Ava peamenüü

1996. aasta suveolümpiamängud

1996. aasta suveolümpiamängud olid XXVI olümpiaadi kaasaegsed suveolümpiamängud. Need toimusid 19. juulist 4. augustini 1996 USA Georgia osariigi pealinnas Atlantas ning olid pühendatud kaasaegsete olümpiamängude 100. aastapäevale.

Atlanta kinnitati olümpialinnaks ROK-i istungjärgul Tōkyōs 18. septembril 1990. Atlanta edestas viiendas häältevoorus häältevahekorraga 51:35 peakonkurenti Ateenat. Teised kandideerinud linnad olid Belgrad, Manchester, Melbourne ja Toronto.

OlümpiaareenidRedigeeri

Olümpiamängude peaareeniks oli olümpiastaadion (Olympic Stadium) (83 100 pealtvaatajakohta), kus toimusid kergejõustikuvõistlused ning ava- ja lõputseremoonia.

Piletiga pealtvaatajaid oli kokku 8 610 984 (uus olümpiarekord). Endine pealtvaatajate rekord pärines 1984. aasta Los Angelese mängudelt (5 798 000). Võrdluseks: Barcelona mängudel 1992. aastal oli vaid 3 021 740 pealtvaatajat.

Võistluspaikadeks olid veel:

Korraldus ja osavõttRedigeeri

Olümpiamängude korralduskomitee ACOG president oli William Porter Payne. Ava- ja lõputseremoonia lavastas Don Mischer, 13-kordne Emmy-preemia laureaat. Olümpia tunnusmeloodia "Summon the Heroes" autor oli helilooja John Williams. Olümpiahümn oli S. Samarase 1896. aastast pärit ROK-i ametlik olümpiahümn.

Olümpiavande andis korvpallur Teresa Edwards. Kohtunikevande andis vettehüppekohtunik Bob Billingsly. Noorim osalenud sportlane oli 12-aastane Kambodža ujuja Hen Raksmey (s. 6.09.1983). Vanim osalenud sportlane oli 63-aastane Kuuba laskur Jose Artecona (9.08.1932).

Võistluste patrooniks oli USA president Bill Clinton.

Sportlaste olümpiaküla oli Georgia Tehnikaülikooli ühiselamutes. Olümpial osales 197 riiki 10 629 sportlasega, neist 3779 naist. Suurima võistkonnaga oli USA – 697 sportlast.

Esmakordselt võtsid olümpiast osa Armeenia, Aserbaidžaan, Burundi, Dominica, Gruusia, Guinea-Bissau, Kasahstan, Kirgiisia, Komoorid, Makedoonia, Moldova, Nauru, Palestiina, Roheneemesaared, Saint Kitts ja Nevis, Saint Lucia, São Tomé ja Príncipe, Slovakkia, Tadžikistan, Türkmenistan , Ukraina, Usbekistan, Valgevene, Venemaa (19081912 osalenud Tsaari-Venemaad tuleks vaadelda kui rahvaste ühendust, nii nagu Nõukogude Liitu ja Sõltumatute Riikide Ühendustki).

Kergejõustikualasid oli 44. Uue alana oli kavas naiste kolmikhüpe. Naiste 3000 meetri jooks asendati 5000 meetri jooksuga.

Olümpiamängude autasud olid kuld-, hõbe- ja pronksmedalid. Valmistas firma Reed and Barton. Medali esiküljel oli traditsiooniline Giuseppe Cassioli kavand võidujumalanna Nikega ja tagaküljel Atlanta OM-i logo ja vastava spordiala piktogramm (kunstnik Malcolm Crier). Kokku valmistati 2600 medalit, milles kasutati 1933. Olümpiamängudel jagati välja 271 komplekti medaleid.

USA Postiamet andis välja 20-margilise olümpiaseeria, millel kujutatakse olümpia spordialasid. Eesti Post lasi käibele nüüdisaegsete olümpiamängude 100. aastapäevale pühendatud margiploki. Plokis on kolm marki, millel kujutatud 1896. aasta Ateena olümpiamedalit, Eesti esimest olümpiavõitjat Alfred Neulandit ja Atlanta olümpiamängudele pühendatud margil jalgratturit. Margiploki kujundas Riho Luuse.

Olümpiamaskott oli Atlanta Crawford Communicationsi allettevõtte DESIGN-efx arvuti abil loodud abstraktne olend What is it (Izzy).

Olümpiatule teekondRedigeeri

Olümpiatule süütamistseremoonial ajaloolises Olümpias 30. märtsil viibisid USA esimene leedi Hillary Clinton ja ACOG-i esindajad. Tõrviku esimene kandja oli Kreeka meister kaugushüppes Kostas Koukodimos. Nädala jooksul läbis olümpiatuli iidseid Kreeka maakondi, kuni jõudis 6. aprillil Ateenasse, kus nüüdisaegsete olümpiamängude 100. aastapäeva tähistamiseks peeti Ateena marmorstaadionil nn. Kuldsed mängud 12 alal. Kohale oli kutsutud ka kõigist senistest olümpialinnadest pärit olümpiavõitjaid, kes jooksid tõrvikuga ühe ringi staadionil. Edasi siirdus olümpiatuli 20-päevasele ringile mööda Kreeka saari ja maakondi ning jõudis tagasi Ateenasse 26. aprillil. Kreekast toimetas tule USA-sse Los Angelese erilennuk McDonnel Douglas. 27. aprillist kuni 19. juulini väldanud tõrvikuteatejooksu esimest etappi Ameerika pinnal jooksis 1984. aasta olümpiatule süütaja, Rooma olümpiavõitja kümnevõistluses, Rafer Johnson. Enam kui 10 000 jooksjat viisid tõrvikut edasi läbi 42 USA osariigi 24 135 km pikkusel teekonnal. Olümpiatule viimased kandjad olid kergejõustiklane Alice Coahman, korvpallur Walt Bellamy, poksija Rocky Lane, kergejõustiklane Al Oerter, poksija Evander Holyfield koos kreeklannast kergejõustiklase Paraskevi Patolidouga ning ujuja Janet Evans.

Olümpiatõrvik oli 81 cm pikkuse ja kaalus 1,5 kg. Selle konstrueeris Peter Mastrogiannis, USA-s elav kreeklane. Tõrvik oli inspireeritud kõige lihtsamast antiiksest tõrvikust, mis valmistati nööriga kokku köidetud rootsude kobarast. Atlanta tõrvik oli kombineeritud 22 alumiinium-"rootsust": kõigi toimunud olümpiamängude kohta üks. Käepide oli valmistatud Georgia puidust. Tõrvikut kaunistasid kaks kuldset plaati: ühel olümpiamänge korraldanud linnade nimed, teisele graveeritud sajandi olümpiamängude sümbol ja signatuuri "Uue elu sünd" motiiv.

Poliitilised mõjutusedRedigeeri

Kõige suuremat ohtu kujutas olümpiamängudele, millest esmakordselt võtsid osa kõik ROK-i liikmesriigid, terrorism. Mida lähemale mängud jõudsid, seda suuremaks muutus ka terrorioht. Pessimismi lisasid pommiplahvatused New Yorgi World Trade Centeris 1993. aastal, kui hukkus kuus ja vigastada sai üle tuhande inimese ning Oklahoma föderaalhoones kaks aastat tagasi, kui hukkus 168 inimest. Kartusi lisasid TWA Flight 800 Boeing 747 plahvatus ning IBC rahvusvahelisele tele-raadiokeskusele tehtud pommiähvardus vahetult enne mängude algust. Sportlaste julgeolekut tõhustati veelgi. USA Kaitseministeeriumi olümpiaeelarve ulatus üle 35 miljoni dollari. Julgeoleku eest vastutasid lisaks kaitseministeeriumile ka FBI, CIA ja alkoholismibüroo – kokku enam kui 30 000 politseinikku ja sõjaväelast. Paraku polnud siiski võimalik tagada absoluutset ohutust. Ööl vastu 27. juulit plahvatas Olümpiapargis pomm. Hukkus ameeriklanna Alice Hawthorne ja sündmuspaigale tormates sai südameataki Türgi teleoperaator Melih Uzunyoi.

Eestlased olümpiamängudelRedigeeri

Medalivõitjad spordialade järgiRedigeeri

MedaliriigidRedigeeri

Koht Riik      
1.   USA 44 32 25
2.   Venemaa 26 21 16
3.   Saksamaa 20 18 27
4.   Hiina 16 22 12
5.   Prantsusmaa 15 7 15
6.   Itaalia 13 10 12
7.   Austraalia 9 9 23
8.   Kuuba 9 8 8
9.   Ukraina 9 2 12
10.   Lõuna-Korea 7 15 5
11.   Poola 7 5 5
12.   Ungari 7 4 10
13.   Hispaania 5 6 6
14.   Rumeenia 4 7 9
15.   Holland 4 5 10
16.   Kreeka 4 4 4
17.   Tšehhi 4 3 4
18.   Šveits 4 3 0
19.   Taani 4 1 1
20.   Türgi 4 1 1
21.   Kanada 3 11 8
22.   Bulgaaria 3 7 5
23.   Jaapan 3 6 5
24.   Kasahstan 3 4 4
25.   Brasiilia 3 3 9
26.   Uus-Meremaa 3 2 1
27.   LAV 3 1 1
28.   Iirimaa 3 0 1
29.   Rootsi 2 4 2
30.   Norra 2 2 3
31.   Belgia 2 2 2
32.   Nigeeria 2 1 3
33.   Põhja-Korea 2 1 2
34.   Alžeeria 2 0 1
35.   Etioopia 2 0 1
36.   Suurbritannia 1 8 6
37.   Valgevene 1 6 8
38.   Keenia 1 4 3
39.   Jamaica 1 3 2
40.   Soome 1 2 1
41.   Indoneesia 1 1 2
42.   Jugoslaavia 1 1 2
43.   Iraan 1 1 1
44.   Slovakkia 1 1 1
45.   Horvaatia 1 1 0
46.   Armeenia 1 1 0
47.   Tai 1 0 1
48.   Portugal 1 0 1
49.   Süüria 1 0 0
50.   Burundi 1 0 0
51.   Costa Rica 1 0 0
52.   Hongkong 1 0 0
53.   Ecuador 1 0 0

Kokku võitis medaleid 79 riiki.

Edukaim sportlane oli Amy Van Dyken (s. 15.02.1973), USA, võitis ujumises 4 kuldmedalit.
Enim medaleid võitnud sportlane oli Aleksei Nemov (s. 28.05.1976), Venemaa, võimlemises kuus medalit (2 + 1 + 3).
Noorim olümpiavõitja oli Amanda Beard (s. 29.10.1981), USA, ujumine, 14 a. 9 k. 3 p.
Vanim olümpiavõitja oli Klaus Balkenhol (s. 6.12.1939), Saksamaa, ratsutamine, 56 a. 7 k. 27 p.

Edukamad kergejõustiklased olid Michael Johnson (USA) (200, 400 m), Marie-Jose Perec (Prantsusmaa) (200, 400 m), Svetlana Masterkova (Venemaa) (800, 1500 m) – nad kõik said kaks individuaalset kuldmedalit.

Riikide esimesed olümpiavõitjadRedigeeri