne halastust meie vaenlaste – bandiitide ja teiste fašistlike röövikute vastu. Need tehakse mitte üksnes maatasa, vaid saadetakse otsemat teed maa sisse, kus on nende õige koht.

Igas külas ja asulas on hävituspataljonil peale vastase otsese purustamise ka rida muid ülesandeid. Bolševistliku valjusega tuleb teha kindlaks provokatsiooniliste kuulujuttude levitajad ja paanika tekitajad. Tuleb selgitada ja kahjutuks teha kõik, kes otseselt või kaudselt aitavad kaasa vaenlasele.“

Mis on hävituspataljon ja missugused on ta ülesanded. – Tartu Kommunist, 22. juuli 1941.

4.–6. juulil pidas Viljandi hävituspataljon lahinguid Suure-Kõpu, Rimmu, Paistu ja Tänassilma piirkonnas metsavendade vastu. 12.–13. juulil oli pataljon rindel Põltsamaal.[viide?]

11. Läänemaa hävituspataljon osales Kiviloo, Perila, Kose-Risti ja Peningi lahingutes.[viide?]

Koos nõukogude vägedega (10. Laskurdiviis) taganesid Lätist juunis-juulis 1941 Eestisse ka Lätis (Riia linnas ja Loode-Lätis) moodustatud hävituspataljonid (1. Läti vabatahtlik hävituspolk – (1-й латышский добровольческий истребительный полк), kelle taganemistee NSV Liitu viis läbi Lõuna-Eesti, 26.–28. augustil kaitselahingutes Tallinnas ja 28. augustil lahkusid koos Balti Laevastikuga Kroonlinna. 2. Läti vabatahtlik töölislaskurpolk – (2-й латышский добровольческий рабочий стрелковый полк), kelle taganemistee NSV Liitu lõppes taganemisega läbi Narva Leningradi alla[6].

Hävituspataljoni liikmed osalesid koos NKVD Eriosakonna liikmetega Põhja-Eestis 31. juulil 1941 metsavendade ja ERNA luuregrupi vastu peetud Kautla lahingus. Pärast lahingut mõrvati Kautla talus julmalt seitse inimest, kellest osa heideti elusalt tulle. Mõrvatute hulgas tunti riideräbalate järgi hiljem ära neli isikut: Kautla talu perepoeg Johannes Lindeman, sama talu teenija Ida Hallorav ning samal päeval talus viibinud Oskar Mallani ja Johannes Ummus. Ülejäänute söestunud säilmeid ei suudetud identifitseerida. Mõrvatuid kahtlustati, et pererahvas pidas sidet Kautla rabas paiknevate metsavendadega[7], ilmselt olid mõned mõrvatuist Kautla rabalaagris paiknevad metsavennad.[viide?]

Tallinna Töölispolk

EK(b)P Tallinna Linnakomitee ja Ametiühingute Kesknõukogu otsusel moodustati 24. juulil Tallinna töölistest Tallinna Töölispolk. Väeosa eripäraks oli see, et sinna „registreeritud jäid oma tööpostidele edasi ja käisid allüksustena koos ainult õppuste ajal.” Seda väeosa juhatas Venemaa-eestlastest alampolkovnik Karl Kanger ja relvad said see väeosa alles 26.08.1941. Ilmselt ei osalenud Töölispolk (täpsemalt vist Tallinna 1. töölispolk) üldse mingites muudes lahingutes peale ühe lahingu Kadriorus 27. augustil 1941. Tuntud tegelastest olid selles väeosas kirjas näiteks August Alle, Paul Rummo, Erni Hiir ja Hans Kruus.[viide?]

Polku registreerus umbes 1000 (lahingute alguseks oli 1500). Harkus loodi neile õppekeskus. Komandöriks alampolkovnik Karl Kanger, EK(b)P KK sõjalise osakonna juhataja, komissariks vanempolitruk Richard Lutus, staabiülem kapten Antipov. Pataljonikomandörid Eesti NSV ALMAVÜ orgbüroo juhataja ja esimees vanempolitruk A. Golub, Tallinna linna TRS Nõukogu Täitevkomitee esimehe asetäitja vanemleitnant R. Punn ja EK (b)K Keskkomitee töötaja kapten A. Balta. Komissarid olid Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens ja EK(b)P KK vastutavad töötajad M. Kitsing ja K. Johanson. Liikmed olid Tallinna ettevõtete töölised. Ettevalmistus väljaspool tööaega. Lahinguis osales neist u 1000. Relvad said alles lõpus, mida õppisid kasutama alles lahingus.[viide?]

1941. aasta juulis-augustis asusid Jaama-Vasknarva joonel 6. Rakvere hävituspataljon ja põhja pool 5. Narva hävituspataljon. 19. juulist kuni 14. augustini asusid nad Narva jõe joonel, kust taganeti Narva[8].

Narva Töölispolk

Augustis 1941 moodustati Eesti NSV kaitset organiseeriva 8. armee korraldusel järelejäänud kokku 2800 hävituspataljonide mehest, sh. Narva hävituspataljonistNarva Töölispolk (Нарвский рабочий полк), (koosseisus 1000 liiget, 76 mm kahurite patarei ja kuulipildujarood), mis 20. augustil 1941 liideti 20. Laskurdiviisiga[viide?]. Narva töölispolgu ülemaks sai kapten K. Gontšarov ja komissariks Igor Tšernov. Pataljone juhtisid endised hävituspataljonlased kapten Nikolai Trankmann, vanemleitnant M. Rogozin ja Oskar Abori. Allüksusi juhtisid venelased A. Vinogradov ja I. Glazõtšev, ukrainlane G. Potapenko, lätlased M. Pauper ja K. Prieže ning eestlased K. Reimer, A. Must ja A. Raidma.[viide?]

  1. Eesti Kütipolk

18. augustil 1941 koondati Tallinna hävituspataljonid Tallinna, kus nendest moodustati 20. augustil 1941 1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti Kütipolk, mille juhiks määrati SARK-i kapten Mihhail Pasternak, komissariks oli EKP Keskkomitee sekretär Fjodor Okk[9]. (Mõlemad langesid 22. augustil 1941 Kiviloo all)[10].

1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti kütipolk asus 20. augustil 1941 Tallinna kaitsele Saksa vägede pealetungi vastu, polk koosnes 3 pataljonist – 1500 võitlejast ning kuulipilduja- ja miinipilduja roodust. Need väeosa tegutsesid kuni septembrini 1941.[viide?]

  Pikemalt artiklis Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941

Kui toimus Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944), piisas Hävituspataljoni kuulumisest, et selle eest määrata Saksa okupatsioonivõimude poolt karistuseks surmanuhtlus, kui sõjakuritegudes osalenud aktiivsele Nõukogude võimu toetajale.[viide?]

Tegevuse tagajärjed 1941. aastalRedigeeri

15. märtsiks 1943 oli kokku loetud 1850 hävituspataljonide ja NKVD tapetud Eesti inimest, peaaegu kõik neist tsiviilelanikud, kes mõrvati ilma kohtuotsuseta[viide?].

Mõrvad ja hävitustöö

Hävituspataljonide poolt toime pandud rüüstamistest, põletamistest ja ebainimlikest veretöödest jäid teokohtadele tavaliselt ainult teo jäljed, sest arvestades salapärasust, millega hävituspataljonide tegevust ümbritseti, ei saaduid paljudel juhtudel kindlaks teha isegi seda, missuguse hävituspataljoniga oli ühel või teisel juhul tegemist. Üksikute linnade ja maakondade hävituspataljonid opereerisid tihti väljaspool oma territoriaalseid piire, mis veelgi rohkem raskendas nende päritolu kindlakstegemist.

Üksikasjalisemaid andmeid hävituspataljonide tegevuse kohta on saadud nende liikmete ülekuulamisprotokollidest ja hävituspataljonide säilinud dokumentidest, nagu tegevuspäevikud, ettekanded kõrgemaile juhtidele ja asutustele jne.

7. (Tallinna hävituspataljoni liige Valter K r u l l seletas ülekuulamisel järgmist:

„Meid oli umbes 100 meest. Alul asusime Harkus Koterma talus kaks nädalat, siis olime lühemat aega Tallinnas Veetorni tn.3, kust meid saadeti Vigalasse, Jädiverre.

Vigalas korraldasime taludes ja metsades haaranguid. Võtsime kinni 4 meest metsavendi, need lasksime kohapeal maha.

Kärgu aleviku lähedal olid meil ägedad tulevahetused metsavendadega. Panime seal petrooleumi- ja bensiinipudelite abil ka mõne talu põlema. Kui palju ja missugused, seda täpselt ei mäleta.

Viluvere jaama lähedal tekkis meil ühel järgmisel väljasõidul kokkupõrge metsavendadega, kes olid kallale tunginud Pärnust Tallinna poole sõitvale rongile. Rongis sõitjad olid enamikus Nõukogude Liitu evakueeruvad isikud.

Meie kätte langes 20 valge käesidemega meest. Järvakandi ümbruses tabasime lisaks nendele veel 3 meest, kes olid kuuldavasti endised kaitseliitlased. Need lasksime kohapeal maha, neid enne mahalaskmist sel teel piinates, et ajasime neil okastraadi kätest läbi ja sidusime nad nii üksteise külge. Mahalaskjateks määrati peale minu veel sama pataljoni mehed K u k k ja P o o l a k e n e .

Viluvere jaama juures tabatud 20 meest tõime veoautodel Tallinna 7.hävituspataljoni staapi. Sealt viisime nad pärast ülekuulamist Liiva metsa mahalaskmisele. Enne mahalaskmist sidusime nad jälle okastraadiga kokku, samuti lõigati neil ära kõrvad.

Kui 7.hävituspataljon saadeti Virumaale Rakvere ümbrusse haaranguid korraldama, tabasime maanteel ühe noore neiu ja kaks noormeest, kes näisid meile kahtlastena. Võtsime neiu riidest lahti ja leidsime tema kõhu ümber mässituna hulga sidumismarlit. Ta nähtavasti kavatses seda viia metsavendadele.

Andsime tabatud üle nõukogude politrukkidele, kes tütarlapse omnibussis ära vägistasid. Noormeestel midagi kahtlast kaasas ei olnud. Politrukkide käsul lasksime tütarlapse ja mõlemad noormehed lähedalasuvas metsas maha.”

4. (Tallinna) hävituspataljoni kuulunud Laur M a t u o j a (endine Matjušov) jutustas ülekuulamisel:

„Vaidas korraldasime ühes kahtluse all olevas talus läbiotsimise, lootes tabada taluomanikku, keda kui endist kaitseliitlast peeti kontrrevolutsionääriks. Otsitavat mitte leides võtsime kaasa tema abikaasa, kelle tõime staapi ülekuulamisele.

Naist sunniti teatama, kus tema mees asub, kuid see ei andnud tagajärgi. Siis politrukid A n o h h i n , J e l i n k i n ja I v a n o v vägistasid meie juuresolekul naise ära, lubades pärast seda naise kallal ka meil vägivalda tarvitada. Naise kallal tarvitasidki vägivalda hävituspataljoni liikmed R a a d i k , P a j u , D e m e n t j e v ja K u z n e t s o v .”

Väätsa metskonnas asus 10.laskurdiviisi ajutine peatuspunkt, mille kaitseks käsutati sinna 50 meest Tallinna 4. ja 7. hävituspataljonist. Hävituspataljonlased käisid ümbruses haaranguid korraldamas. Nendest jutustab 4.hävituspataljoni liige Voldemar R o s i n : „Väätsas tabati 5 ja Kiviloos 6 meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta. Mahalaskjateks olid Õepa, Kruglov, Buhhutsov, Kuznetsov, Dementjev, Raadik, Kalju Vaask ja Laur Matuoja. Laibad jäid matmata.”

Vaidas põletati talusid ja süüdati üks viljaait, kust ei jõutud vilja enam ära vedada.

4. (Tallinna) hävituspataljoni 3.rood, mille ülemaks oli Oskar I n t , põletas talusid Pärnu-Jaagupis ja Kosel. See rood oli üks metsikumaid hävituspataljoni jõukusid.

1. (Tallinna) hävituspataljon 150-mehelises koosseisus viidi 27. juuni õhtul Tallinnast Kuressaarde, kus ta korraldas Kuressaare ja ümbruse elanike küüditamist.

Väljasõidul Kergule metsavendade püüdmiseks tabati ja lasti kohapeal maha 5 meest. Pataljon põletas maha ka Uduvere küla. Märjamaal ja Valgul korraldatud haarangutel tabatud lasti samuti maha. Tallinna tagasi saabumisel saadeti osa pataljonist Virumaale haaranguid korraldama.

Hävituspataljonide poolt kinni võetud ja mõrvatud isikutel ei olnud tavaliselt mingit süüd. Haapsalu hävituspataljoni ühe rühma poliitjuhi ettekandes ülemusele öeldakse:

„Karl M u r o võttis heinamaal kinni bandiidi, kes püüdis põgeneda. Relva ega padruneid viimase juures ei leitud. Tegelikult olid mehed kahekesi, ühel oli reha kaasas ja tegi heinasaadu. Võib-olla oli see töö rohkem markeerimiseks. Mõlemad mehed kuulusid viimase mobilisatsiooni alla.”

Niipalju ongi põhjendusi kahe mehe mahalaskmiseks!

Paljudel juhtumitel osutasid tabatud, ka naisisikud, imeteldavat meelekindlust. 2. (Tallinna) hävituspataljoni komandör leitnant J a k i m o v kirjutab oma ettekandes P a s t e r n a k i l e hävituspataljonide staapi:

„1. roodu poolt lasti 17. juulil 1941 Raasiku rajoonis maha üks bandiit. Kinni peeti üks naisisik, kes viib bandiitidele toiduaineid. Ülekuulamisel ta kategooriliselt keeldus midagi tunnistamast, öeldes: „Lastagu mind maha, kuid selle asja kohta ma midagi ei avalda.” Naine on juurdluse toimetamiseks üle antud NKVD kohalikule organile.”

Üleandmine NKVD kohalikule organile tähendas enne mõrvamist rafineeritumat ja pikaldasemat piinamist, kui seda oskasid hävituspataljonimehed.

Pärnu hävituspataljonis kujunes mõrvajate kolmik, keda pataljoni liikmete poolt omavahel hüüti „timukateks”. Nendeks olid kommunistliku partei Pärnu komitee sekretär ja enamliku ülemnõukogu presiidiumi liige Aleksander O i n a s , Johan P u m b o – A d a m s o o ja autojuht Karl M a t s i .

18. juulil 1941 sõitis Pärnu hävituspataljon Ristile, kus võeti kinni ja lasti maha isikuid, keda kahtlustati enamlusevastases hoiakus.

Ristil sattus Aleksander Oina kätte kolm meest, kes olid Tallinnast sõitnud „Mercedes-Benz”-autol. Mehed ütlesid, et nad on „Kalaekspordi” ametnikud. Hävituspataljoni mehed otsisid auto läbi ja leidsid sealt tulirelvi. Autosõitjad lasti pikema ülekuulamiseta kohapeal maha.

4. juulil sooritas Paide hävituspataljon väljasõidu Põltsamaale, kus kokkupõrkes metsavendadega sai hävituspataljonist surma 6 ja haavata 12.

5. augustil korraldas hävituspataljon 50 mehega haarangu Kärus. Et kedagi tagaotsitavatest ei tabatud, esitas hävituspataljoni komandör Pasternakile kaebuse, et ebaõnnestumine Kärus olevat põhjustatud sealse militsionääri „halvast tööst”.

Paide hävituspataljon korraldas järgnevalt kuni 120-mehelistes jõukudes haaranguid Koigile, Järva-Jaani ja Udevale, kus tabatud isikud kohapeal mõrvati.

Viljandi hävituspataljon korraldas haaranguid Suure-Jaanis, Kõpus, Vastemõisas, Paistus jm. Suurem kokkupõrge oli hävituspataljonil metsavendadega Rimmus. 4. juulil 1941, kui Rimmu vallamaja oli metsavendade poolt vallutatud, sõitis Viljandi hävituspataljon 3 veoautoga kohale, varustatud mitme kuulipildujaga. Tulevahetuses kandis hävituspataljon kaotusi ja kättemaksuks laskis kohalikest elanikest maha 7 isikut.

Kibaru metsavendadele korraldas Viljandi hävituspataljon kaks haarangut. 1.-2. juulil Arjadi küla juures toimunud kokkupõrkes langes üks metsavend haavatuna hävituspataljoni kätte. Ta toodi Kibarule, kus seoti okastraadiga telefoniposti külge ja lasti maha.

Teise haarangu Kibarule korraldas Viljandi hävituspataljon 5. juulil 1941. Kohale toodi ka 3 vene tanketti. Kuigi metsas tekkis vastastikune tulistamine metsavendadega, ei olnud kummalgi poolel langenuid.

Põltsamaa vallas Pauastvere külas Moosese talus mõrvas Viljandi hävituspataljon 22. juulil 1941 käsigranaadiga ilma igasuguse põhjuseta 45-a. taluperenaise Anna Martinsoni ja tema 10-a. tütre Linda. Samas külas Kooli talus mõrvati käsigranaadiga 36-a. taluperenaine Amanda Lindemann ja tema 10-a.poeg Heino. Küla koolimaja juures mõrvati käsigranaadiga 2-aastane Ene Korp, kes tapeti ainult seetõttu, et ta sattus hävituspataljonlastele ette.

Hävituspataljonimeestel lõppes kaasavõetud käsigranaatide tagavara ja mõrvaretke jätkates surmasid nad ettejuhtuvaid inimesi püssilaskudega. Nii surmati Viljandi hävituspataljoni poolt 22. juulil Võisiku vallas Lätkalu külas 50-a. Anna-Rosalie Lepik ja Leie külas Kesaotsa talus 70-a. Katta Laas.

Viljandis rüüstas enne bolševike põgenemist ladusid ja ärisid segakaubastu direktor Leib M a t s k i n , kes oli omal ajal saadetud Pärnust välja vägistamiskatse pärast ja nüüd kuulus hävituspataljoni koos juutide Mosei R õ s s i ja Ratut S a l m a n n i g a .

Haapsalu hävituspataljon korraldas 7. juulil haarangu Tõstamaal, kus tulevahetuses metsavendadega kaotas 3 meest surnute ja 6 haavatutena. Haapsallu tagasi sõites nägid veoautol sõitvad hävituspataljonlased Mihkli alevikus apteegi juures salka inimesi. Need olid kohalikud elanikud, kes jutlesid apteegi ees, nende hulgas ka apteeker. Hävituspataljon avas inimeste peale tule ja surmas apteekri ning ühe teise kohaliku elaniku.

Lõuna-Läänemaal märatses samast hävituspataljonist jõuk juut Š u r i h h i n i juhtimisel. Kirbla vallas surmas Šurihhin isiklikult kolme täägilöögiga 67-aastase taluperemehe ja tema 58-aastast naist vägistati Šurihhini käsul hävituspataljonlaste poolt, kuni see jäi surnult lamama. Hävituspataljonlased arreteerisid samast vallast 78-a. vabadiku Jüri Froo, 62-a. Georg Tamme, 60-a. Mihkel Vastupää, kes viidi okastraadiga seotud kätega Lihulasse, kus Šurihhin nad koos ühe venelasega surnuks piinas.

Läänemaal Kirbla vallas põletasid hävituspataljonimehed koos kohalike bolševike ninameestega elavalt 81-aastase vanakese Mari R-i. Suure küla kallale ei julgenud rüüstajad minna. Külast eemal asetses väike suvemajake, mis kuulus ühele Tallinna ametnikule. Majakeses oli koduhoidjaks ametniku vana ema. Bolševikud nägid küll, et vanake oli majas, kuid sulgesid ukse väljastpoolt ja süütasid maja.

Vanake püüdis asjatult välja pääseda, bolševikud irvitasid tükk aega ta surmahirmu üle ja nähes siis, et majake on juba üleni leekides, lahkusid. Kohalikud elanikud ruttasid appi ja said vanakese enne maja katuse sisselangemist veel välja tuua, kuid ta oli saanud sedavõrd raskeid tulehaavu, et suri sealsamas.

Läänemaal Velise vallas mõrvas Haapsalu hävituspataljon 40-a. põllutöölise August Saviri. Laiba ülevaatusel selgus, et A. Saviri kõht oli lõhki lõigatud, lõualuu püssipärahoobiga purustatud, rinnakorv täägiga läbi pistetud ja siis pealuu püssipäraga purustatud.

Tartumaal Kavastu vallas Põlendiku talus mõrvasid hävituspataljonimehed 11. juulil 1941 taluperenaise, 55-a. Ida Rätsepa ja tema 30-a. tütre Anita Rätsepa. Väärtuslikum varandus rööviti, siis süüdati taluelamu ja visati ema ja tütre laibad leekidesse. Hävituspataljoni jõugust saadi hiljem teha kindlaks Kasepää vallast pärit venelased Egupkl Djukov, Feodor Djukov, Neofit Djukov, Grigori Morozov, Gerassim Jerssov, Aleksei Belov ja Vassili Kuznetsov.

11. juulil 1941 mõrvasid hävituspataljonimehed Kudina vallamaja ametiruumis metsiku piinamise saatel Kudina asunduse Erika talu perenaise, 40-a. Selma Rätsepa. Naiselt nõuti pelgu läinud mehe asukoha reetmist. Kui naine seda ei teinud, lõigati naisel ära rinnad ja tekitati temale nii raskeid kehavigastusi, et ta vallamajas piinajate kätte suri.

Virumaal Roela vallas sattus juhuslikult hävituspataljonile teele ette päevatööline Karl-Herbert Sillamaa. 28. juulil 1941 mõrvati tööline metsiku piinamise saatel. Laibal osutus rinnakorv sissemuljutuks, sooled olid alla vajunud ja kuklas täägihaav. Laiba seisukorra järgi võis otsustada, et elava inimese peal tallati jalgadega, nii et sooled alla vajusid ja rinnakorv murdus.

26. juulil 1941 mõrvas hävituspataljon Virumaal Joandu külas Joaveski töölise Ernst Meikarti, kellel peksti nägu püssipäraga puruks, nii et hambad langesid suust välja. Rindu löödi 3 täägihaava, mis tõid surma.

Eesti ev.-luteri usu kiriku konsistooriumile Alutaguse praostkonnast saadetud protokolli järgi kinnitavad pealtnägijad, et Pühajõe koguduse nõukogu liige A.Simm koos abikaasaga valati petrooleumiga üle ja süüdati põlema, nende poeg aga lasti maha.

9. augustil 1941 mõrvas hävituspataljon Vaivara kiriku juures kohaliku metsavahi Oskar Pungaste. Temal murti katki jalaluu ja torgati silmad püssitäägiga välja. Pimedaks tehtud ohvrit peksti püssipäraga näkku, nii et metsavahil nägu täiesti purunes.

Virumaal Rägavere vallas on hävituspataljoni ja Punaarmee poolt tapetud 29 inimest. Nendest mehi 17, naisi 9 ja lapsi 3. Kõik tapmised pandi toime 8. ja 9. augustil, seega enne lahkumist. Tapmismeetodina on tarvitatud tääkidega läbitorkimisi, granaatide heitmist rahulike elanike majadesse, piinamisi ja paremal juhul mahalaskmisi. Õige pildi hävituspataljoni meeste tegevusest annab Sillandi perekonna hukkamine. Seal tapeti Paul Sillandi, tema naine Helene, tütar Enda, kes sündinud 1940. a, ja poeg Gustav, kes oli vana kõigest 8 päeva. Mis süü võis olla aastasel ja kaheksapäevasel lapsel, sellest võib aru saada vaid elajalik hävituspataljonimees.

14. augustil 1941 mõrvas hävituspataljon Kohtla-Järve põlevkivikaevanduse kaevuri Bruno Mahelsaare. Tal murti puruks jalaluud ja peksti siis püssipäraga pähe, kuni pealuu purunes.

Valgamaal Helme riigimõisas mõrvati kindlakstegemata jäänud päritoluga hävituspataljoni poolt 5. juulil 1941 Helme põllutöökooli juhataja August Kesküla, karjaravitseja August Tigalane, aednik Alfred Palu ja kooliõpilased Augustin Lilletamm ja Hans Naaris, Tõrva gümnaasiumi õpilased Arthur Kolk ja Karl Raatma. Aednik Alfred Palul löödi hambad suust välja, õpilasel Hans Naarisel oli rind avatud terarelvaga ja ta oli surmatud püssilaskudega.

Peale tavaliste hävituspataljonide tegutses Eestis ka mitmeid erihävitusüksusi. Üks selliseid oli nn „Pleeri surmarong”, mille tööpiirkonnaks oli raudtee.

„Pleeri surmarong” asutati Tallinnas sõjakomissari ja NKVD ülema käsul. Rong koosnes kahest parimast ja kiireimast mootorvagunist.

Tema ülemaks määrati Türi raudtee NKVD osakonna ülem Pleer.

Pleer, rahvuselt lätlane, oli sündinud Pärnus kingsepa pojana. Ta oli juba lapsepõlves tuntud vargapoiss ning äärmiselt jõhker. Koolist oldi teda sunnitud välja viskama kaasõpilaste kalosside, palitute ja mütside korduvate varguste pärast.

Noormehena töötas Pleer Pärnu lauavabrikutes, kust teda paarpäevase töö järel pussitamise pärast oldi sunnitud vallandama.

Kommunismi võimuletuleku päevil Eestis määras Maksim Unt Pleeri Pärnu poliitilise politsei assistendiks. Mõni aeg hiljem määrati Pleer bolševike poolt Türile raudtee NKVD osakonna ülemaks.

Sõja puhkemisel määrati Pleer Eesti kommunistide soovitusel karistusrongi ülemaks. Raudteelased ja ümbruskonna elanikud hakkasid rongi nimetama Pleeri metsikute tegude tõttu „Pleeri surmarongiks”.

Rongi ülesandeks oli kõigi raudteelaste ja ametnike kontrollimine nende ustavuses kommunismile. Mitteustavad raudteelased, ametnikud ja töölised pidi mõrvatama kui kontrrevolutsionäärid. Teiseks ülesandeks oli mõrvatute omaste vangistamine ning vara röövimine. Kolmandaks oli raudtee jaamahoonete mineerimine ja õhkulaskmine. Neljandaks abistada ja transportida küüditatute ešelone ja muid eesti rahva varaga täiskiilutud ronge. Halastust ega armu ei tohtinud anda kellelegi.

Rong oli soomustatud liivakottidega. Relvastuseks oli asetatud kummalegi mootorvagunile kuus raskekuulipildujat ja kummagi vaguni katusele kaks tankitõrjekahurit. Pleer asus oma tapaiha rahuldama Kirbla ja Rootsi jaama vahel, kus ta rongi seismise ajal laskis kaks raudteetöölist nagaanist surnuks. Juba surnud raudteetöölistele käskis Pleer veel viiel hävituspataljonlasel lasta kogupaugu püssidest. Lömastatud ja kuulidest purustatud laipu tallas ta veel jalgadega.

Vigala jaamast tulid talle vastu jaamaülem, jaamaülema abi ja jaamakorraldaja. „Kes oli see mees, kes heiskas pursuide, kulakute, vereimejate ja kontrrevolutsionääride lipu jaamahoone lipuvardasse?” küsis Pleer.

„Siin ei ole kunagi midagi niisugust olnud!” vastas jaamaülema abi Laretei. „Või nii! Kutsuge rongist see mees siia, kes nägi siin Vigala jaamas oma silmaga kulakute lipunärtsu!” ütles Pleer ühele hävituspataljonimehele. Rongist ilmuski mees.

„Kas teie, seltsimees, nägite Vigala jaamahoonel kulakute lipuräbalat?” pöördub Pleer hävituspataljonimehe poole. „Ma mitte ei näinud, vaid ka arvan, kes vereimejate lipu üles seadis!” vastab küsitav, osutades Lareteile. Laretei niigi kahvatu nägu muutub veelgi valgemaks, sest tema see oligi, kes heiskas sini-must-valge Vigala jaamahoonele.

„Või see siga oligi,” hüüdis Pleer nagaani nahktupest tõmmates. Samal momendil kõlab kolm pauku ning Laretei libiseb mõlema käega rinnust kinni hoides oma kaaslaste kõrvale perroonile

Vaevalt on saanud nagaanipaukude suits haihtuda, kui kõlavad uued lasud ja veel kord uued, mis kõik on sihitud Laretei peale. Mõrvari viha aga ei ole veel nüüdki kustunud, sest rautatud saapataldadega sõtkub ta veel oma ohvri kehal. Mõrvatud Laretei verest on timukas määrdunud.

Sama saatuse osaliseks said Märjamaa jaamaülem Laube, Rapla tagavarajaamaülem Nurk ja jaamakorraldaja Järvet.

Türi linnas lasti Pleeri käsul maha eestöötegija Raidla. Pleer laskis mineerida Türi raadiosaatejaama, keskmeierei, paberivabriku, raudteejaama ja mõned muud tähtsamad hooned. Enne sakslaste Türile ilmumist süütas ta ise süütenöörid ning Türi muutus varemeteks.

Järva-Jaanis mõrvas Pleer jaamaülema Salu ja teisi raudteetöölisi.

Üldse tõuseb Pleeri poolt mõrvatud ohvrite arv kaugelt üle saja.

Kõigi nende mõrvade, röövimiste ja põletamiste eest lootis Pleer saada endale Lenini ordenit, mis talle Tallinnas NKVD juhtide poolt oli ka lubatud. Pleeri laip leiti hiljem Maarjamäel.

Need on ainult mõned näited hävituspataljonide loendamatuist hirmutegudest.

Stalini hävituskäsu täitmisel rakendati hävituspataljone eriti ka hoonete ja ehitiste hävitamiseks ja põletamiseks. Nii tegutsesid hävituspataljonlased punaarmeelaste kõrval agaralt tööstushoonete ja tehaste mineerimisel ja nende õhkulaskmisel.

Samuti põletati ja hävitati maal neid hooneid, mille omanikke arvati ühenduses olevat metsavendadega, kuid ka lihtsast hävituskirest süüdati talusid, meiereisid ja teisi põllumajanduslikke ehitisi ning tehti maatasa kõik, mis teele juhtus.

Samuti rakendati hävituspataljonid kariloomade ja hobuste äraajamiseks. Hulgaliselt loomi hukkus hävituspataljonide poolt süüdatud lautades ja tallides. Samuti sadu loomi sai hukka tee peal Tallinna, kuhu neid aeti äraviimiseks NSV Liitu või tapmiseks Punaarmee jaoks. Need kariloomad ja hobused, kes jõudsid Tallinna, aeti kokku Pelguranda ja Koplisse, kust neid loodeti laadida laevadele. Et ei jätkunud ruumi loomade paigutamiseks, jäid suurearvulised karjad paremaid piimalehmi linnalähedastesse Punaarmee peatuskohtadesse, Männikule, Nõmmele jm, kus punaarmeelased loomi veristades söögiks ära tarvitasid ainult kõige paremad osad, kuna suurem osa liha aga lasti halvaks minna.

Kariloomad ja hobused, keda ei saadud laevadele ära viia, hukati laskerelvadega või valati petrooleumiga üle ja süüdati põlema. Nii sai hukka ka enamik bolševike poolt põllupidajatelt röövitud väärtuslikest hobustest.

Ainult maa kiire vabanemine bolševike võimu alt takistas hävituspataljone teostamast Stalini hävituskäsku täielikult. Ent tuhanded ahervaremed, tühjaks riisutud kodud ja mõrvahauad kõikjal üle maa on tunnistajateks sellest verisest peatükist, mida 1941. aasta suvel Eestis kirjutasid enamlikud hävituspataljonid.

Hävituspataljonide tegevus pärast Teist maailmasõdaRedigeeri

1946. aastal saabus Tallinna tänaseks maamullas oleva kodaniku ütluse järgi Jan Ganzen (saabumist Balti jaama kinnitanud ta ise hilisema A. Sommerlingi sovhoosi direktorina ja vähest keeleoskust), kes olla olnud hävituspataljonis ja oli hilisem parteitöötaja – Pärnu Partei Rajoonikomitee I sekretär.

Juhid ja struktuurRedigeeri

Juba enne Eesti okupeerimist otsustati EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega 20. aprillil 1944 taasasutada hävituspataljonid ja formeerida need kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena. Hävituspataljonid allusid Eesti NSV Siseministeeriumi ja hiljem Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldusalasse ning kasutati koos NSV Liidu ja Eesti NSV NKVD üksuste ja Sisevägedega metsavendade vastastes relvaoperatsioonides ja Nõukogude võimu eest varjajate tabamiseks ning nõukogude ja kohalike omavalitsuste (Täitevkomiteed jne.) asutuste valveteenistuses.[viide?]

1946. jaanuaris kehtestas EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimetuseks „Rahvakaitse”. Kuid pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele termin „hävitajad”. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi: „Bandiitide hävitajate pataljonid”.[viide?]

Pärast sõda jäi hävituspataljonide ülesannete hulka julgeolekuorganite ja -vägede abistamine ning objektide valve.[viide?]

Hävituspataljone (neid oli 1951. aastal kokku 39) juhendas ja koordineeris tööd teiste nõukogude asutusega Hävituspataljonide Keskstaap, kuhu kuulusid:

Maapiirkondades elavad pataljonlased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka. Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat.[viide?]

ViitedRedigeeri

  1. NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal
  2. Ester Spriit, Valdur Timusk. Tigeduse poliitika. // Edasi, 25. veebruar 1989.
  3. Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunitlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", Tallinn "Eesti Raamat" 1988
  4. Анатолия Никифорова "В боях за Эстонию", http://www.pogranec.ru/showthread.php?t=3306
  5. Этнические движения в СССР и вторая мировая война, http://his.1september.ru/2002/06/2.htm
  6. Арон Шнеер. Плен
  7. Vello Helk , 1941. aasta Suvesõja ajalugu, Kultuur ja Elu, 3/2010
  8. Odette Kirss, Leili Pajos. Peipsi põhjarannikul. Tallinn, Eesti Raamat, 1984, lk 46
  9. Трибуц В. Ф. Балтийцы сражаются. М.: Воениздат, 1985.
  10. Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunistlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", lk 64, Tallinn "Eesti Raamat" 1988
  11. "Pane raisale nii et aitab!". Pekka Erelt, Eesti Ekspress (20.02.2007), www.ekspress.ee

KirjandusRedigeeri

  • Ilmar Paul, Hävituspataljonid ja töölispolgud Eesti NSV kaitsel 1941. aasta suvel, Tallinn: 1971
  • Hävitajad: Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets ja Valdur Ohmann, Tallinn: Eesti Riigiarhiiv, 2006. ISBN 9789985951040

VälislingidRedigeeri