Avo Keel
Avo Keel (sündinud 1. oktoobril 1962 Võrus) on eesti võrkpallur ja treener.
Foto: Jaan Künnap
Lapse- ja noorpõlv
muudaAvo Keele lapse- ja noorpõlv möödus Võrus. Suviti mängis ta õues rahvaste-, jalg- ja võrkpalli, talviti käis suusatamas.[1] Kuni 5. klassini tegeles Keel peale võrkpalli ka rahvatantsuga.[2]
Keel õppis Võru 1. Keskkoolis.[3] 9. klassi läks ta Tallinna Spordiinternaatkooli.[1] Koolis meeldisid Keelele ajalugu, geograafia ja keemia. Ta õppis valdavalt neljadele-viitele, vahel oli üksikuid kolmesid.[2]
Pärast keskkooli tahtis Keel minna Tartu ülikooli kehakultuuri õppima, kuid soovist mängida Tallinna Kalevis läks ta hoopis Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) majandusteaduskonda õppima masinaehituse ökonoomiat ja organiseerimist.[2]
Avo Keel on olnud nii pioneer kui ka kommunistlik noor. Kaks aastat täitis ta pioneerina rühmanõukogu esimehe kohustusi.[2]
1986. aastast kandis Keel kaks aastat ja kaheksa kuud karistust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias Vasalemmas.[4] Põhjuseks oli ajateenistusevabal nädalavahetusel alguse saanud sõnavahetus, mis eskaleerus käsikähmluseks ja noaga vehkimiseks (selles osalesid ka võrkpallurid Parri Kruuda ja Rein Link[5][6]). Eesti NSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 195 lõike 3 alusel määrati Keelele grupiviisilise huligaansuse eest koos relva kasutamisega[2] algul nelja aasta pikkune vanglakaristus, mida hiljem lühendati.[7] Avo Keele kaitsja oli Aare Tark. Kohtuprotsessi suhtluskeel oli vene keel.[2] Prokuröriks oli polkovnik, kohtunikuks major. Määratud karistust on hiljem nimetatud ülekohtuseks[5][8] ja kohtumenetlust näidiskohtuks[6].
Vanglas osales Avo Keel jõutreeningutel ja töötas tehnoloogina. Koloonia ülema loal ehitas Keel koos vanglakaaslastega õuele võrkpalliväljaku.[7]
Sportlaskarjäär
muudaSaalivõrkpall
muudaAvo Keel alustas võrkpalli mängimist aastal 1971, tema esimene treener oli Jaan Gutmann. Seejärel suundus Keel Aksel Saali treeningurühma.[1]
1981. aastal lõpetas Keel Tallinna Spordiinternaatkooli[9], kus tema treener oli Raimund Pundi[1]. Pärast seda jätkas ta Tõnu Jago ja Laimons Raudsepa juhendamisel.[10] Keel mängis sidemängija positsioonil.[1]
1980. aastal arvati Keel Eesti esindusmeeskonda Tallinna Kalevisse[7], kus ta mängis aastatel 1980–1986 ja 1988–1991[9]. Esimese mängu Tallinna Kalevis tegi ta 18-aastasena 1980. aasta detsembris Vana Tooma turniiril.[2] Tallinna Kalevi koosseisus pääses ta 1985. aastal NSV Liidu meistrivõistluste kõrgliigasse.[4]
Aastatel 1981–2003 mängis Avo Keel Eesti koondises.[9] 1993. ja 1994. aastal valiti Keel Eesti parimaks meesvõrkpalluriks.[10]
1990. aastal kolis Avo Keel Soome, kus tegeles võrkpalliga 1999. aastani.[1] Aastatel 1991–1994 mängis Keel Kuopio Pallavolos. Kupios elades töötas ta sealse politsei jaoks vene-soome tõlgina, lisaks monteeris kokku kuulikindlaid kilpe. Samuti juhendas ta meesvõimlejate gruppe. Aastatel 1994–1995 mängis ta Varkause Pateris, kellega lõpetati hooaeg kõrgliigas kuuenda kohaga. Aastatel 1995–1999 mängis Avo Keel Rovaniemi klubis Napapiiri Palloketut. Rovaniemis elades töötas Keel autovaruosade poes.[2] 1999. aastal tunnistati ta Soome liiga hooaja parimaks mängijaks.[4]
2000. aastatest alates elas Avo Keel Pärnus ja mängis Pärnu klubis. Peale Keele kuulusid ESS Pärnu võistkonda muu hulgas Argo Meresaar, Raimo Pajusalu, Rivo Vesik ja Jaanus Nõmmsalu.[1] Hooajal 1999/2000 tegutses Keel Pärnu ESS-is ka mänedžerina[9], otsides klubile sponsoreid ja korraldades igapäevaelu. Neljandal Pärnu aastal jõudis Pärnu ESS koos Keelega Euroopa tugevuselt teises sarjas esinelikusse.[2]
Avo Keele viimane koondisesuvi mängijana oli aastal 2003. Viimase koondisemängu tegi Keel kaasa vigastatuna. Kokku mängis ta Eesti esindusmeeskonnas 22,5 aastat. Pärast Eesti taasiseseisvumist osales ta 67 ametlikus mängus, millest võideti 30, kaotati 37.[2]
Keele sportlaskarjäär lõppes 2004. aastal pärast ESS Pärnu pääsu meistrite liigasse, mille alagrupiturniir peeti Tallinnas Saku Suurhallis.[1]
Rannavõrkpall
muuda.jpg)
1980. aastate lõpus hakkas Avo Keel tegelema rannavõrkpalliga. Koos Rein Lingiga osales ta 1988. aastal Eesti lahtistel meistrivõistlustel, tulles pronksile.[2] Järgmisel aastal sai tema paariliseks Kaido Kreen. Koos said nad 1989. aastal Nõukogude Liidu meistrivõistlustel hõbemedali ja 1990. aastal kuldmedali.[1] 1989. aastal osales paar ka Rio de Janeiros toimunud maailma võrkpalliliidu esimese ülemaailmse seeriavõistluse avaetapil, kus saavutas 17. koha. 1994. aasta kevadel hakkas paari treenima Andrei Ojamets.[2] Järgnenud olümpiakvalifikatsioonis jäi olümpiapiletist puudu 18 punkti, kuid tänu osa paaride loobumisele õnnestus neil koht hiljem ikkagi saada. 1996. aasta suveolümpiamängudel Atlantas pälvisid nad rannavõrkpalliturniiril 17.–24. koha.[4] 1990. aasta maailmameistrivõistlustel said nad 21. koha ning 1994. aastal Euroopa meistrivõistlustel 7. koha, 1993. aastal 9.–12. koha ja 1996. aastal 18. koha. Aastatel 1994–1996 ja 1998 tuli võistkond Eesti meistriks.[10]
Pärast 1996. aasta olümpiahooaega tegi Avo Keel ettepaneku hakata Kristjan Kaisi uueks paariliseks, kuid too keeldus. Võistkond Keel-Kreen lõpetas karjääri 1999. aastal Kuressaares toimunud meistrivõistlustel. Valeri Aleksejeviga saadi 2000. aasta meistrivõistlustel teine koht.[2]
Treenerikarjäär
muuda2004. aastal asus Avo Keel Eesti meeste rahvuskoondise treeneriks. Keele juhendamisel sai meeskond 2009. ja 2011. aastal EM-i finaalturniirile, sealhulgas võideti 2011. aastal Portugali. Aastal 2014. andis Keel rahvuskoondise juhendamise üle Gheorghe Crețule.[1]
2005. aastal pakkus Eesti Võrkpalliföderatsiooni juhatuse liige Tarmo Keskküla Keelele Tallinna Selveri peatreeneri kohta.[1] Meeskond tuli Keele juhendamisel aastatel 2007–2010 Eesti meistriks.[10] 2010. aastal valiti Tallinna Selver pealinna aasta võistkonnaks.[2]
Aastatel 2014–2022 juhendas Keel ESS/Pärnu Võrkpalliklubi.[11]
2015. aastal alustas Keel tööd U16 vanuseklassi noormeeste rannavõrkpallikoondise treenerina.[12]
2016. aastal võttis Keel Gheorghe Crețult koolitust, et saada teadmisi tema õpetamisstiili, täpsemalt mängueelsete analüüside kohta.[2]
Aastatel 2017–2021 oli Keel Läti meeste koondise peatreener.[13] Töö kulmineerus 2021. aastal EM-i avamängus Tallinnas Eesti koondise võitmisega.[14]
Aastatel 2022–2023 oli Keel Soomes Rovaniemi klubi peatreener[13], juhendades sealset WoVo naiskonda[15].
2023. aastast on ta Eesti koondise abitreener. 2023. aasta septembrist on Keel tähtajalise lepinguga ka Saaremaa Spordikooli võrkpallitreener, treenides U18 ja U20 vanuseklassi noormehi.[13]
Keelel on 2020. aastast võrkpallitreeneri 7. kutsetase.[9]
Sportlikud saavutused
muuda
Klubivõrkpallmuuda
Rannavõrkpallmuuda
Individuaalsetmuuda
|
Klubivõrkpallmuuda
Individuaalsetmuuda
|
Muu tööalane ja poliitiline tegevus
muuda
Aastatel 2003–2004 töötas Avo Keel Urmas Sõõrumaale kuulunud kinnisvara haldusfirma Minu Vara Lääne teenindusosakonna juhatajana.[2]
1999. aastal valiti Keel Võrkpalliliiga (hiljem ka Schenkeri liiga) juhiks. Ta oli aastatel 2023–2025 Balti liiga tegevjuht.[9]
Keel on kuulunud aastatel 2000–2011, 2016–2020 ja aastast 2024 Eesti Võrkpalliföderatsiooni / Eesti Võrkpalli Liidu juhatusse.[9]
Avo Keel kuulub alates 10. oktoobrist 2009 Keskerakonda.[17] 2011. aastal sai ta Riigikogu valimistel 258 häält ja 2015. aastal 102 häält.[2] 2017. aastal valiti ta Pärnu linnavolikogu 1. koosseisu.[18] 2023. aastal sai Keel Keskerakonna Pärnumaa piirkonna esimeheks.[19]
Tunnustus
muuda
- 2011 – Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia (Eesti meeste võrkpall järjekordselt Euroopa meistrivõistlustel)[20]
- 2011 – Eesti Vabariigi spordipreemia (tulemusliku töö eest treenerina Eesti võrkpalli koondmeeskonna ettevalmistamisel)[9]
- 2012 – Valgetähe IV klassi teenetemärk[21]
- 2020 – Pärnu teenetemärk (pikaaegse treeneritöö eest noorte juhendamisel ja võrkpalli propageerimisel)[22]
- 2021 – Eesti Vabariigi spordipreemia 2020. aasta tulemuste eest (Läti võrkpallimeeskonna viimine Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile)[23]
Elulooraamat
muuda2017. aastal ilmus spordiajakirjanik Märt Roosna kirjutatud elulooraamat "Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu" (Rahva Raamat, Menu Meedia). Raamat tunnistati 2017. aasta parimaks spordiraamatuks ning see pälvis Georg Hackenschmidti raamatuauhinna.[24]
Isiklikku
muudaAvo Keele isa on Rõuge vallast pärit Enno Keel, kes pidas pensionini treialiametit, ema on sealtsamast pärit Liidia Keel (neiupõlvenimega Ruus), kes töötas kaubanduses. Avo Keele vend Are Keel on samuti mänginud võrkpalli, tulles kahekordseks Eesti noortemeistriks ja mängides omavanuste koondises.[2]
Keel ristiti 1968. aastal. Enda ja usu seoste kohta on ta öelnud järgmist: "Ei eita usku, aga pole ka selline, kes midagi usuks."[2]
Avo ja Kai Keel abiellusid 25. juunil 1988. Tütar Kati sündis 1989. aastal Kuressaares, poeg Martti 1992. aastal Kuopios ja poeg Markkus 1995. aastal Rovaniemis.[2] Kõik lapsed on võrkpalliga tegelenud tipptasemel.[1][9]
Keel on 192 cm pikk ja kaalub 89 kg.[9] Ta on paremakäeline.[2]
Keel räägib eesti, vene, soome ja vähesel määral saksa keelt. Ta mängib veidi akordionit ja käib jahil.[2]
Pärast Eesti koondise 2008. aasta võitu Poola üle kinkisid Tõnu Kelder ja teised põllumajandusäriga tegelevad ettevõtjad Keelele tänutäheks 34 000 krooni maksva vintpüssi. Meeskonnavaimu tugevdamiseks viis ta Tallinna Selveri treenerina paaril korral jahile ka terve tiimi. Keel on küttinud nii põtru, hirvi, metssigu, metskitsi, kährikuid, kopraid kui ka rebaseid.[2]
2005. aasta sügisel sattus Avo Keel liiklusõnnetusse: tema juhitud Mazda 6 kaldus Raeküla metsa vahel vastassuunda ja sõitis kraavi. Mõni aasta hiljem sõitis Keel väsimusest tingituna oma Volkswagen Passatiga Pärnu Männi kohviku ees vastu betoonposti, mis kukkus auto kapotile ja katusele. Teda on karistatud ka kiiruse ületamise eest, sealhulgas on tal juhiluba üheks kuuks ära võetud.[2]
Viited
muuda- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Avo Keel 60: sõnakas liider nii palliplatsil kui ka selle ääres. – Eesti Võrkpalli Liit, 01.10.2022.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 Roosna, M. (2017). Terava keelega. Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu. Menu Meedia.
- ↑ Köller, E. Koolisport ajapeeglis. – Võru Teataja, 04.12.1993.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Veiko Visnapuu. Avo Keel: loll noorpõlveapsakas ei muutnud mind kuidagi! – Eesti Päevaleht, 16.11.2009.
- ↑ 5,0 5,1 Vene ajal ülekohtuselt kaheks aastaks vangi pandud võrkpallur Parri Kruudale loeti kohtuotsus ette päeval, kui ta sai esimest korda isaks. – Õhtuleht, 17.05.2018.
- ↑ 6,0 6,1 Press, G. Rein Link kogus vanglas elutarkust. – Eesti Päevaleht, 12.11.1996.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Simon, E. Palluri saatuslik rusikalöök. – Õhtuleht, 21.01.2020.
- ↑ Tserp, D. Vene ajal ülekohtuselt kaheks aastaks vangi pandud võrkpallur Parri Kruuda naudib Soomes mõnusat elu. – Õhtuleht, 17.05.2018.
- ↑ 9,00 9,01 9,02 9,03 9,04 9,05 9,06 9,07 9,08 9,09 9,10 9,11 Eesti spordi biograafiline leksikon. Keel, Avo. https://www.esbl.ee/biograafia/Avo_Keel
- ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 Eesti Entsüklopeedia. Keel, Avo.
- ↑ Klubist. Pärnu Võrkpalliklubi.
- ↑ Avo Keel on uus rannavõrkpalli U16 noortekoondise peatreener. – Delfi Sprt, 24.04.2025.
- ↑ 13,0 13,1 13,2 Avo Keel võttis vastu uue väljakutse. – Postimees, 23.08.2023.
- ↑ Kuidas Avo Keel Eesti koondise üle kavaldas ja miks hakkab Pevkur nüüd nuga teritama? – Delfi Sport, 17.09.2021.
- ↑ Avo Keel lahkub peatreeneri toolilt. Pärnu Võrkpalliklubi, 14.02.2022.
- ↑ "Avo Keel valiti Läti aasta parimaks saalivõrkpalli treeneriks". Estonian Volleyball Federation. 29. detsember 2020.
- ↑ E-äriregister. Erakonnad.
- ↑ Pärnu linnavolikogu 1. koosseis. Pärnu Linn.
- ↑ Keskerakonna Pärnumaa piirkonna esimeheks valiti Avo Keel. – Kesknädal.
- ↑ Kehakultuur ja sport. Eesti Kultuurkapital.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Pärnu teenetemärk. Pärnu Linnavalitsus.
- ↑ Eesti Vabariigi spordipreemiad. Kultuuriministeerium.
- ↑ Kuulutati välja 2017. aasta parim spordiraamat. ERR Sport, 07.04.2018.
Välislingid
muuda- Biograafia ESBL-is