Aleksander Tammert

eesti kergejõustikutreener
 See artikkel räägib Aleksander Tammert juuniorist; tema isa kohta vaata artiklit Aleksander Tammert seenior.

Aleksander Tammert (sündinud 2. veebruaril 1973 Tartus) on Eesti kettaheitja, treener ja sporditegelane.

Aleksander Tammert
Aleksander Tammert Ateenas
Isikuandmed
Riik Eesti
Sünniaeg 2. veebruar 1973 (51-aastane)
Sünnikoht Tartu, Eesti
Medalid
Olümpiamängud
Pronks 2004 Ateena Kettaheide
Euroopa meistrivõistlused
Pronks 2006 Göteborg Kettaheide
Universiaad
Kuld 2001 Peking Kettaheide

Ta on esimene eestlane, kes võitis kettaheites olümpiamedali.[1] Tammert on osalenud viitel olümpiamängudel ja alistanud 21 aastat järjest kettaheites 60 meetri joone.[2] 2006. aasta kevadel alistas ta kettaheites 70 meetri piiri.[3]

Lapsepõlv ja noorus muuda

Lapsena käis Tammert kuulitõukajast isa Aleksander Tammert seenioriga küll sageli staadionil kaasas, kuid sportlaskarjäärist ta toona ei unistanud.

Tammerti esimeseks spordialaks oli kodune kangitõstmine. Isa tahtis teada saada, kas poeg on tugevam kui Valter Külvet, ja viis poisi varakult Tartu KEK-i tõstmist harjutama.[4]

Sportlaste peres sündinud poisile treeninguid peale ei surutud, Tammert tegeles maadluse, ujumise ja poksiga. Kergejõustikutrennis ta lapseeas ei käinudki.[3] Samas osales Aleksander Tammert lastele ja noortele mõeldud populaarses võistlussarjas „TV 10 olümpiastarti".[5]

Keskkoolinoorena oli Tammert lausa koolispordiks kõlbmatu, sest põhikooli viimases klassis avastati tal käe kodarluu ümbrise põletik, mis hõrendas ta luid ja pani luuümbrise lagunema. Alles abituriendina sai ta taas osaleda kehalise kasvatuse tundides, aga tegi seda sageli läbi valu.[3]

Kettaheitetreeninguid alustas Tammert 16-aastaselt isa Aleksander Tammert seeniori juhendamisel.[1]

10. klassi noormehena osales Tammert keskpärase treenituse kiuste Eesti meistrivõistlustel, kus tal õnnestus kettaheide paremini kui kuulitõuge. Koos isaga otsustati edaspidi keskenduda just heitetreeningutele ning 19-aastaselt sai Tammertist Eesti parim noor kettaheitja.[3]

21-aastaselt alustas Tammert ülikooliõpinguid USA-s Dallases, kus valis finantssektoriga seotud eriala. USA-s oli tema treener Dave Wollmann, kelle treeningumetoodika sobis Tammertile hästi. Koostööd tehti ka pärast Tammerti ülikooli lõpetamist.[3]

Haridus muuda

Tammert on lõpetanud 1991. aastal Tartu 14. Keskkooli ja 1998. aastal majandusteaduse erialal Lõuna-Dallase Metodistliku Ülikooli (USA) ning on õppinud ka Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonnas ja kehakultuuriteaduskonnas.[1]

Sportlaskarjäär muuda

Tammert tuli 1994. aastal Eesti meistriks jõutõstmises ja tõstmises; jõutõstmise Eesti meistriks tuli ta ka 1996. ja 1997. aastal.[2]

Eesti kergejõustikumeistrivõistlustelt on Tammert saanud kettaheites 11 kuld-, 7 hõbe- ja 5 pronksmedalit ning kuulitõukes 2 kuld-, 1 hõbe- ja 6 pronksmedalit.[2]

Kettaheite isiklik rekord: 70,82 m (2006)

Kuulitõuke isiklik rekord: 18,41 m (2001)

Tammertile kuulus Eesti rekord kettaheites aastatel 1998–2006. 2012. aasta Londoni olümpiamängude avatseremoonial kandis ta Eesti lippu.[2]

Pärast aktiivset sportlaskarjääri on Tammert töötanud spordimetoodiku ja treenerina.

Saavutused muuda

Olümpiamängud muuda

2004. aasta Ateena olümpiamängude pronksmedal muuda

2004. aasta Ateena olümpiamängudeks valmistus Tammert koos leeduka Virgilijus Aleknaga. Tammert on öelnud, et Aleknalt õppis ta eelkõige seda, kuidas olla lihtsalt hea inimene.[3]

Ateena olümpiamängude kettaheite finaalis heitis Tammert 66.66 ja lahkus sektorist pettununa, sest see tulemus andis neljanda koha. Mõne tunni pärast selgus, et ungarlane Róbert Fazekas jääb dopingupettuse tõttu medalist ilma. Nii sai Tammert esimese Eesti kettaheitjana olümpiamängudelt pronksmedali. Pärast medalivõitu tunnistas Tammert, et ei suuda püsida suurepärases vormis kogu hooaja, aga vorm on alati hästi ajastatud kõige tähtsamaks jõuprooviks.[1] Pärast medalitseremooniat lausus Tammert: „Viimane mees medaliga on hoopis parem olla kui esimene medalita."[6]

Eriti hea meel oli Tammertil selle üle, et isa elas staadionil tema medalivõidule kaasa.[4]

Maailmameistrivõistlused muuda

Euroopa meistrivõistlused muuda

2006. aasta Euroopa meistrivõistluste pronksmedal muuda

Euroopa meistrivõistluste ajal oli Tammert haigevõitu ja ta isa oli haiglas, kuid hoolimata sellest tegi väga hea tulemuse – 66.14 ning võitis pronksmedali.[4] Göteborgis võidutses leedukas Virgilijus Alekna tulemusega 68.47. Eestlased hõivasid mõlemad poodiumi madalamad astmed, Tammerti ees võitis hõbeda Gerd Kanter, kes heitis 68.03.[7]

2001. aasta universiaadi kuldmedal muuda

2001. aasta suveuniversiaadil Pekingis võitis Tammert 65,19 meetriga kettaheites kuldmedali.[1]

Eesti rekordid[3] muuda

Tulemus Aeg Koht
65.35 7. mai 1998 Abilene, Texas, USA
65.36 8. mai 1999 Denton, Texas, USA
66.95 8. mai 1999 Denton
67.02 6. mai 2000 Austin, Texas, USA
67.41 6. mai 2000 Austin
67.68 23. mai 2002 Tartu
67.75 23. mai 2002 Tartu
68.48 27. märts 2004 Arlington, Texas, USA
70.82 15. aprill 2006 Denton

Tunnustus muuda

Isiklikku muuda

 

Aleksander Tammert töötab Eesti Spordiseltsis Kalev juhatuse liikme ja tegevjuhina.[10]

Tammert on abielus Sloveenia odaviskaja Elizabeta Randjeloviciga ja neil on kaks tütart.[3]

Tammertil on relvaluba ja tema hobi on jahindus.[2]

Ta on treenerina juhendanud varalahkunud Taavi Peetret, aga ka Martin Kupperit, Priidu Niitu ja Egiptuse kettaheitjat Omar El Ghazalyt.[2]

Tammert osales 2016. aasta Rio de Janeiro olümpiamängudel Martin Kupperi treenerina.[8]

Tammert on andnud oma isast välja raamatu „Kolmeteistkümnes kuulitõukekuningas".[4]

Tammerti olümpiapronksi on võimalik näha Tartus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis.

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Lääne, Tiit (2006). Eesti olümpiamedalivõitjad 1912-2006. Tallinn. Lk 106–107.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Tserp, Deivil (2018). Heiteareenide sangarid. Päikesekirjastus. Lk 31. ISBN 978-9949-597-80-2.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Tserp, Deivil (2010). Eesti kergejõustiku kullakamber (esma trükk). Tallinn. Lk 305–313. ISBN 978-9949-21-487-7.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Sonn, Ville. Kolmeteistkümnes kuulitõukekuningas. Vali press. Lk 122–129. ISBN 978-9949-15-127-1.
  5. Karuks, Tiit (2011). 101 Eesti spordilugu. Tallinn: Varrak. Lk 132. ISBN 978-9985-3-2398-4.
  6. Narmont, Donatas (2004). Ateena 2004 XXVII suveolümpiamängud. Lk 356–359.
  7. Maidlo, Juhan (2007). Eesti Spordi aastaraamat 2006. Lk 181.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 "Tammert, Aleksander". esbl.ee. Mai 2023. Vaadatud 1. mai 2023.
  9. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 1763
  10. "Juhtimine ja töötajad". Eesti Kalev. Vaadatud 13. mail 2023.

Välislingid muuda