Hävituspataljonid Eestis

Hävituspataljonid Eestis olid NSV Liidu ja Eesti NSV Vabariikliku Kaitsekomitee otsusega 1941. aastal Eestis moodustatud NSV Liidu SARKile allunud sisejulgeolekuüksused (hävituspataljonid), mis tegutsesid aastatel 1941 ja 1944–1946.

Hävituspataljonide moodustamine ja koosseisRedigeeri

Struktuuride moodustamineRedigeeri

Eestis moodustati alates 1941. aasta 25. juunist Saksa langevarjurite ja diversantide ning metsavendade vastu võitlemiseks maakondades 13 hävituspataljoni ja Tallinnas loodi töölispataljoni nime all arvukam üksus, mis hiljem jaotati neljaks hävituspataljoniks. Hävituspataljonidesse kaasati enamasti Nõukogude võimu toetajaid ning lojaalseid isikuid vabatahtlikkuse alusel.

26. juunil moodustati vastavalt NSV Liidu SARKi korraldusele Eesti hävituspataljonide operatiivgrupp, mille juhtkonna moodustasid:

Rakutin siirdus oma grupiga aga Riias asuvasse Looderinde (endise Balti sõjaväeringkonna staapi, kust ta taganes varsti koos nõukogude vägedega Pihkva oblastisse) ning Põhja-Eestis puudus reaalne koordineeritud hävituspataljonide tegevuse juhtimine. Segadust tekitas ka asjaolu, et vastavalt nõukogude väejuhatuse sõjaplaanidele kuulus Põhja-Eestimaa Põhjarinde alluvusse, Lõuna-Eesti ja Lätimaa aga Looderinde alluvusse.

29. juunil kuulutas EK(b)P Keskkomitee välja parteilise mobilisatsiooni. Kõik partei liikmed ja kandidaadid, samuti suur osa ELKNÜ liikmetest kutsusti hävituspataljonidesse. Nendesse formeeringutesse iga meest ei võetud. Kui soovitaja ei olnud kommunist või vähemalt kommunistlik noor, pidi tal olema NKVD usaldus või soovitus[2].

Pataljonide koosseisustRedigeeri

Hävituspataljonide koosseisus oli 1941. aasta juuni lõpus umbes 6000 meest, kellest kolmandik kuulus Tallinna pataljonidesse. Rahvusliku koosseisu järgi moodustasid venelased hävituspataljonide koosseisust kohati üle 50%, eriti arvukalt oli venelasi Tallinnas värvatud hävitajate seas.[viide?]

Pataljonidesse kuulus palju põhjakihi esindajaid, isikuid, kes varem olid Eesti kohtute poolt kriminaalkorras karistatud: vargad, pussitajad, röövlid, kaklejad ja sarnased isikud. Et hävituspataljonide ridu täiendada, võeti sinna suurel arvul 1941. aasta juunis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt rehabiliteeritud ja vanglaist vabastatud kriminaalkurjategijaid.[viide?]

Hävituspataljonide koosseisus oli palju kommuniste ja esimese okupatsiooniaasta jooksul esilekerkinud "töölisaktiviste". Näiteks 1. Tallinna hävituspataljon koosnes vaid kommunistidest ja partei liikmekandidaatidest, seetõttu loeti seda üksust hävituspataljonide hulgas eliitpataljoniks. Teistes hävituspataljonides kõikus kommunistide osa 20–30% vahel.[viide?] Põhiliselt EKP, miilitsatöötajatest ja komsomoli liikmetest ning kohalikest vabatahtlikest moodustatuna ja juhituna NKVD venelastest ja eesti kommunistidest ohvitseride poolt tegutsesid hävituspataljonid Punaarmee tagalas, mitteregulaarvägede vastu.

StruktuurRedigeeri

JuhtimineRedigeeri

Hävituspataljonide loomisele eelnes 5. juulil 1940 Rahva Omakaitse loomine, millesse koondati ligi 8 000 liiget, mis oli esialgselt ettenähtud Eesti NSV võimude poolt natsionaliseeritud vara kaitsmiseks.[viide?]

ENSV Hävituspataljonide operatiivgrupp.

  • Operatiivgrupi nominaalne ülem oli NSV Liidu SARKi Balti ringkonna piirivalvevägede ja piirivalveringkonna valitsuse ülem riikliku julgeoleku kindralmajor Konstantin Rakutin (1902–1941); Hävituspataljonide üldjuht oli eelmal viibiva Rakutini asemel surmasaamiseni 19. juulil 1941 Pärnumaal Audru lähedal SARKi alampolkovnik Grigori Okojev.
  • Operatiivgrupi staabiülem major Luskatov.

ENSV Hävituspataljonide Staap

Hävitus- ja töölispataljonidRedigeeri

Sõja alguses moodustati ligi 27 rahvakaitsepataljoni (igas linnas), millest 17 hävituspataljoni (5000 inimest), pataljonide koosseisus oli normaalselt kavatsetud: 3 roodu, millest igaühes 3 rühma. Pataljonidele määrati 3. juulil 1941 konspiratsiooni eesmärgil järjekorranumbrid. Pataljonid:

Hävituspataljon Ülemad Struktuur
1. Tallinna hävituspataljon (ИБ-1) (piirivalve)kapten M.Tokarev/major Sergei Gorbatenko,
komissar Tööjõureservide Valitsuse ülem Vladimir Kinn
formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. Pataljon asus Wismari tänavas, 1941. aasta juuli alguseks oli pataljonis 350 meest. 1. (Tallinna) hävituspataljon, ühendati 25. juulil 1941 Pärnu hävituspataljoni riismetega, sest mõlemad pataljonid olid kaotanud palju mehi. Pataljoni nimeks jäi 1. hävituspataljon.
2. Tallinna hävituspataljon (ИБ-2) venelane Andrei Jakimov

formeeriti 6. juulil, moodustati RP-4-st iseseisva pataljonina. HP kujunes välja 1941.aasta juuli alguses Harku mõisas, koosnes sel ajal peamiselt Tallinna kommunistlikest noortest ning "Töölisaktiivist". Enne Pärnumaale lahingutesse saatmist oli pataljonis olnud 550 meest
3. Tallinna hävituspataljon venestunud ukrainlane Gorbatenko

formeeriti 25. juulil 1941 Viljandi, Võru ja Paide HP-de riismetest, millele lisati isikkoosseisu HP-7-st)
4. Tallinna hävituspataljon (ИБ-4) kapten Rudolf Štokberg/Vladimir Kinn/kapten Trofim Košelev,
politruk Šalomin/komissar Valfried Saar/Vassili Ferberg,
staabiülem vanemleitnant Jakov Pospelov/vanemleitnant Edgar Kostabi,
tagalaülem Sergei Generalov
formeeriti 4.juulil 1941, Pataljon paigutati Endla tänav 50.
5. Narva hävituspataljon (ИБ-5) kapten Fjodor Lissitsõn,
komissar Igor Tšernov
moodustati 1941. aasta juuni lõpus
6. Rakvere hävituspataljon (ИБ-6) Jaan Kurn/vanemleitnant Mihhail Rogozin,
komissar eesti kommunist Albert Must/Albert Stamm,
staabiülem vanemleitnant Pavel Vinogradov
HP koondati 200 meest ning lisaks oli veel tööstuskeskuste kaitserühmades liikmeid järgmiselt: Kohtla-Järvel 70 meest, Kiviõlis 70 meest ja Küttejõus 30 meest.
7. Tallinna hävituspataljon (ИБ-7) Aksel Annuk/kapten Aleksei Grigorjev/kapten L. Rubinov,
komissar Karl Toming/ vanempolitruk Sergei Russonov,
staabiülem leitnant V. Starodumov
HP asus algselt Tallinnas Veetorni tänav 7
10. Harjumaa hävituspataljon (ИБ-10) komandör Aksel Annuk, Harju maakonna OSOAVIAHIMi komitee esimees, komandör abi OSOAVIAHIMi komitee esomehe asetäitja Jaanus Ollep
komissar EK(b)P Harju maakonnakomitee esimees Karl Toming
Moodustati Harjumaa komsomolitöötajatest[3]
11. Haapsalu hävituspataljon (ИБ-11) major Gorbatenko,
komissariks oli Karl Hanson, kes oli osa võtnud Hispaania kodusõjast.
HP asuti formeerima 28. juunil 1941 kapten Volohhovi juhtimisel. Sinna suudeti koondada umbes 250 meest
12. Saaremaa hävituspataljon (ИБ-12) venelane kapten Lošmanov

hävituspataljoni formeerija ja staabiülema asetäitja Mihhail Mikk, endine Kaitseliidu Kuressaare malevkonna pealik, HP kokku umbes 200 meest.
15. Paide hävituspataljon (ИБ-15) venelane vanemleitnant Jakov Pospelov,
komissar: Johann Tamm, Vladimir Tonto, noorempolitruk Demjan Štanko,
staabiülem vanemleitnant Ivan Kožukhovski.
1941. aasta juuli alguseks oli HP 150 meest, kellest umbes pooled olid Türi Paberivabriku töölised
16. Pärnu hävituspataljon (ИБ-16) komandör venelasest major I. Smirnov/major Karpetenko,
komissar Arnold Raud,
staabiülem kapten Makar Starõh
Pärnumaa HP asus organiseerima Tallinnast kohale saadetud grupp kapten E. Laasi juhtimisel.
17. Viljandi hävituspataljon (ИБ-17)
Вильяндиский истребительный батальон
kapten Mihhail Pasternak (määrati 21. juulil 1941 hävituspataljonide üldjuhiks),
komissar EK(b)P Viljandimaa Komitee sekretär August Müürsepp[4],
staabiülem Andrei Jakimov/vanemleitnant Semjon Timoš

1. rood – ltn. Sule
2. rood – ltn. Kolobajev
3. rood – vanemleitnant Ilmar Paul.[5]. Kokku ligi 400 meest.
20. Võru hävituspataljon (ИБ-20) venelane vanemleitnant Fjodorov

25. juuniks 1941 oli HP 250 meest
21. Petseri hävituspataljon (ИБ-21) komandöriks oli kapten Belov
komissar piirivalvekapten Bardukov/Burdakov
5. juuli 1941 seisuga HP 500 meest
22. Tartu hävituspataljon (ИБ-22)
1. Tartu Maakonna Hävituspataljon
piirivalve vanemleitnant I.Zagarev

HP kokku 470 meest
Mustvee hävituspataljon
(2. Tartu maakonna hävituspataljon)
Nikolai Kusov
komissar Max Laosson
moodustati 4. juulil 1941
Torma hävituspataljon
(3. Tartu maakonna hävituspataljon)
ülem A.Kukk
komissar
moodustati 10. juulil 1941
23. Valga hävituspataljon (ИБ-23) piirivalvevanemleitnant Knõsh,
komissar EK(b)P Valgamaa komitee II sekretär Kristjan Kukk
Valgamaa HP organiseeriti moodustati 1941. aasta juuni lõpus kohalikest kutsealustest, kommunistlikest noortest ning nõukogude aktiivist, koosseisus alguses 180 meest.
Tallinna töölispataljon/ 1. Eesti Laskurpolk (РП-4, 1-й эстонский рабочий стрелковый полк) venelane vanemleitnant M. Tokarev,
komissar Vladimir Kin
SARK-i kapten Mihhail Pasternak
6. juulil moodustati Tallinna töölispataljonist kaks iseseisvat hävituspataljoni, nr 1 ja 2. Mõlemad paigutati korterisse Imanta tänav 6.

Lisaks eelnevale moodustati

  • 2 miilitsasalka,
  • 2 raudteelaste salka,
  • 2 soomusrongide salka,
  • Tartu jõe ja järve laevanduse töötajate salk,
  • 3 töölispolku

Kokku 10 000 inimest[6].

Tegevus ja kuriteodRedigeeri

„Hävituspataljon ei tunne halastust meie vaenlaste – bandiitide ja teiste fašistlike röövikute vastu. Need tehakse mitte üksnes maatasa, vaid saadetakse otsemat teed maa sisse, kus on nende õige koht.

Igas külas ja asulas on hävituspataljonil peale vastase otsese purustamise ka rida muid ülesandeid. Bolševistliku valjusega tuleb teha kindlaks provokatsiooniliste kuulujuttude levitajad ja paanika tekitajad. Tuleb selgitada ja kahjutuks teha kõik, kes otseselt või kaudselt aitavad kaasa vaenlasele.“

Mis on hävituspataljon ja missugused on ta ülesanded. – Tartu Kommunist, 22. juuli 1941.


Kui toimus Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944), piisas Hävituspataljoni kuulumisest, et selle eest määrata Saksa okupatsioonivõimude poolt karistuseks surmanuhtlus, kui sõjakuritegudes osalenud aktiivsele Nõukogude võimu toetajale.[viide?]

15. märtsiks 1943 oli kokku loetud 1850 hävituspataljonide ja NKVD tapetud Eesti inimest, peaaegu kõik neist tsiviilelanikud, kes mõrvati ilma kohtuotsuseta[viide?].

Tallinna TöölispolkRedigeeri

EK(b)P Tallinna Linnakomitee ja Ametiühingute Kesknõukogu otsusel moodustati 24. juulil Tallinna töölistest Tallinna Töölispolk. Väeosa eripäraks oli see, et sinna „registreeritud jäid oma tööpostidele edasi ja käisid allüksustena koos ainult õppuste ajal.” Seda väeosa juhatas Venemaa-eestlastest alampolkovnik Karl Kanger ja relvad said see väeosa alles 26.08.1941. Ilmselt ei osalenud Töölispolk (täpsemalt vist Tallinna 1. töölispolk) üldse mingites muudes lahingutes peale ühe lahingu Kadriorus 27. augustil 1941. Tuntud tegelastest olid selles väeosas kirjas näiteks August Alle, Paul Rummo, Erni Hiir ja Hans Kruus.[viide?]

Polku registreerus umbes 1000 (lahingute alguseks oli 1500). Harkus loodi neile õppekeskus. Komandöriks alampolkovnik Karl Kanger, EK(b)P KK sõjalise osakonna juhataja, komissariks vanempolitruk Richard Lutus, staabiülem kapten Antipov. Pataljonikomandörid Eesti NSV ALMAVÜ orgbüroo juhataja ja esimees vanempolitruk A. Golub, Tallinna linna TRS Nõukogu Täitevkomitee esimehe asetäitja vanemleitnant R. Punn ja EK (b)K Keskkomitee töötaja kapten A. Balta. Komissarid olid Eesti NSV Ülemkohtu esimees L. Jürgens ja EK(b)P KK vastutavad töötajad M. Kitsing ja K. Johanson. Liikmed olid Tallinna ettevõtete töölised. Ettevalmistus väljaspool tööaega. Lahinguis osales neist u 1000. Relvad said alles lõpus, mida õppisid kasutama alles lahingus.[viide?]

1941. aasta juulis-augustis asusid Jaama-Vasknarva joonel 6. Rakvere hävituspataljon ja põhja pool 5. Narva hävituspataljon. 19. juulist kuni 14. augustini asusid nad Narva jõe joonel, kust taganeti Narva[7].

Narva TöölispolkRedigeeri

Augustis 1941 moodustati Eesti NSV kaitset organiseeriva 8. armee korraldusel järelejäänud kokku 2800 hävituspataljonide mehest, sh. Narva hävituspataljonistNarva Töölispolk (Нарвский рабочий полк), (koosseisus 1000 liiget, 76 mm kahurite patarei ja kuulipildujarood), mis 20. augustil 1941 liideti 20. laskurdiviisiga[viide?]. Narva töölispolgu ülemaks sai kapten K. Gontšarov ja komissariks Igor Tšernov. Pataljone juhtisid endised hävituspataljonlased kapten Nikolai Trankmann, vanemleitnant M. Rogozin ja Oskar Abori. Allüksusi juhtisid venelased A. Vinogradov ja I. Glazõtšev, ukrainlane G. Potapenko, lätlased M. Pauper ja K. Prieže ning eestlased K. Reimer, A. Must ja A. Raidma.[viide?]

Eesti KütipolkRedigeeri

18. augustil 1941 koondati Tallinna hävituspataljonid Tallinna, kus nendest moodustati 20. augustil 1941 1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti Kütipolk (1-й эстонский рабочий стрелковый полк), mille juhiks määrati SARK-i kapten Mihhail Pasternak, komissariks oli EKP Keskkomitee sekretär Fjodor Okk[8]. (Mõlemad langesid 22. augustil 1941 Kiviloo all)[9].

1. Eesti Laskurpolk ehk 1. Eesti kütipolk asus 20. augustil 1941 Tallinna kaitsele Saksa vägede pealetungi vastu, polk koosnes 3 pataljonist – 1500 võitlejast ning kuulipilduja- ja miinipilduja roodust. Need väeosa tegutsesid kuni septembrini 1941.[viide?]

Teiste hävituspataljonide tegevusestRedigeeri

11. Läänemaa hävituspataljon osales Kiviloo, Perila, Kose-Risti ja Peningi lahingutes.[viide?]

Läti hävituspataljonide tegevusest EestisRedigeeri

Koos nõukogude vägedega (10. Laskurdiviis) taganesid Lätist juunis-juulis 1941 Eestisse ka Lätis (Riia linnas ja Loode-Lätis) moodustatud hävituspataljonid (1. Läti vabatahtlik hävituspolk – (1-й латышский добровольческий истребительный полк), kelle taganemistee NSV Liitu viis läbi Lõuna-Eesti, 26.–28. augustil kaitselahingutes Tallinnas ja 28. augustil lahkusid koos Balti Laevastikuga Kroonlinna. 2. Läti vabatahtlik töölislaskurpolk – (2-й латышский добровольческий рабочий стрелковый полк), kelle taganemistee NSV Liitu lõppes taganemisega läbi Narva Leningradi alla[10].

Hävituspataljoni liikmed osalesid koos NKVD Eriosakonna liikmetega Põhja-Eestis 31. juulil 1941 metsavendade ja ERNA luuregrupi vastu peetud Kautla lahingus. Pärast lahingut mõrvati Kautla talus julmalt seitse inimest, kellest osa heideti elusalt tulle. Mõrvatute hulgas tunti riideräbalate järgi hiljem ära neli isikut: Kautla talu perepoeg Johannes Lindeman, sama talu teenija Ida Hallorav ning samal päeval talus viibinud Oskar Mallani ja Johannes Ummus. Ülejäänute söestunud säilmeid ei suudetud identifitseerida. Mõrvatuid kahtlustati, et pererahvas pidas sidet Kautla rabas paiknevate metsavendadega[11], ilmselt olid mõned mõrvatuist Kautla rabalaagris paiknevad metsavennad.[viide?]

Hävituspataljonid pärast nõukogude poolset taasokupeerimistRedigeeri

TaasasutamineRedigeeri

Juba enne Eesti okupeerimist otsustati EK(b)P Keskkomitee büroo otsusega 20. aprillil 1944 taasasutada hävituspataljonid ja formeerida need kõigis maakondades kohalikest elanikest vabatahtlike üksustena.

Hävituspataljonid allusid Eesti NSV Siseministeeriumi ja hiljem Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi haldusalasse ning kasutati koos NSV Liidu ja Eesti NSV NKVD üksuste ja Sisevägedega metsavendade vastastes relvaoperatsioonides ja Nõukogude võimu eest varjajate tabamiseks ning nõukogude ja kohalike omavalitsuste (Täitevkomiteed jne.) asutuste valveteenistuses.[viide?]

1946. aastal saabus Tallinna tänaseks maamullas oleva kodaniku ütluse järgi Jan Ganzen (saabumist Balti jaama kinnitanud ta ise hilisema A. Sommerlingi sovhoosi direktorina ja vähest keeleoskust), kes olla olnud hävituspataljonis ja oli hilisem parteitöötaja – Pärnu Partei Rajoonikomitee I sekretär.

Juhid ja struktuurRedigeeri

Hävituspataljone oli 1951. aastal kokku 39. Neid juhendas ja koordineeris tööd teiste nõukogude asutusega Hävituspataljonide Keskstaap, kuhu kuulusid:

TegevusestRedigeeri

Pärast sõda jäi hävituspataljonide ülesannete hulka julgeolekuorganite ja -vägede abistamine ning objektide valve.[viide?]

Maapiirkondades elavad pataljonlased elasid oma kodudes, maakonnakeskustes eksisteerisid aga ka kasarmeeritud pataljonid, mille liikmed kandsid sõjaväevormi ja said palka. Tipphetkel kuulus pataljonidesse 7000 võitlejat.[viide?]

1946. jaanuaris kehtestas EK(b)P Keskkomitee sekretär ja ühtlasi hävituspataljonide keskstaabi ülem Nikolai Karotamm pataljonide uueks nimetuseks „Rahvakaitse”. Kuid pataljonide endi, julgeoleku ja parteistruktuuride dokumentatsioonis jäi endiselt käibele termin „hävitajad”. Seda ei muutnud ka 1949. aastal pataljonidele antud järjekordne nimi: „Bandiitide hävitajate pataljonid”.[viide?]

Vaata kaRedigeeri

KirjandusRedigeeri

  • Ilmar Paul, Hävituspataljonid ja töölispolgud Eesti NSV kaitsel 1941. aasta suvel, Tallinn: 1971
  • Hävitajad: Nõukogude hävituspataljonid Eestis 1944–1954. Dokumentide kogumik. Koostanud Tiit Noormets ja Valdur Ohmann, Tallinn: Eesti Riigiarhiiv, 2006. ISBN 9789985951040
  • Koostanud: August Pähklimägi, Ühises rivis ühise vaenlase vastu. Mälestusi kaitselahinguist Eesti NSV-s 1941. aastal. Kirjastus: Eesti Raamat, Tallinn, 1969, 352 lk.

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. NSV Liidu relvajõudude tagalavalve formeerumine ja tegevus Eesti territooriumil 1941. aastal
  2. Ester Spriit, Valdur Timusk. Tigeduse poliitika. // Edasi, 25. veebruar 1989.
  3. Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunitlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", Tallinn "Eesti Raamat" 1988
  4. Hannes Walter, Hävituspataljonid. Must lehekülg Eesti rahva ajalooraamatus., Kultuur ja Elu, 2/2017
  5. Анатолия Никифорова "В боях за Эстонию", http://www.pogranec.ru/showthread.php?t=3306
  6. Этнические движения в СССР и вторая мировая война, http://his.1september.ru/2002/06/2.htm
  7. Odette Kirss, Leili Pajos. Peipsi põhjarannikul. Tallinn, Eesti Raamat, 1984, lk 46
  8. Трибуц В. Ф. Балтийцы сражаются. М.: Воениздат, 1985.
  9. Sirgjoonel. Mälestusi Tallinna kommunistlike noorte tegevusest 1917–1986. Valentin Villemsoo. "Leegitseva suve mälestusi", lk 64, Tallinn "Eesti Raamat" 1988
  10. Арон Шнеер. Плен
  11. Vello Helk , 1941. aasta Suvesõja ajalugu, Kultuur ja Elu, 3/2010
  12. "Pane raisale nii et aitab!". Pekka Erelt, Eesti Ekspress (20.02.2007), www.ekspress.ee