Viljandi piiramine (1211)
Viljandi piiramine ehk Viljandi lahing (kevadtalv 1211) oli Liivimaa ristisõja lahing, mille käigus Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, ristisõdijate, latgalite ja liivlaste vägi üritas vallutada Sakala maakonna Viljandi linnust. Piirajad lahkusid lahingu kuuendal päeval, kui sakalaste vanemad lubasid kristlastega rahu teha ja tulevikus end ristida lasta, andes selle kinnituseks pantvange. Piiramise kirjeldus pärineb Henriku Liivimaa kroonikast.
Viljandi piiramine | |||
---|---|---|---|
Osa Liivimaa ristisõjast ja eestlaste muistsest vabadusvõitlusest | |||
Toimumisaeg | 1211, veebruar või märts | ||
Toimumiskoht | Viljandi, Sakala (praegune Eesti) | ||
Tulemus | Rahulepe: sakalased lubasid ristiusu vastu võtta ja andsid pantvange | ||
Osalised | |||
| |||
Väejuhid või liidrid | |||
|
Eellugu ja sõjakäigu ettevalmistamine
muudaSakalased osalesid Liivimaa ristisõja sündmustes alates 1208. aastast, kui nad ugalaste liitlastena piirasid Beverini linnuse latgaleid, kes koos Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopiga olid ugalaste vastu sõda alustanud. Sama aasta detsembris vastasid Tālava latgalid rüüsteretkega Sakalasse.[1] Hiljem võisid sakalased ugalaste liitlastena osaleda Võnnu piiramisel ja Ümera lahingus.[2][3] 1211. aasta jaanuari-veebruari paiku alustasid nad koos ugalastega Liivimaale suunduvat sõjakäiku, kuid jätsid selle vastutulevat väge nähes pooleli ja taandusid. 1211. aasta veebruaris-märtsis otsustati Riias minna piirama Sakalas asuvat Viljandi linnust ja koguti selleks kokku vägi ristisõdijatest, ordurüütlitest ja piiskopi meestest ning liivlastest ja latgalitest, viimaseid mittetulemise juhul karistusega ähvardades. Sõjakäigu juhtideks olid piiskop Alberti õemees Eggelbert, Võnnu ordumeister Bertold ja ordurüütel Arnold, latgalite ja liivlaste pealikest on kroonikas nimeliselt mainitud Russinit.[4]
Piiramine
muudaPärast väe linnuse alla jõudmist saadeti latgalid ja liivlased ümbruskonda rüüstama ja toiduained varuma. Sakslased pidasid samal ajal piiratavatega linnuse värava juures lahingu, üritades võib-olla otserünnakut teha, kuid viljandlased lõid selle tagasi, võttes endale seal langenud sakslaste kaitserelvastuse. Latgalite-liivlaste poolt rüüstamise käigus kättesaadud inimestest osa tapeti, osa võeti vangi. Viies vangid linnuse ette, tegid piirajad ettepaneku nad vabastada ja rahu sõlmida, kui seesolijad ristiusu vastu võtavad. Viljandlased ettepanekut vastu ei võtnud ja latgalid eesotsas Russiniga tapsid vangid ja heitsid nende kehad linnusekraavi.[4][6]
Piirajad ehitasid piiramistorni, vallikraav täideti puudega ja torn lükati nende peale. Sealt visati odasid ja lasti ambudega kaitsjate pihta. Sakalased püüdsid omalt poolt linnusekraavi puuvirna põlema süüdata, saates linnusest "sõiduriistadel", võib-olla regedel alla tuld, mille liivlased ja latgalid aga lume ja jääga kustutasid. Lahingu käigus hukkus linnusest visatud kiviga pihta saanud orduvend Arnold. Ilmselt esmakordselt kasutati Eestimaal kiviheitemasinat, millega loobiti nii päeval kui öösel linnusesse kive, purustades ehitisi ning tappes inimesi ja veiseid. Kõrgemaks ehitatud puuvirna abil jõudsid piirajad linnuse ülemise servani ja kiskusid sealsed plangud lahti, aga selle taga oli viljandlastel veel teine kaitsesein, mida lammutada ei suudetud. Kindlustusele rünnakut tagasi lööma kogunenud kaitsjad sundisid neid taanduma, loopides ülevalt kive ja puid. Enne lahkumist jõudsid ründajad linnuse seina põlema süüdata, kuid viljandlastel õnnestus põlevad plangud linnuse küljest lahti kiskuda. Järgmiseks hommikuks suudeti kõik kahjustada saanud kindlustuse osad taastada.[4][6][7]
Rahulepe
muudaSuutmata viie päevaga linnust vallutada, alustasid sakslased kuuendal päeval läbirääkimisi. Kuna linnuses oli veepuudus ja suur hulk haavatuid,[8] siis sõlmisid linnusest väljakutsutud sakalaste vanemad piirajatega rahu, nõustudes vastu võtma ristiusu. Linnusesse lubati üksnes preestreid, kes olevat piserdanud pühitsetud veega linnust, maju, mehi ja naisi ning õpetanud usutõdesid. Ristimist siiski ei toimunud, see lükati edasi "väga suure verevalamise tõttu". Saanud vanemate ja ülikute poegi pantvangideks, piirajad lahkusid. Saavutatud edu polnud siiski suur: konflikt ja vastastikused sõjakäigud sakalastega jätkusid juba samal aastal, kuigi kroonika ei täpsusta, kas neist võtsid osa ka viljandlased.[4][6]
Viited
muuda- ↑ HLK, XII 6, lk 89–93
- ↑ HLK, XIV 7–8, lk 107–111
- ↑ Vahtre 1990, lk 68
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 HLK, XIV 10–11, lk 113–115
- ↑ Ain Mäesalu (2001). Heitemasinad muistses vabadusvõitluses. Kogumikus: "Muinasaja loojangust omariikluse läveni. Pühendusteos Sulev Vahtre 75. sünnipäevaks." Koostanud Andres Andersen. Tartu
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Vahtre 1990, lk 77–79
- ↑ Mäesalu 1991, lk 44
- ↑ Tarvel 2018, lk 57
Kirjandus
muuda- Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982.
- Mäesalu, Ain (1991). Muinasaeg, Eesti ajalugu. Õpik 11. klassile. Tallinn: Koolibri 1991. Kaasautorid Küllo Arjakas, Tõnis Lukas ja Mati Laur.
- Tarvel, Enn (2018). Eesti rahva lugu. Varrak. ISBN 9789985343142.
- Vahrte, Sulev (1990). Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus 1208-1227. Tallinn: Olion.